Läksin seda vaatama eelkõige Andrus Kasemaa samanimelise raamatu pärast, mis mulle peale mõjuvat, aga vastikut "Serafimat ja Bogdani" oma positiivsuses väga meeldis. Teiseks muidugi Luule Komissarova, kelle osatäitmisi ei raatsi naljalt vahele jätta. Lisaks iginoor Kaie Mihkelson ja Ugala kahurivägi - Carmen Tabor ning Terje Pennie.
Raamatuga lavastus kohe üldse ei sarnanenud, võib-olla mõned leskede jutud olid sealt pärit. See valmistas mulle isegi pettumuse, oleksin oodanud mõnusat nostalgialaksu ja Peipsiveere mahlakat omapära. Tegelikkuses oli laval neli hullu eite ja nende kahtlasevõitu, isegi pisut perverssed plaanid, mida palgati suure raha eest teostama noor poiss linnast. Peipsiääre spetsiifikat peaaegu ei puudutatudki, tegelased olid kõik ka eestlased, mitte vanausulised.
Algus oli väga põnev. Tegelikult algus mulle kõige rohkem meeldiski selles lavastuses. Kuidas poiss eitedega tutvus. See oli eksootiline, naljakas ja paljutõotav. Mutid olid muidugi ägedad, kõik neli ja neile lisaks veel ühiskonnast väljatõugatu - vanatüdruk Vilma Luige mõjuvas esituses, üdini traagiline kuju. Kõik nad olid ettearvamatud ja natuke müstilisedki. Ja neil kõigil oli oma plaan poisiga. Terje Pennie mahlakas tüüp näiteks igatses taga oma venda Ernsti, kes juba verinoorena merele kadus.
Etenduse edenedes läksid teemad järjest kahtlasemaks ja ebamugavamaks. Näiteks pole just lõbus vaadata inimest kirstus lebamas. Kuigi selles episoodis oli minu jaoks ka kõige rohkem inimlikku traagikat. Paraku läks mul Luule Komissarova lõigus süda pahaks. Mitte ainult minul vaid ka Elsal nagu pärast selgus. Ma olen igasuguse tatistamise ja toiduga lädistamise suhtes üsna tundlik ja eriti ei tahaks ma midagi sellist vaadata esimesest reast. Tean, et olen pirtsakas, aga see üks stseenike rikkus minu jaoks kogu teatrielamuse.
Poiss Oskar Punga esituses oli äärmiselt sümpaatne ja empaatiavõimega tegelane, kuigi esimese stseeni põhjal tema tüdruksõbraga ei oleks seda oodata osanud. Selles mõttes muttidel ikka vedas, ta mängis või elas ausalt välja kõik emotsioonid, mida temalt loodeti. Just tänu poisilele jäi hinge lõpuks siiski helge tunne. Leskede maailm võib ju olla kadumisele määratud, aga inimkond vast ikka elab edasi.
Noorel lavastajal Ringo Ramulil ideedest puudust ei ole, seda oli näha juba tema "Saja aastases". Väga äge oli ka lavakujundus - võssa kasvamas talumaja. Kokkuvõttes ikkagi järjekordne äge tükk Ugala mängukavas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar