Montenegros

See jutuke ilmus osaliselt Estraveli blogis, lisasin mõned detailid.

Kui mul avanes võimalus mõneks päevaks Montenegrosse sõita, olin väga elevil. See sihtkoht tundus ehedam ja huvitavam, kui nii mõnigi teine Euroopas ja ma ei pidanud pettuma. Juba esimene kokkupuude - maandumine karjamaadest ümbritsetud tillukesele Podgorica lennuväljale, mõjus koduselt ja kutsuvalt.

Meie sponsoriks oli peale Montenegro turismiameti ka Turkish Airlines

Meie seltskond oli rahvusvaheline: 4 eestlast, lätlased ja leedukad, kõik turismifirmadest. Lennult saabudes ei saanud me riideidki vahetada, pidime kogunema pidulikule õhtusöögile koos kohalike natšalnikutega silmapaistvalt uhkes hotellis Splendid Conference & SPA Resort. Ka hotelli joviaalne hallipäine ja suurekasvuline omanik istus meiega lauas ja paistis olevat tähtsaim isik seltskonnas.

Kullakarraline hotell Splendid

Selline menüü oli õhtusöögil

Montenegrolased ise ütlevad, et nende maal on kõik väike välja arvatud inimeste pikkus. Riik on tõesti väike - Eestist üle 3 korra pisem. Küll aga ei saa sugugi "väike" öelda looduses leiduva kohta. Siin on kõrged mäed ja tohutud kanjonid, pikad idüllilised rannad, sihvakad männimetsad ja iidvanad oliivipuud. Sõna "montenegro" ehk must mägi olevat tulnud tumedatest mustjatest mändidest, mida endisetel aegadel siinsetel mäenõlvadel palju kasvas ja kasvab veel nüüdki.

Montenegro on väga mägine maa nagu nimigi ütleb

Nagu vihjab riigi nimigi, on tegu väga mägise maaga. Ligi 60% Montenegro pindalast asub üle 1000 meetri kõrgusel. Kõrgemad tipud ulatuvad 2500 m üle merepinna. Kuigi vahemaad on väikesed, kulub riigi ühest otsast teise sõitmiseks vähemalt pool päeva, sest teed on enamasti kitsad ja väga käänulised.

Montenegro turismitööstus kannatas tugevasti 1990-ndatel endise Jugoslaavia kodusõja ajal ja on alles viimastel aastatel jälle hoogsalt arenema hakanud. Seda, et tegu alles areneva turismimaaga, annab märku hotellide mõnevõrra kõikuv kvaliteet. Mõne hotelli puhul oleks nagu mitukümmend aastat ajas tagasi läinud. Aga kõik on puhas ja teenindus väga sõbralik. Eriti võib kiita Montenegro kööki - toidud on maitsvad ja odavad ning toredaid restorane ja söögikohti hakkas silma igal sammul, ka väiksema asustusega paikades.

Pikemaks peatuseks ja puhkuse nautimiseks sobib hästi Budva. Selles Montenegro tuntuimas kuurortis on erineva taseme ja hinnaklassiga hotelle igale maitsele, pikk liivarand ja elav promenaad arvukate restoranide, baaride ja paadisadamaga. Vaheldust pakub ilus vanalinn ja võimalusi on ka ostuhuvilistele. Eriti tore on õhtuti promenaadil jalutada, kui linnatuled peegelduvad merevees ja restoranides pakutakse söögi-joogi kõrvale elavat muusikat.

Meie seltskond majutati esimeseks kaheks ööks suurde hotellikompleksi Slovenska Plaza. Tegemist on kolhoosikeskuse taolise hotelliga, kus on tänavad, arstipunkt, mänguväljak, pargid jne. Täitsa tore iseenesest, kui soovid tutvusi sobitadaja seltskonda nautida. Meie olime õnneks ühestes tubades terve reisi. Ainult hommikusöök jättis väga-väga soovida.

Soovi korral võisid hotelli territooriumil liikuda ka elektriautoga

Hotellitänav

Hommikul varakult oli buss hotelliukse ees ja meid sõidutati Budvast lõuna poole maaga tutvuma. Kohe Budva lähedal on kaunis Sveti Stefani saareke, kus praegu asub 5* hotell.  Sajandeid tagasi oli saarekesel tähtis roll võitluses türklaste vastu ja siin asus kindlus. 1960. aastal hooned renoveeriti ja siia rajati hotell, kus armastasid käia puhkamas paljud kuulsused, näiteks Sophia Loren.

Sveti Stefani saar 

Montenegro linnakestest tasuks kindlasti külastada Bari, mille kohal mäenõlval kõrguv vanalinn pakub ajaloohuvilistele võimalust jalutada iidsete kivimüüride vahel ja hingata sisse segu vahemere ja idamaade kultuurist, heita pilk kõrgelt kindlusemüürilt iidsele akveduktile või põigata türgi sauna hamami hästisäilinud ruumidesse. Tõsi küll, linn on varemetes ja tänapäeval siin ei elata.

Bari vanalinna varemed

Bari lähedal kasvab maailma vanim oliivipuu, millel vanust väidetavalt üle 2000 aasta. Vanarahvatarkuse kohaselt peab selle puu ümber 3 ringi kõndima, et tõeliselt õnnelikuks saada.

Dendroloogiliste meetodite järgi on selle puu vanus arvatavalt 2240 aastat

Asutus Bari lähedal

Kauplus Bari lähedal

Selliseid autosid õnnestus ikka üsna sageli näha

Meie järgmine peatus oli Ulcinj, üks vanimaid asulaid Aadria mere rannikul ja kunagi olnud isegi piraatide baas. Siin on väike ja armas sadam ja sama väike rand. Praegu oli rand veel üsna inimtühi, kuigi ilm oli väga palav. Meie külastasime kõrgel mäel asuvat kindlust, millel vanust üle 2500 aasta.

Ulcinj keskus

Rand oli veel inimtühi, hooaeg algab juulis

Sadam

Vaade kindlusest

2500-aastase kindluse vanim osa on Kükloobimüür - mida suuremad kivid, seda vanemad

Barist lõunas asuvad eriti ilusad liivarannad, mis ulatuvad kuni Albaania piirini välja. Käisime ka meie ujumas Ada Bojanas, vesi oli kristallpuhas ja soe ning rand peaaegu inimtühi. Juuni alguses pole hooaeg veel alanud.

Inimesi pole, merevesi oli vähemalt 24 kraadi - giidi sõnul kohalike jaoks külmavõitu

Iga aastaga üha enam tuleb puhkajaid Montenegrosse nautima meeldivat kliimat, kristallpuhast merd ja suurepäraseid randu. Riigis on kokku 75 km randu ja sellest 35 km on liivarannad. Päike paistab siin 260 päeva aastas. Puhkajate kõrghooaeg on juulis-augustis, siis on rannad tihedalt inimesi täis ja õhutemperatuur ulatub üle 30 kraadi. Kohalike endi sõnul tasuks riiki külastada pigem mais-juunis ja septembris-oktoobris. Siis on ilmad endiselt mahedad, rahvast vähem ja hinnad odavamad.

Lõunat sõime väga toredas kalarestoranis Miško Ada Bojanas. Ada Bojana on jõedeltas asuv saar, populaarne turismisihtkoht.

Elu jõe ääres

Tagasiteel nägime huvitavaid kalurionne vee peal ja ostsime tee äärest puuvilju.

Kalapüügionnid jõe peal

Ei suutnud vastu panna ahvatlusele marju ja puuvilju osta

Teel Budvasse

Kolmandal reisipäeval viidi meid Cetinjesse, endisesse Montenegro pealinna. Linnake on iseenesest kena, aga ei midagi erilist minu meelest. Meile anti vaba aega sellega tutvumiseks.

Vlaška kirik

Cetinje klooster 15. sajandist

Juustulett turul

Kohalikud

Üks paikadest, mida kindlasti peaks Montenegros nägema, on Kotori laht. Erilised vaated sellele helesinise peegelsileda veega fjordile avanevad Lovceni rahvuspargi järskudelt mäenõlvadelt. Imeilus tee laskub serpentiinina loogeldes Njegušist Kotori linnakesse. Kes mägiteedel sõitu ei kannata, sellel ei tasu minna proovimagi, sest tee on kitsas ja autodel/bussidel on üksteisest möödudes tükk tegemist. Kõrgel mägikülas Njegušis on väga meeldiv kohaliku toidu restoran Kod Pera ja väike singimuuseum. Sinki tehakse siin mägedes täiesti erilisel viisil. Liha hoitakse 20 päeva meresoolas, siis 20 päeva pressi all, et eemaldada niiskus. Seejärel suitsetatakse liha 6 kuud kerges suitsus ning lõpuks lastakse seista ja laagerduda veel paar kuud. Seega kulub singi tegemiseks terve aasta, aga maitseb tõepoolest väga hea. Eriti kohaliku punase veini Vranaci kõrvale.

Tee Cetinjest Njeguši

Uskumatud vaated, paistavad Kotori ja tagapool Tivati laht

Tavern Kod Pera võrratu vaatega terrass

Singimuuseum

Parimad kohalikud maitsed

Toidu ootamisega läks pikalt aega ja ma jalutasin vahepeal allamäge. Vaated on siin ikka väga ilusad, loodus lopsakas. Ootamatult nägin üle tee jooksmas suurt ererohelist sisalikku. Tormasin talle järele, aga kui fotoka valmis sain pandud, oli elukas kadunud. Nii suurt sisalikku ma varem ei ole näinud.

Tee allamäge

Kotor on võluv väike sadamalinn samanimelise lahe ääres. UNESCO maailmapärandisse kuuluvas vanalinnas saab nautida ajaloohõngu, einestada hubastes restoranides ja külastada suveniiripoekesi. Siin võib jalutada kitsastel kivitänavatel ja imetleda kirikuid, paleesid, põnevaid võlvialuseid ja ... kasse. Kasse kohtab siin igal sammul - musti, valgeid, kollaseid ja tavalisi halle triibikuid. Kõik nad on kena läikiva karvaga ja heas toitumuses. Vanalinn on ümbritsetud muljetavaldava müüriga, mis siksakitab väga järsku ja kõrget mäekülge mööda tipus asuva 16.sajandi kindluseni.

Kotori võluv vanalinn

Miljöö

Väga professionaalsed tänavamuusikud

Harilik triibik kullapoodi valvamas

Kassid igale maitsele 

Väike sadam

Vana linnamüür siksakitab kõrgele mäkke

Väga meeldiv on sõita mööda Kotori lahe serva piiriäärsesse kuurorti Herzeg Novisse. Tee äärde jäävad tillukesed varjulised paadisadamad, üksikud hotellid ja apartemendid ning ajaloohõngulised väikelinnad nagu näiteks Perast ja Risan. Piisavalt looklev tee võimaldab nautida ka helesinises fjordivees peegelduvaid mägesid ja kahte romantilist saarekest. Nendest St George on koduks 9. sajandist pärit benediktiini kloostrile. Herzeg Novi ise on pideva päikesepaiste, lopsaka roheluse, armsa vanalinna ja arvukate trepiastmetega linn. Just treppide rohkus võib osa turiste sellest võluvast kuuriortist ka eemale hirmutada.

Meid majutati hotelli Igalo, mis oli taas väga sovietliku vaibiga asutus, eriti kummaline oli õhtusöök rootsi lauas. Aga see eest olid toad rõdudega ja supervaatega.

Vaade minu hotellitoa rõdult

Järgmisel hommikul võtsime suuna Montenegro põhjaossa. Teel õnnestus taas väga maalilist Kotori lahte pikalt imetleda.

Kotori laht põhjaküljest

Mägitee

Rannikust veidi kaugemale sõites algab tõeline mägimaastik. Siin on loodus veelgi lopsakam, pilku rõõmustavad kaunid mägiaasad, õitsvad lilled ja väikesed talud. Sõiduteel võib aeg-ajalt kohata lehmi või lambaid.

Meie tegime põneva peatuse toredas etnokülas Nevidios. See jättis väga idüllilise mulje, kunagi võiks siia ööbima tulla. Meile pakuti ka maitsvaid kohalikke suupisteid. Imelik, et igal pool saab jube hästi süüa, välja arvatud hotellides.

Etnoküla Nevidio

Väikesed puhkemajakesed

Pastoraalne

Vestlus

Kohalikud hõrgutised

Montenegro põhjaosas asub mitu põnevat rahvusparki ja mõned väiksemad suusakuurortid. Kindlasti tasuvad külastamist Durmitori rahvuspark ja selle suurimad vaatamisväärsused - Must Järv ja Tara jõe kanjon. Erkrohelise peegelsileda veega Must Järv asub 1600m kõrgusel platool ja on ümbritsetud majesteetlikest mäetippudest ning tumedast okaspuumetsast. Ümber järve on rajatud ka matkarada.

Üks teeäärne suusakuurort pildistatuna bussiaknast

Piltilus Must järv 

Tara jõe kanjon oma aukartustäratavate mõõtmetega on suurim Euroopas. Tema sügavus ulatub 1300 meetrini ja pikkus lausa 82 km. Kanjoni eriliseks tõmbenumbriks on hiiglaslik viievõlviline betoonsild, mis valmis vahetult enne II Maailmasõda ja mängis olulist rolli fašistliku itaalia rünnaku tõrjumisel kohalike partisanide poolt. Silla konstruktori Lazar Jaukovići abiga lasti üks keskmistest võlvidest õhku ja see peatas itaallaste pealetungi. Jaukovic ise langes paraku fašistide kätte vangi ja hukati. Tema kuju seisab nüüd silla jalamil ja hoiab ehitisel pilku peal. Silla kõrval on ekstreemspordihuvilistel võimalik trossiga kanjonit ületada, väga populaarne on rafting Tara jõel. Siin on ka paar head restorani ja mõned suveniiriputkad.

Turistide melu Tara silla juures

Tara jõe sild

Rahvuskangelane Lazar Jaukovič

Vaade Tara jõe kanjonile

Jaapani turistid silda imetlemas

Viimase öö veetsime suusakuurortis Kolašinis. Meie hotell Bianca Resort & Spa oli parim reisil kogetutest. Kena puidust interjööriga ja avarate tubadega hotell. Meid võeti vastu maitsvate kokteilidega. Enamus meie seltskonnast läks spa-sse, mina läksin linna peale kolama ja pildistama. Tegemist on väikese unise linnakesega, natuke meenutas õhustikult Elvat. Ainult mäed on ümberringi. Ja palju kõlmem oli siin, kui rannikul.

Hotell Bianca Resort & SPA

Minu tuba

Kolašini linnavalitsuse hoone

Keskväljak

Reisi viimane õhtusöök toimus külarestoranis Konova Amanet, jälle suurepärased maitseelamused. Lisaks oli see restoran nagu väike külamuuseum.

Järgmisel hommikul startisime varakult lennujaama.

Tara jõe sillalt kuni praktiliselt pealinna Podgoricani välja kulgeb tee sügavas kanjonis pakkudes imelisi vaateid sügaval allpool voolavale helesinisele jõele ja peakohal kõrguvatele kaljudele. Teadlik vaataja võib imetleda ka kõrgel kaljudel kulgevat raudteed ja võimsaid viadukte kuristike kohal. Montenegrolased on oma raudtee üle väga uhked. Millalgi peale sõda küsis Jugoslaavia tollane riigijuht Tito sakslastelt laenu raudtee ehitamiseks. Sakslased tunnistasid aga mägise maastiku tõttu projekti teostamatuks. Tito teatas, et raudtee ehitatakse igal juhul, kas siis saksa või omaenda rahadega. Raudtee ehitatigi valmis ja tänapäeval peetakse Montenegro - Serbia raudteed üheks maalilisemaks maailmas. Seda tänu ligi 250-le tunnelile ja 400-le sillale, millest mõned nagu näiteks 200m kõrgune ja poole km pikkune Mala Rijeka viadukt, on eriti dramaatilised.

Tara jõe kanjon

Montenegros on kõike, mida reisihuviline otsib - suurepärane kliima, ajaloolhõngulised paigad, puutumatu ja võimas loodus, kutsuv meri ja lõputud liivarannad, toredad inimesed, turvaline keskkond ja hea söök. Minge ja vaadake järele, te ei kahetse.