Arktilised mängud - komöödia edasijõudnutele Endlas

Olin väga positiivselt üllatunud. Teadsin ju küll, et Endlas töötab mitu minu lemmiknäitlejat, muuhulgas Sepo Seeman (kes vist on küll juba sealt lahkunud), Ago Andersson ja Andrus Vaarik ning kõik nad osalesid ka "Arktilistes mängudes". Aga sellist suurepärast ansamblimängu kogu pundilt, sellist kummaliste suhete pillerklaari ma ei julgenud oodata. Seda enam, et üks mu tuttav oli istunud pooltühjas saalis ja sellestki kambast läks osa pärast esimest vaatust minema. Ma ei tea, mis tookord valesti oli, aga seekord oli saal täis, inimesed naersid samades kohtades, kus minagi (vähemalt minu ümbruses) ja aplaus oli ka korralik. Sepo Seeman on kusagil öelnud, et tegu on komöödiaga edasijõudnutele.
Väga tabav minu meelest.

Tegelikult oli minu eelhäälestus minna vaatama parajat janti, sest Andrus Vaarik mängis vanamutti ja Kadri Rämmeld vanameest. Ha-haa, teadagi, millise nalja peale välja minnakse. Tegelikult oli aga Vaariku tegelane väga tõsiselt ja vaoshoitult mängitud, võib-olla õige väikse muigega suunurgas. Tema Marja-Terttu oli väsinud ja kulunud, kuigi kunagi ilmselt väga värvikas naisterahvas olnud. Piltide peal oli ta parukaga, selles etenduses millegipärast kiilakas. Millest on kahju, sest tema välimuse järgi jäi natuke arusaamatuks, millest selline elevus tema ümber ikka veel. Kahju hakkas temast igatahes, kuigi ega ta teistele enda ümber ei halastanud. Oli üks paras egoistijuurikas.

Marja-Terttu Zeppelini isiku kohta saime pigem teada teda ümbritsevate inimeste suhtumisest. Näiteks Seemani mängitud 30 aastat noorem abikaasa Piano Larsson, kes täie tõsidusega planeeris Marja-Terttuga muusikabisnisisse minekut või tema surma lavastamist. Nende kahe vahel paistis olevat mõistmine ja poolehoid, vähemalt Piano Larssoni poolelt. Seeman ja ka Andersson tema sõbra ja ärikaaslase Arijoutsina mängisid samuti pigem vaoshoitult. Nende suhteid omavahel või teiste laval olnutega võis pigem aimata, kui täielikult mõista. Eriti kuna tegu on triloogia kolmanda osaga, mille esimesi ma näinud ei ole. Ilmselt saab esimestes osades rohkem aimu nende kahe mehe elu tagamaadest.

Juba mainitud Kadri Rämmeld vana Vili Autio osas ja Priit Loog lihtsa töötu šveitseri Intijani rollis mängivad rohkem üle võlli ja koomika peale. Aga see ei häirinud, pigem andis lavastusele vürtsi juurde. Kahekesi moodustavad nad ülimalt tegusa ja kokkuvõttes üsnagi optimistliku paari. Priit Loog, kes tegi uskumatult hea rolli "Serafimas ja Bogdanis", mängis ka nüüd suurepäraselt lihtsat, veidi pudistavat soome jõmmi, kellel oma unistused ja põletav vastamata armastus. Täiesti uskumatu tüüp oli Kadri Rämmeldi 70-aastane vanamees, kellel nooruses oli ilmselt mingi liin Marja-Terttuga ja kes ikka veel lootis tema tähelepanu võita, vähemasti käis salaja vanamuti une ajal tema tisse näppimas. Ühest küljest oli Rämmeld täiesti usutav vanamees, mis on uskumatu saavutus, sest mehel naist on palju lihtsam mängida, kui naisel meest. Teisest küljest oli ta ikka pööraselt naljakas oma agaruses ja väärikas solvumises. Nii Vaarikul, kui Rämmeldil on stseenid, milles ei kujutakski ette õigest soost näitlejat, see oleks ülimalt üle võlli olnud.

Laval on veel Carita Vaikjärv ja Lauri Kink, kellel küll tagasihoidlikumad rollid, aga kes sulandusid suurepäraselt truppi.

Näidendi on kirjutanud kuulus soome kirjanik ja näitleja Leea Klemola koos oma venna Klaus Klemolaga. Need nimed tuleb meelde jätta, kuigi nad juba ongi maailmas päris tuntud. Tegemist on nagu juba eespool öeldud, musta huumori tulevärgiga, samas hakkasin tegelastele kaasa elama ja tundsin nii mõneski stseenis pitsitust rinnus. Vaesed soome kollid ja nende askeldused! Vägisi tulevad meelde iirlase McDonaghi näidendid ja Tarantino filmid. Klemolate tegelased on küll pisut maisemad ja just sellepärast eladki neile rohkem kaasa.

Lava oli põhjamaiselt hämar ja põnev. Väga ägedad ja usutavad olid paadistseenid. Au ja kiitus lavakujundajale ja kunstnikule.

Hiiumaal

Käisime Hiiumaal ühel ilusal pikal nädalavahetuse tripil. Sellest on vähemalt 15 aastat, mil viimati sel saarel käisime. Minnes oli ilm jube, sadas läbisegi lund ja vihma, maantee oli pööraselt libe. Aga Hiiumaal paistis päike. Päikest nägime vilksamisi juba Rohukülas enne kui ta mere taha loojus. Sõitsime Leigeriga, mis on uus, ilus, väga mugav ja avar. Korralikku kohvi saab ja süüa ka, kui on tahtmist.

Teel Hiiumaale

Rukkirahu tuletorn

Kui Heltermaale jõudsime, oli juba pime. Sõitsime lennujaamast mööda Hiessaarele, kus metsavahel oli meie Valhalla puhkemaja. See oli küll pisike, aga päris tore majake, kus kõik mugavused olemas. Saunamaja oli eraldi. Suvel on siin kindlasti eriti tore. Asukoht täiesti privaatne.

Valhalla puhkemaja

Väike kööginurgaga elutuba

Lae all oli magamislavats, väga mugav, kusjuures

Hiiumaa maitsed

Lae alla magamislavatsile ronisime järsust trepist, mis oli pigem redel, aga saime hakkama. Terve elutoa sein oli suur aken ja valges nägime taamal merd.

Hommikul oli meie maja juurde lahele maandunud suur luigeparv.

Hommikune meri kusagil lennujaama kandis.

Kärdla lennujaam

Alustasime autoga liikumist Kärdla suunas, põhjapoole. Teele jäi Helmerseni kivikülv - "väikesed killud" jääaegsest hiidrahnust, mis ei pidanud siinse kehva ilmastiku survele vastu ja lagunes suurteks kamakateks. Kivikülv sai oma nime Eesti päritolu baltisakslasest teadlase Gregor Helmerseni järgi, kes seda kohta teaduslikult kirjeldas.

Paluküla kiriku püstitasid 19. sajandil siinsed suurmaaomankud Ungern-Sternbergid. Hoone oli esialgu mõeldud perekonnakabeliks, selle all on silinderjate võlvidega kelder. Paraku osutus põhjavee tase liiga kõrgeks ja matuseplaan kukkus läbi. Küll aga töötas see ilus pühakoda kärdla kiriku abikirikuna kuni 1939. aastani. Vene ajal kolis siia nõukogude sõjaväeladu, tornis oli vaatluspost. Hoone hakkas tasapisi lagunema ja põles maha 1990. 

Jõudsime Hiiumaa pealinna Kärdlasse. Kärdla kesklinn ja üldse kogu asula on väga kenad. Ilmselt eurorahade toel on keskväljak väga sümpaatseks ja inimsõbralikuks muudetud. Aga inimesi nägime väga vähe, needki samasugused turistid nagu meie. Ei autosid maanteedel ega matkajaid looduses, Hiiumaa on talvel ikka suht väljasurnud. Mis oli ju omamoodi toregi.

Kärdla pritsumaja

Kärdla tuletõrjeselts asutati kalevivabriku juhtkonna pooltjuba 19. sajandil. Vabatahtlik tuletõrjujate seltsloodi 1924. aastal. Paar aastat hiljem hakati ehitama pritsumaja, mis kehvade majandusolude tõttu sai valmis alles 1937.aastal. Praegu tegutseb hoones turismiinfo.

Keskväljak

Kaheksast paviljonist koosnev pergola keskväljakul

Päevakeskus asubki keskuses

Kärdla vanima maja ehitas 1851. aastal põline Hiiumaa rootslane Pisa Mats. Hoone kuulub tänaseni sama suguvõsa esindajatele. Kärdla ongi tegelikult endine hiiurootslaste küla, mille kohta vanim kirjalik ülestähendus on aastast 1470.

Kärdla vanim maja aastast 1851

Hiiumaa moodsaim sadam asub loomulikult Kärdlas. Sadama ajalugu on seotud kalevivabrikuga. Sadam rajati 1849. aastal selleks, et oleks lihtsam transportida vabriku toorainet ja valmistoodangut. II Maailmasõjas Kärdla sadam hävis. Tänaseni on säilinud villavabriku ladu ja ait. Praegune sadam avati 2014.

1849. aastal ehitatud villalaos hoiti Uus-Meremaalt ja Austraaliast saabunud suuri villapalle.

Kärdla muuseumi peahoone asub Pikas majas, kus varem elasid kalevivabriku direktorid. Vabrik ise hävis II Maailmasõja ajal tulekahjus. Nõukogude ajal viidi siin läbi abielustseremooniaid. Praegu on Pikas majas lisaks muuseumile ka käsitööpood, kust meiegi mõned suveniirid kodustele kaasa ostsime. Muuseumisse ie hakanud minema, sest meile oli juba selgeks saanud, et aega polegi nii palju saarega tutvumiseks.

Kalevivabrik rajati Ungern-Sernbergide poolt 1830. aastal. Pika Maja ees asuv vabrikuväljak moodustaski selle südamiku. Tänaseni on säilinud väljaku külgedel asuvad meistrite majad, mis olid mõeldud elamuteks vabriku kõrgematele ametnikele.

Meistrite majad

Pikk tänav oli kunagi linna oluline äri- ja vaimse elu keskus. Siin on elanud ja tegutsenud hulk tähtsaid kultuuri- ja äritegelasi. Majad on siin uhked, aiad veelgi uhkemad. Rahvas kutsus seda tänavat kunagi Seitsme Jürna uulitsaks.

Kärdla asub sadu miljoneid aastaid tagasi maale kukkunud meteoriidikraatris. Tänapäeval on selle sündmuse tunnistajaks arteesiakaevud ehk survelised põhjavee väljavoolukohad, kus kohalikud käivad joogiks kõlbulikku vett võtmas. See meestrerahvas pildil elab 12km kaugusel ja kasutab joogiks ainult arteesiakaevude vett. Eriti Aia tänava koduõuedel on näha kauneid purskkaeve.

Tahkuna rannapatarei on hästi säilinud, aga tihedalt metsa kasvanud

Tahkuna malmist tuletorn ehitati 1875.aastal Pariisis ja toodi osadena kohale. Tegemist on Hiiumaa kõrgeima tuletorniga. Tahkuna tuli on nähtav 33km kaugusele merele.

Tahkuna neem on Hiiumaa põhjapoolseim tipp

Labürint on üks iidsemaid maagilisi märke ja ehitatud riituste kohti inimkonna ajaloos. Labürinte kasutati viljakusmaagia, soodsate tuulte, edukate reiside jms. loitsimiseks. Labürinte ehitasid ning kasutasid indiaanlased, etruskid ja saamid, viikingid ja rannarootslased. Esimene kirjalik teade Hiiumaa labürintidest on aastast 1844 kui Karl- Ernst von Baer mainib labürinte Hiiumaa põhjatipus. Tänaseni on säilinud hiiurootslaste aegne labürint Kootsaare poolsaarel.

1997. aastal asutatud Hiiumaa Kuninglik Karskete Ölutinautlejate Selts võttis üheks omajooneks labürinditraditsiooni taastamise Hiiumaal ja on sellest ajast rajanud 8 kivilabürinti saare eri paikadesse, esimese neist Tahkuna poolsaarele.

Tahkuna neemel asub Mati Karmini tehtud mälestusmärk Estonia katastroofis hukkunud ja orvuks jäänud lastele. Tahkuna on Hiiumaa kõige põhjapoolsem tipp ja kõige lähem punkt Estonia hukkumiskohale.

Parvlaev Estonia uppus 28.septembril 1994. aastal, olles teel Tallinnast Stockholmi. Hukkus 852 inimest, leiti ainult 95 hukkunu surnukeha. Mälestusmärk püstitati kohaliku kooliõpetaja Ants Rebase algatusel ja suures osas annetuste toel. Ükski laevas olnud lastest ei pääsenud eluga. Neile hukkunud lastele, aga ka kõigile katastroofi tagajärjel orvuks jäänud ja sündimata lastele ongi see mälestusmärk pühendatud.

Keset metsa leidsime vana kalmistu ja selle keskel arhailise väljanägemisega pisikese kabeli. Malvaste Prohvet Eelija õigeusukabel pandi kokku Puski endise kaupluse palkidest 1925. aastal seoses õigeusu kalmistu rajamisega Malvaste külla. Pole täpselt teada, millal kauplusehoone Puskile ehitati, kuid arhiivimaterjalide põhjal arvavad ajaloo uurijad, et see võis olla 1906. aastal. Kellatorni tippu pandi kohaliku metsniku valmistatud männipuust rist. Vahepeal seisis kabel tühjana, aga taastati selle sajandi algul ning on pühakojana tegev siiani. Kirikusse sisse me ei saanud, aga pildistasin läbi akna.

Altarilaua sees on pühakute säilmed

Reigi kirikuga seostub minul kõigepealt Jüri Müüri võimas film "Reigi õpetaja", kus mängisid vennad Mikiverid ja Elle Kull. Filmi aluseks on tõestisündinud lugu pastor Lempeliusest kes laskis truudusetuse pärast oma naise pea maha raiumise teel hukata.

Praeguse pühakoja laskis ehitada parun Ungern-Sternberg oma vabasurma läinud poja Otto Dietrich Gustavi mälestuseks. Kirik õnnistati 1802. aastal. Kiriku kõrval on Ungern-Sternbergide perekonna hauaplats. 

Reigi kirikus on arvestatav kunstikollektsioon, mida me kahjuks küll ei näinud, kuna kirik oli suletud. Veidi eemal asub pastoraadihoone. Siin tegutsesidki reaalselt elanud pastor Lempelius, tema naine Catharina Wycken ja abiõpetaja Jonas Kempe, kelle traagilise armukolmnurga  põhjal kirjutas Aino Kallas novelli "Reigi õpetaja". See novell oligi aluseks Jüri Müüri filmile. 

Lempeliusest isegi skandaalsema kuulsusega oli Andreas Anton Kroll, kes sai Reigi pastoriks 1714. aastal. 1727. aastal vabastati ta ametikoha pealt „ristiusu põhitõdede halva tundmise“ pärast. Pärast seda kolis Kroll Ruhnu saarele pastoriks, aga ei saanud sealgi kohalikega läbi. 1738. aastal laskis omaenda väimees arvatavasti kohalike ässitusel Krolli maha.

Kaunis barokkstiilis pastoraadihoone valmis 1779. aastal. 1966. aastani oli siin vanadekodu, hiljem oli hoone kasutusel osalt korteritena. Nõukogude aja lõpus elas siin pööningukorrusel mõnda aega noor kirjanik Tõnu Õnnepalu. Viimased aastakümned on maja seisnud tühjana. Alates 2013.aastast avab pastoraat suviti taas uksed kunstigaleriina.

Kõrgessaare mõis oli omal ajal väga oluline majanduskeskus Hiiumaal. Mõisa rajas 16. sajandi lõpus Vene bojaar Perwoy Putilov, kes Liivi sõjas rootslaste poolele üle oli tulnud. Hiljem sai mõisaomanikuks krahv Jakob De la Gardie, kes muuhulgas rajas siiakanti Eesti esimese klaasikoja. Toodangu turustamiseks ja Stockholmiga ühenduse pidamiseks asutas De la Gardie Eesti esimese regulaarse laevaliini, mis algas Kõrgessaare sadamast.

Kahjuks on Kõrgessaare mõisa peahoone hävinud, aga säilinud on ait, valitsejamaja, teenijatemaja, tallid ja osaliselt kaks lubjapõletusahju. Paremini on säilinud 1880. aastail ehitatud viinaköök, kus praegu asub külalistemaja.

Kõrgessaare mõisa 1881. aastal ehitatud viinavabrikus asub nüüd külalistemaja

1911. aastal ostis võõramaistele osanikele kuulunud aktsiaselts “La Viscosa” mõisamaad, et rajada siia kunstsiidivabriku. Proovitoodangust aga kahjuks kaugemale ei jõutud, algas Esimene maailmasõda ning 1917. aastal õhiti hoonekompleksi tähtsamad osad. Alles jäi aga omapärane nimi Viskoosa, mida nüüd kannab rahvasuus Kõrgessaare alevik.

Kõpu on iidne asulakoht, siit on leitud hulk kivikalmeid. Kõpu küla rajati arvatavasti vajadusest tornivahtide ja teenistujate eluasemete järele. 17. sajandil asus siin ka väike Kõpu mõis, mis tänaseks on hävinud. Külatee äärde 1933. aastal ehitatud nelipühilaste palvemaja taastati hiljuti kohaliku külaseltsi poolt ja siin tegutseb rahvamaja.

Kõpu rahvamaja taastati külaseltsi "Valguskiir" poolt

Kõpu tuletorn on ehitatud kivist ja ulatub tegelikult kõrgemale Tahkuna tuletornist, kuna ta asub ligi 70 meetrit merepinnast. Kõpu poolsaare lähedal asub kurikuulus Hiiu madal, kus sajandite jooksul on palju laevu hukkunud. Just sellepärast oligi juba keskajal põletav vajadus siia tuletorn ehitada. Hiiumaale 16. sajandil jõudnud katk takistas küll pikka aega ehitustöid, aga 1531. aastal alustas Kõpu tuletorn lõpuks  plinkimist ning on vanuselt kolmas töötav tuletorn maailmas.

Tuld põletati torni otsas lahtisel raudrestil, puude ülesvinnamiseks kasutati vintsi ning tulevalvajad tõusid torni tippu mööda torni väliskülge kulgevat puittreppi. Alates 1805. aastast hakatipuude asemel põletama kanepiõli ja veel 50 aastat hiljem petrooleumi. Hiljem ehitati torn kõrgemaks, uude lambiruumi seati üles poleeritud messingist peeglid ja nende ette 25 õlilampi nii, et valgus kolmest küljest merele paiskus ja selge ilmaga kuni 55 versta kaugusele paistis. 

1900. aasta Pariisi maailmanäituselt osteti uus pöörleva optikaga masinaruum. II Maailmasõja ajal sai torn kannatada, aga taastati kiiresti peale sõda. Praegune süsteem töötab 1981. aastast.

 

Tuletorni kõrval on uhke kohvik, mis kahjuks talviti on ilmselt suletud

Hiiumaa tuletornide ajalugu väärib meenutamist. 19. sajandi keskpaigani kasutati saarel ehitusmaterjalina kivi. Kivist on ehitstud näiteks Kõpu tuletorn. Sellele nn kiviperioodile järgnes ajajärk, mil püstitati malmist Tahkuna ja Ristna tuletornid. 20.sajandit seevastu võiks nimetada raudbetooni kasutamise ajajärguks. Sellest materjalist on tehtud näiteks Tohvri tuletornid.

Ristna nina on Hiiumaal läänepoolseim punkt ja siingi plingib laevadele tuld tuletorn. Sarnaselt Tahkuna omale monteeriti ka Ristna tuletorn kokku Pariisist toodud detailidest. Üheaegselt tellitigi Hiiumaale Pariisist kahe tuletorni osad. Ristna torni välimust muudeti kõvasti peale Esimeses Maailmasõjas saadud pommitabamust. Vanasti oli Ristna tuletorn kuulus oma udusireeni poolest, mis andis halva nähtavuse korral laevadele märku, et maa on ohtlikult lähedal.

Jalutasime ka mere äärde, kuigi päris Ristna ninani ei jõudnud. Päike hakkas loojuma ja oli metsa all oli juba päris hämar. Kui tavaliselt on Ristnas suured lained, siis seekord oli tuulevaikne.

Ristna poolsaarel asub ka Kalana küla, mis on tuttav Õnnepalu romaanist "Paradiis". Loomulikult tahtsime ka seal ära käia ja sõitsime pikalt külateed mööda väikese sadamani. Kus täpselt Õnnepalu maja asus, seda me muidugi ei teadnud.

Kalana sadamat hakati välja ehitama juba Rootsi kuninga Gustav II Adolfi valitsemise ajal 17.sajandil. Sadama eesmärk oli tol ajal eelkõige merepääste toetamine. 19. sajandil kasutati Kalana sadamat metsa- ja ehitusmaterjalide väljaveoks. Nõukogude ajal, kuni 1980. aastateni asus siin kalurikolhoosi “Hiiu Kalur“ üks peamisi kala vastuvõtupunkte ja laevade talisadamaid. Eesti Vabariigi taastamise järel seisis sadam pikalt kasutuna. Praegu asub siin jahisadam.

Kuna läks juba päris pimedaks, siis sõitsime tuldud teed tagasi oma majakesse.

Raba loojuva päikesega

Hommik oli karge ja udune. Puud ja põõsad olid härmas, maa valge. 

Seekord võtsime suuna ida pooleja ekslesime natuke aega väikestel metsateedel. Lõpuks pidime ikka pika maa tagasi tagurdama. Möödusime Kukka kividest ja jõudsime Suuresadamasse.

Suuresadama oli, nagu nimigi ütleb, kuni 19.sajandini Hiiumaal ja kogu Läänemerel tuntud laevaehituskeskus. Esmakordselt ilmus Suuresadama rahvusvahelistele merekaartidele 1570. aastal Sääre sadama nime all. Keskaja lõpus oli siin mitu suurt lubjaahju ja ehitati laevu. Siin valmisid esimesed suuremad kolmemastilised ookeanipurjekad “Hioma” ja kaks “Andreast”.

Uue hoo sai sadam 18. sajandil Stenbockide ja 19. sajandil Ungern-Sternbergide valitsemise ajal. Neid hiilgeaegu meenutab praegu veel Suuresadama ait.

Suuresadama ait ehitati 18. sajandi lõpus. Hoonel on kolm korrust vilja ja laevaehitusmaterjalide hoidmiseks ning täies ulatuses võlvkelder.

Viimased suured laevad ehitati Suuresadamas Eesti Vabariigi algusaastatel ja Nõukogude aja alguses ehitati veel mõned kalalaevad. 1960-ndatel asus siin Hiiu Kaluri kolhoosikeskus. Tänapäevalgi tegutseb siin laevaremondiettevõte ning ehitatakse erinevaid puidust paate, tegeldakse ka rannakalanduse ning kalatöötlusega.

Kuri värvilistest maakividest Kuri õigeusu kiriku koolimaja ehitati 19. sajandi lõpus koos kiriku ja preestri majaga. Tol ajal Vene Tsaaririigi toel valminud koolid, kuhu võeti õppima ka õigeusku mittekuuluvaid lapsi, andsid hea panuse lihtrahva haridusele. Nendest koolidest arenesid lõpuks neljaklassilised kihelkonnakoolid. Õpetajateks olid köstrid, kes abistasid ühtlasi ka preestrit jumalateenistuse toimetamisel. Kolm korda avati Kuris kool ja kolm korda ka sulgeti, viimast korda 1999. aastal. Praegu kuulub maja Pühalepa Naistekojale, kes on maja remontinud ja korras hoidnud.

Koolimaja kõrval on samast materjalist Kuri Kristuse Taevaminemise kirik, mis tundus põnevamgi, kuigi kõvasti lagunenud. 19. sajandi lõpus jõudis usuvahetusliikumisega Hiiumaale õigeusk. Lootuses parandada oma majanduslikku olukorda ja protestiks mõisnike kontrollitava luteri kiriku vastu, astusid eesti ja läti talupojad massiliselt õigeusku. Mitmes piirkonnas kaasnes sellega ka väljaändamine Venemaa hõredalt asustatud aladele, et omandada maad. Kahjuks ei andnud usuvahetamine soovitud tulemust, pigem tõi kaasa maaomanike kiusamise. Seetõttu astusid mitmedki talupojad salaja luteri usku tagasi.

Parimatel aastatel oli Kuri õigeusukoguduses üle 1500 liikme. Kogudus likvideeriti maksejõuetuse tõttu 1952. aastal ja seejärel kasutati kirikut sõjaväe laona. Hiljem seisis kirik tühjalt ja lagunes. Kuna tegu oli nn. tüüpprojektiga, siis ei võetud hoonet ka kaitse alla. Aastast 1999 on kirik võetud kultuurimälestiste registrisse, aga restaureerimiseks vahendeid pole leitud. Kahju muidugi.

Kallaste pangal paljastuvad siluri ajastu lademed. Tegu on umbes 500m pikkuse ja üle 7m kõrguse astanguga, mis kerkis merest suhteliselt hiljuti - umbes 2000 aastat tagasi. Vanapaganal olevat siin koobastes kunagi sepikoda olnud, kus ta kohalikele relvi valmistanud. Siis aga läksid kohalikud vanapaganaga riidu ja see kolinud ära Vohilaiule. Koopasuu sulges ta suure kiviga.

Hiiumaa vanim kiviehitis on Pühalepa kirik, mille torn oli parajasti remondiks alla võetud. Esimene kivikirik ehjtati siia 13. sajandil gootistiilis. Liivi sõja ajal 16. sajandil kirik lõhuti venelaste poolt ja taastati 17. sajandi alguses. Sellest ajast pärineb uhke hilisrenessansistiilis kivikantsel. Sajand hiljem tehti põhjalik ümberehitus, mis on säilinud tänaseni. 

Kuna tegu oli ehitusplatsiga, siis ei saanud me ka kirikuaeda kolama minna. Kaslmistul pidi asuma kaks Hiiumaal ainulaadset rõngasristi ja ketasrist. Samuti Suuremõisa mõisa rajaja Ebba Margaretha Stenbocki väike barokne kabel. Vene ajal kasutati kirikut laona, nüüd on ta jälle pühakojana tegev.

Suuremõisa uhke barokkstiilis mõisaansambli omanikeks on olnud hulk kuulsaid aadlisuguvõsasid nagu De la Gardied, Ungern-Sternbergid, Stenbockid ja Stackelbergid. Aastal 2001 toimus siin Ungern-Sternbergide suguvõsa sajakonna liikme kokkutulek.

Mõis rajati 16. sajandil ordufoogti residentsiks. Tookord tunti seda Pühalepa mõisa nime all. Suuremõisa nimi tuli sajand hiljem. Praeguse barokkstiilis härrastemaja laskis ehitada juba eespool nimetatud Ebba Margaretha Stenbock 1760. aastal. Kõrvalhooned valmisid kümmekond aastat hiljem. Oma õitsengu tipul kuulus mõisa juurde tervelt 33 hoonet. 

Peale riigistamist 1920.aastal asusid mõisasse koolid ja need tegutsevad erineval kujul siin tänapäevani. Tänu koolidele on peahoone ja ka mitmed kõrvalhooned tänapäevani säilinud. Kõrvalhoonetes asub spordikompleks, erinevad käsitöökojad, juuksur, baar, kauplused, noortekeskus ja isegi pank.

Juba hommikul kerkinud udu muutus üha tihedamaks, mida rohkem me lõuna poole sõitsime. Putkaste mõis oli täiesti uttu mattunud. Mandril juba sellist paksu piimjat udu naljalt ei kohta.

Putkastet, varasema nimega Saulepa mõisa on mainutud juba 1532. aastal. Nagu Suuremõisagi, olid ka Putkaste omanikeks aegade jooksul De la Gardied, Ungern-Sternbergid, Stenbockid ja Stackelbergid. Nõukogude ajal asus peahoones Putkaste sovhoosikeskus ja maja tehti korda. Kahjuks on häärber Eesti Vabariigi tulekuga taas unustusse vajunud.

Käina kirik ehitati 15. ja 16. sajandi vahetusel. Hiiumaal oli gooti stiilis Käina kirik oma 600 istekohaga suurim ja selle põranda all on palju haudu. II Maailmasõjas tabas kirikut süütepomm, mille tagajärjel pühakoda peaaegu maani maha põles. Tulekahju hävitas muuhulgas ka Rudolf Tobiase isa tehtud oreli. Kiriku ees asub kivirist, mille alla on maetud Tobiase vanaema isa Jausa Juhan Jurman.

Nõukogude ajal ümbritseti Käina kirik masina-traktorijaamaga, nii nagu ikka tol ajal kombeks oli. Tänapäeval on nii kirik, kui masina-traktorijaam varemetes ja moodustavad päris omapärase ansambli.

Vaemla Villavabrik asub kunagises mõisaküünis ilusa külavahetee ääres ja oli meile üllatuseks avatud. Villavabrik asutati juba 1950-ndatel aastatel ja tänaseni kasutatakse siin vanu masinaid. Nooremapoolne naisterahvas oli väga jutukas ja me võrdlesime muuhulgas Võru- ja Hiiumaa lammaste heinasöömisjõudlust.

See siin peaks olema Poolas toodetud sajandivanune kraasimismasin.

Üks tore elamu villavabriku lähedal

Praegune Kassari kabel on ehitatud 18. sajandil, aga juba paar sajandit varem oli siin asunud puidust kabel. Kassari kabeli teeb unikaalseks rannaroost katus, teisi selliseid Baltikumis ei leidu. Elektrit pühakojas pole ja siiani tegutseb kogudus küünlavalgel.

Kabeliaeda on maetud hulk Stackelberge ja Kõleri maalidel oleva Kristuse prototüüp Villem Tamm. (Peab minema Kaarli kirikusse seda Villemit vaatama). Kirikaeda on maetud ka Marie Underi vanavanemad. Ja Olev Eskola, kes näitlejana jäi küll oma vanema venna Ants Eskola varju, aga kuidagi liigutav oli leida tema hauda siit üksildasest ja iidsest surnuaiast Stackelbergide keskelt. Oma elu viimased aastad veetis ta Kassaris ning oli hiidlaste seas väga armastatud. 

Marie Underi pink kabeli ees

Kõige põnevam koht Kassari poolsaarel on Sääretirp. Täna oli see täiesti uttu mattunud. Sääretirp on ligi kahekilomeetrine kitsas maanina Kassaris, Siin on kitsas matkarada, kus kohtasime isegi paari matkaseltskonda. Raja alguses kasvab kiduraid põõsaid ja rohttaimi, lõpus on kiviklibu. Vesi oli siia kuhjanud väiksemaid jääpanku.

Läbi paksu udu on aimata päikest

Põgusa peatuse tegime ka Orjaku sadamas, aga siin ei olnud hingelistki.

Hakkas taas kiirelt hämarduma ja me suundusime Kärdlasse tagasi. Emmaste kant ja kogu Kagu-Hiiumaa jäi seekord nägemata. Kärdlas tahtsime Rannapaargusse sööma minna. Uks oli lahti ja mingi jube bänd harjutas hääli lahti. Meil oli päris hea meel, kui kuulsime, et koht on reserveeritud.

Läksime hoopis Mamma Miasse ja see osutus väga toredaks kohaks. Toidud olid maitsvad ja õhkkond oli mõnus. Avo ütles, et ta ei ole nii head mereannisuppi varem saanud.

Veetsime viimase öö oma puhkemjas ja kella 11-se praamiga sõitsime tagasi mandrile.