"Midagi tõelist" Vanemuises

Karm tükk, väga karm! Terve kahevaatuselise etenduse aja istuvad kaks meest laval näoga vastu publikut ja räägivad. Paar korda tõusevad püsti, isegi omavahel eriti ei suhtle. Kõik! Aga selline pinge on õhus ja publik, (suures osas noored), kuulab hiirvaikselt. Taaskord plusspunktid lavastajale Andres Noormetsale ja muidugi ka dramaturg Martin Algusele.

Teemaks on netisõltuvus ja illusioonides elamine ning oskamatus toime tulla tegelikus maailmas. Riho Kütsar teeb taas suurepärase rolli keskealise pintsaklipslase allakäigust. Ja mõjub! Põnevaimad hetked etenduses on just tema jutustusega seotud. Samas Kütsari tegelaskuju väga minus kaastunnet ei ärata. Tal on ka kahest peategelasest rohkem šansse selles võitluses jalgadele jääda. Kui jätta märkamata vihje lõpus, et midagi pole muutunud ja inimene ei õpi kunagi.

Veiko Porkkanen ebaõnnestunud kriminaalina on minu hinnangul tema tippsaavutus siiani nähtud rollidest. Väliselt matšolik, kindlate tõekspidamiste ja aukoodeksiga, järeleandmatu sooviga elada normaalset pereelu, sisemuses aga haavatav ja hirmunud lastekodu poiss, kes ei tea midagi elust väljaspool vanglat. Selle kõik mängib Porkkanen nähtavaks ja teda on väga valus vaadata. Meenus Charlize Theroni tegelaskuju filmist "Monster", tema püüdlused tööd leida ja normaalset elu elada ja kuidas see tavalisi, "õigena sündinud ja kasvanud" inimesi paremal juhul muigama pani.

Et mitte minna liiga tundeliseks, siis võib etenduse kokku võtta lausega: poolperverdid kohtuvad täielike pervertidega.