Olime Joosepi perele jõuludeks kinkinud
Vihula mõisa öömaja, aga ettenägematute asjaolude tõttu kasutasime seda hoopis ise Avoga. Sõitsime reede õhtuks kohale ja majutusime Viinavabriku hoones jõe ääres. Tuba oli piisavalt avar ja vannituba korralik. Ainult konditsioneer puhus päris korralikult ja kui vastuvõttu sellest teavitasime, siis selgus, et see on tsentraalne ja tubade kaupa reguleerida ei saa. Meie pole konditsioneeri suhtes niiväga tundlikud, aga tean inimesi, keda see kindlasti häiriks.
Mõis on muidugi väga uhke just oma paljude tihedalt asuvate kõrvalhoonete ja kauni looduse poolest. Oleme siin mõned korrad varemgi ööbinud, aga teistes majades. Mõisat ümbritseb suur park, millest läbi voolab ülespaisutatud jõgi. Peahoones asub vastuvõtt, restoran ja osa külaliste tube. Toad asuvad veel Pesuköögis, Tagamõisas, Tõllakuuris, Karjalaudas ja Viinavabrikus, kus meie seekord ööbisime. Muidugi on siin SPA, mitu söögikohta, seminari- ja peoruumid, muuseum, raamatukogu, ökofarm, spordiväljakud ja laste mänguplats. Lastega võiks siin täitsa toredasti aega veeta. Ka hommikusöök oli rikkalik.
 |
| Peamaja |
 |
| Hommikusöök Paemaja restoranis |
 |
| Paremal Viinavabrik, vasakul Vesiveski |
 |
| Vaade Viinavabriku juurest Sepikojale ja Hobusetallile |
 |
| Palmimajas on konverentsi- ja banketisaal |
Esimene kirjalik viide Vihula Mõisa kohta pärineb 1501. aastast, mil mõis kuulus taani aadlikule parun Hans von Lodele. Von Lodede perekond oli üks vanimaid aadliperekondi Eestis. Rüütel Odvard von Lode saatis Taani kuningat tema ristikäigul paganliku Eesti vastu juba aastal 1197 ning vastutasuks teenetele Taani kuningakoja ees omistati talle suured maa-alad Põhja-Eestis. Seega on tõenäoline, et Vihula mõis asutati juba 300 aastat varem.
Põhjasõja ajal (1700-1721), laastati ja põletati nii mõis kui ka selle ümbrus. Selle kohta, millal mõis pärast sõda taas üles ehitati, täpne informatsioon puudub. Vanim säilinud hoone on Tagamõis, mis on ehitatud 18. sajandi teisel poolel, mil see oli ainuke kivihoone – kõik teised ehitised olid puidust. 1807. aastal müüdi mõis oksjonil Alexander von Schubertile ja selle aadliperekonna valitsemise ajal sai mõis tänapäevase ilme.
Aastatel 2008 kuni 2012 Vihula mõis renoveeriti ja avati külastajatele.
Meie mõisas aega veeta ei plaaninud vaid kasutasime ära enam-vähem normaalset ilma ja läksime matkarajale. Me polnud kumbki käinud omal ajal geograafide hulgas üsna populaarsete Joaveski ja Nõmmeveski jugade juures, nüüd sai see lünk täidetud. Joaveski-Nõmmeveski matkarada on osa Võsult algavast 18-kilomeetrisest rajast. Meie sõitsime autoga Joaveskile ja tiirutasime seal natuke ringi, et aimu saada, kust joale peaks lähenema. Siis taipasime, et külaserval uue rahvamaja kõrval olev parkla ongi joahuvilistele mõeldud ja sealt sai jala üle põllu õigesse paika minna.
Kuni 17 m lai ja veidi üle meetri kõrge Joaveski juga asub Loobu jõel. Algselt 4 meetri kõrgune juga muutus kuueastanguliseks 1898, kui jõele ehitati hüdroelektrijaam ja materjali selleks võeti paesest jõesängist.
Joaveski on kunagine töölisküla, juba 16. sajandil töötas siin Palmse mõisa vesiveski. 1898. aastal ehitati Joaveskile papivabrik. Nõukogude aja lõpus tehas veel töötas, aga veerandsada viimast aastat on seisnud tühjalt ning lagunenud. Kahjuks me ei taibanud seda põnevat kompleksi lähemalt vaatama minna, nii et see jääb järgmiseks korraks. Joaveskil on ka kaks põnevat silda, mis mõlemad kuuluvad eravaldusese. 2018 taastati EV100 auks külaseltsi eestvedamisel vana rippsild ja aasta hiljem, 2019 uhke puusild. Silla kandekonstruktsioonide ja pealisehitise puidust osa on tehtud Venemaalt tellitud siberi lehisest, mis on väga vastupidav.
 |
| Killuke arhailisemat Joaveski küla |
Üle silla minnes tuleb keerata vasakule ja peatselt keerab matkarada paremale metsa. Joaveskilt Nõmmeveskisse on ligi 3 km ja põhiliselt kulgebki tee ilusas männimetsas. Vahepeal oli ka märjemaid kohti, aga neid sai läbida mööda laudteed.
 |
| Lund ei olnud, küll aga jääd |
 |
| Ilus tee männimetsas |
Peagi jõudis rada Valgejõe kõrgele kaldale, kust avanesid uhked vaated allvoolavale jõele ja mõnele üksikule majale aselle kaldal. Muuhulgas asub siin Eesti kultuurielus olulist rolli mänginud Pikakose suvemaja. Eesti lipu isaks nimetatud Aleksander Mohrfeldti ja tema väimehe, Estonia teatri ooperisolisti Karl Viitoli perekonna suvemaja valmis 1928. aastal. Majja pandi sisse ümbruskonna esimene telefon ja rajati esimene kohalik elektrijaam. Aastate jooksul puhkas Pikakosel suur hulk eesti kultuuritegelasi nagu Liina Reimann, Ants Lauter ja Erna Villmer. Gustav Ernesaks on saanud siit inspiratsiooni oma meeskoorilaulu "Hakkame mehed minema" kirjutamisel.
 |
| Üle Valgejõe paistab Pikakose suvemaja |
 |
| Matkarada kulges piki Valgejõe kõrget kallast |
 |
| Vahepeal laskusime ka alla jõe äärde |
 |
| Värav on küll ripakil, aga sõnum on selge: võõras, ära tule |
Edasi kulgeski matkarada loogeldes piki Valgejõe kõrget kallast kuni Nõmmeveski laagriplatsini.
Laagriplatsilt oli Nõmmeveski juga juba kiviga visata. Peagi hakkas kostma veemühinat ja me jõudsime kruusateele. Tee kõrval allpool paistiski veerohke ja käredavooluline Valgejõgi ning 1,2 meetrit kõrgune Nõmmeveski juga. Tegu on ühtlasi kõige veerohkema joaga Lahemaal. Joa taganemisel on allavoolu tekkinud ligi 500-meetrine uhke kanjon, mille seintel paljanduvad muuhulgas ordoviitsiumi lubjakivid, diktüoneemakilt ja oobulusliivakivi ehk fosforiit. Kanjon näeb välja nagu oleks hiiglane tohutuid kaljurahne siia laiali pildunud.
 |
| Kanjon näeb välja nagu oleks hiiglane siia kive loopinud |
 |
| Rändrahn |
 |
| Maaliline Nõmmeveski juga |
Natuke maad allavoolu asub betoonsammastel pealevoolukanal, mis on küll üsna lagunenud ja vett enam ei pea. Kohe on näha ka vana elektrijaama jäänuseid. Nõmmeveski elektrijaam ehitati 1924. aastal Valgejõe kaldale, et varustada Joaveski papivabrikut elektriga. Hüdroelektrijaam hävis 1964. aastal tulekahju tõttu.
 |
| Pealevoolukanal |
 |
| Hüsroelektrijaama jäänused |
Tagasi läksime mööda asfalti, mis oli küll igavam, aga see-eest otsem tee.
 |
| Veel jäämustreid |
Lõunat sööma sõitsime unisesse suvituslinna Võsule. Peale väikest guugeldamist ja ekslemist leidsime
O kõrtsi, mille juures parkimine oli justkui tasuline ja justkui polnud ka, aga koht ise oli mõnus, toit hea ja teenindus suurepärane.
Kuna vahepeal hakkas vihma kallama ja tuul tõusis, siis sai meie rännukihk otsa ning me läksime tagasi Vihulasse. Õhtusöögiks olime mõisa restoranis laua broneerinud. See on kindlasti vajalik, sest koht paistab populaarne olevat. Meile siinne hinna ja kvaliteedi suhe väga ei sobinud, aga oma viga, et alternatiivi ei otsinud. Tegelikult oleks siitsamast Lobby baarist saanud lihtsamaid ja odavamaid sööke ning poleks pidanud valgete linadega laua taga istuma. Suvel on siin toidukohti ilmselt veelgi rohkem.
Viimasel hommikul tutvusime natuke mõisa ümbruse ja kõrvalhoonetega. Ilm oli kehvapoolne ja peagi sõitsime koju ilma, et oleksime tee peal rohkem vaatamisväärsuspeatusi teinud.
 |
| Mõisa aidas oli vanade autode näitus |
 |
| Ökofarmis olid mõned kanad ja küülikud |
