11.05 - Istanbuli
Sõidame A-ga 14:00 bussiga Tallinna lennujaama. Saame grupiga kokku - 7 inimest Estravelist ja joome esimese argentiina veini. Lend Istanbuli läheb kiirelt, pakutakse ka õhtusööki.
Istanbulis enamus meist pagasit välja ei võta, suundume kiirelt Turkishi hotellideski juurde, mis on lennujaamas paremat kätt viimane lett omasuguste reas. 20 min ootamist ja viiaksegi meid bussiga Wyndham Tryp Aviport hotelli. Sõit kestab pool tundi. Ilmselt uue, kuu aega tagasi avatud lennujaama juures veel hotelle ei ole. Teisi inimesi on ka bussis peale meie.
Meile teatatakse hommikuks transfeeri aeg - 5:00. Miks nii vara, kui meie lend läheb 9:40??? Õnneks taipan küsida, palju takso maksab. 20€ - no milles küsimus! Palun tellida 2 taksot kella 5-ks, aga mees vastuvõtus on ilmselgelt kimbatuses. Lubab meile ühe väiksema bussi tellida. Ok, väga hea, aga palju maksab? Mees lubab mulle tuppa helistada ja teada anda. Telefon heliseb alles siis, kui meil on tuli juba kustunud ja hakkame magama jääma. Buss maksab 90€. No sel juhul on meil ju mõistlikum võtta 2 väikest taksot a 20€. Poole tunni pärast heliseb uuesti telefon: meile organiseeritakse shuttle 70€ eest. Olen liiga unine, et vastu vaielda ja nõustun. Ega see ju suur raha ei ole - 10€/nägu. Aga ikkagi - kuradi türklased!
12.05 - lend Istanbulist Buenos Airesesse
Shuttle on kohal nagu kellavärk. Lennujaamas lähevad protseduuurid väga kiiresti, seega oleks võinud veel tund hiljem tulla, aga pagan seda uut hiigelsuurt lennujaama teab!
Otsime söögikohta ja lõpuks maandume Starbuckis. Võtan marjadega jogurti ja värskeltpressitud apelsinimahla, mis maitseb vahelduseks väga hea.
Ühest poest ostan kaelapadja ja 17-tunnine lend võib alata.
****
Kokkuvõttes polnud hullu midagi. Vaatasin ära 3 filmi: "Külm sõda" (natuke kaugeks jäi), Tom Cruise´i uus "Mission impossible" (ikka veel vormis ja kena) ja laste tungival nõudmisel lõpuks "Fantastilised olendid ja kuidas neid leida" (oli kah!). Lugesin natuke raamatut, magasin ja sõin kaks korda. Vahepeal oli pooleteise tunnine peatus Sao Paolos, osa reisijaid läks maha, meie jalgealust koristati kiiresti, ja osa reisijaid tuli juurde. Veel 3 tundi, ja maandumegi Buenos Aireses.
Kõik saavad kätte kohvrid ja meie fantastiline giid Nicolas, (kes näeb välja nagu kokkukuivanud Mel Gibson), on meil Estraveli sildiga vastas. Sõidame mugava bussiga hotelli Bel Air 3* Recoleta linnaosas. Jõuame kohaliku kellaaja järgi hilisõhtul, koduse aja järgi varahommikul.
13.05 - Buenos Airese linnatuur, Recoleta kalmistu, Teatro Colon ja tangoshow El Viejo Almacenis
Saime täitsa hästi magada ja hommikusöök on ka normaalne, palju saia ja puuvilja.
Kell 9 ootab meil juba Nico koos bussiga, läheme linnatuurile.
Buenos Aires on üsna euroopalik linn, vähemalt esmapilgul. Kesklinnas on palju kõrghooneid ja maailma kõige laiem tänav - 9.Juuli avenüü, mis on nime saanud argentiinlaste iseseisvuspäeva järgi. Alustame oma linnaga tutvumist Palermo linnaosast, kus on palju parke, kalleid kauplusi ja häid restorane. Siin elab jõukam rahvas ja siia võib hilisõhtul turvaliselt aega veetma tulla.
 |
| Pilvelõhkujaid on ikka ka |
Meie vaatasime kuulsa argentiina arhitekti Catalano taaskasutatud metallist tehtud hiigelsuurt lilleõit, mis avaneb koidu ajal ja sulgub päikese loojudes.
Edasi viib tee meid Recoleta linnaossa, kus asub kuulus samanimeline kalmistu. Siia on alates 1822.aastast uhketesse kabelitesse maetud rikkad argentiinlased. Siin on terve tänavate labürint, kus jalutada ja omapäraseid kivist monumente imetleda. Mõned hauad on väga uhked, mõned juba lagunemas.
Nico sõnul on ka tänapäeval võimalik mõni hauakamber ära osta ja seestpoolt endale meelepäraseks teha. Välisilme peab siiski jääma muutumatuks. Hinnad on alates kusagil 70000 USD-st. Katoliku kiriku seisukohast ei pidavat selles midagi halba olema, kui omaksed kadunukesed kambrist välja tõstavad ja matmispaiga maha müüvad.
Eriline vaatamisväärsus on Evita haud. Eva Duarte Peron oli juba oma eluajal ja on siiani Argentiinas ülimalt jumaldatud ning tänapäevani tuuakse tema hauale hulgakaupa lilli, kingitusi ja kirjakesi. Evita suri 33-aastaselt vähki. Tema matused kestsid 16 päeva, mitu inimest tallati leinava rahvamassi hulgas surnuks. Evita surnukeha balsameeriti ja plaaniti asetada uhkesse memoriaali. Vahepeal tuli Argentiinas võimule sõjaväeline diktatuur, president Juan Peron põgenes välismaale ja Evita muumia kadus salapärastel asjaoludel. Hiljem leiti see Itaaliast Milaanost. 1973.aastal tõi Peronide perekond Evita jäänused Argentiinasse tagasi ja ta maeti Recoleta kalmistule hiljuti surnud abikaasa Juan Peroni kõrvale.
Nicol on surnuaia asukate kohta veelgi põnevaid lugusid rääkida. Imeilusas art nuoveau stiilis kabelis puhkab 15-aastane tüdruk. Kes tõenäoliselt epilepsiahoo tagajärjel langes koomasse ja maeti surnu pähe maha. Tema isa hakkas muretsema ja läks kirstu kontrollima ning leidis surnukeha muutunud asendis.
Ühe kabeli ees on seotuna valged riideribad. Siin puhkab rikkast perest pärit tütarlaps, kes ei tahtnud abielluda vanemate valitud peigmehega vaid oma armastatuga. Vanemad jäid sellega lõpuks nõusse, aga pulmapäeval lasi ärapõlatud mees kirikus maha nii pruudi, kui iseenda. Tänapäeval seovad vastsed abiellujad siia taskurätte, et õnnetu tütarlaps oma pisaratega nende armastust kaitseks.
Külastame Metropoli Katedraali, mis väljast eriti kiriku moodi ei paista. Siia on maetud hulk riigile olulisi tegelasi, neist tähtsaim kindral Jose de San Martin - argentiina rahvuskangelane ja vabastaja. 9.juulil 1816 võeti vastu iseseisvusdeklaratsioon Hispaania kuningriigi võimu alt. Koos Argentiinaga vabanesid ka Peruu ja Tšiili, ka seal on San Martin rahvuskangelane.
 |
| Puhkaja |
Edasi viib tee meid Recoleta linnaossa, kus asub kuulus samanimeline kalmistu. Siia on alates 1822.aastast uhketesse kabelitesse maetud rikkad argentiinlased. Siin on terve tänavate labürint, kus jalutada ja omapäraseid kivist monumente imetleda. Mõned hauad on väga uhked, mõned juba lagunemas.
Nico sõnul on ka tänapäeval võimalik mõni hauakamber ära osta ja seestpoolt endale meelepäraseks teha. Välisilme peab siiski jääma muutumatuks. Hinnad on alates kusagil 70000 USD-st. Katoliku kiriku seisukohast ei pidavat selles midagi halba olema, kui omaksed kadunukesed kambrist välja tõstavad ja matmispaiga maha müüvad.
Külastame Metropoli Katedraali, mis väljast eriti kiriku moodi ei paista. Siia on maetud hulk riigile olulisi tegelasi, neist tähtsaim kindral Jose de San Martin - argentiina rahvuskangelane ja vabastaja. 9.juulil 1816 võeti vastu iseseisvusdeklaratsioon Hispaania kuningriigi võimu alt. Koos Argentiinaga vabanesid ka Peruu ja Tšiili, ka seal on San Martin rahvuskangelane.
 |
| Catedral Metropolitana de Buenos Aires meenutab pigem templit |
 |
| Rahvuskangelase haud |
 |
| Uhke põrandamosaiik |
Plaza de Mayo on Buenos Airese tähtsaim väljak, siin toimuvad pidevalt rahvakogunemised ja miitingud. BA-s pidid meeleavaldused olema väga sagedased ja pole ka ime, sest majandus on väga kõikuv ja inflatsioon 40-50% aastas. Väljaku ääres asub ka kuulus Casa Rosada ehk Roosa maja - presidendi elu- ja töökoht. Kuuldavasti just selle maja rõdult laulis Madonna kuulsa Evita-aaria "Don´t cry for me, Argentina!"
 |
| Plaza de Mayo |
 |
| Casa Rosada - presidendipalee |
Edasi liigume ühte vanimasse linnaossa La Bocasse. See on tõeline kirju-mirju maastik! Selle linnaosa elanikud olid algselt immigrandid, põhiliselt itaallased, kes olid sunnitud mitmekümnekesi väikesel pinnal elama. Vastukaaluks vaesusele värviti majad erksavärvilisteks ja nii on need jäänud tänapäevani. Praegugi elavad siin põhiliselt töölisklassi esindajad, aga La Boca on väga populaarne ka turistide hulgas. Loomulikult on tegu fotohuviliste meelispaigaga.
 |
| La Boca - minu lemmik! |
Jalutame mööda toredaid tänavaid värviliste majalobudike vahel, siin on palju välikohvikuid ja baare. Koerte varjupaiga asukatega on võimalik portreefotosid teha, raha läheb varjupaiga heaks. Väga nunnud kutsad olid, ei suutnud minagi vastu panna!
Päev on palav, ostame baarist valget veini, aga kahjuks on juba aeg bussi tagasi minna. Küsin baarist ühekordsed topsid ja vein vahetab asukohta.
Kell 13 on meil kokku lepitud Teatro Coloni külastus. Tegemist on ühe maailma juhtiva ooperimajaga, mille akustikat loetakse üheks parimaks. Praegune maja ehitati põhiliselt tänu itaalia kommuunile 1908.aastal vana ooperimaja asemele. Muuhulgas on siin laulnud Caruso ja Callas, Pavarotti ja Domingo. Kohapealne giid on vaimukas ja näitab meile tunni jooksul kõiki maja väärtusi. Kuulsaim on Salon de Oro ehk Kuldne Saal. Natuke saame istuda ka suures saalis ja kuulata klaverihäälestamist.
 |
| Salon de Oro - Kuldne saal |
Tango tekkis Rio de La Plata suudmealade lõbumajades meremeeste muusikana, erinevate maade meremehed miksisid erinevat muusikat.
Show on kõrvalmajas, meie grupile on koht kohe lava ees kinni pandud. Tellime joogid ja peagi algab etendus. Pillimehed on profid ja tõesti naudivad seda, mida teevad. Tantsijad on ka profid, aga ilmselgelt on nende jaoks tegu rutiinse tööga. Lava on natuke väike ka enda tõeliseks väljaelamiseks. Läheme hoogu alles siis, kui lavale astub neli pontšodes indiaanlast ja hakkavad väga elavat andide muusikat mängima. Plaksutame ja hõigume rütmi kaasa. Väga vinged vanamehed!
Hotelli jõudes oleme surmani väsinud. Kodus on kell juba 5 hommikul.
14.05 - Colonia del Sacramento Uruguais
Varajane äratus. Juba 6:45 võtab meid buss peale, et viia sadamasse. Täna külastame Uruguai riiki ja selle väikest linnakest Colonia del Sacramentot.
 |
| Buenos Airese sadam |
Sadamas läbime passikontrolli (väljume Argentiinast ja siseneme Uruguaisse) ja imetleme aknast päikesetõusu, kuni meid laevale lastakse. Laev on selline umbes nagu kiirlaevad Helsingisse. Üks pood-puhvet on ka. Tund aega sõitu ja jõuamegi Uruguai pinnale.
Koguneme suurde bussi ja meile tehakse väike tiir La Plata lahe äärde. Siin on ilus promenaad, aga rahvast väga vähe. Meid viiakse mingi kummalise mauri arhitektuuriga areeni juurde, kus toimusid vanasti härjavõitlused. Areen avati 1910, aga härjavõitlused keelati Uruguais juba 1912. Praegu seisab areen tühjalt ja laguneb kohalike kurvastuseks.
 |
Plaza de toros Real de San Carlos |
Jalutame natuke ümbruskonnas ringi. Minu pilku köidavad autouunikumid, mida siinkandis paistab väga palju olevat.
Edasi viib buss meid keskusesse ja me asume giidi sabas jalgsirännakule läbi UNESCO maailmapärandisse kuuluva vanalinna. Colonia on üks Uruguai vanimaid linnu. Ta asutati portugallaste poolt 1680.aastal tänu La Plata lahte ja sinna suubuvaid jõgesid mööda kulgevale kaubateele, kus veeti Brasiiliast kulda, hõbedat ja muud kraami Euroopasse. Sajandite jooksul on Colonia käinud korduvalt hispaanlaste ja portugaallaste vahel käest kätte ja see on jätnud tugeva jälje linnakese ajaloolise südame arhitektuurile. Giid on ilmselgelt hispaanlaste poolt ja näitab meile, millised madalad ja kehvad olid portugali majad võrreldes hispaanlaste kõrgete ja valgusküllaste hoonetega, millel enamasti olid ka rõdud ja vannitoad.
 |
| Portugali ja hism´paania majad kõrvuti |
Kolmest küljest veega ümbritsetud vanalinnale on iseloomulikud munakivitänavad ja neid ääristavad madalad pikad kivimajad, puitvõrestike ja kivikatustega. Lahe kaldal kõrgub tuletorni siluett ja pisut eemal kirikutorn. Coloniat peetakse üheks ehedamaks koloniaalstiili näiteks maailmas.
Lõunat sööme oma grupiga buffet restoranis Viejo Tunel. See ei ole eriline maitseelamus, aga me proovime Uruguai kuulsat punast veini Tannat.
Jalutame veel lahe äärde ja kõnnime vanalinna tänavatel. Varsti on aeg minna bussi peale ja sõita sadamasse. Siin toimub vastupidine piiriületusprotseduur ja olemegi jälle oma tuttavas laevas. Enamuse teest magame. Buenos Aireses on meil buss vastas ja viib hotelli. On juba pime ja me läheme varakult magama. 6-tunnine ajavahe annab tunda.
Täna lendame Puerto Iguazusse. Õnneks on ärasõit hotellist tund hilisem, kui eile. Aeroparque Internacional Jorge Newbery asub kesklinnas ja me sõidame sinna 15 min. Lendame norrakate (!) Norwegian Airlines´iga. Alla 2 tunni sõitu ja maandume väikeses Iguazu lennujaamas. Transfeer giidiga on meil juba vastas ja mei ei imesta enam selle üle. Natuke ootamatult selgub, et me ei saa hotellist läbi minna, vaid suundume kohe rahvusparki. Vahetame bussis reisiriided õhemate vastu ja valmis me olemegi.
Iguazu joad asuvad samanimelise jõe peal Argentiina ja Brasiilia piiril ja moodustavad maailma suurima joastiku, kuuludes ka UNESCO maailmapärandisse. Sõltuvalt veetasemest on Iguazus 150-300 juga. Neist 80% asub Argentiina ja 20% Brasiilia poolel. Mõlemas riigis on rajatud ka rahvuspark. Iguazu tähendab kohalike indiaanlaste guaranide keeles "suurt vett". Esimese eurooplasena on jugade olemasolu kinnitanud 1541.a. hispaania konkistadoor Álvar Núñez Cabeza de Vaca.
Argentiina poolel on kaks matkarada, ülemine ja alumine. Põhiliselt on tegu vee kohale ehitatud metallsildadega, mida mööda on väga mugav ühe imeilusa vaate juurest teise juurde liikuda. Mõlemad rajad on natuke alla 2km pikad ja ei vaja mingit füüsilist ettevalmistust. Sukeldume mööda raudsilda troopilisse rohelusse ja varsti hakkavadki paistma suurepärase vaated jugadele. Meil on jälle ilmaga vedanud, päike paistab ja tekitab koostöös veepiiskadega kauneid vikerkaari jugade kohale. Vesi on pruuni värvi ja murrab endale teed läbi lopsaka roheluse. Ma klõpsutan ennastunustavalt fotokaga. Rahvast on mõõdukalt ja põhiliselt tegeldakse enda jäädvustamisega maailmaime taustal. Näeme palju värvilisi liblikaid ja ühte kilpkonna keset jõge ukerdamas.
Laskume läbi tumerohelise džungli mööda treppe alumisele rajale. Möödume ettevaatlikult suure ämbliku kootud võrgu alt. Rada viib meid otse joa kõrvale ja siin on mõistlik vihmakeep selga panna, et tehnikat ja ka ennast mitte läbimärjaks teha. Tõeline dušš pidi meid ootama ees homme Brasiilia poolel.
Kõige suurema ja kuulsama joa "Saatana Kurgu" juurde sõidab tasuta ökorong. Teekond on 7km pikk ja kestab 15 min. Väikeses raudteejaamas tutvume väikeste armsate ninakarude ehk koaatidega. Giid manitseb meid siiski ettevaatusele, nad on kiired sööki kotist varastama ja võivad hoogu sattudes ka hammustada. Üks indiaaninaine ongi parasjagu kahe tegelase huviorbiiti sattunud ja loomakesed ei põlga ära isegi ninapidi tema seljakoti taskusse trügida.
Väikese seikluse elan läbi ka mina. Istun laua taga, kott ees laua peal, kotis sees on küpsised ja vihmakeep. Nagu viuhti kargab koaati minu kõrvalt lauale ja haarab koti enne, kui suudan reageerida. Laua all tehakse kotist momendiga kägardunud narts. Ninakarusid koguneb õige mitu ja omavahel läheb lausa kisklemiseks. Õnneks minu vihmakeep neid ei huvita ja julgust kogudes kraban selle endale tagasi. Kräunuvad koaatid lahutab alles turvamees, aga selleks ajaks pole küpsistest purugi alles.
Rongipeatusest on kurguni umbes 1km minna. Juba kaugelt hakkab kostma mühinat ja õhku paiskub aurusambaid. Tumepruun jõgi meie jalge all voolab kiiresti kuristiku poole. Lähemale liikudes näeme võimsat veemassi pahinal sakiliselt kaljult allapoole kukkuvat, paisates õhku aurupilve ja tekitades imelise vikerkaare. Oleme täiesti lummatud sellest võimsast vaatemängust. "Saatana Kurk" on U-kujuline 80m kõrgune ning 80-90m laiune juga ja siia voolab ligi pool kogu Iguazu joastiku vetest.
 |
| Colonia vanim ja kuulsaim tänav Calle D´Los Suspiros |
 |
| Väike tuba-muuseum |
Lõunat sööme oma grupiga buffet restoranis Viejo Tunel. See ei ole eriline maitseelamus, aga me proovime Uruguai kuulsat punast veini Tannat.
Jalutame veel lahe äärde ja kõnnime vanalinna tänavatel. Varsti on aeg minna bussi peale ja sõita sadamasse. Siin toimub vastupidine piiriületusprotseduur ja olemegi jälle oma tuttavas laevas. Enamuse teest magame. Buenos Aireses on meil buss vastas ja viib hotelli. On juba pime ja me läheme varakult magama. 6-tunnine ajavahe annab tunda.
15.05 - Iguazu joad
Täna lendame Puerto Iguazusse. Õnneks on ärasõit hotellist tund hilisem, kui eile. Aeroparque Internacional Jorge Newbery asub kesklinnas ja me sõidame sinna 15 min. Lendame norrakate (!) Norwegian Airlines´iga. Alla 2 tunni sõitu ja maandume väikeses Iguazu lennujaamas. Transfeer giidiga on meil juba vastas ja mei ei imesta enam selle üle. Natuke ootamatult selgub, et me ei saa hotellist läbi minna, vaid suundume kohe rahvusparki. Vahetame bussis reisiriided õhemate vastu ja valmis me olemegi.
Iguazu joad asuvad samanimelise jõe peal Argentiina ja Brasiilia piiril ja moodustavad maailma suurima joastiku, kuuludes ka UNESCO maailmapärandisse. Sõltuvalt veetasemest on Iguazus 150-300 juga. Neist 80% asub Argentiina ja 20% Brasiilia poolel. Mõlemas riigis on rajatud ka rahvuspark. Iguazu tähendab kohalike indiaanlaste guaranide keeles "suurt vett". Esimese eurooplasena on jugade olemasolu kinnitanud 1541.a. hispaania konkistadoor Álvar Núñez Cabeza de Vaca.
 |
| Jäle elukas |
 |
| Armas elukas |
Kõige suurema ja kuulsama joa "Saatana Kurgu" juurde sõidab tasuta ökorong. Teekond on 7km pikk ja kestab 15 min. Väikeses raudteejaamas tutvume väikeste armsate ninakarude ehk koaatidega. Giid manitseb meid siiski ettevaatusele, nad on kiired sööki kotist varastama ja võivad hoogu sattudes ka hammustada. Üks indiaaninaine ongi parasjagu kahe tegelase huviorbiiti sattunud ja loomakesed ei põlga ära isegi ninapidi tema seljakoti taskusse trügida.
Väikese seikluse elan läbi ka mina. Istun laua taga, kott ees laua peal, kotis sees on küpsised ja vihmakeep. Nagu viuhti kargab koaati minu kõrvalt lauale ja haarab koti enne, kui suudan reageerida. Laua all tehakse kotist momendiga kägardunud narts. Ninakarusid koguneb õige mitu ja omavahel läheb lausa kisklemiseks. Õnneks minu vihmakeep neid ei huvita ja julgust kogudes kraban selle endale tagasi. Kräunuvad koaatid lahutab alles turvamees, aga selleks ajaks pole küpsistest purugi alles.
 |
| Selle rongiga saab Saatana Kurgu juurde |
 |
| Ninakarud tegevuses |
Rongipeatusest on kurguni umbes 1km minna. Juba kaugelt hakkab kostma mühinat ja õhku paiskub aurusambaid. Tumepruun jõgi meie jalge all voolab kiiresti kuristiku poole. Lähemale liikudes näeme võimsat veemassi pahinal sakiliselt kaljult allapoole kukkuvat, paisates õhku aurupilve ja tekitades imelise vikerkaare. Oleme täiesti lummatud sellest võimsast vaatemängust. "Saatana Kurk" on U-kujuline 80m kõrgune ning 80-90m laiune juga ja siia voolab ligi pool kogu Iguazu joastiku vetest.
 |
| Läheneme Saatana Kurgule |
Meie olime rahvuspargis 6 tundi, aga oleks võinud seal veelgi aega veeta.
Sõidame bussiga oma hotelli El Pueblito 4*, mis asub Puerto Iguazust pisut väljas. Hotell on esmapilgul väga põnev ja kena, asub üsnagi metsikus looduses. Toad on erinevates majakestes, kuhu vastuvõtust saab mööda võsastiku vahel kulgevat laudteed. Meie toad on erinevad, aga kõik suured ja hubased, omapärase kujundusega. Kahjuks hakkab toas kohe ninna kopituse lõhn. Paneme konditsioneeri sooja puhuma, et niiskust toast välja ajada. WC uks on paisunud ja ei lähe päris kinni ning dušš ujutab koheselt vannitoa põranda üle. Aga muidu on tore hotell, vähemasti teistsugune, kui tavalised linnahotellid. Akende taga on ühel pool täielik troopiline võsa, teisel pool külavahetee. Hotellis on ka väikene SPA ja spordisaal.
 |
| El Pueblito |
 |
| Üsna võsa kahelpool teed |
 |
| Meie tuba |
 |
| Vaade aknast |
16.05 - Iguazu Brasiilia poolel
 |
| Brasiilia lipuvärvid |
Sõidame bussiga üle Iguazu jõe, mille betoonil vahetuvad Argentiina lipuvärvid Brasiilia omadega. Tänu meie tublile giidile Isabelile läheb piiriületus kärmelt. Isabel korjab meie passid kokku ja käib kiirel sammul piiriputkas ära. Sõidame edasi Iguazu rahvuspargi poole. Rahvuspargis lubatakse sõita ainult akrediteeritud juhtidel. Siin kehtivad loomade turvalisuse pärast ranged liikluspiirangud. Kui juht jääb kiiruseületamisega vahele, siis võetakse temalt rahvuspargis sõiduõigus 6-ks kuuks ära.
Brasiilia poolel on võimalik umbes 100€ eest helikopteriga 10min jugade kohal sõita. 3 inimest meie grupist kasutab seda võimalust ja jääb väga rahule. Minul hakkas rahast kahju, aga ma kulutan selle summa samal ajal suveniiripoes, ostes kodustele t-särke. Pildistan ka muidugi meie vapraid lendureid.
Loomulikult on kohal vanad sõbrad koaatid ja luuravad suutäit. Rajal on mitmeid väikeseid platvorme, kus seisame sabas, et endast suure vee taustal üks enekas teha. Aga vaated on võimsad ja joa tohutud mõõtmed on aukartustäratavad.
 |
| Grupipilt Saatana Kurgu taustal |
Otse suure joa kõrval on platvorm, kust saab liftiga üles sõita bussiparklasse. Siin asub ka suur restoran, kus sööme lõunat. Isabeli sõnul oli aastal 2014 suure üleujutuse ajal selle restorani põrand vee all. Umbes iga 10 aasta tagant tekib Iguazul suur üleujutus ja siis on joastiku asemel üks väga lai, aga madal juga. Viimase üleujutuse ajal viis võimas vetemöll minema paljud metallsillad ja need tuli uuesti paigaldada.
Siinses rahvuspargis on ka lindude park, Parque das Aves. Läheme kolmekesi koos giidiga ka seda vaatama. Teised jäävad kohvikusse tšillima ja meid ootama. Tegu pole siiski loodusliku kohaga, vaid pigem loomaaiaga. Siin on palju värvikirevaid linde, nagu näiteks säravoranžid iibised, tuukanid, flamingod ja papagoid. Papagoid asuvad suurel võrkaiaga piiratud alal, kuhu ka inimestel on võimalik sisse minna. Siin on ka mitu pargitöötajat, kes tulevad kohe hoiatama, kui oma fotokaga suurele linnule liiga lähedale tükin. Siin pargis on ka päris palju metsikumat loodust, põnevaid taimi ja liblikaid.
 |
| Lõuna-Ameerika iibis |
l |
| Liaan |
 |
| Tuukan on Brasiilia rahvuslind |
 |
| 2 in 1 |
Sõidame bussiga hotelli tagasi. Õhtust sööme jälle hotelli restoranis, sest oleme kõik linnasõiduks liiga väsinud.
Täna on vaba päev. Õhtul hilja läheb lennuk tagasi Buenos Airesesse ja niikaua võime hotellis või ümbruskonnas hängida. Üks tuba on meie grupi päralt õhtuni välja ja õnneks on see basseini kõrval olev tuba. Meie seltskond veedab pool päeva päikese käes kokteile limpsides.
Käime A-ga pärast hommikusööki hotelli territooriumiga tutvumas. Avastame päris džungli ja minizoo madude, kilpkonnade, lindude ja ühe hiigelsuure krokodilliga. Ühes kasvuhoones on koolibrid. Üritan neid pikalt pildile saada, aga nad on väga kärmed ja see ei õnnestu eriti.
Pikalt me päevitada ei viitsi ja läheme kolmekesi taksoga Puerto Iguazusse. Laseme ennast maha panna Paseo Hito Tres Fronterases. See on neemetipp, kus kokku saavad sinine Parana ja pruuniveeline Iguazu jõgi. Vasakul üle Parana paistab Paraguai, paremal üle Iguazu Brasiilia. Siin on ilus park ja palju subveniirimüüjaid. Kasutame aega ja ostame nänni kodustele kaasa.
17.05 - Puerto Iguazu
Täna on vaba päev. Õhtul hilja läheb lennuk tagasi Buenos Airesesse ja niikaua võime hotellis või ümbruskonnas hängida. Üks tuba on meie grupi päralt õhtuni välja ja õnneks on see basseini kõrval olev tuba. Meie seltskond veedab pool päeva päikese käes kokteile limpsides.
 |
| Kärme koolibri |
 |
| Siin kohtuvad Argentiina, paraguai ja Brasiilia ning Sinine Parana ja pruun Iguazu jõgi |
 |
| Paseo Hito Tres Fronteras |
 |
| Väike tantsupiiga |
 |
| Valmib värske apelsinimahl |
Jalutame piki jõeäärt paar kilomeetrit kesklinna. Lõpus on päris korralik mäkketõus, aga tee on vaeva väärt. Näeme natuke omapäraseid maju, graffitiga kaetud aedu ja eksootilisi puid-põõsaid. Pärast väikseid mägikurve ilmub meie ette kesklinn viie tee ristil. Leiame kiirelt söögikoha ja varsti ühinevad ka teised grupiliikmed meiega. Teenindus on aeglane, aga toit päris normaalne.
 |
| Jõeäärne tee |
 |
| Siin on kunagi maja vist olnud |
 |
| Puerto Iguazu kesklinn |
Puerto Iguazu lennujaamas on päris kummaline süsteem. Reisijad seisavad ühes pikas järjekorras ja üks meesterahvas juhatab osad ühele, osad teisele poole. Loodetavasti said ikka kõik õigele lennule. Meie grupp õnneks küll. Kahjuks ei saanud me exit road´i istuma nagu meil eelnevalt kohad olid pandud, kuna mei ei osanud hispaania keelt. Vaidlemine ei aidanud ja nii istusime tagumistes ridades, kus muidugi ka midagi häda polnud. Lend kestis veidi alla kahe tunni.
Buenos Aireses on meil transfeer vastas ja peagi jõuame kesklinnahotelli Pulitzer 4*. Tuba on avaram, kui Bel Airis, aga meie vannitoa lükanduks ei seisa kinni, peame käterätiku troppi kasutama. Meie minibaari külmik ei tööta ja me ei leia kusagilt fööni. A läheb vastuvõttu fööni küsima, aga sealt öeldakse, et peab olema, otsige mustast kapist. No ei ole! Hommikul helistame vastuvõttu, lubatakse kohe tuua. Poole tunni pärast helistame uuesti, ikka kohe tuuakse. Hakkame juba hommikusöögile minema, kui föön lõpuks saabub. Meie vannitoa uks parandatakse järgmiseks õhtuks küll ära ja külmutuskapp hakkab ka tööle.
18.05 Estancia Santa Susana
Kell 10 tuleb punktuaalne Nico meile bussiga järele ja me sõidame linnast välja rantšosse. Bussis tutvustab Nico meile gautšode - Lõuna-Ameerika kauboide hingeelu. Tegemist on osavate ja vaprate ratsanikega, kellel väga tähtis koht Argentiina folklooris. Gautšod tegelevad põhiliselt karjakasvatuse ja muu põllumajandusega. See rantšo, kuhu meie suundume, tegeleb ka päris kõvasti turismiga.
Linnamaastikud bussi akna taga vahetuvad pampade ehk lõputute rohumaadega. Nico tutvustab meile mate valmistamise ja joomise kunsti. Mate on mõru ja kange tee, mida pidavat jooma juba aastased argentiinlased. Spetsiaalsesse topsikusse pannakse kolmveerandi jagu mate teepuru, raputatakse vastu kätt, et heinatolm eemaldada ja valatakse peale 80-kraadine vesi. Lastakse pisut seista ja siis spetsiaalse metallist lusikamoodi kõrrega proovib kostitaja kõigepealt, kas tee on paras. Siis valab uuesti tassi vett peale ja ulatab järgmisele. Tass käib niimoodi ringi, kuni kostitatav ütleb "gracias", see tähendab, et ta enam ei soovi. No maitses ikka mõru!
 |
| Nico valmistab mate teed |
 |
| ja joob esimesena |
Jõuame tunniajase sõidu järel rantšosse. Seal on juba bussitäis tüsedaid vanainimesi ees. Meile pakutakse väravas veini ja imehäid pirukaid empanadasid. Korraks valdab mind pettumus - mida siin küll terve päeva teha?
 |
| Estancia Santa Susana |
 |
| Vüike muuseum tutvustab gautšode elu-olu minevikus |
Ja siis lõunasöök - see on parim, mida Argentiinas siiani söönud oleme! Meile pakutakse mitut erinevat sorti liha ja vorste, mis viivad keele alla. Lisaks ülivärske salat. Isegi kanaliha, mida olen suht mõttetuks pidanud, on ülimaitsev.
Vahepeal tekib ka tantsuvõimalus, mida energiliselt kasutab ära meie härrasmehest kalessijuht. Üksteiose järel kutsub ta mamsleid tantsupõrandale ja minagi saan jala valgeks.
 |
| Kummardus publikule |
Päev möödus märkamatult ja esilagne pettumus osutus asjatuks. Võib-olla on siiski ka vähem turistikaid rantšosid, mida külastada. Igal juhul tasub see väike väljasõit pealinnast ette võtta.
Kuna see on meie viimane õhtu Argentiinas, siis läheme oma grupiga välja kohalikku tangoklubi otsima. Sõidame kahe taksoga soovitatud suunas Recoletasse, kui teisest taksost helistatakse, et ots tuleks ümber pöörata. Nende taksojuht laitis maha mõtte Recoletasse minna, seal pidavat ebaturvaline olema. Keerame siis ringi ja suundume teise linna otsa Palermosse. 10€ eest tegime tunniajase ekskursiooni tuledes Buenos Aireses. Takso on siin ikka üliodav.
Palermos me muidugi tangoklubi ei leia, maabume mehhiko restoranis, kus on väga aeglane teenindus, aga täiesti maitsvad söögid. Ega kõht väga tühi ei olegi pärast külluslikku lõuasööki Santa Susanas. Pikalt me istuma ei jää, kuna siin pole just kõige mugavam. Osa meie grupist jätkab veel klubi otsimist, aga tulevad nemadki hotelli tagasi ilma õiget leidmata.
 |
| Mehhiko restoran Palermos |
19.05 - hotellide tuur ja ärasõit
Nicolas viib meid vaatama kolme hotelli, neist uhkeim on Alvear Palace oma kõrgete lagede, marmori, kulla ja sametiga. Hotelli katusebaar on populaarne ka tänavaklientide hulgas. Siis jätame oma suurepärase giidiga hüvasti, ta ei tule meid õhtul lennujaama saatma, sest peab oma ema vaatama minema.
 |
| Vaade hotelli terrassilt Buenos Airesele |
 |
| Taamal paistab slumm |
 |
| Uhke trepp |
 |
| Uhke katusebaar |
 |
| Vaatega päikeseterrass |
Kolame natuke mööda peamist ostutänavat ja täiendame kingivarusid kodustele. Lõunasööki üritame kuulsasse pizzarestorani sööma minna, aga see osutub pigem kiirtoidukohaks. Sõidame kahe taksoga La Bocasse ja leiame seal toreda söögikoha, mille ukse ees tantsupaar elava muusika saatel tangosid keerutab. La Bocas valitseb tõeline puhkepäevamelu, tänavad ja restoranid on rahvast täis. Siin on väga värviline ja värvikas. Ilm, mis hommikupoole oli suisa külm, läheb taas päikeseliseks.
 |
| Taas La Bocas |
 |
| Tango tänaval |
 |
| Pühapäevane melu |
Sõidame tagasi oma hotelli, kus toad juba ära antud, aga meie kohvrid hoiul. Hotelli teisel korrusel on suur mitmeosaline puhkeala, kus saame riideid vahetada, kohvreid ümber pakkida ja puhata. Lennujaamas läheb kaua aega passikontrollis, aga lõpuks leiame end lennuki pardalt ja pikk tagasitee võib alata.
20.05 ööbimine Istanbulis
Lend läheb jälle üle ootuste kiiresti, kuigi Sao Paolost tuleb üsna värvikas ja lärmakas rahvas peale. Minu kõrval istub keskealine kõhn mägikitse kalduvustega meesterahvas, kes üritab vahepeal minust üle hüpata. Kuna see tal väga hästi ei õnnestu ja ma saan kerge jalahoobi, siis teist korda ma tal enam katsetada ei luba, vaid ronin eest ära. Enam ei julge hästi magama ka jääda, hüppab äkki hambad suust.
Vaatan ära 2 filmi "Madin El Royale´is" Jeff Bridgesega ja "The Sister´s Brothers" John C.Reilly, Joaquin Phoenixi ja Jake Gyllenhaaliga. Kuigi kõik nimetatud näiteljad on minu lemmikute hulgas, on filmid tagasihoidlikud, eriti teine. Istanbulis maandume õhtul. Hotelli paigutumine käib jälle päris kiiresti. Seekord ööbime päris edevas hotellis Qua. Piltide järgi tundub, et oleme A-ga junior suites, igatahes asume 10-ndal korrusel ja naudime vinget vaadet Istanbulile. Hommikusöök on siiski üllatavalt tagasihoidlik ja kohv lausa halb. Ilmselgelt on aeg koju minna, hakkan juba virisema!
 |
| Vaade 10-ndalt korruselt |
