"Kalaranna 28" Patarei vanglas

Olin eelnevalt mitmeid halbu kommentaare kuulnud ja lugenud ning jõudnud kahetsema hakata, et üldse piletid ostsin. Samas ei tahtnud uskuda, et Uku Uusberg on äkki magedat rahvatükki tegema hakanud. Ühesõnaga, ma ei läinud eriliste ootustega. Ja mulle meeldis! Niisugune fantaasia ja vaimukuste tulevärk, näitlejate ennastunustav, aga täpne koosmäng! Minimalism on vahel asjakohane, aga vähemalt suvelavastuse juures on tore, kui ei hoita kokku raha ja eriti aega. 

Algul mõtlesin, et nojah, autode lavale toomine on juba vana ja kulunud trikk, aga Uusberg keeras ikka täielikult vindi peale. Politsei, pikap, kolimisauto jne, mis kulmineerus täieliku ummikuga laval. See oli väga vaimukas. Märt Pius sai ikka kõvasti näidata oma osavust kummivilistajast autojuhina.

Ja siis need rahvahulgad ootamatus kohas laval. Või veelgi ootamatumalt katusele ilmunud pasunapuhujad. Eriline kiitus selle eest, kuidas nad oma pasunatega üle suure õue suutsid joosta. Või hobuse seljas lavale ilmunud peaminister Indrek Sammul. Jää või uskuma, et täpselt Taani lipu taevast kukkumise ajal mürinaga madalalt üle lennanud lennuk oli ka Linnateatri palgatud. Muide, hiljem küsisin tuttavatelt, kes ka etendust näinud ja, tõepoolest, nendel oli ka lennuk!

Seda tükki poleks muidugi saanud lavastada ilma suurepärase näitlejate ansamblita. Vahepeal oli laval ikka täielik pudru ja kapsad, igaüks paistis ajavat oma asja nagu see elus (ja ühistu koosolekutel) tihtilugu ju ongi. Ometi olid kõik rõhud paigas ja vähemalt kolmandasse ritta, kus mina istusin, ka kõik suurepäraselt näha ja kuulda. Oma väiksem või suurem etteaste võimaldati kõigile, isegi Linnateatri kauaaegsele autojuhile. Läbivamaks rolliks oli suurepärase Anu Lambi endine ühistu esinaine. Selline kategooriline ja kõiketeadev mamsel.

Juba eespool nimetatud Märt Piusi asekantsler ja tema ootamatu tantsunumber olid ülimalt naljakad. Mart Toome, kes siiani on minu jaoks suhteliselt varju jäänud, oli väga vaimukas äpust IT-ministrina. Külli Teetamm oli ületamatu feng-shui tibist kinnisvaramaakler. Indrek Ojari on uskumatult orgaaniline igas tükis, kus ta mängib. Kaspar Velberg ülevoolavalt pealetükkiva ja pohhuistliku rändurina. Argo Aadli monoloog prügi teemal, Egon Nuter lugemas Juhan Liivi kipakal rõdul. Kalju Orro järjekindlalt raha nuiav külahullike. Simo Andre Kadastu mahlane võru murrak. Võrratu näite- ja lavastuskunsti tulevärk! Sekka ägedat muusikat ja lõppu suurepärase mitmehäälsusega esitatud Kunileid. Uusberg ja Linnateater oma tuntud ja endiselt üllatavas headuses.

Sügavamat mõtet ja sisekaemust polegi ju iga kord vaja, piisab ka elulisest peegelpildist, sellisest heatahtlikust tögamisest. Uku Uusberg ongi heatahtlik, see on üks tema võludest.