Tegu on tõesti suurfilmiga, nii kestvuse, sisu kui vormi poolest. Noor režissöör Tanel Toom on järginud Tammsaare teksti ja nii nagu romaan, algab ka film noore Andrese ja Krõõda jõudmisega Vargamäele. On juba hämar, tee on porimülgas ja eesootav tundub üsna trööstitu. Lõpus, kui samu kaadreid uuesti näidatakse, tundub see hetk nii helge, noor Andres nii elutahet ja jõudu täis, silmavaade selge. Kõik on veel ees...
Eks see vaese taluniku elu oligi tol ajal (1872) raske. Andres rügab ja rügab ega anna armu ei oma naisele ega sulastele. Ja muutub aina kibestunumaks ja karmimaks. See film ei ole just helge vaatamine, aga kummalisel kombel suudavad ilusad looduskaadrid lumisest rabast, rohelistest heinamaadest ja Vargamäe talust masendust leevendada. Film on ilus ja ei tekita lootusetuse tunnet.
Parim osa on aga muidugi näitlejad. Priit Loog on Vargamäe Andresena tugev, sirgjooneline ja sümpaatne. Ta kannab välja kõik lähivaated ja mängib oma osa võimsaks. Tema on selle filmi kandja ja temast on ka kõige rohkem kahju, kuigi ta teeb ka hirmsaid vigu oma elus.
Ka Priit Võigemasti Pearuna on väga meeldejääv. Uskumatu ümberkehastumine krutskeid täis alkohoolikust matsiks. Ega Võigemast oma Pearule eriti armu ei anna ja ometi on filmi lõpuks kahest peremehest just tema see, kelles on inimlikum pool veel alles.
Naised on meeldejäävad, eriti muidugi Ester Kuntu ja tema ongi minu arvates Katariina Lauk-Tammele vääriline järeltulija nii filmis kui teatrilaval. Krõõt oma hapruses ja tugevuses jääb meelde ja vanema tütre Liisi silmad on täpselt ema koopia, kui ta filmi lõpus oma isale vastu hakkab.
Indrek Sammul Sauna Madisena on üllatav ja täiesti õigustatud valik. Simeoni Sundja Jussina teeb samuti mõjuva rolli.
Märkimata ei saa jätta ka Pärt Uusbergi muusikat.
Viis pluss selle filmi eest! Ei ole Eesti filmile omast sisutühja mõtisklemist ja mõttetuid sümboleid. Ilus, aus, sirgjooneline ja võimas suurilm.
