Kreeka mandril: Hosious Loukase klooster, Delfi, Zagoria külad, Meteora kloostrid ja Pilioni poolsaar

Sellesügisene reis viis meid Avoga taas Kreekasse, seekord mandrile, Ateenast põha poole. Liikusime piki lõuna- ja läänerannikut Korintose lahe äärest Joonia mere kaldale. Peale Prevezat keerasime sisemaale Zagoriasse, sealt Meteorasse ning jõudsime välja idarannikule Pelioni poolsaarele Egeuse meres. Kreeka on mõnus! Palju merevaateid ja mägesid, ohtralt ajalugu, toredad inimesed, ehedad külad ja vähemalt üks hea tavern igas väiksemaski asulas.

Esmaspäev, 26.09

Jõudsime kell 21 hotelli Hampton by Hilton Riga  Uhke uus hotell, me ei osanud vetsus vett peale tõmmata.

Noorpaar jõudis alles peale südaööd. Neil oli uhke tuba ja noorpaarile sobiv vastuvõtt. Elsa ja Mait lähevad homme hommmikul meiega enam-vähem samal ajal Horvaatiasse pulmareisile.

Teisipäev, 27.09

Hommikul kell 5 oli äratus. Viie minuti pärast sisenesime parklasse P3 terminaali kõrval. Parkla oli tihedalt autosid täis, leidsime vaba koha päris taga. Sealt oli lennujaama 10 minutit minna.

Riia lennujaamas oli kõik hästi korraldatud, ei mingeid koroonajärgseid järjekordi. Kõik kassad teenindasid kõiki lende. Turvakontrollis olid  kõik liinid töös, silt näitas 12min. Täna läks ka tunni aja sees vähemalt 10 lendu.

Hotellist saime kaasa hommikusöögipakikesed. Võileib, vesi ja banaan. Avo sõi need ära. Ostsime kohvi, mina jogurtit.

Vahepeal oli Air Baltic mulle saatnud vabanduskirja, et neil on asenduslennuk. Õnneks oli see Cyprus Airlines, mitte mingi Aafrika kompanii, aga ikkagi kitsaste pingivahedega. Magasin 2/3 teest sellest hoolimata.

Ateenas oli ilm pilves. Autorent läks kiiresti, Avise teenindaja oli väga viisakas mees. Läksime parklasse. Meie valge Toyota Aygo mahutas ainult ühe kohvri ja seljakoti, teine kohver läks tahaistmete vahele. Ma ei saanud käikude tähtedest aru, peale R-i. M ja E olid veel ja N muidugi. Töötaja selgitas, et E tuleb valida. Mul pole õrna aimugi, mida tuleb teha M ehk manuaaliga automaatkäigukastiga autos.

Lennujaamast väljudes jõudsime kohe koledale kiirteele. Meie väike auto rappus 100 km/h peale. Lootsin, et ehk pole kummidel defekte. Ei olnud, mägiteedel käitus täitsa korralikult. Tegime kohe  lähima bensuka juures söögipeatuse. Pirukad kitsejuustuga ja milkshake. Auto ei läinud enam käima. Kutsusin bensukast mehe appi, kes näitas, et tuleb käik N peale panna, selleks, et käivitada.

Lõpuks keerasime kiirteelt maha ja kohe läks maastik ilusamaks. Meie esimeseks sihtkohaks oli Hosious Loukase klooster mägede vahel. Kahjuks suleti see juba 10min pärast. Käisin kiiresti kõikvõimalikud nurgatagused läbi. Iidne ja ilus. Rahvast praktiliselt polnud, mõned mungad ja kohalikud töötajad. Ja kassid.

Paremal on Katholikon

Hosios Loukase ehk Püha Luuka klooster on pühendatud samanimelisele erakule ja tervendajale, kes saabus Elikoni mäe nõlvale jumalat teenima ja kauneid vaateid imetlema umbes aastal 940. Koos mõne jüngriga rajati väike kirik ja mungakongid. Hosios Loukas oli tänu oma ennustamis- ja tervendamisvõimetele ümbruskonnas väga tuntud ja armastatud. Ligi sajand hiljem rajati samasse paika klooster, mis on tegev tänaseni ja üks uhkemaid Kreekas. Samal ajal rajati ka suursugune Katholikon ehk peakirik. 

Katholikon ehitati 11. sajandil. Samast ajast pärinevad kaunid Bütsantsi mosaiigid on tänapäevani säilinud.

Mungakamber

15. sajandini olid Hosios Loukase säilmed kloostrikrüptis, siis viidi need turvalisuse huvides munkade poolt Veneetsiasse. 17. sajandi lõpus hakkas kloostri tähtsus vähenema, paljud mungad suundusid kloostrimõisatesse, kus tegeleti põllumajandusega. Sellest hoolimata toimsid Hosios Loukases laiaulatuslikud renoveerimis- ja juurdeehitustööd. 19. sajandi lõpus toiminud maavärin hävitas osa Katholikonist ja järelejäänud materjali kasutati suure kellatorni ehitamiseks.

1986. aastal toodi Hosios Loukase säilmed tagasi kloostrisse ja sellest sai oluline palverännu sihtkoht. Tänapäeval kuulub Hosios Loukase klooster ka UNESCO maailmapärandisse.

Hosios Loukasest viis meid ilus mägitee Arachovasse. Linnakeses oli üllatavalt palju rahvast, busse ja autosid. Olime tunnistajaks kahe suure turistibussi oskuslikule manööverdamisele kitsal tänaval.

Majutusime väikeses hotellikeses AlmondSuites. Tuba oli avar ja rõdult avanes kaunis vaade orule ning mägedele. Siin ja tegelikult edaspidi kõikides majutuskohtades, kus ööbisime, olid kaminad.

Magasin poolteist tundi ja siis läksime külla ühtust sööma. Tripadvisor soovitas restorani To Tsoukali, kuhu oli ligi kilomeeter minna. Äge vanamees Iannis pakkus meile maitseelamust omal valikul. Supp tomati ja baklažaaniga, mingi roheline aurutatud taim fetajuustupuruga. Grillitud liha pitaleiva peal sibulatega. Lõpuks imepisike pannacotta ja limoncello. Ülimaitsev ja arve ainult 40€. Kindlast soovitan seda kohta!

Arachova on armas mägilinnake ja üks populaarsemaid suusakuurorte Kreekas. Linnakese kohal kõrguval Parnassose mäel on 3 suuremat suusakeskust. Suviti tulevad turistid siia aga põhiliselt lähedalasuvaid Delfi varemeid imetlema. Sellest ka suhteline rahvarohkus muidu pigem vaiksemal off-seasoni ajal.

Kodutee kulges googlemapsi abil mööda pimedaid tänavaid. Ilus linnake!

Kolmapäev, 28.09

Magasime pikalt, kella 9-ni. Voodi oli ülimugav, palju patju. Mõnus hommikusöök terrassil suurepärase vaatega orule ja mägedele. Kaugelt on näha ka Delfit. Sinna on linnulennult umbes 10km. Ja oru kohal säras vikerkaar. Pererahvas oli tore. Selgus, et nende poeg elab Tartus eesti naisega. Nagu ikka Kreekas, oli ka siin ringi kõndimas kasse, kilpkonnavärvi, punane, mustvalge, triibik. Ja üks kassipoeg. 

Hommikusöögiterrass

Meie majas on kokku 6 tuba 12 inimesele ja maja oli rahvast täis. Pererahvas elab kõige ülemisel korrusel.

Sõitsime Delfisse. Ei saanud autol raadiot käima ja ei saanudki. Palav ilm! Parkisime üsna sissekäigu juures ja ostsime kassast pileti, maksis 12€. Kõigepealt läksime muuseumisse. Seal oli palju katkisi kujusid, karniise, kive. Eriti me ei süvenenud, sest suveilmaga ei viitsi kunagi väga muuseumides passida ja eks need kivitükid ole harimata silmale suht ühesugused.

Tegelikult on Delfi muuseumis Ateena Akropoli muuseumi kõrval tähtsaim antiiktaieste kogu. Kõige kuulsam eksponaat on pronksist "Kaarikujuht", mille Sitsiilia türann annetas aastal 478 ekr. püütia mängudel toimunud kaarikuvõistluste võitmise auks.

Delfi arheoloogiline linnak asub laial territooriumil piki suhteliselt järsku mäekülge. Treppe ja kiviteid mööda liikudes saime päris korraliku trenni. Nägime Apollo templit, ohverdamise kohta, Sinist kolumni, amfiteatrit ja staadioni. Vahepeal saime oma pudelisse kraanist vett juurde lasta. Mõned korrad istusime varjus ja puhkasime. Ja kogu aeg avanesid alla orgu suurepärased vaated.

4.sajandil asus selle koha peal Rooma agoraa, koosolekute ja äritegemise plats, mis oli ümbritsetud kolme sammaskäigu ehk stoaga. Antiik-Kreeka ajal oli siin sissepääs Pühale teele, mis viis Apollo templisse. Püha tee oli ääristatud tuhandete kujude ja aardekambritega, mis olid täis jumalale ohverdatud varandust.

Rooma agoraa

Ateena varakamber

Antiik-Kreeka peajumal Zeus laskis kahelt poolt maailma äärtelt lendu kaks kotkast, kelle teed olevat ristunud just Delfi kohal. Siia siis tegigi Zeus maailma keskpunkti. Delfisse asus elama jumal Apollo, kelle juurde hakkasid tulema antiikmaailma inimesed juba 8. sajandil ekr nõu ja endeid küsima. Apollo ennustusi vahendas 50-aastane preestrinna ehk püütia. Kord kuus toimusid Delfis nn konsultatsioonid, kus püütia ehk Delfi oraakel, olles ilmselt mingite ainete mõju all, edastas seosusetult karjudes segaseid sõnumeid Apollolt ja millest siis preestrid omakorda püüdsid ennustusi välja noppida. Delfi oraaklid olid Antiik-Kreekas väga olulised, sest tolle aja inimesed vajasid teadmist tuleviku kohta, et teha õigeid otsuseid. Selles mõttes pole ju ka tänapäeval mitte midagi muutunud. Tänaseni on kirjalikult säilinud 615 ennustust riigivalitsemise, sõjateemade, religiooni ja ka inimlike teemade kohta nagu perekonna loomine või mängudel võitmine.

Üleval on Apollo templi varemed

Tänaseni säilinud Apollo templi jäänused pärinevad 4. sajandist ekr ja väidetavalt olevat see juba kolmas sama koha peale rajatud tempel. Esimese templi 7. sajandist ekr olevat Apollon ise ehitada lasknud. Templis toimusid ka ennustamistseremooniad.

Delfi amfiteater mahutas omal ajal kuni 5000 inimest

Delfi amfiteater rajati  4. sajandil ekr. Praeguseni sailinud rajatis pärineb varajasest Vana-Rooma ajast 1. sajandil AD. Oma ilu poolest võistleb Delfi Epidaurose amfiteatriga Peloponnesose poolsaarel, mida ka meie oleme külastanud vt. https://reisijakultuurisutsakaid.blogspot.com/2014/

Kõige kõrgemall, raja lõpus, asub staadion, kus peeti kuulsaid Püütia mänge, mis oma tähtsuselt jäid alla ainult Olümpia mängudele. Algselt oli tegemist muusikafestivaliga, mis oli pühendatud Apollo müütilisele võidule hiigelmao Pythoni üle. 6.sajandil ekr lisati festivalile ka spordiüritused. Sellega algas Apollo pühamu kuldaeg. 

Staadion on osaliselt kaljudesse raiutud, osaliselt marmorist istmetega, ligi 200m pikk ja mahutas kuni 7000 pealtvaatajat. 

Staadioni juures tulid meile vastu jaapani turistid ja küsisid, kus see Delfi oraakel pesitses. Tõepoolest, ka meil tekkis see küsimus. Infotahvlilt lugesime, et Apollo templis.

Teiselpool maanteed asus veel kuulus Ateena tempel, aga me ei jaksanud enam sinna minna. Keerasime autol otsa ringi ja sõitsime söögikohta otsima. Leidsime üsna varsti tee äärest taverna Omfalos, kus ilmselgelt teenindati gruppe, suured turismibussid tulid ja läksid. Sellest hoolimata oli söök hea ja teenindus kiire. Tzatziki, lihapallid ja loomaliha Avole. Kook jäätisega maja poolt. 

Marketist ostsime veini. Autoraadio läks iseenesest jälle käima.

Tagasiteel sõitsin Avo sõnul üle tillukese mao. Tagurdasin, aga madu me enam ei näinud, ilmselt pääses eluga.

Puhkasime tunnikese toas, jõime veini. Siis läksime Arachovasse jalutama. Sõitsime üles mingis teeäärses koopas asuva vana roostes liftiga, mida eelmisel õhtul märganud olime. Lift viis imelikku räpasesse tagahoovi. Jalutasime linnakeses ringi. Poed olid enamasti suletud. 

Parkimise ime

Neitsi Maarja kitik

Parkimise ime II

Ronisime üles .St. George kiriku juurde, kust taas avanesid kenad vaated.

Alla tulime treppe mööda. Jälle kohtasime kassipesakondi.

Barile-nimelises baaris jõime kokteili ja õlut ning sõime juustu- ja singivalikut.

Poed olid taas avatud. Ostsin mõned suveniirid ja külmkapimagnetid. Üldiselt on siin suusakeskustele omaselt pigem kallimad poed.

Jõudsime varakult majja tagasi. Oli selline rahulikum päev.

Neljapäev, 29.09

Täna hommiikul tegime varasema hommikusöögi. Kassid, jälle kassid! Tutvusime  ameerika abielupaariga, kes oli teel Delfisse, Santorinile ja Ithakale. Soovitasid USAs kindlasti külasatada Utah viite rahvusparki (eriti Bryce Canyonit). Rääkisid, et on Euroopas palju reisinud. Küsisid Vene-Ukraina sõja kohta. Küsisid, mida Eestis vaadata, ma hakkasin kokutama. Piinlik, aga kohe ei tulnud pähegi, mis võiks selliseid maailmarändureid Eestis huvitada. Tegelikult ma ei arva, et siin pole midagi vaadata. Küllap oli põhjus selles, et olime just sügisesest Eestist päikeselisse Kreekasse tulnud.

Lahkusime oma toredast hotellikesest, sõitsime uuesti Delfist mööda ja keerasime lõunaasse Kyparissia lahe äärde. 

See kanal viib Parnassose mägedest vee Ateenasse

Ilus tee

Kyparissia laht

Galaxidi on väike linnake lahe ääres. Parkisime keskväljakul ja kõndisime väikesesse sadamasse. Uhked jahid, ilusad majad. Mõned ka renoveerimisel. Oli palav ja palju me jalutada ei viitsinud. Oleksime tahtnud ühed külmad joogid võtta, aga promenaadil polnud ühtegi kohvikut avatud.

19. sajandist pärinevad rannaäärsed villad on tunnistajaks jõukusele, mille tõi linnale laevatööstus.

Sõitsime pikalt mööda merekallast. Kaunid vaated kogu aeg, paremal hallikad mäed, vasakul sügavsinine meri. Sooja oli 29 kraadi, aga õnneks oli päris tuuline.

Ormos Lemoniases tegime ujumise peatuse. Üks vanem naine ujus, muidu oli rand inimtühi. Aga isegi riietuskabiin oli olemas ja dušš. Vesi oli suhteliselt madal ja põhi kivine. Ma ei tahtnud jalgu väga põhja panna, kartsin merisiilikuid. Vesi oli soolane, aga mõnus.

Järgmise lahe ääres väikses Eratini linnas sõime Katina Kalatavernis lõunat. Tavern oli otse mere ääres. Sõime kreeka salatit, praetud sardiine, Avo dolmasid. Lõpetuseks kreeka kohvi, mis nii hästi ei maitse, aga une ajab ära. Taas palju kasse. Kelner kurtis, et iga aastaga tuleb neid juurde, sest külastajad toidavad. Seda tegin minagi, pooled sardiinid läksid kassidele.

Edasine teekond Nafpaktosesse kulges ikka piki mere äärt. Linn esialgu meile muljet ei jätnud. Suur, üle 113000 elaniku. Suurim linn, mida sellel korral Kreekas külastasime. Käisime rannapromenaadil, nägime kaugelt suurt silda Patrasesse. Sõitsime silda vaatama ja sattusime alles siis vanalinna, mis oli väga võluv.

Vanalinnas domineerivad hästisäilinud Veneetsia kindlus ja elav sadam. Kindluse müüride ees seisab Cervantese kuju, kes võitles siin 1571.aasta kuulsas Lepanto lahingus lihtsõdurina Hispaania ja Veneetsia ühisvägede koosseisus Türgi vastu ning legendi järgi kaotas võitluses oma käe. Ilmselt vasaku, muidu ei oleks ta ju oma surematut Don Quiotet kirjutada saanud. 

Nafpaktos oli juba antiikajal tähtis sõjaline keskus. Mütoloogiline kangelane Herakles olevat siin ehitanud laevastiku Peloponnesose poolsaare vallutamiseks. Naupactuse nime all oli linn oluline sadam Korintose lahe suudmes. Linn hävines suure maavärina tagajärjel 6.sajandil ja sellele järgnenud Itaaliast 8.sajandil saabunud epideemia tegi piirkonna täiesti inimtühjaks. 100 aastat hiljem rajati siia aga juba strateegiliselt ülioluline Bütsantsi sadam. Peale Bütsantsi impeeriumi lagunemist vallutasid linna veneetslased. Ottomani impeeriumi ihus pikalt hammast linna vallutamiseks, kuni aastal 1499. see lõpuks õnnestuski. 1571. aasta kuulsas Lepanto lahingus aga said türklased häbiväärselt lüüa ja  ajaloolased peavad seda lahingut Ottomani impeeriumi allakäigu alguseks. Hilisemal ajal oli Nafpaktosel oluline roll ka Kreeka iseseisvussõjas ja 1849. aastal saigi piirkond iseseisva Kreeka osaks.

Mõned kilomeetrid linnast väljas viib üle Korintose lahe võimas Rion-Antirrioni sild, mis ühendab maismaad Peloponnesose poolsaarega. Peloponnesos on jätkuvalt minu lemmikpiirkond Kreekas.

Edasi jätkasime teekonda soolajärvede piirkonda. Mesolongi on suurimaid soolatootmise piirkondi Kreekas. Merevesi juhitakse suurtesse järvedesse ehk soolapannidesse, kus sool settib põhja. Seda elukeskkonda armastavad merekrevetid, kes omakorda meelitavad siia tohutul hulgal linde. Sõitsime pikalt mööda soolabasseinidest ja suurtest soolamägedest. Meie väga linde kahjuks ei näinud, küll aga nägi Avo kaugemal arvatavasti flamingosid.

Sõitsime mööda silda üle järve teisele poole ning sattusime taas tõelisse maapiirkonda. Teed ääristasid oliivipuud ja apelsiniistandused. Kusagil pidid olema ka puuvillapõllud, sest tee äärtes lendles valget vatti. Mitmeid kordi kohtusime teel kitsekarjaga, nägime ka lehmi ja isegi põrsapesakonda.

Jõudsime taas mere äärde, ületasime ühe piimaauto sabas väiksema kuru ja jõudsime Astakosesse Giannis Village Resorti. Tegemist oli väiksematest majakestest koosneva suurema hotellikompleksiga. Siin-seal toimus veel ehitamine. Kaks ülevoolavalt lahket meest tšekkisid meid sisse ja näitasid kätte majakese, mis asus püstloodis ülesmäge. Seekord sõitsin ikka autoga.

Vastuvõturuum

Meil oli suur tuba kööginurga ja puhkenurgaga, rõdu vaatega basseinile ja merele ning avar vannituba. Väga mugav, värske ja moodne. Isegi lugemislambid olid voodi kohal! Ja palju kasse ümberringi, põhiliselt triibikuid, aga ka musti jms. Mõned veel pojad alles. Ilusad ja sileda karvaga, mõned näugusid nõudlikult rõdul.

Käisin basseinis ujumas, väga mõnus! Ega siin palju rahvast ei paistnud olevat. Ilmselt hooaeg juba läbi, kuigi väljas oli üle 25 kraadi.

Sõitsime alla linna õhtust sööma. Parkisime kuhugi kõrvaltee äärde rentslisse. Rannapromenaad oli sealsamas ümber nurga. Kõik tänavad olid autosid täis. Ei kujuta ette, mis siin kõrghooajal toimub, sest praegu olid rannaäärsed restoranid praktiliselt tühjad.

Hotellist juhatati meid restorani Blue Fish. See oli ka tühi. Tellisin douradat, aga enne uurisin, mis maksab, et mitte vanu vigu korrata. Maksis 18€. Tavapärane hind kala kohta, mis on püütud merest, mitte kasvandusest. Avo võttis mereannipasta. Eelroaks kalasupp kahele. Olid head söögid küll ja teenindajad sõbralikud. Sumedal õhtul väljas istuda oli mõnus, purjekad ja paadid loksusid lainetes, kaks suuremat laeva tuli ja läks. Kefalonia saar on siin lähedal, liiklus käis selle vahet. Tuled peegeldusid vees.

Ostsime supermarketist saia ja sinki, sest hotellis polnud hommikusööki. Kojusõit oli päris triki pimedas kitsastel ja auklikel tänavatel. Pealegi tahtis GPS meid pidevalt sirtsu sohu juhatada. Tänu Avole ja paarile eluohtlikule manöövrile leidsime viimaks õige tee ja saime ka õnnelikult mäest üles oma majakeseni.

Reede, 30.09

Magasin peaaegu üheksani. Sõime rõdul, oli juba palav. Ainult üks kass tuli meid valjuhäälselt tervitama, aga ta oli viisakas, tahtis pigem suhelda. Sättis ennast kerra mu jala peale. Tänutäheks sai ka ühe vorsti. Sõime kaasaostetud vorsti ja saia, külmikus oli olemas apelsinimahl, või ja marmelaad. Booking.comi järgi oli hommikusöök hinnas.

k

Sõitsime edasi taas piki rannikut. Tee oli veelgi ilusam, kui Arachovast tulles. Kogu aeg oli vasakul meri, palju saari, nende hulgas ka suurem saar Lefkada. Liiklusmärgid keset kaljusid hoiatasid lehmade eest. Ja seal nad olidki, mere ääres. Otse kivisel biitšil. Käisime ujumas, ülimõnus. Kiiresti läks sügavaks, aga algus kivine.

Kõrgel mäeküljel paistab kellegi iidne hauamonument

Ettevaatust, lehmad!

Rand lehmadega

Preveza lennujaama juures läks ümbrus suvaliseks, tee äärde ilmusid põllumajandus- ja tööstuslikud rajatised. Siiakanti tegid kunagi ka eesti reisikorraldajad pakettreise. Ilusaid kuurorte ei paistnud kusagilt. Hotelli noormees soovitas Mitikast, suundusime sinna lõunat sööma. Otsisime teed randa, ja sattusime väikesele auklikule rajale otse kõrgel kaldal. Paras trikk oli väikese autoga läbi pääseda.

Hoolimata kaunist rannast ei  näinud ka Mitikas väga elava kuurordi moodi välja. Pigem selline vaikne idülliline ääremaa külake. Otsisime restorani, aga mereäärne oli kinni. GPS juhatas teiseni, mille nimi 4 Seasons. Olime ainukesed külastajad peale ühe kohaliku vanamehe. Ülivärske ja hea kala! Avo sõi krevette, mis liigutasid veel, kui kokk neid meile näitas. Minu prae hind oli 25€, aga see oli ka seda väärt. Pealegi taipasime enne tellimist ikka hinda küsida, seega ei tulnud see üllatusena. Magusaks maja poolt paar viinamarja siirupis. Ülihea!

Mõnikord jääb teele ootamatult põnevaid kohti, mille olemasolust polnud varem aimugi. Filippiada lähedal nägi Avo tee ääres veehoidlat ja mingit põnevat silda. Lisaks olime ümbritsetud kaljudest ja ühes neist oli massiivne auk. Keerasime külavaheteele ja sattusime ootamatult suure lagunenud sillani. Selle kõrval oli väiksem  sild, millest oli võimalik ka üle sõita.

/Auk kaljudes

Vana-Rooma akvedukt

Meile üllatuseks oli tegemist Vana-Rooma akvedukti varemetega. Akvedukt rajati 1. sajandil ekr, et suunata mägedest tulevat vett Nikopolisesse, suurimasse antikklinna Kreekas, kus õitsengu ajal oli 300000 elanikku. Nikopolise rajas keiser Oktavianus võidu auks Kleopatra ja Marcus Antoniuse vägede üle Aktioni lahingus. Tähtsaim rajatis oligi 50-kilomeetri pikkune akvedukt.

Otsustasime mere äärest lahkuda ja võtta ette otsema tee Zagorani. Meie majutus oli Dilofos ja kõik kohalikud, kellele seda rääkisime, kiitsid seda küla. Tee kulges lagedamal põldude vahel. Ioannina, Zagoria keskus, oli suur ja esmapilgul mitte just ilus linn. Aga eks need äärelinnad olegi peaaegu alati sellised. Tee läks küll ümber linna, aga kulutasime ikka päris palju aega valgusfooride ja ristmike taga.

Siis hakkas maantee kiirelt tõusma, jõudsime taas mägedesse. Umbes 45 km Ioanninast oligi meie külake Dilofo. Suur parkla oli külaservas ja seal oli kümmekond autot. Külla autoga ei saa ja neid püstloodis rohtukasvanud kiviradasid nähes poleks tahtnudki. Võtsime oma kohvrid ja kõndisime mööda pooltreppi-poolteed ülesmäge. Õnneks polnud meie majani sadat meetritki. Keegi mees sõidutas trooni, rohkem polnud näha hingelistki. 

Kohvritega ülesmäge

Meie öömaja Gaia Guesthouse asus vanas häärberis, mida ümbritses suurte väravatega kiviaed. Tuba oli teisel korrusel, väga maitsekas talupojastiilis. Perenaine oli pisut tõre. Toas oli niiskevõitu, aga muidu ikkagi äge. Tahtmise korral oleksime saanud kaminat kütta, aga me ei hakanud perenaist tülitama.

Kohe maja lähedal oli kohalik tavern, kuhu läksime õhtust sööma, Istusime terrassil vaatega külale. Ikka väga äge küla! Avo tellis kitseliha ja väga rahul ei olnud. Mina tellisin juustupiruka. See oli hea, aga liiga suur. Jälle kassid meid piiramas, pojad ka. Väga nunnud, sileda karvaga. Avo toitis neid kitselihaga.

Kodulähedane tavern

Vaade Dilofole

Suurem hulk rahvast tuli taverni, ei teagi, kust nad kõik välja ilmusid. Kolisime ka sisse, sest väljas läks jahedaks. Tellisin kooki ja capuccinot.

Tagasitee pimedavõitu rohtukasvanud teed mööda oli põnev, õnneks väga lühike. Kivid siinsetel teedel pole pandud horisontaalselt vaid püsti.See tekitab rohkelt libisemise ja koperdamise võimalusi.

Laupäev, 01.10

Magasime väga hästi hoolimata jahedusest või pigem just tänu sellele. Hommikusöök oli üsna tagasihoidlik, ruum väike, hädavaevu mahtusime ära. Perenaine tundus ka pisut väsinud. Ootasime natuke aega kohvi, kuni perenane väikese kannuga tõi. Ega see hotellipidamine pole nii lihtne midagi,

Aga välja minnes jagas perenaine lahkelt ümbruskonna kaarti ja infot. Zagoria on kindlasti kõige põnevam piirkond Mandri-Kreekas, ehedad vanad külad, keerutavad mägiteed, loomakarjad ja tohutu Vikose kanjon. Mitmed siinsetest küladest on UNESCO kaitse all. Meie külalistemaja peremees rääkis, et Zagori külad ehitati kõrgele mägedesse kaitseks türklaste eest. Millest kahjuks küll abi polnud, sest 15. sajandil tulid türklased siin ikkagi võimule. Siinsed külad aga lõid õitsele, kuna türklased andsid neile autonoomia ja koos sellega mitmeid õigusi. Siis ehitati ka suured mitmekordsed elumajad, mis on nii iseloomulikud Zagoria piirkonnale. Tänapäeval on Zagoria väga hõredalt asustatud ja seda ehedamini säilinud.

Lambakasvatus

Piirkond jaguneb Lääne-, Kesk- ja Ida Zagoriaks. Otsustasime alustada kõige kaugemalt ja see oli õige otsus. Sõitsime kohe Papigkosse Lääne-Zagorias. Ületasime Voidomatise jõe kitsa küüruga vana silla. Silla juures oli suur kruusane parkla, kus parkis üllatavalt palju autosid. Siit algasid ilmselt põhilised raftingusõidud. Silla juures oli mitu kummipaati, ühte seltskonda just instrueeriti, teised valmistusid teeleminekuks. Ainult jõgi näis nii madal, et raske oli selle peal sõitu ette kujutada. Peavad ikka libedad kivid olema.

Voidomatise jõgi. Kuidas need kummipaadid siin sõidavad?

Edasi läks tõeliseks serpentiinidega mägiteeks. Väga ilus värviline oli siin. Papingost Mikro Papigkosse soovitati edasi minna jalgsi, aga rada oli mitu kilomeetrit pikk ja kulges palju mööda sedasama asfalti, seega meie sõitsime autoga.

Mikro and Megalo (ehk Suur ja Väike) Papingo on lähestikku asuvad külakesed, mille vahel asuvasse kanjonisse on mäest allavoolav vesi tekitanud vahvaid ümaraid astangulisi pinnavorme, kus külma ja selge veega basseinid vahelduvad väiksemate jugadega. Kiviplaadid olid märjad ja väga libedad, oli paras trikk neid mööda ronida. Kuna asusime ligi tuhande meetri kõrgusel, siis polnud siin ka väga palav ja vette sulistama ei kutsunud. Küll aga olevat Türgi kuberner Ali Pasa siin omal ajal suviti suplust harrastanud.

Ühe koha peal oli kogunenud rahvast ja selgus, et kellelgi olid päikeseprillid sügavamasse vette kukkunud. Üks noormees üritas neid puuoksaga välja õngitseda ja rahvas elas sellele kaasa. Lõpuks õnnestuski prillid päästa.

Edasi kõrgemale ma enam ei läinud, otsustasin, et ei riski oma kontidega ja et ilmselt midagi oluliselt ägedamat ees ei oota. Avo niikuinii ei tulnud, tal on käimisega raskusi.

Mikro Papigkos jalutasime veidi küla peal ringi. Paekivikatused ja kitsad kivisillutisega tänavad nagu ikka sellele piirkonnale iseloomulik.

Pühakoda

Küla keskuses asub tavaliselt kirik ja iidvana plaatanipuu.

Sõitsime natuke tagasi Vikosesse, mis asub tohutu kanjoni alguses. Vikose kanjoni seinad kõrguvad kohati kuni 900 meetrini. Pikkuse ja laiuse suhte poolest on see Suure Kanjoni järel maailmas teisel kohal. Kanjonit on võimalik imetleda nii alguses kui lõpus asuvatelt vaateplatvormidelt ja selle põhjas kulgeb ka 13-kilomeetrine matkarada. Meie piirdusime vaadetega uhkele kanjonile.

Vikos on väga tore ja ehe küla, majapidamised on siin kreekalikult lohakad. Ühed sõbralikud kanad jooksid meiega suhtlema.

Peale väikest vaidlust jäime ka siia külla tavernasse lõunat sööma. Mina võtsin lammast ja jäin väga rahule. Avo sõi riisiga täidetud tomateid. Ja muidugi sõime kreeka salatit, mis on siin ikka oivaline.

Sõitsime suures osas tuldud teed mööda tagasi Vikosest Monodendrisse. Vahemaa oli vaevalt 25 km, aga Zagoria mägiteedel sõitmiseks peab olema piisavalt aega ja kannatust. Nägime üle tee lippavat musta oravat.

Monodendrist 7 km edasi sõita asub Oxia vaateplatvorm või õigupoolest ala. See oli äge koht eriti võimsate vaadetega. Mööda väikest kaljurada oli võimalik natuke maad kuristiku kohal kõndida. Rada oli kitsapoolne, nii et piltide tegemiseks toetusin igaks juhuks seljaga vastu kaljut. Üks vale samm ja kukud kolm päeva! Avo, kes kardab kõrgust, ei julgenudki lõpuni tulla.

Oxia "vaateplatvorm"

Rada kuristiku kohal

Igal pool oli ka mõni seltskond, sest täna on laupäev.

Monodendri ja Oxia vahel asub Kivimets, kus veidrad lubjakivist tornid kõrguvad nagu looduslikud skulptuurid tamme- ja vahtrapuude vahel. Inimesed olid oma väikesed kivitornid lisaks ehitanud. Väga tore koht seegi.

Monodendris püüdsime vetsus käia ja õnneks leidsime lahke restoranitöötaja, kes lubas meid oma WC-sse. Kreekas on restoranides enamasti lahke rahvas, aga kui ei ole, siis võib see osutuda päris suureks probleemiks, sest ühiskondlikke WC-sid pole siin küll kusagil.

Monodendri on pisut suurem keskus, mis asub 1000 m kõrgusel. Siin olid isegi mõned suveniiripoekesed. Püüdsime leida ka külmkapimagnetit, aga ei olnud midagi meie maitsekohast.

Monodendrist keerasime taas otsa ringi oma koduküla suunas. Tagasiteel peatusime ka Vitsas. Silt näitas kahte kirikut, aga ma ei leidnud kumbagi. See eest oli tee ääres uhke kellatorn.

Sõitsime tagasi peaaegu oma teekonna algusesse ja jõudsime taas Kesk-Zagoriasse, kus asus ka meie koduküla Dilofo. Me oleksime saanud ka ringiga sõita ümber Vikose kanjoni, aga see oleks väga palju aega võtnud. Seetõttu tegime edasi-tagasi otsad. Dilofo teeotsast sõitsime mööda Kipoisse. Tee möödus kõrgetest kaljuseintest, mille vahel märkasime vana kaarjat kivisilda. See oli väga võimas vaatepilt!

Kokkori sild

Kivist kaarsillad ehitati Zagoriasse peamiselt 18. sajandil väliskaupmeeste annetuste abiga vanemate puitsildade asemele. Türklaste võimu ajal puhkes siinne piirkond õitsele ja hädasti oli vaja sildukauba- ja hobuveosteks üle rohkearvuliste jõgede. Ehituseks kasutati põhiliselt kiltkivi, mida segati kujstutatud lubja, mulla, vee, aga ka loomakarvade ja munavalgega. Nimi pandi sillale tavaliselt annetaja järgi. Siin piirkonnas on neid vanu kivisildu hulgim.

Enne Kipoid leidsimegi järgmise, seekord lausa kolme võlviga silla. Plakida-Kalogeriko sild on ehitatud 19.sajandil Munk Kalogeriko eestvõtmisel. Plakida oli tuntud perekond, kelle rahalise abiga sillaehitus lõpule viidi.

Laskusin mööda kivist rada sillale ja kõndisin üle kaarte. See oli tore! Sild oli üsna kitsas, hobuvankritega siin küll käima ei mahuks. Praegu, varasügisel on jõed kuivad, aga eriti kevaditi on siin kindlasti hoopis teine vaatepilt.

Enne Kipoid oli veel kolmaski vana sild, seekord 18. sajandist. Tegemist oli Lazaridi-Kontodimou sillaga. Kõndisin läbi võsa mööda lühikest rada ka selle juurde. Metsaalused olid täis väikseid alpikanne ja kollaseid krookusi. Väikesed alpikannid on Kreeka mägiaasadel ja võsades väga levinud.

Kipois kolasin veidi ka küla vahel ringi. Sattusin päris rohtukasvanud teedele, lagunenud treppidele ja mahajäetud majade vahele. Väga ehe küla! Avo jõi niikaua pargipingil õlut.

Kell oli küll juba 18 läbi ja hakkas vaikselt hämarduma, aga otsustasime siiski veel paaris lähedalasuvas külas käia. Koukalis oli ainult paar maja. Ilmselt asus küla allpool, aga me ei hakanud sinna laskuma.

Kapesova oli aga õhtuvalguses väga kaunis ja romantiline. Üks paarike istus müüril. Palju me jalutada ei jõudnud, olime päris väsinud, aga küla oli kena.

Tagasi Dilofosse jõudsime juba hämaras. Läksime otse taverni õhtust sööma ja siis koju. Pikk päev ja väsitav oli, aga väga põnev. Minu lemmikpiirkond sellel reisil.

Pühapäev, 02.10

Südamlik lahkumine külalistemajast. Tegime ka tiiru oma kodukülas, käisime suhteliselt räämas keskväljakul ja paaril kõrvaltänaval. Siinsed hooned, kaasa arvatud meie külalistemaja, on ehitatud põhiliselt 18. sajandil ja enam-vähem sellisena säilinud tänapäevani. Kahjuks on enamus neist kunagi nii uhketest majadest mahajäetud. Tänapäeval elab Dilofos 39 püsielanikku, kes tegelevad põhiliselt põllumajanduse ja turismindusega. Turiste pidi siin jätkuma igal aastaajal, ka talvel.

Meie kodutänav

Kodulähedane tavern

Räämas keskväljak

Teekonda Meteorasse jätkasime läbi Ida-Zagoria. Väga tore küla oli Fragkades. Kui siiani olime enamasti kasse kohanud, siis siin külas oli palju igas vanuses kõhnu koeri. Toitsime neid singi ja saiaga. Kõik läks kiirelt ühe ampsuga, ka sai.

Tee oli kehvemapoolne ja kulges vahepeal metsa vahel, kus varjudest oli raske asfaldiauke näha. Ühtegi autot ei tulnud vastu, ainult mõned mootorratturid. Ja vaated olid endiselt imelised, siinpool oli ka rohkem sügisvärve.

Esimene sisalik, keda Kreekas kohtasime

Doliani oli ilus punaste katustega külake ja taas kivisillaga. Doliani ja ka kõik järgmised külad, mida külastasime, asuvad peaaegu 1000m kõrgusel.

1875. aastal kohalike annetuste abiga valminud Tsipiani sild on päris järsu, lausa kolmnurkse kaarega. See polnud mitte meistri taotlus vaid ebaõnnestunud ehituse tagajärg. Turnisin sillale ja siin nägin ka mitut sisalikku. Neid armsaid elukaid me oma seekordsel reisil eriti veel kohanud polnudki.

Tristeno külakeses näitas silt jugasid ja vesiveskit. Keerasime GPSi järgi kitsale kruusateele. Viimased 350m ma enam sõita ei julgenud, sest viletsavõitu tee kulges püstloodis küla vahele. Parkisin võimalikult põõsastesse, et teised masinad ikka mööda mahuksid ja ronisime mäkke. Juga oli täitsa ilus, kuigi mõõtmetelt tagasihoidlik, ja selle kohal kõrgus taas vana kivisild. Täitsa tore koht, aga siia tulek mööda inimtühja küla oli toredamgi!

Greveniti keskväljakul oli tavern, aga näha polnud hingelistki. Hetke pärast ilmus nooremapoolsem naine, kes žestide abil palus meil lahkelt istet võtta. Ta hakkas kohe kellelegagi hõikuma ja peagi ilmus tema ema suure pesukausitäie tomatite ja kurkidega. Umbes 10-aastane perepoeg tõi kusagilt välja pikad vorstid. Keegi ei osanud inglise keelt, aga saime tellitud kreeka salatit, grillvorste friikatega ja spinatipirukat. Kõik valmis uskumatult kiiresti ja oli tõesti maitsev.

Jõudsime Zagoria piirkonnast välja Aoosi tehisjärve äärde. See oli ilus sinine veekogu, mis kulges käänuliselt keset kuumaastikku. Tee kulges pikalt mööda sopilise järve kallast. Aeg-ajalt sõitsime võimsatel tammidel. Ühel suuremal platsil oli tohututes kogustes palke.

Aeg-ajalt nägime allpool kiirteed, kulgesime edaspidi sellega üsna paralleelselt. Meie eelistasime muidugi väiksemaid maanteid. Õnneks ei olnud need enam nii kitsad ja kurvilised kui Zagorias. Üks lambakari läks üle tee, pisike õlgkaabuga vanamees ja kari tublisid koeri nende järel.

Tee viis üha ülesmäge kuni jõudsime 1705m kõrgusele Katara kurule. Kreekas on see päris märkimisväärne kõrgus. Tuul oli vinge, vaated veelgi vingamad. Väga kaugel taamal paistis isegi Meteora.

Taamal paistavadd Meteora püstised kaljud

Viimased kilomeetrid läksid vaevaliselt, olime päris väsinud. Kuigi tee oli laiem ja korralikum, keerutas ta ikka üksjagu piki mäekülge. Kogu päeva olime sõitnud mööda Pindose ahelikku.

Meteora mustad ümarad kaljud hakkasid juba kaugelt paistma. Õnneks oli maastik endiselt ilus, kuigi olime jõudnud tasandikule. Meie seekordne hotell Archontiko Mesohori Suites asus Kastraki külas. Viimased paarsada meetrit oli tõeline väljakutse nii mulle kui autole. Kitsas, järskude pööretega ja peaaegu püstloodis tee ülesmäge. Meie auto küll hädaldas, aga kohale ta meid vedas. Hotell oli aga seda vaeva väärt, ilus kollane-punane maja mustade kaljude taustal. Ilus aiake ja armas kahetoaline sviit, Avo õnneks esimesel korrusel.

Sööma läksime jalgsi paarsada meetrit allamäge. Mina võtsin seekord ainult capuccino ja baklava, sest eelmised õhtud oli kõht magama minnes liiga täis. Kaua me ei istunud, sest täna olime mõlemad täiesti väsinud.

Kastraki küla asub täpselt Meteora südames. Siit lähtuvad matkarajad kloostritesse. Tore koht piirkonnas ööbimiseks. Suurem ja tuntum keskus Kalabaka tundus vähem atraktiivne.

Tagasitulles leidsime pisut parema tee, mida mööda üles sõita.

Esmaspäev, 03.10

Väga vaikne oli öösel, kuigi hoidsime akent lahri. Toas oli õhtul pigem palav. Väga mõnus pärast Gaia külalistemaja rõskust. Hommikusöök oli pigem keskpärane, aga ikkagi söödav.

Suundusime Megalo Meteoro ehk Suure Kloostri poole, kuna see asus kõige kaugemal ja pidi olema ka kõige populaarsem, mis tähendas raskusi parkimiskohtade leidmisega. Sõitsime mööda väga ilusat käänulist teed, kuni jõudsimegi kloostriteni. Vasakul allpool paistis Varlaami klooster ja ees kõrgemal oligi Suur Meteoro. Autod parkisid pikas rivis tee ääres. Viisin Avo üles ära ja parkisin mõnisada meetrit allpool. Nautisin ilusaid vaateid.

Megalo Meteoro

Varlaami klooster

Meteora maastiku moodustavad Thessalia tasandikult tornidena kõrguvad järsud liivakivist kaljumassiivid. Juba 11. sajandil kolisid esimesed mungad piirkonna koobastesse elama. Türklaste pealetungi järel koliti järjest kõrgemale. Kuni 14. sajandil ronis munk Athanasios ühe kõrgeima kalju otsa ja rajas sinna esimese kloostri. Ta nimetas selle Meteoraks, mis tõlkes tähendab maa ja taeva vahel. Tänapäeval tuntakse seda Megalo Meteorona, mis on seega vanim, aga ka suurim piirkonna kloostritest.

Ega seda päris täpselt ei teatagi, kuidas esimestel munkadel kaljude otsa ronida õnnestus. Hiljem kasutati köisredeleid ja materjalid veeti üles köite külge seotud korvide abil. Veel tänapäevalgi kasutatakse mõnes kloostris ehitusmaterjalide jms. veoks korvisüsteemi. Tänaseni tegutseb Meteoras 6 kloostrit, aga algselt ehitati neid tervelt 24. Meteora kuulub ka UNESCO maailmapärandisse.

Korvisüsteem on kasutusel tänapäevani.

Suurde Meteoronisse jõudmiseks tuleb läbida 300 trepiastet, algul mäest alla, siis üles. Astmed on enamasti päikese käes, mis tähendab, et ei tasu siia tulla suvel, kõrghooajal. Meie ilm oli normaalne, eriti varjus täitsa mõnus, aga veepudel kulus igal juhul marjaks ära.

Sissepääs maksis 3€. Pükste ümber pidi panema salli, aga mul oli see kaasas. Mingeid närtsakaid jagati vajadusel ka kassa juures, aga nende väljanägemine ei äratanud usaldust. Meestel pidid olema pikad püksid, aga nägime ka lühikestega. Ilmselt pole see siin nii suur probleem.

Vaated olid toredad, ja ruumid põnevad, aga see oli vaid väike osa, mida meile näidati. Suurem osa kloostrist oli turistidele suletud. Arusaadav ka, seal tegutsevad ju mungad ka tänapäeval. Peakirik ehk Katholikon oli väga uhke, üleni kaunivärviliste freskodega kaetud. Kahjuks ei tohtinud seal pilti teha.

Kõigis kloostrites oli ka pood temaatiliste suveniiridega, näiteks ikoonipiltidega külmkapimagnetid või viirukitabletid. Ka Suure Meteoroni parklas oli suveniirimajandus. Ostsin Meteora raamatu, külmkapimagneti ja veel paar väikest suveniiri.

Vaade Suurest Meteoronist parklale

Kõndisime tagasi autoni ja sealt oli ainult paarsada meetrit järgmise kloostri, Varlaamini. Siin polnud parkimisega mingit probleemi. Varlaamis oli astmeid poole vähem ja kaljut ühendas muu maaga sild, millelt olid eriti ägedad vaated.

Varlaami kloostrit ühendab muu maailmaga sild

Varlaami klooster sai oma nime eraku järgi, kes sellele kaljule esimesena 1350. aastal elama kolis. Talle järgnesid veel mõned mungad ja nii rajati siia esimene klooster. Kahjuks see hüljati peale Varlaami surma ja alles 16. sajandil kolisid siia kaks aadlisuguvõsast pärit venda Theophanes ja Nectarios, kes asutasid vanadele varemetele uue kloostri.

Varlaami klooster tundus isegi ehedam ja põnevam, kui Megalo Meteoro, aga rahvast oli selle väikese ala kohta natuke palju, mõned grupid giididega ummistasid kitsad käigud. Ja eks need kloostrid olegi põnevamad pigem väljastpoolt vaadates.

Edasi suundusime Meteora Panorama juurde. See tähendas pisut turnimist kaljude otsas ja päris ohtlikke rahne kuristiku kohal. Üks noor paarike, naisel väike laps seljas, turnisid minu jaoks ikka väga piiri peal. Ma ei suutnud neid vaadata. Aga vaade ümbruskonnale oli võimas. Kolm kloostrit kuuest oli näha.

Paremal üleval on Megalo Meteoro, keskel on Roussanou klooster ja selle taga kaugemal paistab Agios Nikolaos.

Lollid noored!

Roussanou on üks kahest nunnakloostrist Meteoras. Ülejäänud neli on mungakloostrid. Kuigi munki elab siin tänapäeval ainult 17, nunnasid 50. Sooline diskrimineerimine!

Järgmisest parklast läks üpriski logu puust trepp Holy Trinity kloostri juurde. Meil oli plaanis ka sinna minna, aga jätsime ära, sest Avol oleks sellist kahtlast treppi mööda ronimine raske olnud.

Viimane klooster maantee lõpus oli Agios Stephanos, kuhu ainukesena saab juurde silla kaudu ilma treppidest ronimata. Ehk siis sobiv ka invaliididele. Paraku oli see esmaspäeviti kinni aga seda ma juba teadsin ka muidugi. Tegime väljast pilti ja keerasime otsa ümberi.

Agios Stephanos on samuti nunnaklooster

Teeristil näitas silt restorani Eagle´s Nest juurde 7km. Vaatasime kiirelt tripadvisorist, et hinnang on hea ja suundusime sinna. Keerutasimne taas mägiteel. Restoran oli idüllilises kohas mäenõlval, vaatega kaugele üle oru. Taamal paistis ka veidike Meteorat. Söök oli ka hea. Mina võtsin taas lambaliha ja ka magustoitu: kreeka jogurtit marjade ja siirupiga. Mett oli ka pandud, see mulle ei maitsenud, aga muidu oli hea. Ma ei tea, miks ma reisil alati jogurtit tahan, muidu ma söön seda väga harva.

Vaade restoranist Kotkapesa

Tagasiteel nautisime veel uhkeid vaateid maastikule ja kloostritele. Tegelikult oleks tore siin jalgsi matkata ja seda maastikku altpoolt imetleda.

Agia Triada klooster, kus on filmitud James Bondi filmi "For your eyes only" Roger Moore´iga

Agios Nikolaos Anapafsas

Roussanou klooster

Varlaam

Mul oli tahtmine veel ühte kloostrit külastada ja me peatusime tagasiteel Agios Nikolaos Anapafsase juures. See kõrgus otse väikese parkla kohal, kus ole paar autot. Avo jäi alla ootama, mina hakkasin reipalt mööda kaldteed ja treppe üles ronima. Võttis ikka võhmale, aga õnneks oli suur osa teest puude varjus.

Agios Nikolause klooster on üks vanemaid, ehitatud ilmselt iidsema kloostri müüridele. Kuna kalju on pindalalt üsna väike, on klooster ehitatud vertikaalselt mitmele korrusele. Korrused on ühendatud sisetreppidega. Erinevalt teistest külastatud kloostritest tohtis siin igal pool pildistada. Gruppe ei olnud, ainult mõned üksikud turistid veel peale minu. Jumal tänatud, sest üksi oleks ehk kõhegi olnud. Tegemist oli üsna müstilise paigaga.

Kohe sissepääsu juures on kloostri algusaegadest säilinud Püha Antoniuse kirik ja krüpt, kus varem hoiti kloostri reliikviaid. Seintel on osaliselt säilinud 14. sajandi freskod.

Katholikon ehk peakirik asub teisel korrusel ja see on ehitatud 16.sajandil. Kirik on peaaegu ruudukujuline ja selle seinamaalingud tegi 1527. aastal kuulus Kreeta maalikunstnik Theophanes Strelitzas. Need on ühtlasi vanimad teadaolevad Theophanese signeeritud teosed.

Ülemsel korrusel olid munkade eluruumid, luukamber ja Ristija Johannese kirik.

Tee lõppes platvormiga, millelt avanesid taas uhked vaated. Nägin ka parklat ja Avot väga kaugel all. See oli kindlasti kõige põnevam klooster ja mul oli hea meel, et siia tulin. Aga jalad tudisesid, kui alla jõudsin. Ilmselt võtsin natuke liiga kiire tempo.

Tänaseks lõpetasime programmi ja sõitsime hotelli tagasi. Seekord lähenesime hotellile natuke-natuke paremat, aga ikkagi väga järsku teed mööda, kus oli üks ülikitsas kurv ümber majanurga. Aga hakkasin sellega siin Kreekas juba harjuma.

Hotellitoas me kaua ei viitsinud vedeleda, läksime aeda valget veini jooma, mille Avo hotellibaarist ostis. Väga mõnus hotell ja mõnus aed.

Varsti suundusime alla külla õhtust sööma. Tripadvisor soovitas Ouzeri Pappas Taverni. Mina tellisin tzatziki ja capuccino, Avo sealiha. Väga mõnud koht oli, istusime terrasil vaatega külale. Aga ei ühtegi teist külastajat. Off-seasoni võlu.

Hakkas juba hämarduma. Jalutasime natuke küla peal enne kui hotelli tagasi läksime.

Kõrghooajal avaneb siin ilmselt hoopis teine pilt

Teisipäev, 04.10

Lahkusime peale hommikusööki hotellist ja Meteorast ning võtsime suuna Pelioni poole. Kuni Larissani oli 4-realine tee ja liikusime päris jõudsalt. Läbi ja ümber Larissa sõit võttis aega, kuna seal oli taas palju valgusfoore.

Larissa ja Volose vahel on tohutu tasandik, kus tee kulgeb suht kitsalt ja noolsirgelt põldude vahel. Igal pool oli lubatud 70km/h, aga kõik sõitsid sajaga. Näha midagi ei olnud, sest kahel pool teed oli kõrge võsa. Taas olid kõik teeservad täis puuvillatupse. Vahepeal nägime ka suuri puuvillahunnikuid.

Volosesse soovitas Gaia perenaine meil minna, aga kui me olime sadamasse jõudnud ja läbi raskuste parkimiskoha leidnud, otsustasime ikkagi, et ei viitsi suures linnas kõndida ning sõitsime edasi.

Larissa ja Volos on Tessaalia suurimad keskused, elanikke mõlemas alla 150000. Volos oli antiikmütoloogias see asula, kust kuulus Iason oma argonautidega kuldvillakut läks otsima.

Tee tõusis kiiresti mägedesse ja algasid kuulsad Pelioni külakesed. Ano Volos ja Portaria. Viimases sõime ka lõunat. Külastasime ka mõnda suveniiripoodi. Ühes neist olid väga kenad ehted.

Portaria

Mesitarud tee ääres.

Pilioni poolsaar on tamme- kastani- ja pöögimetsadega kaetud mägine piirkond. Kliima on siin niiskem ja loodus sügisesem. Kreeka mütoloogia järgi elasid siin kentaurid ja jumalad käisid siin suvitamas. Piirkonna asustasid 13.sajandil kreeklased, kes põgenesid siia osmanitte ikke eest.

Meie hotelli Tsagarada külakeses oli veel tund aega sõita, kuigi ainult 35 km. Tee keerutas mäest üles ja siis jälle alla. Suurema osa sõitsime pöögimetsas ja seetõttu väga palju vaateid nautida ei saanud. Pelionis tundub olevat palju niiskem, siin oli ka sügisesem. Isegi ilm muutus jahedamaks.

Meie hotell Maistra asus külast väljas mäenõlval. Loomulikult tuli parklasse jälle püstloodis üles sõita. Aga selle eest, milline vaade rõdult! Tuba oli suur ja väga mugav. Suurepärane koht, kuigi ainult 3*, parim meie reisil.

Kreeklased armastavad ikka romantikat!

Rand paistab nii lähedal, aga tegelikult on sinna üle 5 km serpentiine.

Olime küll väsinud, aga otsustasime ikkagi alla mere äärde sööma minna. Hotelliperemees soovitas ühte kalarestorani siit 5km. Seda viit kilomeetritt sõitsime 10 minutit. Aggelika Kalatavern oli normaalne, laia valikuga. Mina võtsin kalasupi, Avo merekarbid.

Tagasisõit ülesmäge toimus juba pimedas. Järskudel serpentiinidel oli ikka väga halb nähtavus. Mägedes peaks autodel ka külje peal tuled olema. Hotelliteele keerates kraapisingi meie vaesel Toyotal esipampersi katki nagu hommikul selgus.

Tänase päeva suurim seiklus ootas meid üleval parklas, kui selgus, et siin kitsas vahes oli üks auto juba ees. Püüdsime jätta oma auto otse tee lõppu, aga siis selgus, et ega ikka käsipidur ei pea nii järsu kallaku peal. Isegi edasikäik ei tahtnud pidada. Oleksin äärepealt vastu kivimüüri tagurdanud, sest auto otsustas iseseisvalt allamäge nihkuda. Pika pusimise peale mahtusime siiski teise auto kõrvale ära. Käed värisesid, kui tuppa jõudsime. Avol ka.

Avo läks alla receptionisse veini ostma. Peremees andis maja kulul, kui kuulis, mis meil juhtunud oli. Väga armas temast. Ja lõpuks jäid ju kõik terveks.

Kolmapäev, 05.10

Ilus päikeesetõus rõdult. Hommikusöök aias, vaatega. Väljas on külm ja lubab ka vihma. Peremees tõi kandikuga hommikusöögi lauale. Praemunad tomatikastmes, omatehtud sai, või, keeks ja puuviljad. Capuccinot sai ka. Meie kõrvallauas olid taas ameerilased, seekord Floridast. Neile väga Kreeka meeldis.

Hommikusöök serveeriti sellel terrassil

Hotell Maistra

Avastasime, et meie auto pamper oli kannatada saanud. Aga muidu ei hullu midagi. Sõitsime Pelioni küladega tutvuma.

Tsagarada esmapilgul erilist muljet ei jätnud, ta asub pöögi- ja kastanimetsas ning puude all oli üsna pime. Otsisime Tsagarada Xourichti vana silda, aga väravad olid ees ja sinna ei saanud. Eks neid sildu ole juba nähtud ka.

Tsagarada uusehitised

Algul kulges tee laiade lehtmetsade all hämaruses, aga ühel hetkel jõudsime metsapiirist kõrgemale ja saime kauneid vaateid imetleda. Kaugemal all paistis meri.

Neochori külas keerutasime mäest üles Agios Dimitriose kiriku juurde. Kirikus pidid olema põnevadseinamaalingud, aga nagu enamikesse kreeka õigeusu kirikutesse, ei saanud me ka siia sisse. Kuigi värav oli isegi avatud, siis uksed olid ikka kindlalt suletud. Millest oli kahju muidugi.

Küla oli korras, kenad majapidamised, kahekordsed valged majad helesiniste aknaluukidega.

Agios Dimitriose kirik ja kellatorn

Pelioni külad on väga populaarsed tänu traditsioonilisele arhitektuurile, hästi säilinud kohalikule koloriidile ja kaunile loodusele. Oluline roll on muidugi ka ilusatel mererandadel. Zagoria külad olid minu meelest ehedamad, aga need asuvad sisemaal.

Argalasti on suurem keskus. Sadas just vihma, kui me välja läksime. Seetõttu suundusime MiniMarketisse ja ostsime sealt maiustused kodustele kingituseks. Ostsime ka õhtuks nipet-näpet sööki, sest tundsime juba ette, et ei viitsi kuhugi välja sööma sõita. Argalastis on huvitav kellatorn.

Chorto külake asub mere ääres, seal on väike kanal paatidele ja rand. Kuigi sadas ja järjest kõvemini, otsustasime Avoga ujuma minna. See oli väga tore, meri oli soojem, kui väljas. Panin meie riided
seljakotiga ühe paadi külje alla, et nad märjaks ei saaks. Ümberriietumine oli vihma käes pisut ebameeldiv, aga nii kõvasti ka ei sadanud, et kohe läbimärjaks oleksime saanud.

Chorto rand

Kohe ranna ääres oli tavern, istusime maha ja meile toodi ka menüü. Siis aga hakkas igast suunast inimesi kogunema ja me ei viitsinud oodata. Sõitsime edasi järgmisse külakesse, Milinasse,

See oli väga armas koht, kus piki mere kallast hulk tavernaid ja kohvikuid, paljud kahjuks küll suletud. Leidsime toreda koha, kus paistis kohalike melu. Andsin taas nõrkusele järele ja tellisin head kala, mille hind on siin Kreekas kiloga. Praad maksis 21€, seega ka ei midagi ületamatut. Avo tellis taas frititud krevette ja jäi väga rahule. Nagu ka vähemalt kuus kassi meie ümber. Siinsed kassid näevad natuke närakamad välja. Tundub, et tegu on rohkem koerte piirkonnaga, kes hulgakaupa karjasid valvavad.

Milina on turistide hulgas populaarne väike kaluriküla, kust on pärit silmapaistvaid kapteneid, käsnasukeldujaid, laevaehitajaid ja kalureid. Praegu oli külaküllpigem väljasurnud, kui meie tavern välja arvata.

Kell oli juba 16, seega võtsime suuna tagasi (nagu ka mu plaanis oli ette nähtud). Lavkose külake esmapilgul midagi erilist ei kujutanud, seega me peatust ei teinud. Otsustasime hoopis suuna kodu poole keerata, sest reisiväsimus hakkas juba kergelt tunda andma ja me ei tahtnud ka pimeda peale jääda.

Hotellis ma magasin terve tunni, väga hea uni oli. Ja õhtul ka jäin probleemideta magama. Reis hakkab lõpule jõudma. Jäänud on veel paar päeva tagasisõitu ja siis kojulend.

Neljapäev, 06.10

Magasin päikesetõusu maha. Kuna hommikusöök on 9-12, siis polnud vajadust kiirustada. Hommikusöök oli taas väikese valikuga, aga eelmisest erinev ja väga maitsev-maitsekas. Näiteks pooliku apelsinikoore sees jogurt.

Küsisin peremehelt, miks sellel hotellil on ainult 3 tärni ja ta ütles, et 4 tärni hotellil peab olema bassein ja restoran.

Otsustasime täna hommikul veel mõned Pelioni külad üle vaadata, mis eile külastamata jäid. Alustasime oma kodukülast Tsagaradast. See on metsane hõredalt asustatud küla. Siin asuval väikesel Agia Paraskevi kirikuväljakul kasvab tuhandeaastane plaatanipuu.

Agia Paraskevi kirik

'

Sõitsime taas juba tuttavat teed mööda Miliesi, kus tegime ühes toredas poes šoppingut. Poes olid prantsuse vanadaamid, kes ei suutnud kuidagi ostmist lõpetada. Ostsin ise puuvillaseid kaelasalle ja ehteid. Ühe seebi ka, milles oli kurki ja teolima!

Kõige rohkem soovitatakse külastada Vizitsat, mis pidi olema kõige ehedam ja kõige enam pildistatud küla. Siin on eriti hästi säilinud traditsiooniline arhitektuur, uhked renoveeritud kahekordsed härrastemajad, paksud kiviseinad ja kitsad aknad, mis pidid kohalikke kunagi türklaste sissetungide eest kaitsma.

Kirik oli muidugi suletud, eraldiseisva kellatorniga nagu paljud siinsed. Reisiraamatutes kiidetakse maalitud ikoone ja muud sisustust kirikutes, aga sisse ei saa kuhugi, uksed kindlalt suletud. Isegi Eestis on palju tõenäolisem kirikusse sisse saada kui siin.

Majapidamisi on erinevaid

Vizitsa keskväljakul on palju kohvikuid, millest enamus olid praegusel hooajal juba suletud.

Milieses on säilinud väike lõik kitsarööpmelisest raudteest, millel auruveduriga rong ikka veel sõidab. Läksime tagasiteel Vizitsast ka seda vaatama, et minu rongihuvilisele vennale Kallele pilte saata. Rongi kahjuks ei olnud, aga pisike kollane raudteejaam vääris samuti pildistamist.

Raudtee kulgeb mööda mäekülge kaunil maastikul kuni Pelioni keskusesse Volosisse välja. Kunagi oli see oluline ühendustee kohalike külade vahel. Nädalavahetuseti pidi saama ka tänapäeval selle rongiga sõita.

Natuke maad kõndisime mööda rööpaid. Tegelikult oleks võinud seal kaugemalegi jalutada. Paar paarikest mööduski meist. Oli näha, kuidas raudtee mööda mäekülge teiselpool orgu kulgeb.

Edasine tee läks taas piki merekallast. Kala Negras käisime ujumas. See oli väike, aga päris elav koht. Tavernad ja poed piki mereäärset teed. Vahepeal oli ka rand rannatoolidega. Need olid enamasti küll juba hunnikutesse tõstetud ja rannal oli peale meie veel ainult üks inimene. Leidsime ka väikese riietuskabiini. Merepõhi oli mõnusalt liivane ja läks taas kiiresti sügavaks. Väga tore oli ujuda või õigupoolest hulpida.

Otsustasime oma järgmisse peatuspaika sõita kõige kiiremat teed mööda ja võtsime GPSist kiirtee keelu maha. Meie tänane hotell oli half boardiga, seega võtsime ühest suuremast bensiinijaamast natuke näksimist, ei hakanud suuremat lõunapausi tegema.

Kiirtee oli täitsa kena, läbisime ka mõned lühemad tunnelid. Meri paistis aeg-ajalt. Meie hotell oli Kamena Vourlas, mis tundis täitsa armas kuurort. Vahelduseks oli päris tore saabuda tsivilisatsiooni.

Meie hotell Mitsis Galini Wellness & Spa on suur kompleks 226 toaga. Tavaliselt ma sellistes ööbida ei armasta, aga ju siis polnud ümbruskonnas midagi sobivamat leida. Enam ei mäletagi, mille järgi selle valisin. Hotell on 5*, meie tuba oli teisel korrusel. Otse all oli SPA ümmargune klaaskatus, aga kaugemal bassein ja meri. Seega vaatel polnud vigagi. Pealegi ootas meid toas tervitus proseccopudeli ja snäkkide näol, mis oli väga kena.

Jõime prosecco ära ja läksime välja jalutama. Kõndisime mööda kalamehest, kes lubas uhkelt ennast ja oma saaki pildistada. Tõsi, ta puhastas oma kala sisikonna sinnasamasse merevette. Aga küllap seerändab kiiresti mõnda näljasesse kõhtu.

Poed olid meie jaoks ebahuvitavad, tavernad ka, sest meil oli õhtusöök hinnas. Seega kaua me ei jalutanud. Külas oli uus ja uhke Agios Panteleimoni kirik, mille uksed, ime küll!, olid avatud. Sees ei olnud kedagi, saime mõnuga ringi jalutada ja pildistada. Ilus kirik! Selle kellalöögid kostsid meile nii õhtul kui hommikul.

Off-season Kamena Vourlas.

Õhtusöök oli täitsa normaalne, aga ei midagi erilist. Eks me oleme Kreeka maitsetega juba ära hellitatud. Kui küla olimüsnagi inimtühi, siis meie hotellis oli rahvast palju. Ja kuigi ka väljas basseini ääres olid lauad ja toolid, siis meid sinna istuma ei lubatud. Selline natuke kummaline asjaajamine. Mis kinnitab veelkord, et sellised kombinaathotellid ei ole meie maitse jaoks.

Reede, 07.10

Hommikusöögisaal oli tohutusuur ja rahvast täis. Valik oli korralik, aga ei viitsinduki palju süüa. Kohviga läks päris palju aega.

Lahkusime hilja, peale 11. Algul sõitsime kiirteid vältides, aga meie tee keerutas kogu aeg kord ühel- kord teiselpool kiirteed ja oluliselt midagi huvitavat näha ei olnud. Otustasime edasi sõita ikkagi mööda kiirteed. Aga enne keerasime ühte linnakesse, et veel ujumas käia. Silt näitas randa ja leidsime tõesti kena rohelise veega lahesopi. Tuul aga oli väga kõva ja me ei julgenud vette minna. Eriti soe ka polnud.

Tragana rand teel Ateena lennujaama.

Niisiis võtsime suuna oma lennujaama Sunset Apartemendi poole. Sissetšekkimine läks sujuvalt ja tegu oli täitsa kena kohaga. Väga abivalmis noormees juhatas meid veidi eemal asuvasse Artemise külla, kus on ka rand ja palju söögikohti.

Sattusime kenasse promenaadi äärsesse taverni. Söögid olid taas head, aga aega läks tavapärasest kauem. Kibelesime juba autot ära andma. Rand oli kena ja tundus hoolimata tugevast tuulest ka täitsa ujutav. Kahetsesime, et ei olnud oma ujumisriideid kaasa võtnud.

Lennujaama oli 15min sõita. Jõudsime kohale kenasti, aga tagastamise parkimisplatsi ei leidnud. Ei leidnud GPS ega google map, silte ka polnud. Tegime kolm tiiru enne kui Avo taipas google´i kaardi järgi, kuhu peab keerama. Avise mees ütles, et see on jah probleem, mida kõik teavad, aga keegi ei tee midagi.

Alati on suur kergendus, kui saab auto õnnelikult ära antud.

Majutuse noormees tuli meile oma mikrobussiga lennujaama järele, see teenus oli tasuta. Homme hommikul viib ta meid 15€ eest lennujaama tagasi. Kui midagi õhtusöögiks tahame, siis väike menüü on laual, anname talle teada ja ta toob kohale. Samuti toob meile hommikusöögi.

Tellisimegi õhtusöögiks süüa. Hommikuks toodi ka kuivikuid, moosi, koort ja mett.

Laupäev, 8.10

Kojusõit!