Tegemist taas Urmas Lennuki näidendiga ja sedakorda Raivo Trassi lavastusega. Ei mäletagi, millal viimati Trasssi lavastust nägin. Kauni poetessi 100. sünniaastapäeva puhul kohtuvad laval noor ja särtsakas ning vana ja elukogenud Debora Vaarandi ning nende ümber sebivad neli tähtsat meest Vaarandi elust. Põhilise intriigi moodustavadki tegelikult Andres Raagi Juhan Smuuli ja Arvi Mägi Aadu Hindi vastastikune rivaliteet ja nöökimine. Mõlemad on parajalt egoistlikud eneseimetlejad ja peavad ennast ilmselgelt Deborast andekamaks. Samas püüavad nad mõistatada salapärase vaba hinge Vaarandi olemust ja mõtestada tema fenomeni. Andres Raag toob Smuulina lavastusse koomilisi hetki, Mägi Hindina on sirgjooneline ja lausa jäik. (Ega tema looming minu meelest ka suurem asi pole, Smuuli meelest ka muidugi mitte). 2 ülejäänud meest, Alo Hoidre ja Anton Vaarandi, mõlemad Aarne Mägi kehastuses, jäävad statistilisteks rollideks.
Noort Vaarandit mängib Merilin Kirbits ja vana Piret Rauk. Vaarandi tegelast avavad nad põhiliselt tema luuletusi lugedes ja võib-olla seetõttu jäävad pisut ebamaisteks tegelasteks. Nagu ikka inimeste eludes, oli ka Vaarandi elus palju traagilist, kasvõi sattumine elama nõukogude okupatsiooni ajal ja sunnitud kaasaminek kommunistidega. Suuremat kaastunnet minus siiski ei tekkinud. Tahtmatult võrdlesin seda etendust ka ühe teise kultuuriloolise etendusega "Kus sa oled, Juhan Liiv", mis oli üks minu suurimaid teatrielamusi viimastel aastatel ja siin jäi "Paljasjalgne Debora" kindlalt kaotajaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar