20.september
Reis algas meie Honda ja põdra kokkupõrkega kusagil Järva-Jaani kandis teel Maardusse. Suur elukas tuli otse meie kõrvalt pimedast kraavist ja lõi Avo-poolse ukse mõlki.. Õnneks ei hakanud auto isegi vibama ja põder läks (vist) ka omal jalal metsa tagasi. Ehmatus võttis mul käed ja jalad korraks värisema. Olin kindel, et seekordne reis jääb ära. Auto võttis siiski uuesti hääled sisse ja vuras häirimatult edasi. Lähimas tanklas tuledevalgel üle vaadates midagi väga hullu ei paistnud, ainult parempoolne ukseklaas ei tahtnud hästi kinni minna. Kinni me ta siiski nikerdasime ja jõudsime õnnelikult Maardusse.
21.september
Ööbisime Maardus ja veetsime mõned toredad tunnid Klara seltsis.
Taksoga sõitsime lennujaama. Air Balticu otselend kestis 5 tundi. Avise kontoris anti meile väiksem linnamaastur Renault.
Algul sõitsime mööda kiirteed, siis keerasime rannikuäärsele maanteele. Meri oli ilus, aga üldiselt paistsid tee ääres ainult mõttetult suured hotellid ja koledad keskused. Pidevalt olid teel 30-40-50km piirangud. Õnneks keerasime varsti üles mägedesse ja seal oli tee tunduvalt kenam.
 |
| Rand Malagast ida poole sõites |
 |
| Meie kaaslane 11-ks päevaks |
Esimene kuulus Andaluusia "valge linn" ja meie ööbimispaik Frigiliana jättis väga kena mulje. Parkisime keskväljaku äärde ja marssisime kohvritega ülesmäge hotellini
Miller's of Frigiliana. Hotellist saime parklakaardi, millega saime oma auto parkimismaja kõige alumisele korrusele jätta. Õnneks oskasimne sealt peale väikest ekslemist ka välja orienteeruda.
 |
| Imekena väikelinn Frigiliana |
 |
| Tüüpiline sellel reisil (ja nii mõnelgi eelmisel): kohvritega ülesmäge |
Ilm oli soe, asutasime ennast kohe kesklinnas välja sööma. Koht oli väga kena, aga söök üsna keskpärane. Õhtupimeduses tegime ka väikese jalutuskäigu - väga armas linnake, üks minu lemmikuid. Siinmaal on kombeks olnud tänavatele munakividest mosaiike laduda.
 |
| Hubane restoran otse keskväljakul |
 |
| Ka selliseid elukaid tuleb lõunamaal ette |
 |
| Kivimosaiigid tänavakattes ja palju taimi |
Meie hotell oli pisut lärmakas, kostsid hääled tänavalt ja kõrvaltubadest, aga muidu oli tegu meeldiva koduse kohaga, mida pidas inglannast vanem daam.
 |
| Meie hubane tuba |
 |
| Prantsuse rõdud otse kitsale tänavale |
 |
| Lobby |
22.september
Oli pühapäev ja me magasime kaua. Kodune olukord oli viimasel ajal Avo isa kehva tervise tõttu päris keeruline ja nüüd kasutasime juhust, et sellest välja puhata. Elsa ja Mait olid vanaisas eest hoolitsemise enda peale võtnud.
Hommikusöök oli nõrk, aga kena vaatega otse kitsale tänavale.
 |
| Pildi järgi nii nõrk ei tundugi |
 |
| Vaade otse tänavale |
Tegime veel linna peal väikese tiiru, ronisime mäest üles, kohtasime ühte pruutpaari, keda fotograaf palavas erinevates poosides ja kohtades pildistas.
 |
| Ilus vaade Sierra Nevada mägedele ja vanalinnale |
 |
| Pruut palava käes piinlemas |
 |
| 27.jaanuaril 1936 nihkus tohutu kaljulahmakas tugeva vihma tõttu, aga õnneks ühtegi elamut ei lömastanud |
Oligi aeg auto maa-alt välja tuua ja edasi sõita Sierra Nevada mägede suunas. Kiirelt keerasime väiksele teele ja meie kõrvale ilmus suur sinine veeväli - Rules´i veehoidla. Maastik on siin väga kuiv ja kõrbeline ja veehoidlaid kohtasime oma teel veelgi.
 |
| Väikestel mägiteedel |
 |
| Rules´i veehoidla |
Jõudsime tõelist mägiteed mööda järjest kõrgemale kuni 1000m kõrgusel asuvasse Pampaneira külakesse. Meil vedas - leidsime kiirelt tasuta parkimiskoha ja mõnusa restorani. Söök oli seekord suurepärane, mina võtsin alpujarra eri, Avo sõi lammast.
Pampaneira on väga tilluke, aga siiski turistidele orienteeritud. Poekesed pakkusid kirjuvärvilisi vaipu ja muid käsitöötooteid. Ülikitsaste tänavate keskel jooksis kanalis vesi. Palju kohtasime kasse. Linna pakkus ilusaid vaateid alla orgu ja ümbritsevatele mägedele. Majade ümber oli palju lilli ja õitsvaid põõsaid.
 |
| Pampaneira külake Sierra Nevadas |
 |
| Poekesed turistidele |
 |
| Sokolaadipood |
 |
| Vaibad müügiks |
 |
| Veekanal tänava keskel |
 |
| Kiisukobar |
Õhtuks jõudsime Granadasse, kus meil oli majutus kaheks ööks
Rosa de Comareses. Parkla leidsime tänu GPSile kiiresti, küll aga oli vaevaline teekond hotellini. Oli palav, vähemalt 30*, raske oli õiget suunda leida. Jõudsime Darro jõe kaldale Carrera del Darrole, mis on väga ilus tänav, üle jõe kõrgusid Alhambra müürid. Paraku sõitsid siin ka bussid ja taksod, nii et pidevalt pidime tee serva tõmbuma. Avo oli meie tinaraske kohvri vedamisest poolsurnud.
 |
| Darro jõeäärne |
 |
| Alhambra paistab |
Rosa de Comares asus järsul tänaval ja hoolimata sellest, et helistasime kohe parklasse jõudes nagu oli palutud, oli värav kinni. "Give me 10 minutes", ütles noormees telefonis. Õnneks hotellikülalised nägid meid värava taga ja lasksid sisse, saime oodata jahedamas lobbys. Siin asus ka väike bassein. Lühike ja pontsakas noormees vastuvõtust saabus ja vabandas. Haaras Avo käest kohvri õlale ja sammus mäest üles. Ma ütlesin, et ta on nagu Herakles. Ta vastas uhkelt, et on 5 aastat rägbit mänginud.
 |
| Rosa de Comares |
Meie apartement oli eraldi sissekäiguga, avar ja, mis peamine, suure terrassiga. Terrassilt avanes vaade Alhambrale ja Generalife´i aedadele. Elamine ilmutas natuke kulumise märke ja terrassile tuli ronida metallist keerdtreppi mööda. Ühesõnaga - professionaal pisut viriseb.
 |
| Vaade meie terrassilt |
 |
| Terrassilt paistab Alhambra |
Tegelikult oli mõnus terrassil veini tinistada ja vaateid imetleda. Kusagilt kostis flamenkolaulmist.
Õhtusöögile läksime mingile vanalinna väljakule. Sõime pizzat. Õhtud on väga mõnusad ja soojad. palju on koeri ja kasse.
 |
Õhtune melu
|
 |
| Mõnus väljak õhtusöögi nautimiseks |
23.september
Peaaegu oleksime hommikusöögi sisse maganud, ärkasime alles pool kümme (kohaliku aja järgi siiski 8:30). Peamaja fuajees olid hommikusöögid kenasti korvidesse pakitud, nimed peal. Pakuti kapslikohvi, keedist, saiakesi, esimesel hommikul ka pasteeti.
 |
| Hommikusöök |
Tänane plaan oli Alhambrat külastada. Lähenesime vasakult poolt, mis on lühem, aga järsem. Juba poolel teel taipasime, miks see koht nii hästi vallutustele on vastu pidanud - kõikjal nirises ja vulises vesi, nii oluline ja elutähtis vara siin Lõuna-Hispaanias.
 |
| Alhambra Darro jõe kohal kõrgumas |
 |
| Vesi vuliseb, niriseb ja kohiseb |
Sisenesime läbi peavärava ja sattusime korrapäraselt pügatud puude-põõsastega lillelistesse aedadesse, varjulistele alleedele ja kaunite paleede keskele.
 |
| Lillelised aiad, veesilmad, uhked paleed |
Alhambra on põhiliselt punastest kividest ja mitmest paleest koosnev kompleks, mille rajasid aafrika päritolu maurid, kes vallutasid 8.sajandil suurema osa Hispaaniast. 11.sajandil algas rekonkista ehk kristliku hispaania pealetung ja maurid sunniti taganema. Nende viimaseks kantsiks jäi Granada, siia rajati emiraadi pealinn ja langeva hiilguse varjamiseks ehitati suursugune Alhambra. Alles kuulsa katoliiklastest valitsejapaari Fernando ja Isabella valitsemise ajal 1491.aastal suudeti ka Granada vabastada. Kuuldavasti olid valitsejad Alhambrast vaimustuses ja mõnda aega asusidki siin kuninglikud residentsid. Peale korduvaid maavärinaid kolisid hispaania kuningad siit siiski minema ja Alhambra jäi pikaks ajaks unustusse.
Kõndisime kõigepealt vanima kindluse, Alcazaba juurde. Võrreldes teiste paleedega on see tagasihoidlik, pakkudes küll ilusaid vaateid all-linnale. Kindluse rajas Mohhamed I ja seda kasutati põhiliselt kaitse eesmärkidel.
 |
| Vanim kindlus Alcazaba |
 |
| Vaade Granadale Alcazaba kindlusest |
Põhiline vaatamisväärsus on muidugi Nasridi palee ja sinna pääseb ainult kindlal piletile märgitud kellaajal. Korraga lastakse sisse ja kes hilineb, enam paleesse ei pääse. Eks neid paleede pilte ole palju nähtud ja ootused olid kõrged. Ja tõepoolest, suhteliselt odavast materjalist - kivist, kipsist, puust ja marmorist on suudetud nikerdada väga kaunid saalid, valguse ja varju mängud seintel, sinised veesilmad, rohelised hekid ja uhked skulptuurid. Ma arvan, et pildid räägivad siin rohkem, kui sõnad.
 |
| Mürtide õu |
 |
| Lõvide terrass |
Kolmanda, mitte vähem kauni osa Alhambrast moodustavad Generalife´i aiad. Need asuvad kõrgemal mäenõlval ja siit avanesid samuti väga kaunid vaated ülejäänud Alhambra müüridele. Siin on kena põõsaslabürint, pturskkaevud ja palju roose. Jälle vee, kivi ja looduse võluv koosmäng. Igal sammul niriseb, vuliseb või kohiseb vesi.
 |
| Vaade Alhambrale Generalife´i aedadest |
 |
| Generalife´i aiad |
All-linna tagasi kõndisime lõuna poolt pikemat teed mööda. Muuhulgas möödusime Puerta de Justiciast.
 |
| Puerta de Justicia |
Otsisime söögikohta ja lõpuks istusime katedraali lähedale väljakule. Kelner osutus väga saamatuks, ootasime pikalt veinipokaale ja lõpuks toodi ikka ainult üks. Sõime paellat kahele, mis oli siiski päris maitsev.
Minu morbiidseid huvisid arvestades külastasime loomulikult Capilla Reali ehk kuninglikku kabelit Katedraali külje all, kus asuvad Isabella ja Ferdinandi, aga ka nende hullu tütre Juana, tema mehe Flandria Philipi ja poisina surnud Astuuria printsi Migueli uhked marmorist hauamonumendid. Tegelikult asuvad monarhide kirstud aga hoopis kantsli all krüptis, kuhu on ka võimalik siseneda.
Külastasime ka tohutusuurt katedraali, mis ehitati algse mošee kohale. Aastatel 1523-1704 muudeti esialgne gootilik välimus renessansistiiliks ja 17.sajandil lisati kaunis barokkfassaad. Ringikujulist keskaltarit ümbritsevad uhked valged sambad. Carlos I plaanis katedraalist teha kuningliku mausoleumi, aga juba tema poeg Carlos II kolis selle ümber El Escoriali paleesse Madridi lähedal, mida meil on ka õnn olnud külastada.
 |
| Curia Metropolitana - esimene kristlik ülikool Granadas |
 |
| Granada katedraal |
 |
| Fassaad |
Carrera del Darrol jõe ääres jõime kohvi enne, kui suundusime oma ööbimiskohta puhkama. Päev oli väga palav, ikka 30* ja see väsitas.
Me ei oleks üldse viitsinud enam välja minna, aga Avol läks kõht tühjaks. Googel näitas, et lähim pood asus natuke maad mäest üles. Nii me sattusimegi Albaicyni linnaosa keskusesse San Nicolase kiriku juurde väljakule. Siin oli ootamatult rahvarohke. Väljaku serval barjääril istus kolm meest kitarridega ja laulis flamencoviise. Üks vanem mees publikust laulis kaasa ja tantsis ennastunustavalt. Nende taga üle oru avanes suurepärane vaade õhtuvalgusesäras Alhambrale. Ilmselt olime sarnast etendust kuulnud eelmisel õhtul oma terrassilt.
 |
| Flamenco Albaicynis |
 |
| Suurepärane vaade |
 |
| Õhtune melu |
Ümberringi oli mitu väiksemat tänavakohvikut ja melu käis. Näha oli ka palju kohalikke. See oli kindlasti parim koht Granadas, mida külastada.
 |
| Kohalikud noored |
 |
| Õhtune valgus Albaiciynis |
Hilisõhtu veetsime terrassil veini ja snäkkidega imetledes päikeseloojangu valgust Alhambrta müüridel.
 |
| Vaated meie terrassilt |
24.september
Hommikul äratas meid uksekell. Algul me ei saanud hästi aru, mis toimub, arvasime, et hääled kostavad tänavalt. Siis aga hakkas tungiv hüüdmine juba meie esikust kostma: Hola-hola, taxi? Kuna meie polnud taksot tellinud ja ei jõudnud nii kiiresti reageerida, siis kadus tungiv naisterahvas minema. Hiljem hommikusöögilauas tuli vabandama, oli väga ehmunud. Kuna tegu oli koristaja-teenindajaga, siis andsime talle märku, et ärgu muretsegu.
Pühkisime Granada tolmu jalgadelt ja võtsime autoga suuna Priego De Cordoba poole. Tänu arusaamatusele meie ja GPS-i vahel eksisime camino ruralile, mille auguline asfalt kulges lapitekimaastikul oliivipõldude vahel. Vahepeal sattusime mägisemasse piirkonda, mille krooniks oli imeilus kulgemine allpool laiuva sinise järve kaldal.
 |
| Camino rural |
Põikasime sisse Iznajari, mis on ka üks kiidetud valgetest küladest. See oli päris inimtühi asula kõrgel mäe nõlval ilusa suure ja harulise paisjärve kohal. Otsisime söögikohta ja peale väikest otsimist leidsime fänsi söögiga, kuid üliaeglase teenindusega restorani Meson Abuela Maria.
 |
| Ilus Iznajari paisjärv |
Meil oli plaan ka järve ujuma minna, aga paraku sõitsime õigest teeotsast mööda ja tagasi ei viitsinud enam minna. Nii saigi sellest reisist võrdlemisi ujumisvaene ettevõtmine.
Taas sõitsime ilusat teed mööda, kahel pool laiumas lapitekimaastikud. Läbisime mingi rahvuspargi, tee oli väga kurviline. Oli väga palav ja autost väljumine, kasvõi pildistamiseks oli suur ettevõtmine. Meie rendiauto oli ka niimoodi seadistatud, et kui juht autost väljus, jäi mootor seisma. Seega iga peatus tekitas autosalongi mõnusa troopika.
Priego de Cordobas leidsime väikese parkla otse oma hotelli vastas. Hotell
Patria Chica ise oli ilus, kena siseõuega, aga meie tuba oli tänava poole ja üle tee oli täpselt ehitustanner, ekskavaator müdistas valjuhäälselt.
 |
| Meie hotelli siseõu |
 |
Ja lobby
|
Õhtul tegime väikese jalutuskäigu linnas. Siin olid ilusad kirikud ja inimtühjad väljakud. Mirador ehk müüriäärne ringtee kulges ümber poole linna ja siin nägime ka üksikuid vanureid. Vanalinn oli praktiliselt inimtühi.
 |
| Inimtühi vanalinn |
 |
| Üks ilus kirik |
 |
| Vanamehed |
 |
Ümber poole linna kulges jalutustee
|
Leidsime õhtusöögiks mõnusa restorani ilusal väljakul otse kirikutorni all. Väga mõnus ja soe oli.
25.september
Hommikusöök oli normaalne, istusime hoolimata hommikusest jahedusest siseõues.
 |
| Hommikusöök |
 |
| Hommikused vanamehed |
Varsti jõudsime Cordobasse ja kesklinna. Alguses tegime ümber vanalinna kvartali tiiru, sest teel, kuhu GPS meid juhtis, oli post ees. Kui ringiga tagasi jõudsime, vajutas Avo kõrvalasuvale nupukesele, ütles hotelli nime ja post vajus alla nagu imeväel.
Ümber Mezquita uhkete müüride tungles palju rahvast. Sõitsime ettevaatlikult jalakäijate alal. Varsti näitas märk tupikut nurga taga, aga me ei uskunud oma silmi ja sõitsime ikkagi edasi. Peatasin masina ja Avo läks meie hotelli juhatust küima. Varsti selgus, et minu taga ootab möödapääsemist suur teeparandusmasin. Pidin väga ettevaatlikult rahvamassis auto ümber manööverdama ja tagasi sõitma. Ime, et kedagi alla ei ajanud. Selgus, et hotelli juurde sai ajutiselt teiselt poolt, kus tavaliselt oli vastupidine ühesuunaline liiklus. Samal ajal jooksis Avo mind otsides ümber terve kvartali.
Hotelli
Eurostar Conquistador vastuvõtus oli paras järjekord. Lisaks paistis, et maja all olevas parklas ei pruugi enam autokohti olla. Õnneks siiski üks väga kitsas koht väga kitsas garaažis leidus. Hotell oli suhteliselt tagasihoidlik, aga selle korvas täielikult meie aknast avanev vaade otse kuulsa Mezquita kaunivärvilisele väravale.
 |
| Vaade meie hotellitoa aknast |
Läksime välja sööma ja leidsime kena restorani kohe läheduses. Sõin hirveliha.
Jalutasime UNESCO maailmapärandisse kuuluvas juudi kvartalis, nägime Araabia maja, sünagoogi, linnaväravat ja arvukalt poekesi. Cordoba vanalinn oli armas nagu enamik Andaluusia linnakesi. Siin olid ka kuulsad lillelised õued, näiteks Calleja de Flores - ülikitsas tänavake, mida ääristavad valged seinad on kaetud lugematute siniste lillepottidega. Ilmselt olime juba pisut väsinud Andaluusia imelistest linnakestest ja seetõttu Cordoba meile nii vinget muljet ei jätnud.
 |
| Meie hotellitänav |
 |
| Calleja de Flores |
 |
| Siseõu |
 |
| Lagi kusagil |
 |
| Linnamüüri taga |
 |
| Veel üks arvukatest siseõuedest |
Püüdsime osta pileteid homseks Mezquitasse, aga neid müüdi üksnes samaks päevaks. Läksime tagasi hotelli, et veidi palavusest puhata.
Õhtul hiljem kõndisime taas väljas. Vaatasime kuulsat Rooma silda, mis kahjuks erilist muljet ei avaldanud. Jõgi oli üsna haisev ja räpane. Jõudsime Alcazari väravate juurde, aga see oli juba suletud. Tänavad vanalinnas olid tühjad. Läksime samas suunas üksikute kohatud inimestega ning jõudsime vanalinnast välja Plaza de las Tendillasele. Siin oli rahvast küllaga paljudes välirestoranides istumas ja purskkaevu ääres hängimas. Tegime ka ühed kokteilid ja nautisime melu.
 |
| Puerta del Puente - Sillavärav |
 |
| Rooma sild ja Guadalquiviri jõgi |
 |
| Alcazar |
 |
| Melu uuemas linnaosas |
 |
| Plaza de las Tendillas |
26.september
Nautisime head hommikusööki jahedas sisehoovis.
 |
| Hotelli sisehoov |
Mezquita piletikassas oli järjekord, aga siis selgus, et automaadist sai ilma sabata lihtsa vaevaga piletid osta. Astusime uksest sisse ja sattusimegi kohe hiigelsuurde 850 sambaga saali. Sambaid ühendasid lae all kahekordsed oranži-valgetriibulised kaared, mis akendest tuleva ja kümnete punaste laternate valguse käes erinevaid varje heidsid.
 |
| Imeline sammassaal Mezquitas |
Cordoba Suure mošee rajamist alustati Emiir Abd ar-Rahmani valitsemise ajal aastal 784 Rooma templi ja visigootide basiilika varemetele. Sajandite jooksul lisasid uued valitsejad oma täiendusi. Cordoba linn puhkes mauride valitsemise ajal õitsele ja temaga koos muudeti ka Suur mošee järjest uhkemaks. 10.sajandil rajati Mihrab ehk palvenišš, kus kunagi hoiti kullatud koraani.
 |
| Mihrab |
 |
| Kaared ja sambad |
 |
| Imelised nikerdused |
1236 vallutas Kastiilia Fernando Cordoba ja maurid taganesid Granadasse. Mezquita muudeti kristlikuks pühamuks ja sellest ajast alates on mošeed pidevalt ümber ehitatud ja taas lammutatud. Esimene kristlik kabel Capilla de Villaviciosa ehitati 1371.aastal mudejaride - kristlaste võimu alla jäänud moslemite poolt.
 |
| Capilla de Villaviciosa |
16.sajandil osa mošeest lõhuti ja asemele ehitati katedraal.
 |
Torre del Alminar ehitati kunagise minareti asemele
|
Väljasõit Cordobast kulges taas ilusat teed mööda. Põikasime kõrvalteele Medinat al-Zahra mošeed vaatama. Leidsime küll suure parkla ja ilusa külatee ümber mäe, aga kus täpselt see mošee oli, see jäi mõistatuseks. See-eest nägime toredaid lehmi kellukeste kõlinal mööda mäge kõndimas.
 |
| Mida nad küll söövad, männiokkaid või? |
Möödusime Almadovar del Rio linnakesest, mida tähistas kõrgel künkal asuv vana kindlus. Põikasime taas korraks kõrvalteele, et heita pilk Bena veehoidlale. Maastik oli muutunud, mäed madalamad, teed ääristasid kollased viljapõllud ja tsitruseliste istandused. Olime jõudnud Gualaquiviri jõe orgu. Enne Sevillat nägime mitut vatitupsulist puuvillapõldu. See oli mul esimene kord midagi sellist näha. Ülikooli ajal käisime Kesk-Aasias matkadel ainult kevadel, mil vatitupse veel polnud.
 |
| Almadovar del Rio |
 |
Järjekordne veehoidla
|
 |
| Vatitupsupõld |
Enne Sevillat pöörasime kiirteele ja nii jõudsime päris kärmelt kesklinna. Parkisime maa alla väga kitsasse parklasse, aga sellega olime juba harjunud.
Meie korter asus lähedal ja ei vajanud munakiviteedel mäe otsa ronimist. Sisenesime väikese kangialuse kaudu sisehoovi, kus asus väike kodune baar ja mille poolitas raudaed. Selle taga meie korter asuski teisel korrusel. Tegu oli üsna väikese, kuid hubase korteriga. Elutuba kööginurgaga ja väikese prantsuse rõduga sisehoovi roheluse poole, magamistuba ja vannituba. Kõik, mis vaja, oli olemas. Asukoht oli super - otse ümber nurga Alfalfa väljakust, mis on üks Sevilla keskpunkte. Sellel väljakul käisime lõunat söömas. Elu kees. Paar meest karja laste keskel üritasid alla visata puu okste vahele kinni jäänud mängulennukit. Seda atraktsiooni saime terve lõunatamise aja nautida. Pärast mercados õhtusöögimaterjali ostmist läksime oma korterisse ja puhkasime väikese veini saatel. Sel päeval ma keeldusin rohkem välja minemast.
 |
| Elu keeb Alfalfa väljakul |
27.september
Piletid katedraali olid mul netist juba ostetud, kellaaeg 11:30. Seega liikusime kohe peale mõnusat hommikusööki katedraali poole. See oli tohutusuur, ikkagi suurim gooti katedraal maailmas. 12.sajandil rajati siia Sevilla peamine mošee koos minaretiga. 13.sajandil pärast Rekonkistat pühitseti see katoliiklikuks pühamuks ja 15.sajandil alustati katedraali ehitamist mošee asemele. Varasemast islami ehitisest jäid alles ainult alusmüürid, mõned portaalid ja kaheksanurkne kaev siseõuel. Katedraal koos Giralda torniga kuulub UNESCO maailmapärandisse.
 |
| Sevilla katedraal ja Giralda kuuluvad UNESCO maailmapärandisse |
 |
| Katedraali lööv on üle 100m pikk |
 |
| Capilla Mayor |
 |
| Manuel de la Torre Kuninglike Neitsite kroon, 1904 |
Katedraali põhisaal on üle 100m pikk ja selle uhkeim osa on puunikerdaja Pierre Dancarti elutöö, kullatud retaabel. Kulda ja uhkeid puunikerdusi leidub kõikjal lööviga külgnevates kabelites, mida on kokku 80. Kuulsaim siia maetud kadunuke on muidugi Christoph Kolumbus. Kuulus maadeavastaja on tegelikult pärit hoopis Genuast, aga tema auahnet plaani avastada läänepoolne meretee Indiasse olid nõus toetama Kastiilia Isabella ja Aragoni Ferdinand. Aastal 1492 lahkus Kolumbus kolme laevaga Hispaania rannikult ja maabus paar kuud hiljem Bahama saarel. Sealt liikus ta edasi Kuubale ja Haiitile,kuhu rajas esimese eurooplaste asumaa. Kuuldused tema kuulsast avastusest kõlasid kogu Euroopas.
Kolumbus tegi veel 3 reisi Ameerikasse, pidades ise seda maad endiselt Indiaks, aga loodetud rikkusi ei leidnud. Ta suri vaese ja põlu alla sattununa 54-aastaselt Valladolidis Põhja-Hispaanias. Tema surnukeha maeti alguses Valladolidi, siis ühte kloostrisse Sevillas. Paarkümmend aastat hiljem viidi aga kadunuke praegusesse Dominikaani vabariiki, sealt aga Kuubasse. Pärast Kuuba iseseisvumist Hispaania võimu alt toodi Kolumbuse säilmed taas Sevillasse ja maeti praegusesse asukohta. Kolumbuse haua kohal kõrgub uhke monument nelja marmorist kirstu kandva figuuriga, mis sümboliseerivad Leoni, Kastiilia, Aragoni ja Navarra kuningriike.
 |
| Kolumbuse hauamonument |
Paraku teame, et kuulsusrikkale avastusretkele järgnes ülimalt julm kohaliku kultuuri ja pärismaalaste hävitamine. Seetõttu on vast täitsa õiglane, et Kolumbus oma elu lõpul pidi viletsust ja näguripäevi nägema. Ameerika on üldse kummaline maa, aga kuna ma olen seal nii vähe käinud, praktiliselt ainult Argentiinas, siis ei oska seisukohta võtta. Kuidas sealne valge elanikkond võiks ennast tunda ja mitme põlvkonna taha peaks süütunne ulatuma?
Kunagisest uhkest minaretist on ümber ehitatud veelgi uhkem kellatorn Giralda. Sinna ei viinud mitte trepid vaid kaldteed, et oleks võimalik ka hobusega üles ratsutada. Kokku oli kaldteesid 34, numbrid olid seinal ilusti näha ja niimoodi minna oli tunduvalt mugavam, kui treppe mööda, kuigi ronimist oli ikkagi üksjagu ja võttis võhmale. Ülevalt avanesid ilusad vaated Sevilla linnale ja torni paljudele kirikukelladele. Osa neist hakkas meie ehmatuseks ja rõõmuks ka pea kohal lööma. Kuna Klaral oli samal ajal kirikukellade huvi, siis tegin meie reisil õige mitu videod nendest. Torni tipus 1568. aastal paigaldatud uhke naisekuju "El Girardillo" sümboliseerib ristiusu triumfi.
 |
| Katedraal ja Giralda |
 |
| Vaade katedraalile ja linnale tornist |
Katedraali juurest jalutasime jõe äärde Isabel II sillani. Sealt oli tore kõndida piki Guadalquiviri kallast. Tee äärde jäi kuulus härjavõitluse areen Plaza de Toros de la Maestranzal. See oli väga romantiline ja päikeseline kollase ja valgega ehitis, pealtnäha ei saanud arugi, mis verised vaatemängud sees toimuvad. Oleksin ka tahtnud korra härjavõitluse ära vaadata, aga Avo keeldus. Ta ei viitsinud ka niisama hoonet seestpoolt vaatama tulla, kuna see oli piletiga. Ma siis ka ei läinud.
 |
| Toros de la Maestranza |
Kuldne Torn oli kõike muud, kui kuldne, aga pärit 13.sajandist, seega päris vana.
 |
Idülliline Guadalquiviri kaldapealne
|
 |
Torre del Oro 13.sajandist
|
Hoolimata räigest palavusest kõndisime vapralt Plaza de Espana poole. Tahtsime juba väga süüa, aga sobivat restorani, mis oleks väljas, aga varjus, oli raske leida. Viimaks peatusime väikeses romantilises kohvikus Citroen, kus iga paari minuti tagant piserdati külastajtele vett kaela, et jahedam oleks. Mul on pisut hõre enesetunne ja palju süüa ei jõudnud. Ilmselt mõjus palavus halvasti.
Kõndisime siiski edasi pärast sööki ja leidsime end uhkelt Hispaania väljakult, mis tänu ringina kulgevale kanalile ja väikestele romantilistele sillakestele hakkas mulle kohe meeldima. Siin võis ka paadi rentida ja vaikselt ringi aerutada. Väljakut ääristas uhke poolringikujuline oranžidest tellistest hoone. Eriti toredad olid hoone müüril paiknevad 48 alkoovi, igaüks pühendatud ühele Hispaania provintsile ja kaunistatud värvilise azulejosega (värvitud keraamilised plaadid). Väljak rajati 1929.aastal Ibero-Ameerika Näituse jaoks. Meie korteriperenaise sõnul on just see kõige olulisem koht kohalike linnaelanike jaoks.
 |
Plaza Espana on Sevilla elanike jaoks oluline koht
|
 |
| Hispaania provintsidele pühendatud alkoovid |
 |
| Avilas oleme käinud |
Oli endiselt väga palav. Jalutasime tagasi ja proovisime ka Real Alcazari sisse saada, aga seal oli suur järjekord. Läksime koju puhkama.
 |
| Real Alcazar ja taamal Giralda |
 |
| Meie kodu-kangialune |
Õhtuhämaruses läksime taas välja, seekord plaanis üles otsida kuulus arhitektuuripärl Setas de Sevilla. Täiesti ootamatult selgus, et see oli siinsamas ümber nurga. Tegemist on tohutu seentekujulise ehitisega. Alumistele platvormidele sai trepist, aga üles läksime liftiga. See maksis 3€ ja väikese järjekorrasseismise. Asi oli vaeva väärt. Üleval olid väga kiftid jalutusteed ja suurepärased vaated linnale. Leidsime ühe nutva tüdrukukese, kes ilmselgelt oli eksinud. Kuna me kohalikku keelt ei osanud, siis pöördusin seinaääres lösutavate teismeliste tüdrukute poole. Ja minu meeldivaks üllatuseks olid nad kohe krapsti püsti ja tüdrukukese juures. Võtsid tal käest ja hakkasid vanemaid otsima. Üks veel tänas mind!
 |
| Setas de Sevilla |
Hämaruses olid seened ilusasti valgustatud. Läksime sama väljaku serva õhtust sööma, tapaseid. Korraga tekkis suur lärm. Selgus, et mingid demonstrandid liikusid üle väljaku karjudes oma loosungeid ruuporisse. Kelnerid arvasid, et tegu on kliimaprotestijatega.
Kui demonstrandid laiali läksid, ilmus välja kitarrimängija. Mängis ühe loo ja siis tuli kohe, käsi pikal, raha küsima. Me põhimõtteliselt ei andnud. Võiks ikka rohkem mängida enne kui käe välja sirutab. Aga see paistab siin Andaluusias kombeks olevat.
Kell 21 on ikka veel väga soe.
28.september
Lahkusime Sevillast. Autoparkimise 2 öö eest eest maksime 44€.
Suundusime lõuna poole ja tee läks varsti taas mägiseks ja kenaks. Zahara de la Sierra on suure veehoidla ääres kõrgel künkal asuv linnake. Käisime mõnel miradoril siin ja sealpool veehoidlat ja asulasse sisse ei hakanudki sõitma. Eks ole neid valgeid linnakesi juba nähtud ja mõni on veel ees.
Läbisime oma teel endiselt lapitekimaastikke, aga siin oli ehk pisut vaheldusrikkam, lisaks oliiviistandustele ka põlde, mõned talumajad ja paar hobust.
Setyenil de las Bodegas on selline koht, kus mäed oleksid nagu külale peale vajunud. Parkisime ülespoole ja kõndisime palava päikese käes alla külla. Siin oli palju turiste ja vaba restoranilauda leida päris raske. Lõpuks istusime väikese laua äärde kitsal tänaval. Eriti süüa ei tahagi selle palavaga, aga meile tuuakse tohutu ports tomateid lihaga ja pärast seda veel suur lihakäntsakas friikatega. Nägime, et portsjonite suurus oli üllatuseks teistelegi turistidele meie kõrvallaudades.
Natuke jalutasime ringi, vaatasime poodidesse, mille tagaseinast kaljurüngas välja turrritas. Osaliselt kõndisime lausa tunnelis. Väga tore linnake!
 |
| Setenil de las Bodegas - kaljude alla jäänud linn |
 |
| Pood koopas |
 |
| Farm linnaservas kanjonis |
Ronda on ilmselt üks kuulsamaid valgeid linnakesi, seda ilmselt tänu mereäärsete kuurortide lähedusele. Kewsklinna tänavad olid autosi täis pargitud. Peale väikest tiirutamist parkisime maa alla.
Meie hotell
Polo oli üsna tagasihoidlik, tuba väike ja rõduta, aga suurepärase asukohaga. Kohe tänava lõpus asus elav väljak Plaza del Scorro ja kuulus Ronda sild oli ka lähedal. Jalutasime miradorile ja nautisime võimsaid vaateid. Plaza Espanal võtsime aja maha ja jõime veini. Mina ei suutnud vastu panna kiusatusele tellida magustoit, milleks olid küpsised kuuma saia vahel.
 |
| Hotell Polo |
 |
| Vaated Ronda miradorilt |
Kõrvalasuvast suveniiripoest ostsime endale moekad mütsid, sest homme on plaan 8-kilomeetrisele matkarajale - Caminito del Rey´le minna.
Puente Nuevo aastast 1800 kitsa 120-meetrise kuristiku kohal on muidugi vaatamist väärt. Kõndisime üle silla ja sattusime vaiksesse võrdlemisi inimtühja linnaossa. Siin oli kena kirik Santa Maria la Mayor ja selle ees väike roheline väljak. Siia kogunes puhkpillimängijaid, ilmselt oli kontsert algamas. Me ei jäänud siiski kuulama, vaid kõndisime piki vana linnamüüri serva Puente Viejoni ehk vana sillani aastast 1616. Siin oli kasside koloonia Puerta der la Cijara ümber. Sild oli väiksem ja kulunum ning mõeldud ainult jalakäijatele, aga vaated olid sama vinged, kui uuele sillale.
 |
| Kuulus Uus sild |
 |
| Vaade sillale |
 |
| Santa Maria la Mayor |
 |
| Kohalik |
 |
| Kanjon poolitab linna kaheks |
 |
| Üks segasummasuvila |
Kitsad ja järsud tänavad viisid meid taas mäest üles kesklinna, kus me rahvarohkel Plaza del Scorrol õhtust sõime. Siinsed tapased maitsesid väga head.
 |
| Plaza del Scorro |
29.september
Hotelli hommikusöök oli normaalne, kuigi mõned asjad olid meie tulekuks juba otsas. Igatahes teenindus oli viisakas.
Maksime parkimise eest 17.20€ ja suundusime Caminito del Rey´le. Ilus tee ja mäed, ei midagi uut. GPS ei leidnud muidugi North accessi, aga õnneks mobiili googelmaps aitas hädast välja nagu mõned korrad varemgi. Meie autol oli GPS varustuse hulgas, aga mõnel korral pole ta olulist kohta valikusse andnud. Ilmselt me lihtsalt ei osanud teda õigesti käsitseda. Conde del Guadalhorce veehoidla helesinine pind paistis kaunite mändide vahel. Tee keerles veehoidla kohal, siis kulges üle tammi ja kitsa silla. Kõikjal oli näha rekreatsiooniilminguid.
 |
| Conde del Guadalhorce veehoidla ümber on palju tegevust puhkajatele |
Meil õnnestus raja algusele päris lähedale parkida, kuna ühed noored just lahkusid oma autoga. Vasakule jäi suur ja hubane restoran ja selle taga algaski rada. Silt näitas 2,7 km ja me polnud päris kindlad, kas see on õige tee. Õnneks tuli üks perekond ja kinnitas, et siit saab küll. Kuigi pisut otsem oleks ka saanud läbi 300meetrise tunneli, oli meie rada rohkem metsavarjus.
Olude sunnil pidin ostma piletid giidiga, sest umbes kuu aega ette netist ostes olid ilma giidita sobivad keskpäevased ajad juba täis. Muidugi oli ka pühapäev. Õnneks lasti meid pool tundi varasema grupiga ja ilma giidita rajale. Kõigile jagati valged kiivrid ja võrk selle alla panemiseks. Seega meie mütsiost oli asjata! Aga kiivritega nägime veelgi kenamad välja kui mütsidega.
Caminito del Rey on suuremas osas laudtee, mis ripub kõrgetel püstloodis kaljudel sügava kuristiku kohal. Väga kaugel enda all nägime rohelist veeniret. Vahepeal kaljutee lõppes ja rada kulges mööda laiemat kaljuserva. Siin olid ka mõned puhkekohad pinkidega. Siis algas laudtee taas ning vaated läksid järjest uhkemaks. Kanjoni vastasküljel märkasime äkki raudteed ja nägime ka rongi vinget silda ületamas. Kuna Avo kardab kõrgust, siis ta alguses pabistas veidi, aga tegelikult on rada väga turvaline ja ei esita ka füüsiliselt erilist väljakutset, kuigi kokku on seda 7,7km.
 |
| Paremal on raudteetamm |
 |
| Vahepeal muutus jõeorg päris laiaks |
 |
| Rong |
 |
| Dramaatiline maastik. Allpool on jäänused vanast rajast |
Tõsi küll, veel mõned aasta tagasi oli tegu maailma ühe ohtlikuma matkarajaga, aga pärast kahte fataalset juhtumit aastatel 1999-2000 rada suleti mitmeks aastaks renoveerimiseks ja avati taas 2015. Isegi pärast sulgemist suutis vähemalt 4 inimest siin oma elu kaotada. Mitmes kohas meist allpool oli näha vana raja jäänuseid.
Algselt rajati rada 1905 hüdroelektrijaama töötajate jaoks ja pärast seda, kui siin kõndis kuningas Alfonso XIII 1921. aastal, nimetati see Caminito del Reyks ehk Kuninga rajaks.
Raja lõpus oli metallist sild, selle taga kosk ja vikerkaar helkimas. Kuristik lõppes, jõgi keeras paremale, meie läksime vasakule üle raudteesilla. Teekond raja lõppu oli õnneks allamäge, aga halastamatu päikese käes tüütult pikk. Andsime oma kiivrid ära ja ostsime apelsini-veekokteili, mis maitses suurepärane.
 |
| Metallist sild ja kosk |
 |
| Raja lõpp, roheline ehitis paremal on raudteesild |
Rada on ühesuunaline ja tagasi alguspunkti saime bussiga. Needki piletid on soovitav koos rajapiletitega ette ära osta. Lõunatasime samas suures restoranis El Kiosko. Siin oli kiire teenindus ja hea toit. Isego Avo võttis apelsinijäätist.
 |
| Viimane vaade ilusale veehoidlale |
Ilus tee kulges kuni Marbellani. GPSi järgi leidsime väikese ja nigela supermarketi, õhtusöögiks midagi osta eriti polnud. Viimased 2 ööd oli mul broneeritud Istanis, umbes 7km Marbellast üles mägedesse. GPS juhatas tas sirtsusohu ja me ei leidnud ega leidnud õiget maja. Pärast telefonikõnet omanikule leidsime siiski õige ukse üles ja avastasime, et peen lukusüsteem ei toiminud. Õnneks aitas ka siin telefonikõne peremehele.
Korter oli super! Suur, avar elutuba, 2 magamistuba, neist double allkorrusel, 2 vannituba ja terrass suurepärase vaatega mägedele ja merele ja Avo sõnul isegi Gibraltarile ning Aafrikale. Ka meie magamistoal oli terrass. Avo leidis köögikapist makaronid ja tegi pastat. Sõime terrassil ja nautisime veini. Mõnus!
 |
| Vaade terrassilt |
 |
| Teine vaade terrassilt |
30.september
Hommikul toimus väike draama vanaisa pärast. Ta oli otsustanud, et kohe on tarvis perearstile minna ja Elsa-Mait, head lapsed, muidugi kohe viisid ka. Paraku on vanaisa perearst selline, kelle juurde pääseb vaid mitmenädalase ooteajaga ja ka pereõde oli liiga hõivatud, et südamehaiget kehvasti liikuvat vanainimest ja tema südit lapselast vastu võtta. Lõpuks siiski õde aja leidis ja nad said ära käia ning rohu osta.
Täna oli meil šopping plaanis. Paraku ei suutnud GPS meid kuidagi suurde kaubakeskusesse juhatada, kuna mingi teeots oli tänavaturu tõttu ajutiselt suletud, GPS juhatas meid aga lolli järjekindlusega samasse kohta tagasi. Oli tarvis ainult üle kiirtee saada ja lõpuks see siiski õnnestus. Kaubakeskus oli väga suur ja šopping kestis Avo rõõmuks mitu tundi.
Olin võtnud endale sihiks, et kuulsal päikeserannikul olles peab ikka ujumas ka ära käima. Otsisime kaardilt väiksema beachi Marbellast pisut väljas. Rahvast oli tõesti vähe, aga vesi oli pisut räpasevõitu ja sogane. Ümbruskond oli ilusast maastikust kaugel, suured maanteed, tihedad ristmikud, koledad majad, parklad ja sadam. Ujumas ma ikka käisin, Avo keeldus tulemast, kuna sellistes kohtades on riietumine igavesti tüütu, kabiine pole, kusagile varjuda pole ja kõik kohad on liiva täis. Aga vesi oli soe ja ilm palav. Siinsamas rannarestoranis sõime ka väikese eine.
 |
| Ei ole just kõige kutsuvam rand minu jaoks |
Pidime täna kokku saama L-ga, kes elab juba mõned kuud Fuengirolas. Jõudsime kokkulepitud parklasse üllatavalt kähku. Väljusime maa alt ja olimegi kesklinnas Avenida del Maril. Siin olid Dali kujud, ilus promenaad ja palju mõnusam rand, kui see, kus just käisime. Üle suure tee algas kohe vanalinn ja see oli tõeliselt armas, kuigi päris väike.
 |
| Dali kujud Avenida del Maril |
 |
| Ilus vanalinn Marbellas |
Jaluitasime natuke ringi ja lõpuks istusime Plaza de los Naranjosele väikest drinki võtma. Ka L jõudus varsti kohale ja meil oli väga tore kohtumine. L-il oli palju rääkida siinsest elust, millega ta on väga rahul. Kõik on chill, ei ole tähtis omada suurt maja ja autot ja prestiižset töökohta, oluline on pere ja koosveedetud aeg omainimestega. Nädalavahetusel tullakse suurte peredega parki, piknikukorvid kaasas ja veedetakse mõnusalt aega. Eestlased, õppige!
Õhtust sööma läksime kaugemale mere äärde L tuttava soovitatud restorani. L ütles, et roolis olles on Hispaanias 1-2 klaasi veini täitsa aktsepteeritav. Nii ma siis võtsin ka klaasikese. Väga tore õhtu oli ja päris kahju oli lahkuda. Kell oli juba 21 ja kottpime, kui tagasi ööbimispaika hakkasime orienteeruma. L sõitis oma firma autoga tagasi Fuegirolasse.
Mägitee on ka täitsa pime, autotuled vaevu valgustasid. Õnneks polnud palju maad minna ja autosid sõitis vastu ka vähe. Oma maja me ikkagi esimese korraga üles ei leidnud.
Hiljem jõime veel terrassil veini. Ei raatsinud üldse tuppa minna, ikkagi viimane õhtu Andaluusias.
1.oktoober
Väga vara tõusma ei pidanud, aega jätkus hommikusöögiks ja kohvrite pakkimiseks. Tee lennujaama läks kiiresti ja ka auto saime kenasti ära antud. Otse meie ees sõitis üks auto küljega vastu seina, ikka täielik jama vahetult enne tagastamist.
 |
| Viimane vaade meie terrassilt. Avo ütles, et lisaks Gibraltarile paistab ka Marocco |
Esimest korda elus lendasin SAS´iga. Õnneks kõik toimis, ka ümberistumine Stockholmis.
Mida kokkuvõttes öelda Andaluusia kohta? Kõigepealt meenub mägine pruunikas-hallikas lapitekimaastik, mida vahel ilmestavad helesinised veesilmad - enamasti veehoidlad. Aeg-ajalt on loodus siin päris dramaatilisi pinnavorme, püstloodis kaljusid ja sügavaid kuristikke loonud. Valged linnakesed on väga romantilised ja kõik külastamist väärt. Väga tugevalt on siinset kultuuri mõjutanud maurid ja katoliiklus ning seda saab piisavalt imetleda maailmakuulsates kindlustes, kirikutes ja lossides. Palavus! Kindlasti ei tohiks sinna minna juulis ja augustis, ka septembri lõpus on veel liiga palav, nagu nägime. Samas oli see vist meie esimene reis (peale Egiptust), kus me tilkagi vihma ei saanud. Respekt!
