Teele Pärn on mulle juba varem silma jäänud. Nüüd mängib ta last ja hiljem noort tüdrukut, kelle perekonnas toimuvad rasked probleemid - armastatud isa hasartmängusõltuvus (mina arvasin, et see on alles viimaste aastakümnete probleem), algne rikkus ja hilisem laostumine, ema lahkumine perekonnast ja tagasitulek. Ühesõnaga tegu on lapsega, kelle õlule liiga täiskasvanulik koorem laotud. Õnneks on üldine tonaalsus helge, sest tüdrukut ümbritsevad armastavad inimesed - vanaemalikult hoolitsev naaber Ida Maria Klenskaja esituses, keda on alati laval tore näha, ja venelasest sõber Vova, keda ehedalt mängib Christopher Rajaveer. Esimese armastuse tärkamise lugu ongi laval põhiline. Noori näitlejaid oli väga nauditav jälgida.
Tüdruku vanemad Jaan Rekkori ja Ülle Kaljuste esituses on inimlikud ja pisut ehk abitudki. Eriti meeldejääv on Rekkori isa oma sõltuvuseprobleemiga. Kõige liigutavamad olidki stseenid isa ja Tõnu Oja suurepäraselt mängitud lapsepõlvesõbraga.
Ühesõnaga oli selline tasane lugu, mis vargsi hinge puges.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar