Hollandis ja Belgias

1.oktoober, laupäev

Madalmaades pole mul siiani juhust olnud reisida. Ammu oli aeg see viga parandada. Oktoobri alguses võtsimegi Avo ning sõpradega ette reisi Hollandisse ja Belgiasse. Tulenevalt väikestest vahemaadest ja tihedast liiklusest otsustasime seekord autot mitte rentida vaid kasutada ühiskondlikku transporti.

Lennujaama jõudsime tund enne väljumist ja ikka saime veel istuda ning aega parajaks teha. Laupäeva hommikul kell 9 oli Tallinna lennujaam üsna inimtühi. Lend Amsterdami läks libedalt. Esimesed proseccod ja veinid said ka võetud. Mul oli natuke kehv enesetunne - külmetus juba mitmendat päeva.

Jõudsime vaevalt maanduda, kui juba Resorthoppa autojuht helistas. Kohtusime puna-valge kuubiku juures, mis on siinse lennujaama kohtumispunkt. 30 min sõitu ja juba olimegi oma korteri ees Oostpoorti linnaosas. See läks uskumatult libedalt.

Meil oli korteriomanikuga kohtumiseni pool tundi aega, kasutasime seda kohvitamiseks ja söögipoe otsimiseks. Seda viimast me ei leidnudki, küll aga oli piirkonnas igasugu muid omapäraseid poeurkaid ja täitsa ilus Oosterpark. Siin tundus turvaline ja rahulik elurajoon olevat.

Oosterpark

Tänavaturg Oostpoortis

Kolimine Amsterdami moodi

Majade katuse all on raudkonksud, kust saab köie läbi tõmmata, mille abil mööblit üles vinnata 

Kell 13 avati meile korteriuks ja kuigi korter oli veel koristamata, saime oma kohvrid ära panna ning kaugemale linna peale minna. Koristamata korterisse minek pole kuigi meeldiv ja sellest tuleks hoiduda, võib kohast mulje ka täitsa ära rikkuda.

Otsisime üsna pikalt sobivat söögikohta ja jõudsime peaaegu kesklinna. Lõpuks maandusime jaapani sushirestoranis Genki, mis tripadvisoris oli 500-ndal kohal. Arvestades, et Amsterdamis on üle 3600 restorani, siis polnudki see nii halb koht. Sushi oli tõesti hea ja maja paksult rahvast täis.

Paks kass sushirestoranist

Olime jõudnud Amsterdami kuulsate kanalite äärde. Linn oli rahvast täis, eriti hullult jalgrattaid. Neid oli pargitud ridamisi tänavate ja kanalite äärde ning ratastel kimavaid tüüpe igal pool teedel, ka punase tule alt läbi sõitmas. Kogu aeg pidi olema valvel, sest neid tuli igast suunast.

Amsterdami võlu on kanalid

Aga linnas oli väga mõnus laupäevane melu. Inimesed istusid jalgu kõlgutades paari - ja mitmekaupa kanalite serval, paadid lõbusate seltskondadega sõitsid vee peal. Ja milline inimtüüpide galerii!

Amsterdami tulbid müügiks

Kanaliteäärne melu

Jõudsime raudteejaama vastas asuva paadisadama juurde, kust väljusid ekskursioonipaadid. Ostsime piletid - 10€ nägu ja istusime sisse. Sõit kestis tund aega ja kulges mööda kitsaid kanaleid arvukate sildade alt läbi. Majad on siin tuntava omapäraga, tumedaks värvitud ja sakiliste katuseservadega. Eriti põnevad olid paatelamud. Mõned olid kehvemad, madalad ja väikeste akendega, aga enamasti terrassiga laeva ninas või ahtris. Mõned olid suured ja uhked, mitme potilillede ja -taimede alla mattunud terrassiga. Audiogiid rääkis, et legaalsetel paatelamutel on olemas vesi, gaas ja elekter, aga on ka palju illegaalseid elamuid, kus mingeid mugavusi pole.

Paadipilet

Uhke raudteejaam

Üks põnev hoone

Paatmajad on paljudele hollandlastele eluasemeks

Kui me paadiekskursiooni lõpetasime, oli kell juba 18. Hakkasime koju tagasi orienteeruma, sest kella 19:30-ks oli E-l õhtusöögikoht reserveeritud. E võtab ühistel reisidel alati meie toitlustamise oma südameasjaks ja nii külastame põhiliselt tripis suurepärase hinnangu saanud restorane. Mis aitab pettumusi ära hoida ja enamasti pakub tõepoolest väga häid maitsekogemusi.

Koduteel leidsime supermarketi ja ostsime hommikuks süüa. Kui poeuksest hakkasime välja minema, oli taevas mustaks tõmbunud ja sadas ladinal. Seisime veidike koos teiste kannatajatega katuse all, aga vihm ei näidanud järelejäämise märke. Vastupidi, hakkas ka müristama ja välku lööma. Meil oli koduni minna paarkümmend minutit ja me saime ikka läbimärjaks.

Vahetasime kodus riided ja oligi aeg õhtusöögile minna. Avo jope oli läbimärg, tema tuli kampsuniga. Õnneks oli sadu vahepeal enam-vähem järele jäänud.

Õhtust sõime itaalia restoranis Casa Nostra, mis asus meie korteri lähedal. Meile tutvustati kohe menüüd, aga siis läks terve tund enne, kui starterid toodi. Need olid tõesti head, aga eks kõhud olid ka ootamisega tühjaks läinud. Teised tellisid ka pastad ja need ei olnud vist eriti maitsvad. Mina tellisin muidugi cappuccino ja magustoidu.

Tagasiminekuks oli vihm järele jäänud. Istusime veel veidi elutoas enne magamaminemist. Korteris oli õnneks ka pesukuivati, saime oma märjad riided ära kuivatada.

2.oktoober, pühapäev

Kui hommikul aknakardinad eest tõmbasime, paistis päike sisse. Ja täielik vaikus! Korter oli tegelikult täitsa korralik, puhas, avarad magamistoad kena vaatega ja suurte mugavate vooditega. Elutoas mõnus istumisnurk, avatud köök, mugav vannituba - kõik vajalik olemas.

Üks magamistubadest meie korteris

O keetis kapist leitud kaerahelvestest putru. Sõime mõnusalt hommikust ja kella 11-paiku läksime välja. Täna võtsime suuna muuseumiväljakule. Otsustasime veel niikaua jalutada, kuni ilm ilus on, sest õige varsti lubas ilmateade suuremat sadu. Siinkandis valitses kanalite ääres pisut teistsugune miljöö - suured villad ja rohkem avarust, mitte maja majas kinni nagu vanalinnas.

Uhked villad muuseumikvartalis

Juba hakkaski sadama ja me pöördusime kiiresti muuseumi juurde tagasi. Rijksmuseum on suur ja edev roosakas hoone paljude tornide ja soppidega. Kangialuses mängis väga proff bänd klassikalist muusikat. Just lõpetasid Cavaradossi aaria ja alustasid Vivaldi kevadega. Jäime lummatult kuulama.

Rijksmuseum

Piletisaba oli pikk, aga läks kiiresti. Pühapäev, arusaadav, et rahvast palju. Pilet polnud just odav - 17.50. Seisime veel garderoobisabas ja siis võis tuur alata. E ja O võtsid audiogiidid ja alustasid 2.korruselt, kus on kuulsamad kunstnikud. Meie Avoga audiogiide ei võtnud ja alustasime 0-korruselt, vanemast osast. Siin oli läbisegi maalidega ka igat sorti tarbeesemeid - kulda, portselani, klaasi, kappe, kirste, isegi üks baldahhiiniga voodi.

1.korrusel olid impressionistid, sealhulgas 3 van Goghi, üks Monet, Courbin ja hollandi impressionistid. Mul kippus selg valusaks jääma ja jalad väsisid ka ära nagu ikka muuseumites. Läksime väikesesse kohvikusse, kus õnneks oli parajasti piisavalt ruumi, mahtusime istuma ja kohvi jooma. Ka E ja O tulid sinna. Nemad polnud ikka veel 2. korrusest kaugemale saanud.

2.korrusel oli kuulsuse galerii Rembrandti, van Halsi ja Vermeeri maalidega, lisaks Steen, Hooch ja üks vahva Bruegheli jäljendaja. Rahvast oli siin korrusel muidugi palju, eriti Rembrandti tohutusuure "Öise vahtkonna" ees. Neid vahtkondi oli siin tegelikult mitmeid, erinevate kunstnike tehtud. Johannes Vermeer, üks minu lemmikuid, on Rijksmuseumis esindatud nelja pildiga, sealhulgas ka kuulus "Piimanaine" ja "Väike tänav" - olustikupidike kunstniku kodulinnast Delftist. Vermeerile omistatakse tänapäeval kindlalt vaid 36 maali.

Lõpuks väsisime ka kuulsustest ära ja läksime muuseumipoodi, kuhu olid ka meie sõbrad juba jõudnud. 4 tundi läks nagu lennates! Muidugi ei saanud ma ostmata jätta magnetit Ruisdaeli hollandi maastikuga.

Väljas sadas vahelduvalt vihma. Imetlesime roosiõites muuseumiaeda ja jõudsime Muuseumiväljakule, kus olid rivis söögiputkad. Ühes neist ostsime teed, suppi, hamburgereid ja salatit. E teatas, et koht oli tripis 730-ndal kohal. Kusjuures toit oli tõepoolest väga maitsev.

Roosid muuseumiaias

Täitsa kobe söögikoht Muuseumiväljakul

Jalutasime Nieuwe Zijde linnaosas piki väga rahvarohket jalakäijate tänavat, mis oli ääristatud poodidega. Proovisime siseneda paari õllekasse, aga need olid pidikesed ja rahvast paksult täis. Lõpuks istusime mingis džinnibaaris, kus tahtsime kohalikku Jenevere džinni proovida, aga seda millegipärast menüüs polnud. Teised jõid siis õlut, mina tavalist džinni toonikuga.

Kohalik papi laseb ennast tänavamuusikal kaasa haarata

Olime jõudnud kuulsasse punaste laternate piirkonda. Siin asusid temaatilised poed - SM ja Sexshopid, seente- ja kanepiurkad. Ja punaste kardinatega lõbumajad, uste kohal kolm punast plafooni. Kahjuks oli neil vist veel lõuna või midagi (19:00) ja kardinad olid enamasti eest. Nägime vaid paari pesuväel naisterahvast klaasi taga naeratamas. Vähemasti julgesin ma suletud majadest pilti teha, daamidest fotosid teha ei lubatagi. Kummaline tundus see, et need tänavad ja asutused olid ringiratast ümber uhke kiriku The Oude Kerki. Arusaadavatel põhjustel see tänapäeval kirikuna ei funktsioneeri, vaid siin on kaasaegse kunsti keskus.

Punaste laternate piirkond

Kõige peale on mõeldud

Autoportree lõbumaja aknal

Väga mitmekülgne valik

Hakkas pimenema ja me jõudsime väikeste kanalite äärde, kus olid ridamisi ankrus paatelamud. Tuled põlesid akendes ja valitses vaikus - päevane melu oli vaibunud. Väga romantiline!

Meie tänaõhtune restoran Vlaming oli ühe säärase kanali ääres. See oli väga hubane ja mõnus söögikoht, mille omanikuks sümpaatne pikk hallipäine meesterahvas. Sõime meriahvenat ja magustoite. Arve oli nelja peale 145€. Kallipoolne, aga väga hea restoran.

Tagasi koju kõmpisime jala. Vahepeal sadas natuke vihma, aga me hakkasime sellega juba harjuma.

Kui turism, siis ikka täiega!

3.oktoober, esmaspäev

Ilus hommik, ilus ilm. E tellis Uberi takso, mis viis meid 45€ eest otse korteri eest Volendami. Väga mugav, pealegi rääkis taksojuht, vanem härrasmees, ka pisut giidijuttu.

Volendam mõjus peale Amsterdami vihmasid täiesti ootamatult suvisena. Meie hotell Old Dutch asus otse romantilisel rannapromenaadil, kohe vastas oli väike purjekate sadam. Toad olid rõdudega ja värviküllased, mis vahelduseks tavapärasele tumedale stiilile oli väga meeldiv. Promenaadil kihas mõnus melu - suveniiripoed, välikohvikud, restoranis, kiirsöögikioskid. Ühest sellisest putkast ostsime erinevaid kalavõileibu, neist tuntuim heeringaga.

Ootamatult suvine ja väga idülliline sadamalinn Volendam

Hotell Old Dutch

Ilm oli väga soe ja päikeseline, osa inimesi olid lausa lühikeste varrukatega. Rannal jooksis üks ülienergiline koer, omanik viskas talle mänguasja merre ja peni tormas lahmat-lahmat läbi vee sellele järele. Kõik paistsid rõõmsad ja heatujulised. Nagu üldse kogu Hollandis. Õnnelikud inimesed!

Volendam on Markermeeri järve ääres asuv endine kaluriküla. Ta on säilitanud ajalooliselt autentse õhustiku oma tillukeste värviliste elumajade, kitsaste tänavate, kanalite ja sillakestega. Suurem osa elanikest on katoliiklased ja eristuvad seetõttu ülejäänud põhja-hollandlastest. Neil on eripärane riietus ja isegi oma murrak. 20. sajandi algul muutus Volendam populaarseks kunstiinimeste seas. Siin on suvitanud sellised kuulsused nagu Picasso ja Renoir. Tänapäeval on Volendam väga elav turismisihtkoht. Siinseteks vaatamisväärsusteks on Juustutehas, kus me ka mõned ostud tegime, Puukingatehas ja mitu muuseumi, mida me küll ilusa ilma tõttu ei külastanud. Volendami muusikud on isegi oma popstiili välja arendanud, mida nimetatakse Palingsoundiks ehk tõlkes angerjaheliks.

Suveniirid!

Puust tulbid. Milleks neid kasutatakse?

Armas suvituslinnake

Nukumajakesed Volendamis

Juustutehas - pood

Rentisime rattapoest T Vissertje jalgrattad ja sõitsime sadamakaile, kust väljusid suured paadid Markeni poolsaarele. Ostsime piletid endile ja ratastele ning peagi sõitiski laev ette. Ronisime üles tekile ja nautisime päikesepaistet. Hoolimata tuulevaikusest seilas järvel palju purjekaid.

Laevapilet üksikule täiskasvanule

Marken osutus pisikeseks ja veelgi nunnumaks asulaks kui Volendam. Siin on väikesed nukumajakesed kobaras koos ülikitsaste tänavate ääres. Väikesed tõstetavad puusillad viiva üle kanalite. Majade ees on romantilised lauad ja toolid, kaunistatud lillede ja kenade sügiskompositsioonidega.. Äärelinnas paistsid ka mõned kulunumad majad, räämas kana- ja tuvikuutide ning pehkinud kuuridega. Kaugemal laiusid rohelised põllud ning karjamaad lammaste ja lehmadega. Nägime ka õige mitut ilusat kiisut.

Väike kalurikülake Marken 

Rannapromenaad

Puusild üle kanali

Tänav

Tänav II

Külaservas

Külaaservas II

Marken on kuulus naiste värvikirevate riiete poolest, mida siin tänini uhkusega kanda armastatakse. Poolsaar eraldus mandrist tormi tagajärjel 13. sajandil ja aastasadu elasid inimesed siin isoleerituna, tegeledes põhiliselt kalapüügiga. Tänu eraldatusele on siin tänapäevani säilinud ainult Markenile omased traditsioonid ja koloriit. Alles 1957. aastal rajati Gouwzee järve muldvall ja Marken muutus taas poolsaareks. Üleujutused olid siin sagedased ja selletõttu oli kombeks majad ehitada kunstlikult rajatud küngastele ja ka vaiadele. Alles pärast 32km pikkuse Afsluitdijk´i tammi ehitamist 1932. aastal üleujutused kohalikke enam ei kimbuta.

Kohalik koloriit

Meie tammile sõitma ei läinud vaid suundusime teisele poole. Pidime kella 18-ks rattad ära andma ja meil oli veel 20 km tagasi sõita. Niisiis võtsime suuna kaarega mandrile. Sinna viis ilus rattatee kõrgel muldvallil, paremal oli järv, vasakul poldrid lehmade, lammaste, kanalite ja talumajadega. Siin oli loodus veel väga roheline. Täielik pastoraalne idüll!

Rattatee muldvallil, mis ühendab Markenit mandriga

Pastoraalne idüll

Umbes 8 km pärast jõudsime armsasse väikelinna Monnickedami. Peatusime väljakul suurema poe ees. Käisime vetsus, mehed ostsid õlut ja mahla. E pakkus hommikul kaasatehtud võikusid. Sõime sealsamas väljakul püstijalu.

Monnickedam

Paadikapten

Pool teed oli veel ees. Linnast välja sõites sattusime suure Püha Nikolause kiriku juurde. Omal ajal oli siia rikkuse näitamiseks tohutusuur torn ehitatud, aga ülejäänud kiriku jaoks enam raha ei jätkunud ja hoone on keskelt tühi. Nii vähemasti rääkis meile hommikul Uberi taksojuht.

Poolelijäänud Püha Nikolause kirik

Edasi sõites läbisime väga ilusat vanalinna, mida ehtis Kariljoni Torn maailma vanima mängiva kariljoniga. Nagu ütleb wikipeedia, on kariljon pronkskelladest koosnev löökpill, mida mängitakse käsitsi klaviatuuri abil.

Monnickedami vanalinn Kariljoni Torniga

Möödusime väikesest armsast sadamast ja jõudsime suuremale maanteele. O keeras enda meeles väiksemale rattateele, aga sattusime hoopis kellegi lautade taha, kus valged pardid meiega valjuhäälselt pahandama ja söögipoolist nuruma hakkasid. Meie juurde tuli pikk puukottades noormees, kes soovitas maanteelt ära keerata ja sõita piki järvekallast - see pidi ilusam tee olema. Oli tõesti! Paremal eraldas meid järvest kõrge muldvall, vasakul laiusid rohelised poldrid, aeg-ajalt ka väga korras lilledesse uppunud talud.

Külarahvas

Paremal valli taga on järv

Kaunis talumajapidamine

Vahepeal tegime peatuse, et valli otsa ronida. Juhuslikult oli kohe all väga kutsuv väike ujumiskoht. Mehed käisidki ujumas. Vesi oli ilmselt külmavõitu, aga ilm see-eest soe.

Edasi sõites tabas meid vastutuul, aga Volendam juba paistis. Tee läks märkamatult kiiresti. Kaalusime hetkeks ka veel Edami külastamist, mis asus 7 km kaugusel, aga tühi kõht kaalus turistlikud huvid üles. Andsime rattad ära, käisime hotellis riideid vahetamas ja suundusime promenaadile. Leidsime kiirelt korraliku kalarestorani, kus sai ka väljas soojenduslampide all istuda. Oli väga mõnus päev ja mõnus õhtu.

Magama läksime varakult, sai ju ikkagi kõvasti sporti tehtud.

4.oktoober, teisipäev.

Hommikusöök oli piisav, "Old Dutch" oli täitsa korralik hotell, mida võib soovitada.

Tegime Volendami vanalinnas veel väikese jalutuskäigu. Eile õhtul pimedas tundus siin nii ahvatlevalt kena. Ilus oli valges ka. Väikesed tänavad erkroheliste vetikatega kaetud kanalite ääres, värvilised nukumajakesed mõnusate istumiskohtadega, palju lilli ja rohelust. Külastasime ka Püha Vincenti katoliku kirikut, kus parasjagu käis renoveerimine. Kiriku kõrval oli surnuaed, ilmselt tuhaurnide matmiseks, sest hauakivid olid väga lähestikku. Kohe kiriku külje all asus laste surnuaed, kus millegipärast palju 50-60-ndatel aastatel maetuid.

Kanalite vesi oli vetikatest erkroheline

Laste surnuaed

Värvirõõmsad nukumajad on vanalinnale tüüpilised 

Volendamis on ka protestantlik puukirik, vanim pühakoda linnas, aga sinna sisse me kahjuks ei pääsenud. Tegin läbi aia pilti. E proovis ühes butiigis kostüümi selga, aga lõpuks ikka ei ostnud. See oli tore pood, äsja avatud. Vanalinn oli väike ja varsti jõudsime mere äärde rannapromenaadi melusse tagasi.

Volendami vanim kirik

Rannapromenaadil

Võtsime hotellist kohvrid ja kõndisime 500m bussipeatusesse. Buss Amsterdam Centraali (raudteejaama) maksis 7.50. Väga mugav oli sõita ja aknast välja vaadata. Ikka valdavalt roheliste poldrite ja lehmadega maastik.

Raudteejaamast ostsime rongipiletid Delfti. Kuna ümberistumine oli Leidenis, siis tegime seal plaanivälise peatuse. Leideni rongijaama ümbrus oli üsna räpane ja parasjagu võeti mingeid tellinguid maha. Tundub, et siin oli eelmisel päeval suurem üritus olnud.

Leideni raudteejaama ümbrus oli pisut räpane

Seevastu vanalinn oli taas väga kena, puhas ja lilleline. Jõudsime avarale väljakule kanalite ristumiskohas. Kõik veest vabad platsid olid olid välikohvikutest hõivatud, üks kutsuvam kui teine. Ilm oli taas ilus ja me isusime ühte kanaliäärsesse kohvikusse lõunatama. Mina alustasin tänase proseccoga ja sõin ülimaitsvat seenesuppi.

Ülikoolilinn Leiden oli mõnusalt rahvarohke

Mõnus kohvik kanali ääres

Seenesupp ja muud hõrgutised

Jalutasime suure katedraali Pieterskerki juurde. Tegemist on Leideni vanima kirikuga, millele pandi alus väikese kabeli näol juba aastal 1100. Kirik on pühendatud Püha Peetrusele ja Peetrus on ka Leideni kaitsepühak. Kuna Peetrus olla kasutanud kahte võtit paradiisiväravate valvamisel, siis kutsutakse ka Leidenit Võtmete Linnaks. Needsamad kaks võtit on ka linnavapil. 

Pieterskerk on tuntud ka Palverändurite Isa kirikuna ja nende juhi John Robinsoni hauapaigana. Palverändurid olid Põhja-Ameerika koloniseerimise ajaloos olulist rolli mänginud usupõgenikud Inglismaalt, kes 17. sajandi algul elasid lühikest aega Leidenis Pieterskerki juures. 1620. aastal lahkusid nad Mayfloweri pardal Uus-Inglissmaale, kuna hollandlaste kombed ja moraal ei olnud nende jaoks piisavalt ranged. Kui palverändurid Leidenist lahkusid, jäi nende juht John Robinson, kes oli juba eakas mees, siia maha. Ta suri varsti ja maeti Pieterskerki. Täpset hauakohta ei teata.

Kirik oli suur ja võimas ning täiesti inimtühi, kui meie välja arvata. Siin asub ka hollandi vanim puutumatu, 15. sajandi kaupmehe Floris Van Boschuyseni haud. Musta värvi kivil on kaks figuuri ja see nägi kuidagi kaasaegne välja.

Suur ja võimas, aga inimtühi Pieterskerk

Unikaalne kaupmehehaud 15.sajandist

Jalutasime ka kuulsast ülikoolist mööda, aga see arhitektuuriliselt midagi huvitavat ei pakkunud.

Võluv sadam Leidenis

Moodsad elumajad raudteejaama lähedal

Rong Leidenist Delfti oli päris täis, pidime algul seisma. Õnneks saime varsti istuma ja ega me üle poole tunni ei sõitnud ka. Meie hotelli Leeuwenbrug oli raudteejaamast 500 m. Üsna kohe jõudsime vanalinna ja seal ilusa kanali ääres vanas romantilises majas ta asuski. Meie tuba oli esimesel korrusel, avar ja mugav. Vaade suurtest akendest oli kitsale kõrvaltänavale ja teiselpool seda asuvale lopsakale aiale. E ja O tuba oli meie peal.

Hotell Leeuwenburg

Läksime kohe välja, et natuke linnas jalutada ja õhtust süüa. Päev oli olnud soe, aga siin oli ootamatult oli külm. Kuna me ei taibanud piisavalt riideid selga panna, siis pikalt me ei jalutanud. Väga uhke Raekojaplatsini ning vana ja uue kirikuni oli paarsada meetrit. Väga armas linnake!

Õhtune vanalinn Delftis, paistavad Raekoda ja Uus Kirik

Sööma läksime ühte Delfti parimasse restorani Postkantoori. See oli rahvast täis, aga meile pakuti lahkelt võimalust istuda drinkideks väikese laua ümber, kuni kohad vabanevad. Mina jätkasin proseccoga, teised jõid õlut. Õige pea vabanes ka söögilaud ja me tellisime süüa, liiga palju. Mina muidugi veel magusat ka ja cappuccinot. Igatahes oli kõht väga täis, kui me koju jõudsime. Läksime taas üsna kähku magama.

Postkantoor oli üks ägedamaid restorane, mida reisil külastasime

5.oktoober, kolmapäev

Hommikusööki pakuti siin hotellis kuni 10:30, seega panime omale äratuskella 8.30-ks ja olime juba 9:30 söömas. Toit oli peen - siirupiga üle valatud maasikad ja puuviljad, salat, head juustud-singid. Kohv ja tee toodi kannukestega lauda. Väga sümpaatne!

Jätsime taas oma kohvrid hotelli ja läksime linnaga päevavalges tutvuma. Vana kirik (Oude Kerk) on täiesti viltuse torniga. Siia on maetud 400 tuntumat ja vähemtuntud hollandllast, mõnel lihtne hauakivi, mõnel terve mausoleum. Teiste kõrval on siia maetud Johannes Vermeer, paraku mitte uhkesse mausoleumi ja haua päris täpset asukohta enam ei teatagi. Hiljem on talle kirikusse ka uhkem hauakivi pandud.

Viltuse torniga Oude Kerk

Tagasihoidlik hauakivi Vermeerile

Väga põnevad olid 17.sajandi kunstniku Vliet´i maalid sama kiriku interjöörist mitusada aastat tagasi. Põhiliseks motiiviks oli põranda alla haudade kaevamine. Kirik nägi siis üsna samasugune välja nagu praegu.

Keskajal oli Delft väike kanalitest ümbritsetud tööstuslinnake farmide, õllepruulikodade, kõrtside ja kõige keskel kõrguva tuffist kirikuga. Koos linna arenguga arenes ka kirik, enam-vähem praegusel kujul ehitati see aastal 1240. 1435. aastal alustati uhke torni ehitamist ja üsna kohe hakkas see viltu vajuma. Sajandeid usuti legendi, et torn on ehitatud lehmanahast vundamendile ja seetõttu vildakas. Tegelikult rajati see täidetud kanali peale ja ilmselt oli sealne pinnas liiga pehme. Delfti tabanud suur tulekahju 1536. aastal ja laiaulatuslik püssirohupoe plahvatus 1654. aastal ning ka 16. sajandi portestantliku reformatsiooni segadused kahjustasid olulisel määral nii linna, kui Oude Kerki arengut.

Endises keskaegses kloostrihoones Oude Kerki kõrval asub linnamuuseum Prinsenhof

Pingike muuseumiaias

Uude kirikusse (Nieuwe Kerk) on maetud hollandi rahvuskangelane Oranje Willem, kes võitles hollandi vabastamise eest hispaanlaste ülemvõimu alt. 1584. aastal ta mõrvati. Mõrvar hukati keskajale omaselt mitmel erineval moel, Oranje Willem aga maeti rahva auavalduste saatel Nieuwe Kerki. Tema uhke hauamonument kuulub ka UNESCO maailmapärandisse. Alates Oranje Willemist on Uude kirikusse maetud praktiliselt kõik kuningliku perekonna surnud liikmeid.

Oranje Willemi hauamonument Nieuwe Kerkis

Legendi kohaselt nägi kerjuse Symon ühel 1351. aasta varahommikul Delfti keskväljakul nägemust kuldsest kirikust ja troonil istuvast Neitsi Maarjast. Nägemused ei kadunud enne, kui keskväljakule ehitati puust ajutine pühakoda, millest sajandite jooksul arenes linna suurim kirik.

Vaade Nieuwe Kerkile

Delftis olles ei saa vaatamata jätta Vermeeriga seotud paiku. Käisime Vermeeri keskuses, kus pole küll ühtki tema maali, aga kvaliteetsete reprode ja interaktiivse ekspositsiooni abil jutustati meile kõik teadaolev kunstniku ja tema 36 maali kohta. Ega tegelikult eriti palju teada ei olegi. Johannes Vermeer oli terve oma elu seotud Delftiga, siin ta sündis 1632. aastal ja siin ka suri 43 aastat hiljem, jättes oma naisele ja 11-le lapsele päranduseks ainult võlad. Vermeer polnud küll päris tundmatu ja tema maale ikka osteti, aga ta maalis aeglaselt ja polnud ilmselt kuigi osav tööde eest raha küsima. Kodulinnas teda tunti ja austati, väljaspool mitte eriti. Vermeer (taas)avastati maailmale alles 19. sajandil prantsuse kunstikriitikute poolt.

Huvilised võiksid vaadata Hollywoodi filmi "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" Scarlett Johanssoniga nimiosas ja Colin Firthiga Vermeerina. Kuigi film ei pretendeeri ajaloolisele tõele, on seda ikkagi põnev vaadata, juba olustiku pärast. Kõneallolev maal asub Haagis Mauritshuisi muuseumis. Sinna me ei sattunud ja seega jäi ka "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" nägemata. Üldse asub Hollandis 7 Vermeeri maali, 4 neist Rijksmuseumis. Ilmselt olen ma näinud tema maale ka Viini Kunstimuuseumis, Louvre´is, Berliinis Gemäldegaleriis ja Londoni Rahvusgaleriis.

Käisime ka aaadressil Vlamingstraat 40-42, kus arvatakse tehtud olevat Vermeeri maal "Väike tänav".

Delft on väga ilus ja piisavalt väike linnake, siin oleks võinud kauemgi jalutada mööda vaikseid kõrvaltänavaid ja piki kauneid puudega ääristatud kanaleid. Majad on siin värvikirevad ja lilledega kaunistatud. Delfti peetaksegi üheks Hollandi kauneimaks linnaks. Minu lemmik oli ta ka.

Raekoda

Eesti lipp

Kuna kell oli märkamatult liiga palju saanud, siis läksime lõunat sööma suvalisse teeäärsesse hiinakasse. Mina ja O tellisime parti riisiga ja jäime täitsa rahule, Avo ja E oma krevettide ja nuudlitega nii rahul polnud.

Selline õlu oli müügil

Peale kiiret sööki läksime taas rongi peale, et sõita Dordrechti. Teekond kestis umbes 45 min. Linn jättis esmapilgul koleda mulje. Kõndisime poolteist km mööda mõttetuid tänavaid oma ööbimiskohta. B & B Prinsenstraat asus juba vanalinnas, mis oli hulga meeldivam keskkond. Peremees tegi meile ukse lahti ja me sattusime pikka kitsasse vanaaegsesse koridori. Koos peremehega oli meid vastu võtmas suur ja paks triibik, kellega me kohe suhtlema hakkasime.

Kõhn, boheemlaslik omanik oli väga meeldiv ja jutukas. Asusime 17. sajandi majas, mida vanamees tasahaaval korda tegi. Ta näitas meile kööki, kus hommikusööki pakutakse. Köök nägi ikka võrdlemisi antiikne välja. Vanamees haaras ühe kohvri ja hakkas käbedalt kitsast trepist üles ronima. Kaks korrust ülevalpool olidki meie toad - tõeline deluxe nagu booking.com´is lubatud. Mõlemad toad olid avarad, suure raudvoodiga ja kogu seina täitva aknaga. Vannitoad olid suured ja väga maitsekad. Kõik oli stiilne, detailideni läbimõeldud ja väga puhas.

Antiikne köök

Meie päikeseline tuba

Peremees soovitas meile head restorani ja näitas kaardil, kuhu tasub jalutada. Olin Dordrechti valinud peatuspaigaks täiesti juhuslikult, sest siit oli hea ühendus tuuleveskite külasse Kinderdijki. Teine võimalus oleks olnud ööbida Rotterdamis, aga nii suurde linna me ei tahtnud minna. Nüüd selgus, et Dordrecht on täiesti vaatamisväärne linn, pealegi vanim Hollandis. Siin polnud eriti turiste, linn oli pooltühi ja mõnusalt bohemlaslik. Majad otse kanalite serval olid vähem korrastatud, aga kõikjal oli lilli. Suuremas kanalis oli palju paate. Vanalinn asus saarel suurte jõgede ristumiskohas.

Grote Kerki ehk Suurt kirikut ehitati kaks sajandit ja see sai valmis 1470

Dordrechti majad kerkivad otse kanalist

Jalutasime sadamasse, päike loojus punaselt. Täna oli külm ja tuuline ilm, aga me olime ennast soojalt riidesse pannud.

Väikelaevade sadam

Teiselpool Oude Maasi jõge on juba teine asula

Groothoofdspoort gate on endine linnavärav 14. sajandist

Mitmedki hollandi majad on lohku vajunud või muidu viltu.

Soovitatud restorani me siiski sööma ei läinud, tundus tiba kallis ja pealegi hakkas meil vaikselt kalast kõrini saama. Läksime ühte itaalia restorani. Tellisime bruscettad, mis olid pisut kõvavõitu ning pastad-pizzad, mis olid täitsa normaalsed. Tahtsime veel magustoite ja jooke tellida, aga meid oli ära unustatud - kelnerit ei tulnudki. Lõpuks E läks ja hõikas neid. Dippi me igatahes ei jätnud.

Kesklinn oli kaasaegne, aga samuti meeldiv

Õhtune keskväljak Statenplein

Jalutasime koju ja jäime oma romantilistes voodites kiiresti magama.

6.oktoober, neljapäev

Pidime taaas vara tõusma, et jõuda Kinderdijki laevale. Kell 8:15 oli meil hommikusöök kokku lepitud. Peremees juba ootas, laud oli kaetud - kodutehtud keedised, kolme sorti delikatessjuustu, keedumunad, saiad, jogurtid jne. Mees ise oli meiega vestlusest väga huvitatud. Ta plaanis Prantsusmaa kolkasse maja osta ja köögivilja kasvatama hakata. Aga tema prantslannast naine ei tahtvat eriti maale kolida. Mees on teinud elu jooksul igasuguseid töid - olnud õpetaja, postiljon, teinud uppunud "Estonia" puust maketi, renoveerinud tuulikuid. Praegu oli tal oma restaureerimisfirma.

Jätsime südamlikult hüvasti ja suundusime kiirel sammul sadamasse. Kohvrid saime korterisse jätta. Oli üsna külm, kui me läbi tühja linna kõmpisime. Piletikassa oli suletud, aga lahked inimesed juhatasid meid õigesse kohta sadamakail. Laev tuli õigeaegselt ja me olime suures päikeselises salongis üksinda.

Meie laev

Laev? Ei, maja jäe kaldal

Poole tunniga jõudsime Kinderdijki. Pabistasin, et oleme ainukesed külastajad ja atraktsioon juba talveperioodiks suletud, aga tegelik pilt oli pisut teine. Piletikassade ees oli 3 suurt bussi ja ümberringi mitu gruppi inimesi. Ka jalgrattureid vuhises mööda igas suunas. Läkisme meiegi rattaid rentima. Selgus, et järel on ainult riismed. Meie Avoga saime tõelised uunikumid möödunud sajandi algupoolelt jalgpidurite ja massiivse raamiga. E sai üldse lasteratta ja pidi teistest 3 korda rohkem väntama. Ainult O-l oli enam-vähem normaalne ratas.

Aga me ei lasknud ennast kehvapoolsest tehnikast segada. Sõita me saime, kitsas asfalttee kulges sirgelt piki kanali äärt. Teiselpool kanalit oli mitu ilusat tuulikut. Üldse kokku on Kinderdijkis 19 tuulikut, mis on ehitatud siia 18. sajandil poldrite kuivendamiseks ja veetaseme ühtlustamiseks.

Kõrged kõrkjapuhmad varjasid tuult ja päikese käes läks päris soojaks. Vahelduse mõttes keerasime ka ühte külakesse sisse. Hollandi külad on muidugi väga idüllilised oma roheliste karjamaade, lehmakarjade ja korrastatud taludega.

Kaunis tuulik 18. sajandist

Tee kulges kanalite vahel

Idülliline külamaastik

Küllaltki keeruline oli teha pilti nii, et ühtegi kolemaja taamal ei paistaks

Ühte tuulikusse oli ka muuseum tehtud, aga pidasime piletit 7.50 liiga kalliks sellise atraktsiooni eest, pealegi oli ilm endiselt ilus ega kutsunud siseruumidesse. Niisiis vaatasime väljast ja tegime pilte. Rahvast jalutas hulgakaupa mööda ja sõitis ratastega. Kinderdijk tundus ikka väga populaarne koht olevat. Ei kujuta ette, mis siin veel suvehooajal toimuda võiks. Väga väikese vahemärkusena olgu öeldud, et oleksin oodanud pisut metsikumat ja vähemrahvastatud piirkonda, midagi Consuegra taolist La Manchas Hispaanias. Aga kindlasti väärib Kinderdijk külastamist, tegu ikkagi UNESCO maailmapärandiga.

Andsime rattad tagasi ja kuna laeva väljasõidunimoli veel aega, siis jalutasime idüllilisse Kinderdijki külasse. Üks kohvik oli kutsuvalt saialõhnaline ning me lubasime endale peale sportlikku hommikupoolikut väikese kohvi ja suure saiakese.

Kinderdjiki külake

Kohvik

Tagasisõites olime laeval taas ainukesed. Ilmselt tuleb enamik külastajaid siia Rotterdamist. 

Mööda Noordi jõge veeti suuri aluseid

Van Ruisdaeli maal

Dordrechtis oli meil siht selge - šopping. Kahe tunni möödudes väljusime poest suurte paberkottidega. Sealsamas kauni peaväljaku ääres sõime kiire lõuna ja kõndisime tagasi korterisse oma kohvritele järele. Tegime tühjas köögis väikesed ümberpakkimised. Peremeest ei olnud kodus, ainult kass näugus läbitungivalt aiapoolse ukse taga. Me igaks juhuks ei lasknud teda sisse.

Kaunid elumajad Dordrechti sadama lähedal

Viimane pildike vanalinnast

Meil tuli jälle ette võtta kole teekond raudteejaama. Pilet Brüsselisse maksis 29€, Hollandi siseliinid olid kolm korda odavamad. Sõit kestis ligi 2 tundi. Brüssel Central asub otse kesklinnas. Tõusime maa peale kenal rohelisel väljakul. Ilm tundus külmavõitu, aga juba paari minuti pärast sõitis K poeg väikese punase Volvoga ette ja me saime mugavalt autoga kohale. Nimelt elas ja töötas Brüsseli Europarlamendis meie ühine tuttav K. Pidime reisi lõpetuseks mõned päevad tema juures veetma. Mina ainukesena seltskonnast ei olnud veel Belgias käinud, Brüsselisst rääkimata. 

K elab kaunis äärelinna elurajoonis 6 korteriga majas. Tema korteris on 3 tuba, pisike köök ja mitu rõdu. Ümbruskond on tõeliselt roheline ja kena. Isegi papagoisid on siin puude otsas nähtud.

Vaade K üürikorteri aknast

K ja tema täditütar L olid juba laua katnud. Meile pakuti õhtusöögiks lammast, mis maitses ülihea.

7.oktoober, reede

O viis K hommikul 9-paiku autoga tööle, nii saime ise selle autoga Brugesse sõita. Sinna oli umbes 100 km ja kiirteed mööda läks sõit kähku.

Parkisime kesklinna maa-alusesse parklasse ja juba jalutasimegi vanalinnas. Siin oli kohe tunda keskaegset jõukust ja suursugusust. Majad ei olnud enam nukumajad vaid suured, oranžist tellisest ja pitsilised. Siin oli palju avaraid väljakuid ja ilusaid kanalivaateid. Mulle meeldisid eriti punased aknaraamid ja luugid majadel. Brugge keskaegsel kujul säilinud vanalinn kuulub ka UNESCO maailmapärandisse. Tänu arvukatele kanalitele kutsutakse linna ka Põhjamaade Veneetsiaks.

Brugge - Põhjamaade >Veneetsia

Kunagi oli Brugge oluline sadamalinn ja siia rajati sajandite jooksul suuri kindlustusi kaitseks nii mereröövlite kui viikingite eest. Linnaõigused sai Brugge juba 1128. aastal. Umbes sellel ajal rajati siia ka arvukalt kanaleid. Tänu rõivatööstusele, eriti villase riide tootmisele ja kaubandusele voolas linna tohutult rikkusi. 1309. aastal avati siin üks maailma esimesi börse. 15.sajandiks oli linnaelanike arv tõusnud 200000-ni. Brugge ketrajaid ja kudujaid peeti sel ajal maailma parimateks.

Brugge tähtsus sadamalinnana on paraku ajaloo jooksul varieerunud. 11. sajandil hakkas looduslik pääs merele ummistuma ja laevad ei saanud enam linna sõita. 1134. aasta suure tormi ajal aga murdis meri rannavallidest läbi ja nii moodustus uus meretee. Tõusu ajal ulatus see Zwini nimeline looduslik kanal lausa 15 km sisemaale. 1500. aasta paiku hakkas aga Zwin taas ummistuma ja Brugge tähtsus sadamalinnana tasapisi vähenema. Hoolimata katsetest linna majandust turgutada jäi Brugge üha vaesemaks ja 19. sajandiks oli linnaelanikke alles vaid 50000. Endisaegne hiilgus on aga vanalinna suursuguse arhitektuuri näol tänapäevani säilinud.

Kangakuduja

Püha Vere basiilika 12. sajandist sisaldab reliikviana riiet Jeesuse verega 

Brugge Raekoda on üks vanimaid Madalmaades

19. sajandil avaldas sümbolistlik kirjanik Georges Rodenbach lühiromaani "Surnud linn Brugge", mille põhjal Erich Wolfgang Korngold tegi 1920. oma kuulsa ooperi "Surnud linn".

Käisime ka paadiga pooletunnisel kanalituuril. Nägime palju linde - luiki ja parte. Paadijuht viskas muudkui nalja, nimetas ennast James Bondiks ja rääkis palju rahast. Pilet maksis ka 8€.

Lõunat sõime toredas restoranis Jan Van Eyck samanimelisel väljakul. Kenad vaated ja head söögid. Kahjuks oli ilm külmavõitu, pidime sees istuma.

Kaunis Van Eycki väljak

Aeg lendas märkamatult, nagu ikka reisil. Käisime veel toidupoes õhtusöögi jaoks materjali ja ühtlasi ka kodustele kommi ning šokolaadi ostmas. Olime plaaninud minna ka Ghenti, mis jäi üsnagi tee peale, aga paraku enam ei jõudnud. Hakkas juba hämarduma ja mis me seal pimedas ikka teinud oleksime.

K oli juba kodus ja tööpäevast üsna väsinud. Ta andis hea meelega söögitegemisel ohjad meile ja E valmistas kiirelt suurepärase mereannipasta.

8.oktoober, laupäev

Magasime kaua ja sõime hilja hommikust. Enamik seltskonnast suundus autoga Luxembourgi lähistele ostukeskusesse. Meie Avoga läksime Brüsseli kesklinnaga tutvuma. Trammipeatus oli K korterist 500m. Siin on ikka tõesti aedlinnamiljöö, mets kohe siinsamas. Trammi lõpp-peatuses istusime ümber metroo peale ja väljusime Kuningapalee juures.

Brüsseli aedlinnamiljöö trammirööbastega

Kuningapalee

Kuningapalee on suur ja uhke, asub kõrgel künkal. Siit ülevalt avanevad ilusad vaated all-linnale. Tegelikult tundus hoone olevat üsna sarnane Viini Habsburgide paleega, mis on ka väga ilus muidugi. Juba keskajal asus sama koha peal kindlustatud loss. Tänapäevane ehitis pärineb 18. sajandi lõpust. Kuninglitk perekond tänapäeval siin ei ela, tegemist on pigem töö- ja esindushoonega. Alates 2013. aastast on Belgia kuningaks Philippe, tema abikaasa on Mathilde ning neil on neli last. Elavad nad hoopis Laekeni Kuninglikus Palees.

Saint Jacques-sur-Coudenbergi kirik 

Kuninga väljak 11. sajandi ristisõja kangelase Godfrey of Bouilloni kujuga

Tänavamuusikud

Brüsseli väljak kellegi kuningas Alberti kujuga ja Raekojatorniga

Jõudsime uhke terasest ja klaasist Art Nouveau stiilis maja juurde, kus asus muusikariistade muuseum. Kuna teised olid seda tungivalt külastada soovitanud, siis läksimegi sisse. Muuseum oli tõesti põnev! Ekspositsioon algas vanade rahvapillidega, jätkus traditsiooniliste lääne muusikariistadega ja lõppes esindusliku klaverite väljapanekuga. Peaaegu kõikidel pillidel mängitud lugusid sai ka kõrvaklappidega kuulata. Uuemate klaverite väljapaneku juures oli võimalik kuulata terveid klassikateoseid - Liszti, Schumanni jt.

Muusikariistade muuseum

Muuseum asub endises Vana Inglismaa Kaubamaja hoones, mille 1899. aastal ehitas belgia arhitekt Paul Saintenoy. Muueseumi kümnendal korrusel on restoran vaadetega linnale. Täna oli taas soe ja päikeseline, rahvas istus väljas terrassil. Meie sinna siiski istuma ei jäänud vaid suundusime all-linna. Jõudsime toredale rahvarohkele väljakule, kus oli palju kohvikuid ja baare. Ilus ilm lausa kutsus istuma päikese kätte väikesele õlle-veini dringile ja supile. Avo oleks tegelikult merikarpe tahtnud, aga arvasime, et küll hiljem jõuab.

Rahvarohke väljak kesklinnas

Suveniirid

Jalutasime paljukiidetud keskväljakule ehk Grote Marktile. See oli tõesti imeline - pitsilised kullaga nikerdatud gildihooned, ühel pool Raekoda ja teiselpool Kuninga Maja. Mõlemad suht gootistiilis. Grote Markti peetakse üheks Euroopa ilusaimaks väljakuks ja ta kuulub ka UNESCO maailmapärandisse. Niipalju veel põnevat, et turuväljak asus siin juba 11. sajandil. 16. sajandil põletas inkvisitsioon siin platsil kaks protestandist märtrit ja mõned aastad hiljem kaotas kaks kohalikku krahvi siin oma pead. Üheksa Aastase sõja käigus 17. sajandi lõpus pommitasid prantsuse suurtükiväed väljaku ümbruse majad sodiks. Alles jäi ainult nende põhilise sihtmärgi - Raekoja fassaad. Õnneks taastati suurem osa maju erinevate gildide poolt kiiresti ja enam-vähem sellisena me näeme neid tänapäevani.

Brüsseli Raekoda ehitati aastatel 1401 kuni 1455

Kuninga Maja lasi Brabanti hertsog oma võimu sümbolina ehitada 16.sajandil. Kuningad pole siin kunagi elanud ja kohalikud kasutavad pigem nime Broodhuis ehk Leivamaja, kuna varem asus sellel kohal turg.

Leivamaja ehk Broodhuis

Selles ilusas majas asub Õllemuuseum

Kaunid gildide majad Grote Marktil

Kuna õhtu hakkas kätte jõudma, otsustasime vahepeal šoppingule minna. Hammas oli Dordrechti ürituse edust verel. K õpetuse järgi leidsime sobivad poed, kus veetsime tulemuslikud kaks tundi. Nüüd oli kell juba liiga palju merikarpide söömiseks. Jalutasime korraks läbi Rue Bouchers´, mis oli tihedalt täis restorane ja nende aktiivseid sisseviskajaid. Põikasime korraks veel Raekojaplatsile, mis oli tuledesäras veelgi muinasjutulisem ning otsisime üles kuulsa Pissiva Poisi. See osutus küll väga väikeseks ja tagasihoidlikuks kujukeseks. Kui rahvas pooleks selle ees tungelnud ja selfisid klõpsinud, oleks võinud ka midagi märkamata mööda minna.

Manneken Pisi valmistas linnavõimude palvel 1619. aastal barokkskulptor Jerome Duquesnoy. Kuju on korduvalt varastatud ja praegu seisab siin koopia 1965. aastast. Originaali hoitakse Kuninga Majas.

Pissiv Poiss ja turistid

Mina ostsin lõpuks omale ühest tänavaputkast kauaigatsetud belgia vahvli. Seda oli päris võimatu süüa - paksul vahvlilaastul oli tohutu kuhi garneeringut ja sellest pidi tillukese plastist kahvliga jagu saama. Olin kõrvuni vahukoorega koos ja lõpuni süüa ei jaksanud, viskasin pool minema. Aga sellegipoolest oli hea.

K juurde tagasi jõudsime pimedas. Teisedki olid alles pool tundi enne meid oma šoppingult tagasi jõudnud. Peale õhtusööki proovisime selga üht ja teist oma ostudest. Enamasti oli hullult naljakas. Ma neid pilte siia üles ei pane.

9.oktoober, pühapäev

Jälle magasime kaua. E ja O käisid pagaripoes. Sõime küllusliku hommikusöögi. Siis pakkisime oma kohvreid, püüdes kõik ostud ära mahutada. Sellega läks õnneks - mahtusid. Kuna lennuni oli veel aega, siis sõitsime Brüsseli botaanikaaeda, mis asus siin lähedal. K jäi koju koristama, eks me olime ka hullu segaduse tekitanud.

Pilet botaanikaaeda maksis 7€, selle sees oli ka loss ja kasvuhooned. Aed oli päris suur, keskel mitu kaunikujulist tiiki ja väike kindlus. Maastik oli kenasti kujundatud ja siin kasvas huvitavaid puulikke nagu sekvoiad, mitut sorti vahtraid, pöögid jne. Lilli oli palju, aga kahjuks enamasti juba ära õitsenud. Kasvuhoonetes olid esindatud erinevad kliimavöötmed, näiteks kõrb ning palav ja niiske vesirooside ala, putuksööjataimede ja orhideede kollektsioonid.

Sügisene kompositsioon botaanikaaia väravate ees

Botaanikaaia kohvik

Maastik väikese kindlusega

K oli meile järjekordselt küllusliku lõunasöögi valmistanud. Sõime, jõime veini ja siis oligi aeg lennujaama sõita. I oli taas lahkelt nõus meid transportima. Läksime kõik koos, kuigi E ja O lend väljus poolteist tundi pärast meie oma. Nemad lähevad otselennuga, meie olime millegipärast Riia kaudu piletid ostnud.

Lennujaamas läks kiiresti, terroriste ei märganud. Air Baltic tõusis õhku õigeaegselt ja 23:55 olime Tallinnas.