Arktilised mängud - komöödia edasijõudnutele Endlas

Olin väga positiivselt üllatunud. Teadsin ju küll, et Endlas töötab mitu minu lemmiknäitlejat, muuhulgas Sepo Seeman (kes vist on küll juba sealt lahkunud), Ago Andersson ja Andrus Vaarik ning kõik nad osalesid ka "Arktilistes mängudes". Aga sellist suurepärast ansamblimängu kogu pundilt, sellist kummaliste suhete pillerklaari ma ei julgenud oodata. Seda enam, et üks mu tuttav oli istunud pooltühjas saalis ja sellestki kambast läks osa pärast esimest vaatust minema. Ma ei tea, mis tookord valesti oli, aga seekord oli saal täis, inimesed naersid samades kohtades, kus minagi (vähemalt minu ümbruses) ja aplaus oli ka korralik. Sepo Seeman on kusagil öelnud, et tegu on komöödiaga edasijõudnutele.
Väga tabav minu meelest.

Tegelikult oli minu eelhäälestus minna vaatama parajat janti, sest Andrus Vaarik mängis vanamutti ja Kadri Rämmeld vanameest. Ha-haa, teadagi, millise nalja peale välja minnakse. Tegelikult oli aga Vaariku tegelane väga tõsiselt ja vaoshoitult mängitud, võib-olla õige väikse muigega suunurgas. Tema Marja-Terttu oli väsinud ja kulunud, kuigi kunagi ilmselt väga värvikas naisterahvas olnud. Piltide peal oli ta parukaga, selles etenduses millegipärast kiilakas. Millest on kahju, sest tema välimuse järgi jäi natuke arusaamatuks, millest selline elevus tema ümber ikka veel. Kahju hakkas temast igatahes, kuigi ega ta teistele enda ümber ei halastanud. Oli üks paras egoistijuurikas.

Marja-Terttu Zeppelini isiku kohta saime pigem teada teda ümbritsevate inimeste suhtumisest. Näiteks Seemani mängitud 30 aastat noorem abikaasa Piano Larsson, kes täie tõsidusega planeeris Marja-Terttuga muusikabisnisisse minekut või tema surma lavastamist. Nende kahe vahel paistis olevat mõistmine ja poolehoid, vähemalt Piano Larssoni poolelt. Seeman ja ka Andersson tema sõbra ja ärikaaslase Arijoutsina mängisid samuti pigem vaoshoitult. Nende suhteid omavahel või teiste laval olnutega võis pigem aimata, kui täielikult mõista. Eriti kuna tegu on triloogia kolmanda osaga, mille esimesi ma näinud ei ole. Ilmselt saab esimestes osades rohkem aimu nende kahe mehe elu tagamaadest.

Juba mainitud Kadri Rämmeld vana Vili Autio osas ja Priit Loog lihtsa töötu šveitseri Intijani rollis mängivad rohkem üle võlli ja koomika peale. Aga see ei häirinud, pigem andis lavastusele vürtsi juurde. Kahekesi moodustavad nad ülimalt tegusa ja kokkuvõttes üsnagi optimistliku paari. Priit Loog, kes tegi uskumatult hea rolli "Serafimas ja Bogdanis", mängis ka nüüd suurepäraselt lihtsat, veidi pudistavat soome jõmmi, kellel oma unistused ja põletav vastamata armastus. Täiesti uskumatu tüüp oli Kadri Rämmeldi 70-aastane vanamees, kellel nooruses oli ilmselt mingi liin Marja-Terttuga ja kes ikka veel lootis tema tähelepanu võita, vähemasti käis salaja vanamuti une ajal tema tisse näppimas. Ühest küljest oli Rämmeld täiesti usutav vanamees, mis on uskumatu saavutus, sest mehel naist on palju lihtsam mängida, kui naisel meest. Teisest küljest oli ta ikka pööraselt naljakas oma agaruses ja väärikas solvumises. Nii Vaarikul, kui Rämmeldil on stseenid, milles ei kujutakski ette õigest soost näitlejat, see oleks ülimalt üle võlli olnud.

Laval on veel Carita Vaikjärv ja Lauri Kink, kellel küll tagasihoidlikumad rollid, aga kes sulandusid suurepäraselt truppi.

Näidendi on kirjutanud kuulus soome kirjanik ja näitleja Leea Klemola koos oma venna Klaus Klemolaga. Need nimed tuleb meelde jätta, kuigi nad juba ongi maailmas päris tuntud. Tegemist on nagu juba eespool öeldud, musta huumori tulevärgiga, samas hakkasin tegelastele kaasa elama ja tundsin nii mõneski stseenis pitsitust rinnus. Vaesed soome kollid ja nende askeldused! Vägisi tulevad meelde iirlase McDonaghi näidendid ja Tarantino filmid. Klemolate tegelased on küll pisut maisemad ja just sellepärast eladki neile rohkem kaasa.

Lava oli põhjamaiselt hämar ja põnev. Väga ägedad ja usutavad olid paadistseenid. Au ja kiitus lavakujundajale ja kunstnikule.