Vargamäel, Norra allikatel ja Kursi jahilossis

Meil on sõpradega saanud traditsiooniks aasta kõige koledamal ajal teha mõnda Eesti toredasse kohta väljasõit. Seekord siis Järvamaale, põhiliseks sihiks Norra allikad. Aga alustasime hoopis Vargamäelt. Tammsaare muuseumis olin viimati käinud ülikooli ajal. Paar aastat tagasi suvel käisime Elsa ja Liisiga siin küll suveetendust vaatamas, aga muuseumi külastada polnud tookord aega.

Varakult juba, kell 11, saime Vargamäe parklas kokku. Ilm oli novembrile omaselt jäle, tuuline ja miskit märga tilkus taevast alla. Soojast autost oli päris vastik välja tulla. Läbilõikava jaheduse pärast läksime kõigepealt majja sisse, kuigi sealgi oli jahedapoolne. Kuna olime ainukesed külastajad, siis tegi perenaine meile kohe ka väikese ekskursiooni.

Esimesed kirjandushuvilised olevat saabunud Vargamäele juba 1927.aastal peale "Tõe ja õiguse" esimese osa ilmumist. Kuulsa kirjaniku sünnikodu ja romaani tegevuspaik muutusid kiiresti väga populaarseks. Tammsaare ise on öelnud, et "Tõe ja õiguse" maastik, ümbrus ja meeleolud on pärit Vargamäelt, tema kodukohast. Tegelased aga on koondkujud mitmest inimesest. Talu ilusa peahoone ehitas kirjaniku vend August 1934. aastal ja 1958.a. avati siin muuseum. Kakskümmend aastat hiljem avati terve taastatud hoonetekompleks. Uuesti olid ehitatud rehielamu, karjalaut, saunikute eluhooned, piiriaiad ning Tammsaare talu ümbritsevatesse rabadesse olid rajatud matkarajad.

Siin majas asub Tammsaare muuseum

Muide, Tammsaarele on pühendatud veel kaks muuseumi - Tallinnas ja Šotsis.

Rehetares oli mõnusalt soe, ahi küdes ja perenaine pakkus kuuma teed. Siin asus suurem ruum ürituste pidamiseks.

Tuba rehetares

Sauniku elumaja

Tammsaare-Põhja talu

Teel tagasi tegime üeatuse ka Järva-Madise kiriku juures. See Järvamaa kõige väiksem kirik ehitati 14.sajandil. "Tõe ja õiguse" järgi said just siin kirikuõpetajalt sugeda patuelu elanud Andres ja Mari ning kirikukellade kaunis kõla kandus üle soode Vargamäeni. Muide, siinsed paigad on kirjutanud kuulsaks ka Eduard Vilde oma romaanis "Prohvet Maltsvet". 1861. aastal oli Albu Järvamaa talurahva vastuhaku keskus.

Järva-Madise kirik

Kuna ilm jätkas jäle olemist, siis me ei hakanud pikniku peale mõtlemagi vaid sõitsime sööma söögituppa Ambla Kirsimari. Seal pakuti lihtsat valikut lihtsaid toite, ilmselt suvehooajal on menüü mitmekesisem. Aga siiski üllatavalt palju rahvast oli söömas.

Juba hakkas vaikselt hämarduma, kui me suuna Norra allikatele võtsime . Norra lagunenud mõisa juures me peatust ei teinud. Sellest hoonest olen kirjutanud siin blogis varasemalt aastal 2016. Peatusime Valtri kaevu juures. See osutus tagasihoidlikuks läbipaistvaks lombikeseks, aga vanal ajal olevat siit vesi  purskunud puulatvadeni. Samuti olevat Valtri kaevu vesi tervendava toimega.

Valtri kaev on tänapäeval väike läbipaistev lombike

Legend räägib, et saarlased olevat siinmail kraave kaevanud ja sattunud suurema veesoone peale, mis kohe kõik ümbruskonna alad üle ujutas. Norra mõisnik andnud käsu allikas liivakottidega kinni katta. Vesi saadi enam-vähem pidama, aga Valteri-nimeline mees olla liivakottide alla ära uppunud. Sellest saanudki allikas oma nime.

Valtri kaevust üle tee on Oostriku allikad, mis moodustavad üheskoos suurema tiigi. Esmapilgul paistab see tiik väga madal, aga see on petlik. Tegelikult on siin sügavust paari meetri jagu. Keset tiiki pulbitsev allikas kumab siniselt läbi vee ja tekitab koos peegelduvate puudega kauneid värvimänge. Sinakat värvust tekitab paarikümne sentimeetri kõrgusele põhjast üles keeva liiva pilv, mis sisaldab allikalubja terakesi. Allika kohale viib puust sild. See vaatamisväärsus asub kenasti tee ääres nagu Valtri kaevgi, nii et kui puuduvad sobivad jalanõud või on aega vähe, saab allikatega tutvuda ilma erilise pingutuseta.

Oostri allikatiik on tegelikult paar meetrit sügav

Allika kohale viib puust sild

Sopa allikas arvatakse olevat Eesti sügavaim. Selle läbipaistev lehter ulatub tegelikult lausa 5 meetri sügavusele. Kõrvalt vaadates ei saa sellest hästi arugi, sest vesi on nii läbipaistev, et põhjas turritavad puurondid tunduvad suisa käeulatuses olevat. Tänu lubjarikkale veele on vettekukkunud puud hästi säilinud. Allika järskude kallaste kaitseks on rajatud puust sild ja platvorm. Oma nime olevat allikas saanud kunagise Sopa talu järgi.

Kuni viie meetri sügavuses olevad puud paistavad nagu käeulatuses

Allika juures jõudis meile järele üks lõbusam seltskond, viisakad inimesed, aga pilte teha ma eriti ei saanud, inimesed jäid kogu aeg kaadrisse. Jätkub ikka eestlastel huvi ka sellise koleda ilmaga looduses käia. Rada parklast allikani ja tagasi on ligi kilomeeter.

Rada Sopa allikani

Järgmisena jääb tee äärde Võlingi allika rada ja puhkekoht. Seda 2,5 kilomeetrist matkarada soovitaksin kindlasti külastada. Alguses läbib rada ürgmetsa, kus majandustegevust pole aastakümneid toimunud. Praegusel aastaajal oli tee üsnagi mudane, aga täiesti läbitav. Üsna varsti jõudsime keskmise jõe mõõtu Võlingi oja äärde, mille kaldal kulgeb laudtee, kohati läbi pilliroo, kohati suisa vee kohal. Raja lõpus moodustab laudtee ringi, millelt on mugav vaadelda oja põhjas pulbitsevaid allikaid. Need on Vilbaste tõusuallikad, oma nime saanud Eesti tuntuima allikate uurija järgi. Siingi kumas pulbitsev vesi sinakana, millele lisasid salapära üha hämarduvas valguses tumedaid varje heitvad kõrged puud.

Laudtee kulgeb piki Võlingi oja kallast läbi ürgmetsa

Võlingi oja on pigem jõe mõõtu

Vahepeal kulgeb rada läbi paksu pilliroo

Rada lõppeb ringikujulise platvormiga Vilbaste allikate kohal

Allikas küütleb sinisena läbi vee

Norra-Oostriku allikad asub Endla looduskaitseala lääneserval. Siinsel maapinnal ja jõgede põhjas pulbitseb umbes 40 allikat, mis on märkimisväärsed just oma veehulga poolest. Mõne juurde neist viib matkarada või suisa korralik laudtee. Vee hulk sõltub muidugi aastaajast ja ilmaoludest. Peale 1930-daid aastaid on ulatuslike maaparandustööde tagajärjel allikate veehulk jäänud märgatavalt väiksemaks. Samas tekkis geoloogiliste puurimiste tagajärjel ka täiesti uus - Purskav allikas.

Purskav allikas jääb Norra-Jõeküla teelt paremale keerava veel pisema tee äärde. Tee on väikese autoga siiski täiesti läbitav. Jõudsime sinna juba peaaegu pimedas. Allika juures on ka väike puhkekoht. Kunagine ligi meetrikõrgune veesammas on nüüd kahanenud 30-sentimeetriseks. Allikas on inimeste poolt suunatud metalltorusse ja ümbritsetud maakividega.

Inimtekkeline Purskav allikas

Mul oli öömaja broneeritud Kursi jahilossis, kuhu sõitsime kõige otsemat teed mööda. Kahjuks oli päris pime, aga tee tundus väga ilus olevat. Loss oli ka peaaegu pime. Leidsime parkimiskohad ja kõndisime peaaegu käsikaudu peaukseni. Majas sees õnneks tuled põlesid, aga näha ei olnud hingelistki. Mingit kella ka ei olnud. Helistasin perenaisele ja ta tuli kusagilt köögipoolelt. Pole viga, me teadsime, et oleme ainukesed külastajad.

Meile näidati toad kätte ja küsiti ka, millises ruumis sooviksime õhtusööki nautida. Loss oli väga kirev ja äge, vähemalt esmapilgul. Meil olid kahesed toad - Talvetuba ja Kevade tuba. Väga erilised, romantilised ja avarad. Kevade toa vannituba küll äsja rivist välja läinud, aga sellest polnud midagi, eesruumis oli kohe teine vannituba, mida keegi teine ei kasutanud. Sinna saadeti peretütar kiiresti koristama. Kahjuks selgus, et koristamine polnud just kõige tulemuslikum. Aga tühja sellest!

Romantiline Kevade tuba

Romantiline Talvetuba

Olime sattunud justkui muinasjuttu. Klaasidel olid igal pool värvilised vitraažid, mööbel ja kardinad-vaibad hoolikalt valitud. Seinamustrid olid väljakutsuvalt eklektilised ja värviküllased. Teisel korrusel oli palju ruume, mõned väga tagasihoidlikud katusealused toad. Kuna meie sõpradel oli pulma-aastapäev, siis tundus mõis just sobiv paik olevat selle tähistamiseks.

Uhked vitraažid

Üks söögitubadest

Väiksem söögituba

Varsti oodatigi meid söögilauda, mis oli kaetud väiksemasse saali. Küünlalühter ja kaunid nõud lisasid pidulikkust. Menüü olime ette tellinud ja see oli täitsa korralik. Eriti hea oli perenaise tehtud pavlova kook. Tõsi küll, valge vein toodi pooliku pudelina ja pisut soojana, aga see käis asja juurde. Meil oli ütlemata tore õhtu, praktiliselt neljakesi suures mõisas.

Pidulik õhtusöögilaud

Hommikul märkasime ka mõningaid allakäigu märke. Ärkasin mingi rabelemise peale. Selgus, et meie toa üks välimisi pisikesi aknaluuke oli eest ära kukkunud ja väike tihane oli sealtkaudu aknaraami vahele sattunud. Ilmselt tuli ta sööma kärbselaipu, mida akna vahel oli küllaldases koguses. Õnneks pääses linnuke ise välja. Toad olid puhtad, aga puhkeruumis nägime siin-seal päris põhjalikku tolmukorda.

Hommikusöök oli maitsev ja rikkalik. Perenaine rääkis meile oma elust ja põhiliselt ühest teisest mõisast, mida nad abikaasaga, endise Kursi kiriku pastoriga, taastamas olid. Nägime ka teisi tube ja ruume esimesel korrusel. Põnev mõis ja värvikad omanikud!

Hommikusöök

Alumise korruse sviidi vannituba

Veranda oli väga kutsuv

Kaunis Kursi jahiloss

Loomulikult peatusime ka Kursi kiriku ja endise pastoraadi juures, mis asuvad väga kaunis kohas Pedja jõe ääres. Praegune kirik on ehitatud 1648. aastal vana kiriku müüridele, mille ehitusaega enam ei teata. Algselt barokne ühelööviline hoone ehitati 19. sajandil ümber neogooti stiilis esinduslikuks kirikuks. 

Kursi kihelkond oli pindalalt küll suur, kuid asustustiheduselt hõre piirkond Põhja-Tartumaal.18. ja 19. sajandil sai aga kihelkonnast Tartu linna ehitusmeistritele oluline piirkond. Nimelt põletati siin lupja, vormiti telliseid ning töötas mitu klaasikoda. Kõikide nende ettevõtete tooted suunati Tartu ehitustesse. 19. sajandil oli Kursi ka aktiivne rahvusliku ärkamise paik. Siinne pasunakoor ja meeskoor osalesid Tartus korraldatud esimesel laulupeol.

12 väikest tornikest tähistavad sümboolselt Kristuse 12 apostlit

Kiriku kõrval asuvat Kursi pastoraati peetakse vanimaks säilinud puitpastoraadiks Eestis. Arvatavasti ehitati hoone 19. sajandi esimesel poolel. 1817. aastal peeti kahepäevane avamispidu, kus oli kohal ka Äksi pastor Otto Wilhelm Masing. Just seal kohtas Masing itaallannast guvernanti, kelle ta endale naiseks kosis. Õnnelik Masing tegi sellest sündmusest ka eestikeelse vemmalvärsi «Need olid need kenad päivad, mida minu vanad silmad näivad»

Pastoraadi tagakülg vaatega jõele

Tagakülge ehib uhke veranda 

Pastoraadi peahoone kõrval asuv köstri- ehk valitsejamaja on sarnaselt peahoonele kompleksi vanemaid ja olulisemaid ehitisi, säilitanud 19. sajandi aegse eheduse ja palju algupäraseid detaile.

Köstrimaja

Üle Pedja jõe viib rippsild, paitsvad veel mõned pastoraadi abihooned

Tagasiteel tegime lühikese peatuse veel imekauni Puurmani mõisa juures. See neorenessansi-stiilis uhke loss ehitati von Manteuffeli ajal 1881. aastal. Tänapäeval tegutseb siin Puurmani Mõisakool. Lossi ümbritseb ilus park, mida ühest küljest piirab taas Pedja jõgi.

Puurmani loss eestvaates

...ja tagantvaates

Keskajal paiknes kusagil siin mõisamaadel Kursi ordulinnus, tõenäoliselt rajati see Tallinn-Tartu maantee Pedja jõe ületuskoha kaitseks. Kui enamikest linnustest on alles varemed või vähemalt rusuküngas, siis Kursi ordulinnuse puhul ei teata isegi tema õiget asukohta. Teedevõrgu ja maastiku järgi arvatakse selleks olevat hilisem Puurmanni mõis. Küllap parvetati arvukate sõdade tagajärjel rusudeks muutunud linnus tükkhaaval jõge mööda Tartusse ehitusmaterjalideks. Igatahes olid 19. sajandi keskpaigaks, mil balti aadlikud hakkasid põhjalikumalt oma ajalugu uurima, igasugused jäljed linnusest kadunud.

PÖFF 2020

Sel aastal nägin kümmet filmi ja kokkuvõttes võib öelda, et valik õnnestus. Päris mitu filmi meeldisid kohe väga ja ainult üks oli "so-so". Täielikku jama polnudki. Sel aastal juhtusid enamik filmidest põhivõistlusprogrammi omad. Mõnel aastal pole mul ühtegi valikus olnud. Tõsi küll, auhinda ei saanud neist ükski, aga see polegi muidugi oluline. (Hulk aastaid tagasi õnnestus mul PÖFFil ainult ühte filmi näha ja see oli Kim Ki-duki võidufilm "Tühi maja", mis mulle kohe väga-väga meeldis ka.) Lisaks vaatasin sel aastal kahte dokumentaalfilmi, mida ma varem ei ole teinud.

Reastan siia nähtud filmid meeldivuse järgi:

1."Sanremo"

Film vanadusest ja dementsusest. Vaatasin, et olen tahtmatult endale sarnase teemaga mitu filmi valinud. Mis parata, ilmselt mõjutavad hiljutised peresündmused alateadlikult minu huvisid. "Sanremo" oli igal juhul kõige mõjuvam film neist. Peategelaseks elu lõpuaastates mees, kes elab Sloveenia väikeses külas asuvas sümpaatses hooldekodus, aga oma mõtetes on ikka oma endise kodu, surnud naise ja koera Rexy juures. Nagu sellisele haigusele omane, tahab ta pidevalt hooldekodust jalga lasta ja mitu korda see tal ka õnnestub.
Peategelasele tekib hooldekodus ka sümpaatia, helge ellusuhtumisega endine laulja. Paraku on ka daam dementne, seega pole suhtel erilist väljavaadet. Pealegi naine sureb.
Väga mõtlemapanev film. Mis on sulle jäänud, kui tegelikult enam midagi pole peale mineviku? Mis sel juhul üldse tähtis on? Kas sellisel elul on üldse mõtet?
Võimas ja meeldejääv film, üks minu selle aasta lemmikuid.

2."Trühvlikütid" 

Poeetiline ja vaimukas dokumentaalfilm, kus peategelasteks üle 80-aastased vanamehed, kes oma koertega otsivad Põhja-Itaalia metsades ülikalleid trühvleid. See ei ole aeglaselt kulgev, vaid pigem rütmikas ülemlaul vanadele traditsioonidele ja elutervele kooselule loodusega. Kõik peategelased on vintsked vanamehed, värvikad ja suurepärase huumorimeelega. Samas on mingi ime läbi suudetud näidata ka ausat pilti ahnetest äritsejatest ja naeruväärselt pühendunud naudisklejatest. Tõeline meistritöö!

3. "Teekond Eedenisse"

Veel üks selle aasta lemmikuid. Taas film ühe vanamehe eluõhtust. Seekord armastatud kirgiisi kirjanikust, kelle sõbrad ja mõttekaaslased on ilmselt surnud ning ka tema ideede kandja ja õpilane vaagub haigena elu ja surma vahel. Püüded oma viimase varaga õpilast päästa luhtuvad. Kirjanikul on küll perekond vennapoja ja tema pere näol, aga sugulasi paraku ise valida ei saa ja kuigi palju toetust hingele nad ei paku. Vanamees otsustab võtta ette viimase teekonna oma lapsepõlvekoju ja kogeb sellel teel suurt imet - otsekui lapsepõlvemaalilt välja astunud võimsat vaatepilti, kuidas üle mägede ratsutab uhke nomaadihõim ajades enda ees suurt lambakarja. Lapsepõlvekodu vanasse õunapuuaeda jõudes läheb film värviliseks ja sinna õunapuu alla vanamees surebki. Ilus surm ilusale inimesele!

4. "Lõppsõna"

Taas üks minu selle aasta lemmikuid. Kuulsa Istvan Szabo film tuntud kardioloogist, kes ühel päeval pensionile saadetakse. Kuna ta on veel täies elujõus, otsustab ta kolida tagasi kodukülla oma pahura ema juurde ning alustada seal perearstipraksist. Õige pea satub ta vastamisi korrumpeerunud linnapeaga, kes on harjunud vastuvaidlematu allumisega ja valmis oma tahtmise saavutamiseks minema üle laipade. Arsti mängib loomulikult Szabo lemmiknäitleja, endiselt suurepärane Klaus Maria Brandauer. Mäletan, kuidas me ülikooli päevil teda imetlesime Szabo filmis "Mefistofeles"
Üsnagi tavaline süžee, aga väga meisterlikult tehtud ja mängitud. Szabo on endiselt tippvormis nagu Brandauergi. Ja muusika muidugi on see, mis Szabo filmides alati olulisel kohal, ka "Lõppsõnas". Väga nauditav!

5. "Karneval" 

Üllatuslikult eksootiline ja mõjuv film noorest poisist, kelle kirg on malambo-tants ja kes valmistub räämas keldris teiste omasuguste fanaatikutega oluliseks võistluseks. Arvasin algul, et tegu on tantsufilmiga, õigemini filmiga kirest tantsu vastu, aga tegelikult oli tegu pigem ühe perekonna taasühinemise (või ka mitte) looga. Ilmselgelt armastab sõnaaher peategelane oma vanemaid, kes ongi omamoodi toredad inimesed, kuigi ema on karmivõitu ja elunäinud, isa aga pätt ja istub vanglas. Isa ajutise vabanemise järel algab omamoodi road-movie mööda Lõuna-Ameerika metsikuid kolkaid. Üllatavalt võimas osatäitmine noore peaosalise Martin Lopezi poolt. Muide, malambo on üsna tõenäoliselt sama tants, mida nägin Argentiina rantšos gauchode, Lõuna-Ameerika kauboide juures.

6. "Tähtede poole"

Tüüpiline hiina (või ka Lõuna-Korea) film, aeglaselt kulgev, unenäoline, vähese jutuga tegelased, üksildus, masendav argipäev, ootamatult lahvatav mõttetu vägivald. Selle filmi tegi huvitavaks olustik. Tegevus toimus 90-ndatel kusagil Vene-Hiina piiriäärses linnas, mille parimad päevad olid ammu möödas. Suured plokkmajad, räämas korterid, katkised aknad, seintelt kooruv värv. Linnas elavad nii venelased, kui hiinlased, kuulda on mõlemat keelt, tegelasi on mõlemast rahvusest. Ja üllatavalt sarnased on need kaks maailma omavahel. Ka muusika on omamoodi mõjuv -kunagised vene hitid.

7.  "Püha isa"

Pidin vaatama Mika Kaurismäki filmi "Öö annab armu". Kahjuks tundsin ennast tõbisena ja käisin koroonaproovi andmas. Pilet õnnestus I-le ära anda. Õnneks pakkus selleaastane PÖFF ka kodus vaatamise võimalust. Vaatasin selle asemel netist dokfilmi "Püha isa"

Rumeenia film noore režissööri Andrei isiklikust elust. Ta hakkab peatselt isaks saama ja sellest ajendatuna otsib üles oma isa, kes jättis pere maha, kui Andrei oli 6-aastane ning hakkas mungaks. Kloostriellu on alati põnev piiluda ja seekord asus klooster looduslikult kaunil Athose poolsaarel Bulgaarias. Film on kaunilt tehtud ja mõtlemapaneval teemal. Vaadata tasub igal juhul, aga minu jaoks oli põnevam samal teemal tehtud eesti film "Õlimäe õied"

8. "Soovide nimekiri"

Lõbus ja pöörane lõpp minu PÖFFile. Kolm hispaania naist, kaks noort ja üks juba üle keskea, kaks vähihaiget ja nende sõbranna, otsustavad minna reisile, et täita igaühe kolm soovi, mida nad siiani elu jooksul pole söandanud teha. Kuna sealhulgas on ka sattumine vanglasse, pulmade nurjamine, seksimine taanlasega jne., siis võib ette kujutada, et tegemist on päris lustliku filmiga. Kõlab muidugi üsna kulunud süžeena, aga midagi pole teha, road movie´d mulle meeldivad. Nagu ka see film - sai naerda ja ka natuke nutta. Ja, mis peamine, nautida kauneid Lõunamaa vaateid.

9. "Meeletult elus"

Film dementsust põdevast elujõulisest ja intelligentsest naisest ning sellest, kuidas tema poeg ja pojanaine uue olukorraga toime tulevad. Film on elujaatav ja tempokas, tegelased halvemal juhul naljakad, enamasti sümpaatsed. Kokkuvõttes selline ilus muinasjutt ja tore vaatamine. Kahjuks tegelik elu nii lilleline pole, selles mõttes on "Ikka veel Alice", puhas Hollywood, ausam ja realistlikum.

10. "Parketil"

Jälle inimestest, kelle "parim enne" on möödas. Seekord endised tangotantsijad, omaaegsed kuulsused. Tegemist on omapärase kolmnurgaga - mees ja kaks naist, mehe eksnaine ja eksarmuke. Film oli tegelikult värvikas, väga heade karakteritega ja suurepäraste näitlejatega. Minu jaoks siiski natuke tüütu. Selline mulje jäi, et tegelaste omavahelisest suhtlusest on pidevalt kaks kolmandikku välja lõigatud. Natuke Tšehhovlik targutamine. Arusaadav ka, tegu ikkagi vene filmiga. Tšehhov mulle ju tegelikult meeldib, aga see film jäi kokkuvõttes lahjaks.