Mööda Eesti piiri 2. Emajõe Suursoo keskusest Varnjasse ja sealt Gorodenkoni

Laupäev, 3.september, Emajõe Suursoo looduskeskusest Lohusuuni

Jätkasime oma eelmisel suvel alustatud projekti "Mööda Eesti piiri". Kuna seekord oli meil aega ainult kaks päeva, siis otsustasime alustada sealt, kus eelmisel suvelgi, ehk Kavastust, ja sõita ülespoole.

Me ei alustanud tegelikult mitte Kavastust, vaid piirile kõige lähemal olevast Emajõe Suursoo looduskeskusest. 14.sajandil rajati siia Uus-Kastre linnus, mis tegutses kuni Põhjasõja jõelahinguni 1704.a. Umbes 100 aastat hiljem ehitati linnuse varemetele kõrts, mida rahvasuus kutsuti Kantsi kõrtsiks. Kuuldavasti olevat see olnud ainus jõekõrts Eestis.

20. sajandi algul kõrts hüljati ja lagunes, kuni 2004. aastal rajati selle asemele moodne looduskeskus. Paraku tundub, et õiget rakendust pole hoonele leitud ja see on taas mahajäetud ja lagunemas. Leidsime ainult mitu pappkasti räästa alustes, kõik linnusitta täis. Algul ei saanud aru, milleks need mõeldud olid. Siis aga taipasime, et need asuvad täpselt linnupesade all ja ongi mõeldud linnupesast kukkuva mustuse kinnipüüdmiseks.

Ronisime mööda metalltreppi ülemisele rõdule, kust avanes panoraamne pilt Emajõele. Olgu öeldud, et Emajõgi on ainuke algusest lõpuni laevatatav jõgi Eestis. Ja mis on veel põnev - tänapäeval on Emajõe kallastel palju vähem asustust, kui mõned sajandid tagasi. Paljud endised talukohad soosaartel on metsa kasvanud, samuti jõeäärsed luhaheinamaad. Ainult Praaga küla Emajõe suudmealal, peaaegu Peipsi järve kaldal, on säilinud. Sinna pääseb ainult jõge mööda. Soovitan vaadata ka filmi "Suur soo", kui kellelegi siinsed maastikud huvi pakuvad.

Looduskeskuse juurest lähtub ka 2,5 kilomeetrine ringikujuline matkarada. Käisime seal korra eelmisel talvel ja sellest olen ka siin blogis kirjutanud. 

Kuigi maja seisis hüljatuna, oli parklas jõe ääres autosid palju, enamasti järelkärudega. Tegu oli ilmselt kalameeste ja teiste paadiomanikega.

Meie tegime nüüd suure ringi ümber Emajõe Suursoo ja jõudsime Peipsi äärde Varnjas. Varnja küla ja üldse asustus lõpeb piirivalvepunkti- ja eravaldusega. Siin toimus Vahur Afanasjevi suurromaani "Serafima ja Bogdani" tegevus.

Tee lõpp Varnjas

Sõitsime aegamööda piki Peipsiveere külasid. Tee äärde jäi mitmeid sibulamüüjaid, pakuti ka õunu, tomateid ja muid aiasaadusi. I ostiski sibulavaniku, mina õunu. Väga maitsvad õunad olid. Varnja surnuaia värava juures oli lausa putka, kus lisaks aiasaadustele ka riidehilbud ja mänguasjad müügis.

Varnja tänav

Putka Varnja surnuaiaväravas

Plaanisime minna ka Voronja galeriisse, aga see oli kahjuks suletud. Võib-olla oli hooaeg selleks aastaks juba läbi. Ka Samovaride muuseumisse ei õnnestunud minna, sest parasjagu oli üks suur grupp seda väisamas.

Samovaride muueum

Sellelt härrasmehelt ostsin ma õunu

Peipsiveere küladest ja vanausulistest olen päris põhjalikult ka blogis juba kirjutanud. Oleme Avoga siin igal aastal mitu korda käinud ja mõtlesime, et saame kiiresti selle osa marsruudist läbitud, aga lõpuks läks ikka mitu tundi.

Kasepääl AmbulARTooriumis külastasime fotonäitust. Õigemini oli näituseid mitu, muuhulgas maja perenaise Annika Haasi väga meeleolukad fotod kohalikest elanikest. Lisaks Sirli Raitma näitus "Eha". Maja ise oli nagu segasummasuvila ja sellisena väga ehe.

Üks uhke maja Kolkjas

Ninaküla majaka juurde oli tekkinud uus mänguväljak. Käisime ka Nina kordoni juures. Seal paadikuuride kõrval kivihunnikus nägin vilksamisi nastikut.

Rand Ninaküla majaka juures

Nina piirivalvekordon

Paadikuurid Ninakülas

Rootsikülas me varem polnudki käinud. See jääb Peipsi äärest pisut kõrvale ja ega siia võõraid väga ei oodatudki, tee lõppes Eramaa sildiga. Silma torkasid mõned pooleliolevad tondilossid ja väiksemad majapidamised.

Alatskivi Kivi Kõrtsis sõime lõunat. See on alati üks hea ja kindel koht, kus uksed avatud ja hea söök. Sõime kohakala ja sibulasuppi. Meie kõrvallauas istusid mootorratturid, sealhulgas ka tuntud suurekasvuline ooperilaulja. Rahvast on siin alati.

Ranna puhkebaas

Kallaste vanausuliste surnuaed on vaatega järvele nagu paljud teisedki Peipsiäärsed kalmistud. Kohalike uskumuse järgi saadab lahkunu vaim tema haual käinud inimese koju. Õhtul väravad lukustatakse ja vaim ei saa enam tagasi tulla. Sellepärast vanausulised õhtuti kalmistul ei käi. Mina kui mitte-vanausuline ei tahaks tegelikult ka pimedas kalmistul käia. Aga põnev jutt sellegipoolest.

Käisime ka Kallaste pangal. Avastasime kummalise maja panka uuristatud astangul. Aknaluugid olid suletud. Kes siia loodukaitsealusele pinnale võis ehitada ja milleks? See jäigi meile mõistatuseks.

Punasest liivakivist paljand asub otse Kallaste keskuses ja on seetõttu päris populaarne. Paljand on punakast liivakivist ja kulgeb piki järve rannikut kuni kilomeetri ulatuses. maksimaalne kõrgus on 9 meetrit. Järvevesi on uuristanud paljandisse mitmeid koopaid. siinsamas paljandite kõrval on ka ilus väike rand ja ka mõned kämpingumajakesed suvitajatele. Leidsin ühe trepi ja tahtsin seda mööda keskväljakule tagasi ronida, aga trepp lõppes eramaal.

Vaade Kallaste pangalt

Kallaste linn sai alguse 1720. aastal Venemaal põgenenud vanausulistest. Sel ajal oli asula nimeks Krasnõje Gorõ (Punased Mäed), loomulikult liivakivipaljandite järgi. Aastaid oli siinsete elanike peamiseks elatusallikaks kalapüük. Naised aga kasvatasid müügiks sibulat, porgandit, sigurit ja hilisemal ajal kurki, tomateid, kartuleid ja teisi juurvilju. Praegu on Kallaste mõnusalt venepärase tiheasustusega, toredate värviliste puumajadega linnake. Elanikke on siin kõvasti alla tuhande.

Minu lemmikvaade

Kallaste sadamasse sõites nägime ilusasti restaureeritud maakivist maja, mille eestlasest peremees kohe meiega juttu tuli ajama. Tegu oli Tallinna inimesega, kes siin oma isakodu taastab. Koht ise eriti ilus polnud, sest teiselpool kitsast teed laiutasid nõukaaegsete põllumajandus- ja tööstushoonete tondilossid. Tänava nimi oli ka Tööstuse.

Ilus maja

Kallaste sadam

Kodavere kirikut on mainitud juba 1342. aastal. Praegune kirik on ehitatud 1777. aastal samaaegselt torniga ja meenutab kujult laeva. Kunagi oli Kodavere samanimelise kihelkonna keskus ja suhtlemine naabritega käiski põhiliselt Peipsi veeteed mööda. Kristjan Luhametsa juu järgi olevat tolleaegne kirikuõpetaja mitukümmend aastat vaeva näinud, et sõdades metsistunud kohalikest korralikud kristlased kasvatada. Näiteks pandi jumalateenistuse ajaks kiriku uksed lukku, et rahvas laiali ei jookseks. Kord olevat levinud kuuldus, et latikas on randa ujunud ja siis oli õpetaja sunnitud uksed lahti tegema. Luhametsa juttu saab huviline lugeda siit.

Rahvajuttude järgi olevat Kodavere kirikusse üks Mihkel sisse müüritud, sest muidu polevat kirik seisma jäänud: mis päeval ehitatud, see öösel lagunenud.

Kodavere kirikus oli omal ajal kasutusel ka häbipink. Kui poiss ja tüdruk raisku läksid, siis pidid nad istuma kolmel pühapäeval kantsli all mõlemad kõrvu häbipingil, pingi küljes olevad puud kaelas. Ligi 300 aasta vanust pinki saab nüüd näha Eesti Rahva Muuseumis. 

1979.aastal varastasid kolm Tartu põllumajandustudengit kiriku altarimaali ja kaks seinamaali. Ehkki miilits leidis kunstiteosed juba järgmisel päeval Tartust üliõpilaste elukohast, ei leitud nende restaureerimiseks pikka aega raha. Restaureeritud maalid jõudsid kirikusse tagasi alles 1990ndatel aastatel. Meie kahjuks kirikusse sisse ei saanud ja maalid jäid nägemata.

Kodavere on põhiliselt eestlaste küla ning siinses koolis õppisid ka vennad Jakob ja Juhan Liiv. Juhan Liiv on Kodavere motiive kasutanud ka oma loomingus, näiteks jutustuses "Peipsi peal"

Enne Mustveed

Mustvee on oma nime saanud tõenäoliselt samanimeliselt jõelt, mis voolas läbi turbasoode ja tõi oma suudmealale nii musta värvi vee, et seda paika hakatigi Mustaks kutsuma. Majad on ikka venepäraselt tihedalt kõrvuti. Mustvees on viis kirikut, kõik erinevate koguduste omad: luteri ja vanausuliste kirikud, baptistide palvela ning kaks vene õigeusu kirikut, millest üks kuulub Moskva, teine Konstantinoopoli patriarhaadile.

Sadam on Mustvees olnud juba rohkem kui sada aastat. Aastal 1909 alustati Mustvees sadamamuuli rajamist ning jõe süvendamist. 1930te. aastate fotodel on näha Mustvee sadamas seisvad laevad, mis vedasid puitu. Kohas, kuhu kerkis uus sadamahoone, oli kitsarööpmeline raudtee, mis ühendas Mustveed Sondaga.

2014. aastal avati Mustvees uud paadisadam ja moodne sadamahoone. Siin on ka täiesti korralik rand ja promenaad. Seekord oli ka sadamakohvik avatud ja me saime ühed kohvid teha.

Meil tekkis tahtmine suitsukala osta, aga Mustvee suitsukala pood oli kinni. Seevastu tee ääres oli putkasid mitmeid. Ostsime latikat 8€ kg.

Lohusuu on kakskeelne küla. Ühelpool Tartu-Jõhvi maanteed on eesti küla ja luteri kirik, Peipsi pool teed on Veneküla ja õigeusu kirik. Põnevam on vene poolel, juba uhke kiriku pärast, aga ka ilusa ranna ja ägedama külamaastiku poolest. 

Lohusuu Jumalailmumise kirik ehitati 19. sajandi lõpus Peterburi kaupmehe Medvedjevi annetatud rahadega. Tegelikult on tegu 19. sajandi lõpu "tüüpprojektiga", sarnaseid kirikuid on hulgakaupa Venemaal ja ka Ida-Virumaal, näiteks Alajõe või Jaama kirikud. Aga ilus värviline kombinatsioon maakividest ja punastest tellistest koos valge krohvi ja roheliste puitpindadega teeb need väga atraktiivseks.

Käisime ka  järve ääres. Vee peal oli kajakakoloonia, aga nägime ka teisi linde, tildereid, linavästrikke ja veel mingeid.

Aeg oli märkamatult õhtusse jõudnud ja meil oli aeg hakata broneeritud öömaja poole sõitma. Kuru Puhkemajas olime ka terve perega ükskord jõulude paiku ja tookord jäi sellest kohast hea mulje. Seekord oli nii mõnigi asi pisut kummaline. Näiteks see, et majast eemal, suvalisel põndakul parkimise eest tuli 2€ juurde maksta. Mitte et seda oleks palju olnud, aga võtnud siis juba koos majutuse summaga. Tegu on suhteliselt eraldatud kohaga ja ega peale auto siia erilist võimalust tulla ei ole. Saunalinu pidin ka küsima ja tundus, et need polnud mitte ununenud, vaid ega eriti meelsasti neid tuua ei tahetudki. Natuke selline tunne jäi, et parem, kui neid turiste siin nii palju ei käiks. Pikk suvi oli seljataga ja pererahval võib-olla kopp ees.

Aga maja oli suur ja kena ning saun oli seal ka. Tegime sauna, sõime suitsukala ja jõime veini. Tšill.

Pühapäev, 4.september, Kauksist Gorodenkoni

Sõitsime mõned kilomeetrid Kauksisse tagasi, sest eile õhtul jäi see piirkond vaatamata. Kauksi randa on tehtud väga uhke puidust promenaad, ilusa rannahoone, terrasside, riietuskabiinide, pinkide, puhkealade ja mänguväljakutega. Suvistel nädalavahetustel on siin ilmselt rahvast murdu, tasub tulla pigem nädala sees.

Nõukaaegne suurehitis, Uusküla puhkemaja oli ära lammutatud. Ainult kruusahunnikud ja telliskivist aed oli alles. Kahju!

Alajõe Jumalaema Sündimise kirik on samuti ehitatud 19. sajandi lõpus nagu Lohusuugi kirik. Kiriku uks oli avatud ja me saime ka sisse minna.

Alajõe ehk venelaste jaoks Olešnitsa asub samanimelise jõe suudmes. Kirjalikes allikates on asulat esmakordselt mainitud 1583. aastal. Arvatavasti hävis Põhjasõja ajal küla täielikult, sest on teada, et 1712. aastal ei elanud siin ühtegi inimest. Nõukogude ajal oli siin "Peipsi Kaluri" Alajõe brigaad, nüüd on põhiliselt suvilad.

Keskväljak. Parkimine 15 minutit

Alajõe kauplus on väga tore, siin on alati müügil teistsuguseid asju, kui mujal Eestis. Näiteks ostsime kodustele ukraina halvaad

Tsitaat FB leheküljelt: "Alajõel on jõgi-järv ja Alajõel sul puhkab närv."

Teel möödusime endisest Alajõe restoran-kauplusest. Kunagi oli hoones ka baar ja ööklubi.

Kuna varsti pidime Peipsi äärest ära keerama, siis käisime veel korra rannas.

Remnikul sõitsime mööda moodsast puhkekeskusest Suvi.

Tee kulges veel mitu kilomeetrit piki Peipsi põhjakallast, kuni jõudsime Vasknarva. Kohe külaservas tervitab tulijaid suur valge kirik. Püha Prohvet Eeliase kirik ehitati ja taasehitati suuresti kohalike elanike algatusel ja toetusel. Aastast 1608 säilinud dokumendis on mainitud vene külasid piiri ääres, kus kohalikud rääkisid ainult vene keeles ja julgesid ehitada omale kabeli, mida juhtis piiri taga elav vene vaimulik. Üsna tõenäoliselt käis jutt Sörenetsi kabelist. 18. ja 19.sajandivahetusel, siis juba vene võimu ajal, otsustasid külaelanikud ehitada omale kiriku. Raha selleks saadi angerja- ja kalapüügist.

1808. aastal valmis endise puitkiriku asemele rajatud kivikirik, aga juba 60 aastat hiljem tekkis vajadus suurema kiriku järele. Ka see kirik ehitati annetuste toel ja õnnistati sisse 1873.aastal. Kuni võidukad vene väed selle 1944. aastal maatasa pommitasid. Kirik taastati 70-ndatel aastatel. See oli ainuke taastatud kirik ateistliku Nõukogude võimu ajal. 

2002. aastal avati kiriku territooriumil nunnaklooster.

Klooster on ümbritsetud kõrge kivimüüriga, mille väravad on enamasti suletud. Oleme ainult ühel korral kloostrihoovi sisse saanud. Kloostri ees on suur parkimisplats ja selle juurest viib tee sadamasse. Vasknarva uus sadam valmis eelmisel suvel. Tulevikus plaanitakse ka sadamahoone rajada.

Ilm läks kehvapoolseks ja vihma hakkas sadama. Rääkisime natuke muulil konutava üksiku kalamehega. Paistis, et tal eriti ei näkanud, saagiks oli mingi üksik väike kala, mida kohalik kass ka ei pidavat tahtma. See kass pidavat siin muulil pidevalt kalameestelt kala nurumas käima, meie teda ei näinud, Ju teadis juba, et selle kalamehega ei tasu arvestada.

Kohalikud kutsuvad Narva jõge juba ammustest aegadest Narovaks. Ajalooliselt oli tegemist olulise veeteega Läänemerelt Irboskasse. 20. sajandil ilmusid jõe peale aurujõul töötavad reisi- ja kaubalaevad. Eelmise sajandi 70. ja 80. aastatel käis jõel tihe paadiliiklus Narvaga, aga see kadus EV taastamise ja riigipiiri tekkimisega.

Vasknarva üllatas meid oma rõõmsavärviliste majade, korras aedade ja hoolitsetud ümbrusega. Veel mõned aastad tagasi oli siin pilt palju trööstitum. Külas on sadakond maja, kus elavad peamiselt kas pensionärid või suvitajad. Kuni Eesti Vabariigi alguseni oli küla nimi Sõrenets. Praegu kannab seda nime peatänav.

Kirjalikes ürikutes mainiti Sörenetsi asulat esmakordselt 1416. aastal. Sajandeid oli asula areng tihedalt seotud linnusega. Esimene puust linnus ehitati siia Liivi Ordu käsul juba 14. sajandil, aga Pihkva venelaste väed põletasid selle koos kaitsjatega umbes 15 aastat hiljem. Venelased võitlesid sajandeid sellepärast, et saada enda kontrolli alla ainukest läbipääsu Läänemerele ja nii oli ka kindlusel tähtis ülesanne seda läbipääsu venelaste eest kaitsta ning ühtlasi kontrollida merele suunduvaid kaubavooge.

Liivi Ordul läks ligi 100 aastat, et linnust uuesti üles ehitada ja tööd lõppesid alles 1442. Järgnevate sajandite jookusl käis kindlus korduvalt käest kätte. Kuni Põhjasõja ajal 1702. aastal vallutasid selle Peeter I väed. Sellega muutus linnus Vene impeeriumi sisekindluseks ja kaotas oma tähtsuse täielikult. Küll aga sai Sörenets mõneks aastakümneks linnaõigused. 

19.sajandil asus Sörenetsis kaks kooli, apteek ja velskripunkt. Järgmise sajandi alguses oli Sörenetsis üle 300 majapidamise ja 1500 elanikku, lisaks koolidele ka kauplused, vabrikud, töökojad, veski, laevatehas, klubi ja kõrts. Oli ka õnnetusi ja tagasilööke nagu ikka ajaloo käigus. 1871. aasta torm uhtus minema kalmistu. 1901. aastal oli külas suur tulekahju, põles 82 maja ja ka ordulinnus. 1919. aastal tulistasid enamlased jumalateenistuse ajal kirikut ja vigastasid nii hoonet, kui selle kellasid. 1944. aastal aga põletasid taganevad sakslased Vasknarva ning elanikud sundevakueeriti. Sellest hävingust Vasknarva enam täielikult ei taastunudki.

Aed vaatega linnusele

Naabreid ei saa kahjuks valida

Vaade linnuse juurest

Vasknarva ordulinnuses on Põhjasõja ajal kahel korral viibinud Peeter I ja väidetavalt on seda külastanud ka Karl XII. Legendi järgi mattis Vene armee eest taganev Rootsi kuningas linnusesse oma hõbenõud.

Vasknarvast on võimalik veel ligi 25km piki Narva jõge ülespoole sõita enne, kui kõik teed ja asustused lõpevad ja algavad sood ning kaevandused. Uuesti saab piiri lähedale alles Narva külje all. Tõsi küll, jalgsi saab mööda Poruni matkarada veel natuke põhjapool Gorodenkot Narva jõele ligemale, aga sellel korral meil seda kokku 10-kilomeetrist matka teha aega ei olnud. Jääb edaspidiseks meie piiriäärset retke lõpetama.

Jaama küla asub Jaama ehk Struga jõe ääres, mis on Narva jõe vana haru. Siin asub umbes 30 maja ja enamikke neist kasutatakse suvilatena. Parkisime auto kiriku ees muruplatsil hoolimata sildist.

Jaama on puhas venelaste küla, aga majad pole siin nii ligistikku ja aiad on avaramad.

Üks kohalik naine kutsus meid lahkelt oma aeda vaatama. Aed oli kõrvalhooneid ja igasugust kola täis, aga palju oli ka lilli ja õitsvaid põõsaid. Jõgi voolas kohe aia taga, sealt sai  vett nii taimede kastmiseks, kui endale duši all käimiseks. Tünnidušš oli otse jõe kaldal. Venelannast perenaine jutustas, et külas elab praegu 18 püsielanikku, neist ainult üks keskealine paar, ülejäänud on pensionärid. Tema oli oma eluga väga rahul. Korra nädalas käivad Jõhvis poes, kuhu on ainult 45kilomeetrit. 

Jõgi voolab kohe aia servas

Vasakul on tünnidušš

Jaama Püha Nikolause kirik on ehitatud 1904. aastal enam-vähem samasuguse tüüpprojekti järgi nagu Lohusuu ja Alajõe. Seegi kirik ehitati vabatahtlike annetuste eest. Annetajate hulgas oli ka viimane vene keiser Nikolai II, kes kinkis 600 rubla. Teise maailmasõja ajal küla ja kirik hävisid. Kiriku taastas Pühtitsa klooster 1991. aastal.

Karoli külas oli kitsa jõeäärse tänava ääres palju väikseid suvilaid korras aedadega. Küla asub Karoli oja ääres, suur Narva jõgi jääb pisut kaugemale. Karoli oja on samuti kunagine Narva jõe säng ehk vene keeles struuga. Jõeluhtade lopsaka elustiku kaitseks on loodud Struuga maastikukaitseala.

1930. aastatel tehti Vasknarva, Jaamaküla ja Karoli luhtadel heina enam kui 530-le kohalikule veisele ning arvukatele hobustele ja lammastele. Heinalisi tuli siia ka Jõhvi ümbruse mõisatest ning Peipsi põhjaranniku, Kuremäe ja Iisaku ümbruse küladest.

Vasknarva, Jaama- ja Karoli küla vahel Narva jõe madalatel kallastel asuvad suured jõeluhad. Kevadised suurveed tõid kaasa rohkelt muda, mis muutis pinnase viljakaks. Nii kujunesid siia suured, sajandeid kasutuses olnud heina- ja karjamaad. 20. sajandi lõpus aga karjakasvatus hääbus, ning sajandite jooksul kujunenud omapärane lamminiidukooslus hakkas maa kasutamise lõppedes võsastuma. Vanajõgede ja luhtade ning selle elustiku kaitseks loodi Struuga kaitseala. 

Permisküla nime on esmakordselt kirjalikes allikais mainitud 1583. aastal. Keeleteadlaste arvates võib küla nimi tuleneda sõnast "perm", mis isuri-karjala-vepsa keeles tähendab rändkaubitsejat. Enne Põhjasõda oli siin 20 väikest talu ja 6 saunikut. 1858. aastal elas külas 151 inimest. Paljud teenisid leiba parvetamise ning kaupade vedamisega Tartu ja Narva vahel.

Permisküla juures on Narva jões suur 2,5 kilomeetri pikkune ja kuni 650 meetri laiune saar. Pindalalt täiesti võrreldav Aegna saarega. 1944. aastal toimusid saarel ägedad kaitselahingud Punaarmee vastu ja paraku olid need Eesti sõjaajaloo ühed ohvriterohkeimad. Sel ajal oli saarel veel kaks talu, mis ilmselt samuti hävisid.

Permiskülast Kuningakülla kulges tee lagedamal Narva jõe ääres, mööda karjamaadest lehmade ja lammastega. Vaated olid kaunid. Venemaa oli hästi näha, samuti jõesaared.

Laiad luhad Narva jõe ääres. Teisel kaldal paistab Venemaa.

Kuningaküla oli rohkem võssa kasvanud. Saime jutule ühe mehega, kes käib  Inglismaalt siin oma isakodus igal suvel. Tema maja juures paistis kümmekond kassi. Mehe sõnul on Kuningakülas alles viis püsielanikku. Suhtlesime muidugi vene keeles. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel olevat siin elanud isegi 3 eestlast.

Jõgi jääb siin pildil majade varju ja selle taga paistab Matuška Rossija nagu peremees pisut irooniliselt ütles. Ei saanudki aru, kuhu see iroonia suunatud oli.

19. sajandil elas siin 166 inimest. Kuningaküla mehi tunti osavate parvetajate ja kaubavedajatena. 

18. sajandi keskel töötas Kuningaküla lähedal Narva jõe ääres Eesti üks vanemaid klaasikodasid. Ettevõtte juurde rajati nähtavasti linnatüüpi asula, mis andis nime hilisemale Gorodenkale. 

Tee kulges ikka piki lagedat jõekallast

Gorodenkos asub piirivalvekordon. Kordonimajas on relvatuba, kuhu piirivalvur Igor Sedunov on aastatega Eesti soodest ja järvedest kogunud II maailmasõjast pärit relvastust ja sõjatehnikat.

Külas on ainult mõned majapidamised. Üks neist vana madal suvilamoodi maja, mille aiast kuulsime peremeest eesti keeles oma koera hüüdmas. Lühike külatanum lõpeb sillaga. Sillalt on näha väikest moodsat sauna ja paari nõukaaegset maja. Siin tee lõpebki ning edasi on ainult sood ja kaevandused kuni Narvani.

Sellest aiast kostus eesti keelt

Siin tee lõppeb

Reisi lõpetuseks suundusime Kuremäele Cherry kohvikusse sööma. Avole toit ei maitsenud ja teenindus oli ka käredavõitu. Kuigi pikapeale perenaine leebus, kui ma temaga natuke juttu alustasin. Väikese koha kohta polnud lõpuks häda midagi. Aga Kuremäel on ka teine, Apteegi kohvik, kuhu kindlasti tasub minna. Toit on maitsev ja teenindus ka sõbralik. Nii me paar kuud hiljem töökaaslastega tegimegi.

Selge, kelle järgi kohvik on oma nime saanud