Kolm näitlejat, kaks neist minu lemmikute hulka kuuluvad Ester Kuntu ja Agur Seim. Suhtedraama. Joe Penhalli näidend tundus huvitav. Kõik oli justkui olemas, aga ikkagi jäi lõpuks midagi puudu. Esimese vaatuse nautisin näitlejate mängu. Agur Seim oli pöörane, enesekeskne ja vastutustundetu sissetungija, sõber minevikust. Ester Kuntu kaunis, vaoshoitud ja veidi mõistatuslik abielunaine. Ka Ott Kartau nohikliku töönarkomaanist abikaasa ja sõbrana oli väga hea. Väliselt oli kõik väga timmitud ja usutav. Aga näidend pidi ju rääkima armastusest. Seda armastust või armastuse kaotusest tekkinud meeleheidet ma paraku ei kogenud. Seetõttu jäi ka teine vaatus igavamaks ja tegelaste käitumise motiivid ähmasemaks või isegi egoistlikumaks. Esimene vaatus, mis oli sissejuhatuseks ja tegelastega tutvumiseks, oli põnevam.
Aga minu noorele kaaslasele etendus meeldis.
