"Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl" Draamateatris

Madis Kõiv ja Priit Pedajas on nimed, mis alati minu ootused kõrgeks tõstavad. Lisaks terve hulk lemmiknäitlejaid laval. Ja eks oligi tegemist mastaapse dramaturgiaga, peaaegu tšehhovliku perekonnalooga ja sama võimsa lavastusega.Tavapärasemast jõukam perekond, ilmselgelt ka tavapärasest haritum, päris imelik on kuulda eesti sajandialguse talunoori vabalt prantsuse, saksa ja vene keeles rääkimas. Igaühel oma isiklikud painajad, mida teiste eest varjata püütakse. Asjatult muidugi, sest õed-vennad on väga ühtehoidvad ja aimavad probleeme õhust. Kõik see toimub äreval ajal, 1. Maailmasõja lävel.

Näitlejad olid eranditult kõik oma heal tasemel, aga paraku mitte ka rohkem. Martin Veinmann ja Kaie Mihkelson vanapaarina olid tüüpilised eestlased - rahulikud ja vaoshoitud. Kaie Mihkelsonilt üsna sarnane roll Väikekodanlaste tasase, kuid omamoodi kange pereemana. Martin Veinmanni vanaätina polegi vist näinud. Ta oli väga usutav juba pisut tagasitõmbunud, kuid siiski autoriteetse perepeana. Väga sümpaatne tegelane - just tänu tema pingutustele on kõik pere lapsed saanud või saamas head haridust ja õigeid eluhoiakuid. Aga oma naisele ta polnud andestanud, et see ahjutäie saiu kõrbema laskis.

Mait Malmstenlt taas peaosa - eks ta ole! Teda on muidugi alati nauditav vaadata, kuigi seekord ei osanud ma tema Friedrichist säärast ummikusolekut küll välja lugeda, et ta võiks kedagi lausa tapma minna. Tiit Sukk on vahepeal kõvasti noorenenud, see on tore. Minu üks lemmikuid on ta alati olnud. Aga pisut pinnapealseks jäi temagi Arnold oma meeleheites, ega olnud tunda ka erilist tõmmet küüraka Tiiu vastu. Miks tema tegelane jõi ja miks kooli polnud lõpetanud, jäigi arusaamatuks.

Vastu ootusi jätsid kõige mõjuvama mulje hoopis Elli Harriet Toompere ja Oti Teele Pärna kehastuses. Elli oli kõige mõistatuslikum ja samas kõige maalähedasem vanema õe ja tegeliku taluperenaisena. Etenduses antakse vaid vihjamisi aimata, millest ta oli pidanud loobuma, et peret ja talu koos hoida. Väga tugev roll Harriet Toomperelt. Teele Pärn on minu jaoks veel tundmatu nimi, aga tema nooremas ões oli noorusvärskust ja samas väga söakat elutarkust .

Tugevad näitlejad ja tugev ansamblimäng taas, aga õnnetuseks kippus võru keele purssimine loo sujuvust pärssima. Kuigi tekst oli veatult ära õpitud ja paljudel ka varasemaid, õnnestunud kogemusi võrukeelsete näidenditega.. Kõige suurem aktsent oli Teplenkovil, tema puhul pidin ikka subtiitreid lugema. Samas oli just Teplenkov see, kelle kiiret sõnamulinat võõras keel ei paistnud üldse häirivat. Kõige koomilisemad kohad olid ka loomulikult temaga seotud. Pööraselt naljakas oli teises vaatuses Pääru Oja tegelase opereerimine..

Kokkuvõttes täitsa tore elamus - oli hingeminevaid hetki ja oli ka naljakaid. Aga, nagu alguses öeldud, ootasin rohkemat.