Kõhklesin kaua, kas minna seda etendust vaatama või mitte. Romaan oli jäle, hästi kirjutatud, aga jäle. Kartsin, et etendus on samasugune. Kuna kõik hirmsasti kiitsid ja arvata oligi, et Uus Teater teeb taas ennenägematult uuendusliku lavastuse, siis ostsin ikka selleks suveks piletid ära. Ja ma ei pidanud pettuma, väga võimas elamus oli. Ivar Põllu ei saanud asjata "Serafima + Bogdani" eest parima lavastaja auhinda.
Suveetenduste puhul on väga oluline roll mängupaigal. Peipsiäärne vanausuliste küla Kolkja on väga intrigeeriv. Juba teekond etendusele kulges põnevalt. Mina olen seal varemgi käinud, aga arvatavasti oli ka piisavalt neid, kes avastasid Peipsiveere esmakordselt. Kõik need sibulavanikute ja pirukate müüjad tee ääres ja ülimalt vahva aiakohvik Peipsimaa Külastuskeskuse õuel tekitasid õige meeleolu. Tõsi küll, teatri enda puhvet oli suhteliselt tagasihoidlik.
 |
| Üks tore kohvik tee ääres |
Etenduses on kaks erinevat poolt, Serafima ja Bogdani pool. Mõlemal poolel on erinevad stseenid ja aeg kulgeb vastupidiselt - esimeses vaatuses tagantpoolt ettepoole ja teises vastupidi. Kahe vaatajate tribüüni vahel on tihe võsa, mis täidabki lava rolli. Äärmiselt põnev ja müstikat tekitav, eriti pimeduse saabudes. Selles võsas toimub aeg-ajalt tegevus, mida vaataja rohkem kuuleb, kui näeb. Võsa vahelt saabuvad tegelased vaatajate ette ja kaovad taas sinna. Enamasti toimub etendus võsa ja tribüüni vahelisel kitsal ribal. Heli tuleb kõrvaklappidest, aga aeg-ajalt kostab ka teiselpool toimuv lärmakam tegevus taustana. See võsakujundus (ja valgustus) oli minu jaoks üks lavastuse tugevamaid külgi.
Väga meeldis mulle ka kostüümikunstniku töö, eriti sinisesse riietatud vanausulised. Tumerohelise võsa taustal andis erksinine värv müstikat veelgi juurde. Väga ägedad olidki kolm külaeite oma tasase ja häirimatu seletamise- ning toimetamisega, luues väga usutava fooni põhilistele sündmustele. Naistegelasi mängisid Kristel Leesmend, Renate Keerd ja Elise Metsanurk. Kõik rollid olid hästi mängitud ja usutavad. Eriline kiitus Metsanurgale poja Sulevi rolli eest. Alguses ma ei saanud tükk aega aru, et tegu oli hoopis naisterahvaga.
Kaks Raimondi poega, Ekke Heklese vanem poeg Kalev ja Metsanurga noorem poeg Sulev olidki väga toredad rollid, nii ühtemoodi, samas erinevad, kuidagi kaitsetud ja samas nii tarmukad, igatahes usutavalt lapselikud. Romaani lugedes sain alles lõpus aru, et oma ema nad tappis. Etenduses tuleb see päris alguses välja, mis paneb neid lapsi ka kohe hoopis teise pilguga jälgima.
Lavastuse nael oli minu jaoks oodatult Priit Loog ülimalt vastiku tegelase Raimondina. Tema nooruslik ebakindlus ja hilisem raifineeritud jõhkrus tekitasid ebamugavust, aga ka kaasaelamist. Tema ilmumine lavale pani muidu pigem unenäo ja müstika piiril kulgeva lavastuse iga kord elama. Raimondi nõrkusehoog ja nutt oma surnud poegade pärast oli etenduse valusaim hetk. Uskumatu, et elasin säärasele kaabakale kaasa ja hakkasin isegi mõtlema, mis oleks juhtunud, kui see hobuselugu oleks olnud olemata või kui Serafima oleks lihtsalt oma teed läinud, selle asemel, et aastakümneid Raimondi kõrval elada ja kättemaksu haududes hulluks minna. Igatahes oli Priit Loog kindlasti parima meesnäitleja nominatsiooni igati välja teeninud. Mõnede arvates (Kivirähk) oleks tema kindlasti selle ka saama pidanud. Väga võimas roll.
Ilo-Ann Saarepera Serafima puhul olid mul tunded nii ja naa. Ühest küljest oli tegu vägagi mõjuva ja hirmutava rolliga, nii välimuselt kui ka sisemise jõu poolest. Tema stseenid Raimondiga olid suurepärased. Samas ei suutnud Serafima oma vanaduse kibestumusest ja hullusest minu jaoks piisavalt usutavalt välja tulla ja seetõttu jäid tema noorepõlve stseenid pisut kaugeks. Tegelikult oli see ka lavastuse nõrgemaid kohti, et romaani lugemata jäi natuke hämaraks, miks selline kohutav vihkamine ja kättemaks üldse teemaks tulid. Ka Serafima isa, kes romaanis oli mõjuvõimas vanamees, on lavastuses Hardi Mölleri esituses pigem karikatuurne. Õigluse huvides olgu öeldud, et Mölleri Mstslavi ehk kolmanda poja roll oli väga usutav.
Ja Bogdan Andres Mähari esituses jäi ka kahjuks arusaamatuks tegelaseks. Kuigi Mähar mulle tavaliselt väga meeldib. Pigem ei osanud vist lavastaja talle piisavalt mänguvõimalusi anda. Romaanis oligi ta ju suurema aja kadunud ja ilmus minu mäletamist mööda välja alles viimases kolmandikus. Et just Bogdan oli see, kes oma õe pärast armukadetsedes Haritoni küüditajatele üles annab, ei tulnud lavastusest üldse välja. Istusin Serafima poolel ja kuna meie teine vaatus keskendus vanale Bogdanile, siis vajus etendus natuke ära. Eriti kui võrrelda esimese vaatuse tulevärgiga, mis algas kohe esimese stseeniga ja kulges peatumata vaatuse lõpuni välja. Tudengitest filosoofide askeldamine ja seletamine lõkke ääres tundus üldse aja parajaks tegemisena. Lavastusest jäi mulje, nagu oleks Bogdani juurde pidev austajate ja järgijate rännak toimunud. Romaani järgi elas ta ju aastaid erakuna ennast peites. Saan aru, et kõike ei peagi täpselt nagu romaanis tegema, aga Bogdani ümbritsenud müstika kadus minu jaoks etenduses ära.
Hoolimata siinsest norimisest jäin tegelikult elamusega rahule. Tegemist oli suurejoonelise eepilise lavastusega. Katarsist küll ei tekkinud, aga ma olin sellele ikka väga lähedal, eriti Raimondiga stseenide ajal. Ka minu noortele kaaslastele väga meeldis.
