Väga ägedad on ka Jörgen Liik ja Rea Lest, meie viimaste aastate filmistaarid, samuti Rasmus Kaljujärv, samuti Katariina Tamm. Ingmar Jõela ja Markus Truup olid minu jaoks tundmatu nimed, oma kõrghetked olid ka neil. Trupp oli ühtlane ja pole ka imestada, et lavastaja Lauri Lagle sai selle eest etenduskunsti auhinna. Muide, näitlejaauhinna said ka Marika Vaarik ja Jörgen Liik.
Etenduse sisuks on luuletuste lugemine ja katkematu argimöla, taustaks ilus helepuhas lava ja lumivalged kostüümid. Luuletused olid seinast seina, Tagorest Alliksaareni, mõned kõnetasid mind rohkem, mõned vähem, aga ilus oli kuulata. Ilu avaldumine argipäevas ehk oligi etenduse peamine mõte. Ei saa salata, et elulised stseenid olid siiski huvitavamad ja elavamad. Ja mõned ka väga naljakad. Näiteks suusataja, kes seisis liikumatult oma suuskadel, aga tema mütsitutt lehvis tuules ennastunustavalt.
Ma ei saa öelda, et ma kõigest selles etenduses lõpuni aru oleks saanud, näiteks seesama stseen suuskadega või katkematu laudlinadega vehkimine. Aga kohati oli ikka väga selgeid äratundmishetki ja osad tegelaste mõttekäigud vägagi mõistetavad. Õigeid tegelaskujusid tegelikult polnudki, minu arusaamist mööda kehastuti kord üheks, siis teiseks tüübiks. Kord oldi teistega ühes paadis, siis äkitselt pilt muutus ja üks või teine tegelane leidis ennast väljajäetuna või isegi avaliku hukkamõistu osalisena. Kokkuvõttes oli tegu siiski sõbraliku seltskonnaga, mis tänases maailmapildis, kus s*tta lendab nii uksest kui aknast, on minu jaoks ülimalt positiivne.
