teisipäev, 16. detsember 2025

"Härra Ibrahim ja koraani õied", teater Nuutrum

Üllar Saaremäe lavastas kunagi sama autori hingepugeva näidendi "Oscar ja Roosamamma", kus peategelast, väikest poissi pidi mängima Dajan Ahmet. Pärast Ahmeti ootamatut surma autoõnnetuses mängis seda rolli Saaremäe ise. Mäletan, kuidas ma pool etendust pisaraid valasin ja ma ei olnud ainuke.

Nüüd siis Saaremäelt "Härra Ibrahim ja koraani õied". Samuti väga südamlik ja elujaatav tükk, samuti vanem tegelane, kes juhendab ja noorem, kes õpib. Härra Ibrahimi mängis Raivo E Tamm, väikest poissi Moosest Robin Täpp. Teemad on päris valusad, nagu armastuse puudumine, üksindus ja vanemate kaotus, aga nendest räägitakse kerges võtmes. Etendus kulgeb rahulikult ja turvaliselt, ilma suuremate pööreteta. Tegelased on äärmiselt sümpaatsed nagu olema peavadki. Lihtne lugu.


kolmapäev, 10. detsember 2025

"Araabia öö" Draamateatris

Väga omapärane lavastus omapäraste tegelastega. Nautisin alguses Merle Palmiste mängu, kes oli täiesti teistsuguses rollis, kui ma siiani teda olen näinud. Põnevad karakterid olid ka ülejäänud. Sellegipoolest hakkas etendus minu jaoks venima ja muutus väsitavaks. Laval oli 5 tegelast, kes pidasid ennastunustavalt monolooge, aga dialoogi nende vahel ei tekkinud. Saan aru, et lavastuse võõrituslik unenäoline atmosfäär oli taotluslik, aga paraku ma ei suutnud sellega haakuda. Üsna alguses pandi pedaal põhja ja pikapeale hakkas müra ära tüütama. Ma ei ole küll asjatundja, aga minu jaoks on forte mõjule pääsemiseks vahepeal ka pianot vaja.






reede, 5. detsember 2025

"Mullingari kandis" Endla teatris ja Pärnus.

Taas iiri tükk, seekord romantiline draama nagu oli kirjas ka kavalehel. Ma midagi väga erilist ei oodanud ja võib-olla just selletõttu olin meeldivalt üllatunud. Lugu oli ladus ja pani kaasa elama, peaosalised lihtsad, aga inimlikult meeldivad karakterid. Eriti nautisin vanema generatsiooni - Jaan Rekkori ja Carmen Mikiveri mängu. Mikiver suutis ikka väga üllatada jonnaka ja elutarga vanamuti rollis. Ma ei tundnud teda äragi.

Dramaturg John Patrick Shanley on ameerika iirlane. Tema näidend oli nauditav ja väikeste ootamatute vimkadega, natuke naljakas ja natuke kurb. Sisu oli suhteliselt trafaretne - kauge Iirimaa kolkaküla lihtsate inimeste oskamatus ja hirm suhelda, armastada ja olla armastatud. 2 üksildast tegelast, keda juba lapsepõlvest peale tõmbas teineteise poole, aga kes seda iseendale ja ammugi teistele tunnistada ei söandanud. Lavastajaks Madis Kalmet, kelle töid ma enam ammu näinud polnud, viimati vist "Titanicu orkester" Tapa raudteejaamas kümmekond aastat tagasi. Nagu tookord Tapal, oli nüüdki minu jaoks tegemist õnnestunud lavastusega. Kalmet oskab näidata väikeste inimeste muresid kaasatundva huumoriga, ega lase lool minna läägeks.

Tegevus toimus, nagu öeldud, Iirimaa kolkakülas Mullingaris, kus kõrvuti elas kaks perekonda, isa ja poeg Reillyd ning ema ja tütar Muldoonid. Naabrite läbisaamine ei olnud just hull, aga ka mitte südamlik. Mõlemal perekonnal olid oma saladused ja probleemid. Tegevuse käivitasid naabrimutt Aoife Muldooni mehe matused. Esimene vaatus keskendus rohkem vanemale generatsioonile, teine vaatus oli puhtalt nooremate või õigupoolest keskealiste päralt, keda mängisid Karin Tammaru ja Sten Karpov. 

Kristiina põllu lavakujundus oli realistlikult kaunis ja kandis edasi inimeste üksindust. Sellele aitas kaasa ka helikujundus, eriti vihmapiiskade tõetruu langemine vastu katust pärast sadu.

Etenduse lõpp oli helge ja see oli vahelduseks päris positiivne kogemus.







"Härra Ibrahim ja koraani õied", teater Nuutrum

Üllar Saaremäe lavastas kunagi sama autori hingepugeva näidendi "Oscar ja Roosamamma", kus peategelast, väikest poissi pidi mängim...