"Meie oma tõde, meie oma õigus" Vanemuises

Urmas Lennuki dramatiseering ja Tanel Jonase lavastus on täielik õnnestumine. Lavastus on ühest küljest väga Tammsaarelik, aga teisest küljest tänapäevane ja värske. Lennuk ja Jonas on lavastusse toonud tunduvalt rohkem helgust ja avali tundeid kui romaanis, samas ei puudu selles Tammsaarelik tõsidus ja traagika.

Mulle meeldis väga lavakujundus, taamal voogav viljapõld ja ees talutare kaltsuvaipadega. Meeldis näitlejate liikumise kergus ja põnevad tegevused, näiteks maa kuivendamise markeerimine lauaplaatide ümbertõstmisega või siis Mari lõputult usin põrandapesu.

Vana Andres Aivar Tommingase rahulikus ja vaoshoitud kehastuses vaatab kõrvalseisjana tagasi oma nooruse, Vargamäele tulemise, Krõõda ja Mari ning oma laste peale. Reimo Sagor noore Andresena on pisut rabe ja raskepärane, aga sellisena sobibki hästi oma rolli. Temale kontrastina mõjub habras ja helge Krõõt Kärt Tammjärve kehastuses. Mõjuvalt koomiline ja muutlik on Karol Kuntsel Pearuna. Ja eriliselt jäi meelde Maria Soometsa Mari ning Priit Strandbergi Jussi suhte arenemine kergest lollitamisest ja üürikesest õnnest traagilise lõpuni.

Tänu sellele lavastusele lugesin ma uuesti läbi "Tõe ja õiguse" esimese kuni kolmanda osa ja esmakordselt ka neljanda ja viienda. Omal ajal mulle neljas osa üldse ei meeldinud ja sinna jäigi mul sarja lugemine toppama. Ei meeldinud see osa nüüdki ja ka viies osa tekitas kerge pettumuse. Esimesed kolm olid aga endiselt head.