"Väikekodanlased" Draamateatris

Meil olid ostetud piletid Ivanovi etendusele ja alles teatrimajas avastasime Liisiga, et näitleja haigestumise tõttu on Ivanov asendatud Väikekodanlastega. Kuna ma polnud kunagi mõelnud seda etendust vaatama minna, siis kõhklesime üksjagu, mida teha. Lõpuks siiski läksime, sest ega see Maksim Gorki ka nii hull pole. Tema Põhjas mulle ju täitsa meeldib (näidendina, Uusbergi uut tükki pole veel kahjuks näinud).

Esimene vaatus oli siiski üsna veniv ja teemad tundusid nii leierdatud - vene spliin, intelligentide elujõuetus ja põlvkondadevahelised tragöödiad. Liisil oli vist päris igav. Aga lavakujundus oli äge ja "vanapaar" Kaie Mihkelson ja Indrek Sammul olid väga paljutõotavad. Teine vaatus oligi tunduvalt hoogsam, seda eriti tänu eelpoolnimetatud vanapaarile. Sammul tegi ikka väga äkilise ja ülinaljaka rolli, samas oli just tema see, kellest lõpuks kõige rohkem kahju hakkas. Ema Kaie Mihkelson, kes algul näis leebe ja mõistva perehoidjana, ilmutas hoopis kalgimaid ja enesekesksemaid jooni.

Lõppkokkuvõttes tasus vaadata küll. Pealegi sai etendus 2018 parima lavastuse nominatsiooni nagu ma hiljem teada sain ja Indrek Sammul oma rolli eest parima kõrvalosatäitja nominatsiooni.