neljapäev, 25. mai 2023

Tööreis Taisse: Hua Hin, Cha Am ja Bangkok

Mai lõpus oli mul meeldiv võimalus Tai Turismiameti ja Thai Airwaysi kutsel osaleda agendireisil Taimaale, täpsemini Hua Hini ja Cha Ami kuurortitesse ning Bangkokki. Olin ka varem korra Bangkokis käinud, aga Hua Hini ja Cha Am olid seni nägemata. 


25.05 Tallinn Stockholm

Tartu-Tallinn buss oli mõnusalt pooltühi. Tööd teha ei viitsinud, lugesin Imelist Ajalugu Kristluse saladustest. Ka minu ees istunud naine tuli samale Stockholmi lennule.
 
Mul oli äriklassi pilet (suur tänu Thai Airways!), aga SASi puhul ei olnud sellel mingeid eeliseid, järjekord lennujaamas oli üks. Mul oli check-in tehtud, tahtsin pagasit ära anda. Tallinna lennujaamas on päris mõnus söögikoht, aga sealgi olid oma nipid, mis hinge täis ajasid. Vaatasin, et saab ka ise maksta, ei pea kassa järjekorras seisma. Võtsin juustusupi ja jogurti. Tahtsin ka capuccinot, aga tasse ei olnud. Vajutasin nupule, et äkki ilmub, aga kogu laar lörises rõõmsalt aluse sisse. Selgus, et pidin ikkagi ootama järjekorras, supp ja jogurt näpus, et maksta. Siis sain ka papptassi.


Aga supp oli hea ja kohv ka. Lugesin ja laadisin telefoni, igaks juhuks.

Lend väljus õigeaegselt. Äriklass eristus sellega, et istusin eespool ja minu kõrvale ei pandud kedagi. Lennuk oli üldse pooltühi. Kohe hakati ka jooke jagama. Kasutasin juhust, et minu eest on Tai Turismiamet rohkem maksnud ja tellisin punast veini. Kuna lend oli nii lühike, siis jätkus veini ka hotellis limpsimiseks.

Lend läks libedalt, aga see-eest on Arlanda lennujaam tõeline pain in the ass. Kõndisin ja kõndisin mööda tühje koridore, õnneks mingil hetkel algasid ka sildid pagasi märgiga. Järelikult liikusin õiges suunas. Kott oli raske ja sain ainult ühte kätt kasutada (kuna ma veebruaris kukkusin jää peal oma õlavarreluu katki ja selle paranemine võtab ikka hullult aega). Lõpuks algasid pagasilindid, Oslo ja Munich, aga Tallinnat ei kusagil. Küsisin sümpaatse mustanahalise koristaja käest. Ta kõndis minuga tabloo juurde, kus kõik saabuvad lennud kirjas. Kõik peale Tallinna. Liikusin edasi ja ennäe imet, äkki märkasin oma pruuni kohvrit lindi peal kurvi võtmas. Tegin paar jooksusammu, et kott teisele ringile ei läheks ja siis hakkasin välja orienteeruma.

Exit silte polnud esialgu kusagil näha. Küsisin Baggage claimist, näidati suund kätte. Jõudsin suurde saali, kus olid ka sildid. Väljusin hoonest ja ei saanud muhvigi aru, kuhu suunas minema hakata. Teadsin, et hotellini oli alla kilomeetri, polnud ju mõtet taksot võtta. Küll aga küsisin taksojuhtide käest teed. Ega nemad ka hästi juhatada osanud, sest kõik oli üles kaevatud ja ega lennujaama ümber reeglina jalakäijatele teid ei olegi.

Koperdasin raske kohvri ja kotiga üle tee ja mööda kahtlasi teeradasid, kuni nurga tagant ilmus esimene suurem hotell Clarion. Selle ümbert minnes jõudsin ka oma hotelli Comfort Arlanda Airport.

Check-in käis kähku, kuigi lobbys oli rahvast kõvasti. Tundub, et siin ei ole üksnes hotell vaid ka kohtumis ja töötamise paik. Oli palju noori, mõned istusid kokteiliklaaside taga, mõned tegid läpakaga tööd, mõned mängisid piljardit. Melu oli palju.

Natuke maadlemist liftiga ja olingi 1. korrusel oma toas. Tuba oli suur ja aknast pastis osa lennujaamast ja muid büroohooneid ning parklad. Aga see oli päris tore vaade.


Läksin alla veel midagi hamba alla vaatama. Tellisin baarist take away lihapalle kartulipudruga. Sain makaronid mingi hakklihasodiga. Üks kehvemaid eineid, mida 17 euroga ostnud olen. Aga burgerit ka ei tahtnud.

Hotell tundub selline noortepärane ja rohesäästlik. Aknalaual lebotamise koht, taaskasutusmaterjalid, lakoonilisus, puit ja metall, palju lampe. Kella 7-paiku laskus ootamatult varjav ruloo akna ette. Mõned tunnid hiljem tuli taas eest ära. Ilmselt toimis vastavalt päikesele.


26.05 Hotellist lennujaama

Hommikusöögilaud oli rikkalik, samas lihtne ja öko. Palju rahvast, aga otsa ei saanud midagi ja trügimist polnud. Koristati kiirelt. Kohv oli tavaline, aga eripiimasid vähemalt 4, laktoosivaba, soja jne. Mingid väikesed smuutid ja teraviljatopsikud. Munapuder nägi hea välja, mitte nii pulbrine. Väga viisakad ja sümpaatsed asiaatidest ja aafriklastest teenindajad.


Laman voodis ja hakkan tunnikese pärast lennujaama orienteeruma. Hea, et võtsin sooja kampsuni kaasa. Seda läks vaja juba Tartu-Tallinn bussis, aga ka lennukis. Ja täna on Stockholmis ainult 14 kraadi.

*****
Googlemaps näitas lennujaama 750m, aga ma ei saanud väga selle järgi orienteeruda. Liikusin siiski õiges suunas, kuni avastasin, et kõik viidad näitavad 1,2 ja 4 terminali. Kiire piletikontroll näitas, et mina vajasin 5. Üks takso pidas kinni ja ütles, et tulge peale, sinna ei saagi jala. Ühtne hind terminalide vahel pidi olema 175SEK.

Kui terminali juurde jõudsime, oli hind juba 275SEK. Võib-olla ma tõesti kuulsin valesti. Maksin firma kaardiga, aga suslik ei tahtnud tšekki anda. Algul otsis kuskilt sahtlist suvalise välja ja kirjutas peale 275SEK. Ma ei olnud sellega nõus, raamatupidajad oleks mu maha löönud. Lõpuks laskis juht õige summaga lipaka masinast välja, aga mul jäi hinge paha tunne, et olen kõvasti pügada saanud. Kuni netist vaatasin, et eurodes oli see 24. Seda ju polegi Skandinaavia kohta nii palju.

Veendusin uuesti, et Arlanda on nõme lennujaam. Pikad mõttetud koridorid vahelduvad poodide ja baaridega. Kõik on kuidagi kaootiline. Õnneks on mul olnud vähe siitkaudu lendamisi.

Passikontrollis oli 2 saba ja mõlemad jäid just enne mind toppama. Tekkisid pikad järjekorrad. Mina sain õnneks läbi enne, kui aeg kriitiliseks läks.

Istun siin viimases väravas ja näen läbi akna meie lennukit. See ei ole just kõige suurem, 3+3. Õnneks sain koha akna alla, eile õhtul tegin check-ini ära. Loodame, et püsib kindlalt õhus.

 
Tegelikult on päris mõnus molutada ja lugeda ja mobiilist muusikat kuulata.


Lend

Lennuk oli siiski suur ja mugav, 3 + 4 + 3. Ja korraldajad olid meie grupikesele kõigile kolmekohalise rea broneerinud. Tänu sellele muidugi, et lennuk oli pooltühi. Magada siiski väga palju ei saanud, sest meil Eestis oli ju päev. Tutvusime põgusalt teiste grupiliikmetega. Nina oli Tai Turismiameti Stockholmi esindaja, temaga suhtlesin varem meili teel. Ta oli tailanna ja täiskasvanuna Rootsi kolinud. Kaks nooremapoolset meest olid Rootsist, Margret Islandilt ja Vera Soomest. Üks rootsi noormeestest osutus samuti rahvuselt tailaseks. Tema vanemad kolisid Rootsi, kui ta oli kolmene ja on tänaseks tagasi Taisse kolinud. Noormees jäi aga Rootsi ja pärast meie trippi sõidab üle nelja aasta oma vanemaid vaatama.

Kohe peale starti toodi esimene söök. Sai valida kolme roa vahel, mina võtsin kana kartulipudruga. See oli väga hea. Lisaks sai, või, valgehallitusjuust, läätsesalat (seda ma ei söönud) ja koogitükike. Punast veini jõin ka.

Filme vaadata ma ei viitsinud, valik läheb järjest kehvemaks. Aga raamatut ja ajakirja lugeda oli täitsa mõnus. Vahepeal tukastasin natuke ja kella 21 paiku Eesti aja järgi sättisin ennast magama. Und väga ei tulnud, aga lõpuks vast kolm tunnikest ikka magasin. Siis pandi tuled põlema ja toodi hommikusöök. Kõht mul tühi ei olnud, aga ei raatsinud ka söömata jätta. Ja tõepoolest, nii hästi pole varem ükski toit maitsenud, kui see lennukisöök kell 23:44 Rootsi aja järgi.



27.05 Päev Petchaburis ja jõudmine Hua Hini

Maandumine ja passikontroll läksid libedalt, pidin andma sõrmejäljed ja ilma prillideta mingile klaaskerale naeratama. Meiega liitusid veel Tais elav Jurirat ja taanlanna Lyke. Ning täiesti ootamatult Thai Airwaysi esindajana ka puhast verd eestlanna Marina, kes elab juba 8 aastat Stockholmis. Ta on väga jutukas ja räägib muidugi hea meelega ka oma emakeeles. Lisaks kohalik giid. Vahetasime vetsus riided õhemate vastu ja suundusime kahe bussiga Petchaburi poole. Teel tegime väikese hommikusnäki ja jääkohvi peatuse. Tundub, et söömine on siin reisil peamine märksõna.


Petchaburis tehti meile Keeree Massage salongis tai massaaži. Kõigepealt pesti kõigil jalad ära, mis peale 11 tundi lennukis oli muidugi väga mõistlik tegu. Selga panime lohvakad püksid ja särgi ning siis pandi meid kõiki kõrvuti mattidele siruli. Pabistasin natuke oma katkise õla pärast, aga minu massöör, kogukam noorepoolne tailanna, oli väga osav. Muid kohti väänas ikka täiega, vahel oli mõnus, vahel ka mitte niiväga. Valisin keskmise tugevusega massaaži ja mõtlesin hiljem, et milline see tugev veel peaks olema. Tailannad on väikest kasvu, aga käed on neil tugevad. Andsime kõik ka 100bahti jootraha. See ei jäänud meie reisil ainukeseks massaažiks.


 

Massaažisalongi ees ootas meid juba lasterongi moodi buss, millegi meid viidi linnatuurile. Tegemist on ühe Taimaa vanima asulaga, mille kesklinnas on palju templeid ja uhke kuningapalee. Giid, meesterahvas, rääkis palju, aga ma ei saanud suurt midagi aru. Esiteks kuulsin halvasti ja teiseks pole mu inglise keel piisavalt hea pakutud tai aktsendi jaoks. Ega ei jaksanud väga tähelepanelik olla ka peale pikka lennusõitu.


Kõigepealt aga peatusime jõe ääres, et minna väga mõnusasse hipsterite kohta Rabieng Rimnam Phetchaburi lõunat sööma. Koht oli väga hubane, vaatega jõele ja toidud ülimaitsvad. Mul oli veel eelmistest kordadest kõht täis, aga natuke proovisin ikka. Kana pakuti ja krevette ja mingit "golden glory" nimelist veetaime. Ja muidugi riisi ning kookosesuppi. Mõned toidud olid minu jaoks päris spaicy´d. 

 

Edasi kõndisime jala mööda pikka kitsast tänavat, mida ääristasid pudi-padi poed ja kohalike kohvikud. Palju oli ägedat tänavakunsti, kassiteema oli valdav. Aga jube palav oli, 35 kraadi. Hoidusime varju niipalju kui saime.


Hiina pood

Kuninga pilte on muidugi palju, aga rahva seas ta tegelikult populaarne ei pidavat olema





Petchaburi vanalinn asub Pheti jõe ääres, mis tai keeles tähendab teemanti

Käisime Wat Yai Suwannarami templis, mille vanimad hooned on ehitatud 300 aastat tagasi. Ordinatsioonihalli sisenemiseks pidime jalanõud ära võtma. Uhke kullast Buddha kõrgus postamendil ja tema külgedel oli palju väiksemaid kullast kujusid. Seintel on säilinud paarsada aastat vanad ajaloolised freskod. Mõned inimesed palvetasid. Üks turske oranžis riietuses munk sättis kunstlilli ja askeldas ilmselt annetuste kallal.





Annetused

Mingis varjualuses käis varjuteater ja meile õpetati origaami tegemist. Eriti huvitatud me polnud, sest väsimus hakkas tunda andma. Tahtsime juba oma hotelli sõita. Õnneks jättiski giid meiega hüvasti ja me kolisime oma bussidesse. Teepeal tegime vahepeatuse supermarketis Seven/Eleven, kus teised ostsid hotelli kaasa snäkke, aga mina ei tahtnud midagi. Külastasin hoopis peldikut, milleks oli vannitaoline moodustis auguga põrndas. Kõrval oli veevann ja kopsik, aga ma ei kasutanud neid igaks juhuks, puuduvad oskused.

Meie hotell Let´s Sea Hua Hin osutus väga meeldivaks. Meid võeti kummardustega vastu nagu ikka Tais. Passid korjati kokku ja pakuti samal ajal jooke. Näiteks proseccot. Hotellis on ainult 40 tuba ja turvalisuse kaalutlustel pole toanumbrid järjekorras. Minu tuba oli näiteks 49, kõige tagaotsas esimesel korrusel. Rõdult sai otse hiiglapikka basseini. Basseinis ma kõigepealt käisingi. Päris hästi sain oma käega ujutud, kuigi kiiresti väsis ära. Vesi oli soojavõitu.



Tuba on hiigelsuur ja vannutuba ka. Vannituba on mitmeosaline, keskel vetsupott, ühes servas jaguzzi ja kraanikauss, teises lihtsalt kraanikauss. Poti taga on dušš. Väga luks!



Varsti läheme tänavatoitu sööma. Pärast seda võiks magada.

***********
Hua Hin on elav ilusate laiade liivarandadega kuurort. Eestlased tunnevad pigem Phuketit ja Pattayat ning saari. Hua Hin on rahulikum ja ehk ka veidi luksuslikum sihtkoht, kus ka kohalikud armastavad nädalalõppe veeta.

Heaks näiteks on tänavatoiduturud, mille hulgast ägedaimat Tamarind Marketit ka meie külastasime. See turg on avatud reedest pühapäevani ja oli isegi meie reisi ehk off-seasoni ajal rahvast paksult täis. Mängis ootamatult hea bänd: lauljanna ja kitarrist. Putkasid oli reas hulgim, aga mitte nii palju, et ei oleks jõudnud läbi käia. Igaüks pakkus taipäraseid sööke, grillitud krevette ja muid meremolluskeid, liha, vorstikesi, jooke, smuutisid, jäätist jne. jne. Väga raske oli valida ja kõik oli väga maitsev. Rahvas istus lihtsate puidust laudade taga ja tšillis. Päike oli loojunud ja temperatuur normaalne.





Tagasiteel läksime ka käsitööturult läbi, aga seal ei pakkunud miski eriti huvi. Läksime oma tubadesse magama.

Käisin õhtupimedas basseinis ujumas. Väga mõnus oli, isegi natuke karastav. 


28.05 Päev Hua Hinis

Äratuskell oli mul 7:30-ks pandud, aga magasin rahumeeli edasi. Ärkasin peale 8-t. Kuna kell 9 oli juba kokkusaamine lobbys, siis käisin kähku pesemas ja tõttasin hommikust sööma. Hommikusööki pakuti mere ääres väga mõnusas poollahtises restoranis. Mind pandi istuma lauda näoga mere poole. Kõik teenindajad on siin (ja kogu Taimaal) üliviisakad, kummardavad ja tervitavad kogu aeg. Tellida tuli menüüst. Ma jäin pisu hätta, aga lõpuks sain väikese omleti, mozzarellat ja prantsuse toaste, mis osutusid magusaks. Mahla ja capuccinot ka muidugi.

Hommikusöök vaatega merele


Meie hotelli aed

Meie esimene tänane vaatamisväärsus oli Khomapastri käsitsi puuvillatrükkimise vabrik. Pühapäeviti on see küll kinni, aga  avati ekstra meie jaoks. Saime igaüks endale koti trükkida. Valida oli kolme pildi vahel: lilled, ketid ja templifiguurid. Samuti sai valida värvide vahel. Mina võtsin figuurid ja kollase värvi. Väga ilus kott tuli.




Pärast saime šopata ka poes, kus oli ahvatlevaid käsitsimaalitud riideesemeid müügil: kotte, voodipesu, särke, kleite jne. jne. Kahjuks oli liiga vähe aega, ostsin ainult Maidule ühe särgi. Loodan, et see on talle paras ja ta kannab ka seda, sest see on ereroheline ja kaladega. (Pärast selgus, et see oli umbes M suurus ja hea tuttav P sai selle hoopis endale, kuna meie pere mehed nii väikseid suurusi ei kanna).


Loomulikult oli meie reisi põhieesmärk tutvuda kohalike hotellidega. Hua Hinis ja Cha Amis nähtud hotellide ühiseks nimetajaks on kindlasti "relax". Selle nimel on palju vaeva nähtud alates üliviisakast teenindusest, mugavatest avaratest tubadest ja sama avaratest vannitubadest koos vanniga, kaunitest rohelusse uppuvatest aedadest erinevate leboaladega, erineva suurusega basseinidest ja mõnusatest liivarandadest. Peaaegu kõigis hotellides on oma SPA. Esmapilgul väga sarnane Maldiivide paradiisiga. Aga eristavad seda saarteparadiisist igast küljest paistvad hiigelhooned ja kohe hotelli väravate tagant algav kaootiline linnaelu. Bangkokist sõitsime Hua Hini üle 2 tunni ja terve selle aja kulges maantee kõrval ühtlane kole linn. Kindlasti on Tais ka ilusat loodust ja hubaseid kohti, aga mina pole kahjuks neid nägema sattunud.

Relax hotellis Veranda Resort & Villas Cha Am

Külastasime kahte hotelli. Cape Nidhra Hotel Hua Hin oli väga edev, igal toal oli bassein. Aga meie hotell meeldib mulle rohkem.

Verso Hua Hin on natuke odavama klassi hotell ja see asub väiksemat sorti mäe kõrval, kus elab hulgaliselt väikseid ahve. Kunagi olid need suureks nuhtluseks, sest nagu ikka sellised pärdikud, kippusid ka nemad varastama ja hammustama. Pärast pikemat nuputamist on hotellis leitud lahendus. Neil on palgal oma valvur dresseeritud ahviga. See ahv on pisut suurem ja teisest liigist ning mägipärdikud kardavad teda. Igal hommikul käib valvur koos oma ahviga hotelliümbruse läbi ja lõhnastab niimoodi territooriumi. Mägipärdikud saavad sellisest sõnumist aru ja hoiavad eemale.

Nägime ka seda valvurist pärdikut. Natuke kahju oli temast, sest ta oli ikkagi vangistuses. Aga oma peremehega paistis ta väga hästi läbi saavat, kallistasid vahepeal.

Hotell Verso Hua Hin


Valvurpärdik

Mäe otsas on ka väike tempel ja suur kullatud Buddha kuju.

Verso hotelli territooriumil on väga populaarne jäätisekohvik, kus me saime omale ise jäätised kaunistada. Jäätised olid kohapeal tehtud ja väga maitsvad. Kuna aega jäi üle, siis tehti meile ka mojitovalmistamise koolitus.



Saime oma hotellis 45min puhata, kui tuli juba järgmise hotelli inspektsioon. Seekord naaberhotell Loligo Resort Hua Hin. Sellel on sama omanik, mis meiegi hotellil ja ta tuli meid ka tervitama ning tegi ise meile hotellide tuurid. Oli selline tüüpiline tai mees, veidi veider, tagasihoidlik, aga väga väärikas, oma hotelliärile pühendunud. Loligo hotell on tagasihoidlikum, kui meie oma ja see on mõeldud ka lastega peredele. Omaniku sõnul valivad nad oma külastajaid, püüdes hoida rahulikku ja mõnusat atmosfääri. Nagu ma aru sain, siis hiinlasi tema hotellidesse väga ei oodata.

Väike pood hotellis Loligo


Meie hotell on ainult täiskasvanutele, mis on ainus selline Hua Hinis, sest tegemist on peredele mõeldud kuurortiga. Alustas omanik aga restoranipidamisega 20 aastat tagasi, mis sai väga populaarseks nii välisturistide, kui kohalike hulgas.

Let´s Sea Hua Hin Al Fresco Resort



Samas kohas, kus algselt oligi restoran, toimus meil omanikuga õhtusöök. Kõigepealt pakuti meile kokteile mõnusas mereäärses istumisnurgas. Mina ja mõni veel, käisime kiiresti riideid vahetamas, sest me ei taibanud seda varem teha. Käisin isegi ruttu duši all ja pesin pead, sest hommikul ei jõudnud.


Õhtusöök oli puude all, väga romantiline. Toidud olid väga maitsvad, üldse mitte nii tulised, kui tavapärane. Isegi kohvi pakuti lõpuks. Meil oli väga lõbus Omanik oli jutukas nagu ka ka enamus inimesi meie seltskonnas.

Teised käisid vist veel basseinis, kilkeid kostis. Nüüd on vaikseks jäänud Ei tea, kas peaks ka minema, aega on veel uneni. Kuigi homme alustame juba kell 6 ehk pean 5:30 tõusma, mis eesti aja järgi on 1:30.


29.05 2.päev Hua Hinis

Pidime juba 5:30 ärkama, aga und ei tulnud ega tulnud. Vähkresin vähemalt kella 2-ni ja äratuskell tabas ikka väga ootamatult. Selgus, et ka teistel grupikaaslastel oli sama probleem. Ajavahe.

Käiin kiiresti duši all ja läksin lobbysse. Kell 6 oli start kalurikülla Hua Hini kälje all. Seal oli jõe ääres palju värvilisi paate. Kalamehed olid just merelt tulnud, lappisid võrke ja sorteerisid kalasaaki. Kalahooaeg praegu ei ole, pigem oli ämbrites krabisid ja muid molluskeid. Pärdikud ukerdasid mööda katuseid ja elektritraate, aga kraaklema ei kippunud.








Kohe avatakse siin kalaletid

Meie peal kohal kõrgus eile Verso hotellist nähtud templimägi, kus elasid need väiksesed problemaatilised pärdikud. Sõitsime sinna otsa ja sammusime mööda pikka treppi templi juurde. Siit avanes kena vaade Hua Hinile.







Tagasi hotellis käisime hommikmusöögil. Võtsin seekord munaputru praetud singiga ja jogurtit puuviljadega. Jogurt oli hapuvõitu, aga ikkagi hea. Millegipärast ma armastan reiside ajal hommikuks jogurtit süüa, kuigi kodus ma seda tavaliselt ei tee.

Peale sööki sõitsime tegelikult tuldud teed tagasi mere äärde, kuhu olid kogunenud vabatahtlikud krabipäästjad, seljas ühtemoodi sinisekirjud särgid. Tegemist vabatahtlike ühinguga Blue Swimming Crabs Bank. Üks vana kapten tegelevat krabide päästmisega juba 10 aastat. Igal hommikul käib ta kauritelt küsimas emaseid krabisid, kellel on munakurn kõhu all. Kuna munadega krabi söömine on keelatud ja selle eest võib suure trahvi saada, siis annavad kalurid hea meelega need ära. Vana kapten viib nad kuhugi mahutisse kooruma ja toob ühepäevased minu silmale nähtamatud krabipojad ämbritega mere äärde, et need siia vette lasta. Ühel emakrabil on olenevalt suurusest 300 000 kuni 1 000 000 muna. Ellu jääb neid ainult 1%, vabatahtlike abiga aga 5%.

See vana kapten teeb juba 10 aastat iga päev krabide päästmise tänuväärset tööd

Varsti sõitiski vana kapten, pisike kõhn mees käruga mootorrattal kohale. Käru peal oli mitu veetünni ja hulk ämbreid. Kõigepealt valati maha suuremad elukad, sabaga ehk horseshoes ((hobuseraua) krabid, suuremad ämblikkrabid ja merekarbid. Horseshoedele pidime märgid peale joonistama, siis toovad kalurid need tagasi, kui juhtuvad taas kinni püüdma. Mina kirjutasin oma nime enda omale ja viisin siis üle põlve kõrgusesse vette. Krabi jäi vaikselt ukerdama. Loodan, et tal tuleb pikk ja ilus elu!

Suuremad elukad



Siis tassisime äbritega minikrabid madalasse vette. Hea tunne oli küll pärast. Üks vanem tai abielupaar ühines ka meiega. Lõpus tegime koos pilti nagu ikka siinmaal kombeks on.




Siis algas järjekordne hotellide inspektsioon. Seekord vaatasime rohkem naaberkuurorti Cha Ami hotelle. Ace of Hua Hin ja Mida De Sea Hua Hin kuuluvad samale omanikule. Loomulikult alustasime jälle snäkkidega. Söömine on meie fämi põhitegevus.


Ace of Hua Hin

Anantara Hua Hin paistis teiste hulgast silma suure rohelisusega. Siin olid väikesed majakesed nagu džunglis, palju privaatsust ja looduslähedust. Aga hotell on juba 37 a vana ja seda oli ikka näha. Mulle väga ei meeldinud, aga teistele meie grupist küll. Igatahes vastuvõtt oli tore, meid tervitas värviline papagoi, kes nokkis käe pealt teri ja kordas meie sõnu.



Elu nagu džunglis

Hotell Avani+ Hua Hin Resort pakkus kõigepealt lõunasööki. Paraku oli see tervislik vegansöök, mis mulle eriti ei maitsenud. Olen vegansöökide osas üsna pirtsakas. Isegi tofu oli kuidagi nätske ja maitsetu. Mis kokkuvõttes oligi hea - sõin vähem. Ainult magustoit kõlbas, kuigi oli kookosega. Ja ananass oli imemaitsev.



Hotellis Avani+ Hua Hin Resort asub tuntud VLCC Heaolu- ja ilukliinik, kus meiegi saime valida nelja hoolitsuse vahel. Kaks neist olid erinevad tai massaažid, lisaks pakuti botoxi näosüste ja vitamiinide manustamist otse veeni. Minu jaoks oli päris šokeeriv tõdeda, et mõned meie grupist valisidki kahe viimase hulgast. Samas, miks mitte, kui selline huvi on. Kindlasti on teenus väga kõrgetasemeline.

Kõrgetasemeline piinakamber

Enamus valis siiski turvalisema massaaži, nii ka mina. Massaž kestis 2 tundi. Natuke kartsin taas käe pärast ja muidugi oli ka mõni koht väga valus, sest väike tailanna ikka vahepeal ronis põlvedega mul otsas. Aga üldiselt oli väga mõnus. Ma vist isegi tegin väikese snäpi.

Pärast hoolitsusi pakuti meile taas süüa ja seekord olid snäkid ülimaitsvad.


Õhtu oli käes. Tegime peatuse veel järjekordse ööturu juures. Kõndisin ringi ja otsisin suveniire, aga peale ühe külmkapimagneti ei leidnud midagi. Meie kamp istus juba ühes baaris ja ma ühinesin nendega. Kuigi tool oli ebamugav ja ma oleksin juba hotelli tahtnud. Telliti veel snäkke ja jooke juurde. Mina keeldusin söömast ja keskendusin joomisele.



Öine Hua Hin


Lõpuks kella 20-paiku tõid bussid meid hotelli. Loodetavasti saame täna paremini magada. Homme kell 9 on juba check-out.


30.05 Hua Hin Bangkok

Täna magasin hästi ja hommikul pidin alles kell 7 ärkama. Pakkisin kohvri ja käisin pesus. Siis hommikusöök mõnusas mereäärses paviljonis koos väikese šampanjaga ja oligi aeg hotelliga hüvasti jätta. Kummardused ja tänamised vastastikku, siis autode peale.

Täna vaatasime kahte hotelli Cha Amis, mis on Hua Hinist pisut Bangkoki suunas. Need olid väga head hotellid, eriti esimene, VALA Hua Hin. Seal pandi meile orhideedest ja jasmiinidest lillepärjad kaela. Hotelli omanik on šveitslasest meesterahvas ja hotell üsna euroopalik. Suur territoorium ja ilus rand. Toad ka muidugi ilusad ja avarad.


 Teine hotell, Veranda Resort & Villas Cha Am oli õige pisut tagasihoidlikum. Seal pakuti meile mõnusaid snäkke ja jooke ning jagati veel väikseid kingitusi nagu krabiga võtmehoidja jne.



Siis oli meil umbes tunnine sõit kuni lõunasöögirestoranini Daeng Seafood. Esmapilgul oli see päris kole koht, räpasevõitu madalad ruumid täis askeldavaid kohalikke. Osad müüsid mingeid söögiasju leti taga, osad tegid süüa. Imalhapukas aasiapärane lehk oli tappev. Pugesime läbi mingitest nurgatagustest ja jõudsime suht normaalsesse ruumi, kus üks laud oli puhas, teised ümberringi söömisjääkidest lookas. Nina tellis erinevaid sööke mitme peale ja need osutusid ülimaitsvateks. Esimest korda Tais olles saime valget kala, mis oli imehea. Lisaks mingi supp, riis, krabilihaga omlett jne. Magustoiduks väga mahlane arbuus.


Väike altar Buddhale on igas asutuses


Daeng Seafood esmapilgul head muljet ei jätnud, aga söögid on imemaitsvad

Veel poolteist tundi sõitu ja jõudsimegi Bangkokki oma hotelli The Peninsula. See on kindlasti üks kõige luksuslikumaid hotelle, mida ma oma elus olen näinud ja kogenud. Minu tuba oli 30. korrusel suure nurgaakna vaatega jõele ja linnale. Tuba oli suur ja ülimugav. Mööbel on antiikne ja hinnaline, aga kogu elu käib nuppudega, näiteks kardin jne. Kõik on hoolikalt läbi mõeldud, moodne ja ülimalt kliendisõbralik. Nii pehmeid patju ja tekke kogesin ma oma elus küll esmakordselt. Laual olid maiustused ja puuviljad ning tervituskirjad mulle, kui hotellikülastajale. Padjapüürile oli minu eesnimi tikitud ja lahkumise päeval oli see kenasti kingituseks pakitud.

Minu tuba 30. korrusel vaatega jõele


Vaade minu aknast


Tunni aja pärast tehti meile hotellitutvustus. Siis saime veelgi rohkem aimu selle edevusest. Hotellil on bassein õitsvate puude ja põõsaste keskel, SPA ja isegi helikopteri maandumisplats. Ülemistel korrustel on tohutusuured sviidid mullivanniga rõdul. Üks sviit on lennunduse-teemaline, vetsud ja muu staff sarnaneb lennukile. Mööbel oli hinnaline ja eritellimusel tehtud.

Sviit

Basseiniala

Hotellispaa

Hotellil on isegi oma landscape manager

The Peninsula

Pärast inspektsiooni oli meil hotelli esindajatega pidulik õhtusöök. Toidud olid pigem euroopalikud ja väga maitsvad. Erandiks lobster, mis minu poolest oleks võinud meres edasi ujuda. Õhtu oli väga lõbus. Hotelli manager oli pikk noormees Hongkongist, jutukas ja vaimukas.

Üks hotelli neljast restoranist on otse jõe ääres


Igapäevaseid hotellikaunistusi nikerdamas


Ma ei tea, kas mõned meie grupist läksid kuhugi välja, aga mina tulin ära tuppa, et vaadet nautida, lastega suhelda ja kirjutada.


31.05 Päev Bangkokis

Hommikul kell 7 toimus hotell aktiviteedina munkadele toidu annetamine. Läksime hotellivärava juurde ja sinna oli juba pandud toidukarbikesed ja veepudelid. Iga turisti jaoks üks komplekt. Oranžis riietuses munk tuli koos väravavalvuriga, andsime talle kummardustega kraami üle ja tema omakorda andis valvuri kätte. Meil oli laual ka kaks kullast kannukest ja kausikest. Kannukestest valati vesi kausikestesse ja munk õnnistas seda vett. Pärast valati vesi kausikestest emakesele maale.

Toidukarbikesed ja vesi munkadele

Annetamine

Õnnistatud vesi


Olen seda almuste kogumist varasemal Bangkoki reisil otse tänaval näinud. Mungad ise süüa teha ei tohi ja seetõttu sõltuvad nad almustest, mis rahvas neile annab. Nad söövad korra enne kella 11 ja rohkem mitte midagi. Kogu toit, mis kaussi on pandud, tuleb neil valimata ära süüa.

Pärast kasina söögi jagamist läksime ise külluslikule hommikusöögile. Valik oli hiigelsuur, aga mina piirdusin vana hea omleti, soolalõhe ja oakonserviga. Võtsin ka mangojogurtit. Kõik oli muidugi imehea, aga tai söögist hakkab vaikselt siiber saama. Kõik need mereannid pole minu jaoks. Päris valget kala pakutakse siinmaal vähe.

Värsked mahlad

Külluslik hommikusöök

Kohe peale sööki pidime minema uuele aktiviteedile - taimede istutamisele. Sinna kogunes terve meie grupp. Kena tütarlaps, hotelli landscape manager nagu hiljem selgus, (huvitav, kas mõnel hotellil on veel selline amet?), oli meie jaoks valmis seadnud lauakesed mulla, kivikeste ja pottidega. Panime omale põlled ette ja kindad kätte ning läksime peenrasse harilikke nõelköisi rappima. Võtsime igaüks endale mõned juurtega risoomid ja lõikasime need juppideks. Jupid istutasime potti. See taimede potitamine on, siin Taimaal vist päris populaarne tegevus. Küllap neile, kellel oma aeda või maakodu pole, võib see päris eksootiline tunduda.

Landscape manager meid juhendamas


Minu istutus

Varsti algas meil paadituur. Läksime hotelli kõrvale kai peale ja ette sõitis kitsas pikk ja värviline paat. Mul oli tegemist, et ühe käe abiga sinna peale saada. Paat kõikus lainetel päris vägevalt. Bangkokki läbival Chao Phraya jõel käib kogu aeg vilgas tegevus.

Sellise paadiga käisimegi sõtmas




Varsti keerasime väiksema kanali peale ja algasid vaiadel majad, hurtsikud ning lobudikud. Mõned majad olid päris uhked, mõned täitsa viltu vajunud. Elamute vahel oli palju rohelust ja kaunimate majade terrassidel oli palju lilli ja taimi. 





Nägime päris mitut hiiglaslikku sisalikku kaldakivide peal peesitamas või vees ujumas. Need võivad kasvada kuni 3-meetristeks. Ja seda miljonilinna Bangkoki keskel!


Elati siin kanalite ääres juba mitu sajandit. Üldse on Bangkokis kanaleid üle 2000. Sadakond aastat tagasi tehti kanaliäärsetest majadest komertshooned, see tähndab, et eespool oli pood või mõni teenindusasutus, tagapool eluruumid. Alguses käis liiklus paatidega mööda kanaleid, nüüdseks on rajatud teed ja peasissekäik on pööratud tee poole, kanali poole jääb tagakülg.






"Tänavanurgal"


Nägime ka mitmeid templeid, sealhulgas hiigelsuurt kullavärvilist Buddhat.


Suure Palee läheduses tulime paadilt maha, see käis mul päris kergelt, sest kai oli madalamal, kui hotelli oma. Tegime ringi mõõda kohalikku suveniiriputkade tänavat. Väga palju on müügiks väikseid kujukesi, amulette, lõhnaaineid, ehteid ja muud pudi-padi. Uskumatu, kes need kõik ära ostab, seda oli nii palju.







Bangkok on kontrastide linn. Taevasse kõrguvad pilvelõhkujad, moodne tehnoloogia ja mitmetasandilised teed. Samal ajal käib all tänavatel vilgas kohalik elu, pisut räpakas ja kaootiline, aga koloriitne ja elurõõmus. Tänaval müüakse kõike eluks vajalikku alates maitsvatest söökidest, puuviljadest ja jookidest kuni suveniirideni välja. Eriti elavaks muutuvad tänavad pärast päikeseloojangut, mil õhutemperatuur muutub talutavaks.

Sööma läksime õnneks konditsioneeritud kohta. Pakuti taas taipärast sööki, natuke ka kala. Mõni asi oli päris spicy. Jõin teiste õhutusel mangokokteili, aga see oli natuke läägevõitu.


Suure Palee ümbruses

Tagasi hotelli juurde sõitsime taas paadiga. Õnneks sain nii paati, kui sealt maha ilma suuremate ekstsessideta.

Kohe ootas meid hotelli SPAs tai massaaž. Seekord lasin endale teha õlimassaaži, mis oli pehmem ja mõnusam. 60 minutit möödus liigagi kiiresti. Pärast pakuti ingveriteed ja väikese kausiga jogurtit. Tõeline mõnu, sellega võib ära harjuda!

Õhtul sõitsime Mahanakorn Skywalki. See on kummaline kõrghoone, mille küljest oleks nagu tükke ära hammustatud. Hoone on suhteliselt uus, allpool asuvad poed, keskel korterid ja üleval on väga populaarne atraktsioon. Ootasime oma pileteid, läbisime turvakontrolli ja liikusime liftide juurde. Koridorilaes oli tagurpidi Bangkoki makett.

"Hammustatud maja"

Animatsioon liftis

Lift sõidutas meid kiiresti 74. korrusele, liftiseintel näidati animatsiooni. Jõudsime suurele kinnisele vaateplatvormile, kus läbi klaasi sai imetleda 360* Bangkoki vaadet. Veel mõned korrused edasi oli suur avatud terrass, kus pingid nagu kinos ja ka kuulus klaasist platvorm. Selle peale sai minna ainult puuvillasest riidest sussikaitsetega, mingeid esemeid kaasa võtta ei tohtinud. Aga teised said sind muidugi pildistada. Meie giid Nam oli nii lahke ja tegi ka minust hunniku pilte. Olime kõrgel küll ja allpool oli linn hästi paista. Kuna ma kõrgust ei karda, siis erilist elevust ei tekkinud.




Kohustuslik portree klaasist platvormil

Istusime päikeseloojanguni avatud terrassil, jõime proseccot ja imetlesime päikeseloojangut. Keegi tegi klaasi peal isegi abieluettepaneku. Hoolimata tümpsuvast muusikast oli päris romantiline olemine.






Läksime õhtust sööma Hiinalinna mingisse restorani, mis oli taas paksult rahvast täis ja räpasevõitu, aga konditsioneeritud ja ei haisenud eriti. Meie giid soovitas kõik nõud salvrätikuga üle pühkida. Hiina restoranis pidi see vajalik olema.

Meile toodi taas riisi ja erinevaid mereande, ka kala. Samuti mingeid varsi ja palju kastmeid, üks tulisem kui teine. Lõpuks pakuti mingit sojarullidest magustoitu ja üliväikestes kaussides jasmiiniteed. Tegelikult on mul tai söökidest veits kõrini ja see hiina köök ei tundunud kuidagi tai omast erinev. Minu oma maitsekiiks, sest enamusele aasia köök väga meeldib.

Natuke jalutasime mööda hiinalinna, kus käis elav kauplmine toidu ja puuviljadega. Rahvast oli palju. Nägime ka skorpioni ja ussikeste letti. Väkk!







Maitse üle ei vaielda, pealegi pidi see oleme meie tulevikusöök

Homme on meil vaba päev ja õhtul kojulend.


1.06 poodlemine Iconsiamis ja kojulend

Paarisaja meetri kaugusel hotellist on moodne shoppingukeskus Iconsiam. Kes jala ei viitsi kõndida, saab kasutada hotellipaati, mis liigub pooletunnise intervalliga lisaks Iconsiamile ka jõe teisele kaldale. 

Minagi kasutasin põnevuse pärast paati ja läksin kodustele kingitusi ostma. Väljusin mitu tundi hiljem puruväsinuna ja mitte eriti veenvate ostudega. Lastemänguasjadega oli eriti niru seis. Õnneks on Iconsiami keldrikorrusel kohalik kaubandus ning sealt ostsin kuvatatud mereande ja eksootilisi puuvilju.



Meie reisikorraldajad olid hotellitoad kella 18-ni kaubelnud, mis oli eriti meeldiv. Sain rahulikult veel puhata, duši all käia ja asju pakkida.

Meile pakuti veel õhtusööki ühes kaunis jõeäärses restoranis ja siis oligi aeg lennujaama sõita. Rootsi noormees oli juba eile lahkunud põhjapoole oma vanematele külla. Nüüd jätsime hüvasti soomlanna Veraga, kes plaanis minna väiksele tripile Chiang Maisse.

Meie lennuk väljus 00:05. Kolm tundi varem olime juba lennujaamas. Check-in ja muud toimingud läksid kiiresti. Kasutasin vaba aega viimasteks ostudeks ja blogi kirjutamiseks.

Lend väljus õigeaegselt. Kahjuks ei õnnestunud meil enam laiutada, sest lennuk oli puupüsti täis. Istusin viimases reas keskmisel kohal ja kõige mugavam see polnud. Õnneks käis seljatugi alla ja õnneks oli öine lend, nii et suurema osa ajast ma magasin.


2.06 Stockholmi lennujaamast koju

Stockholmi lennujaamas jätsime hüvasti viimaste reisikaaslastega ja ma suundusin SAS´i lounge´i. Mul oli 7 tundi aega kojulennuni. SAS´i business lounge pole just kõige luksuslikum ja rahvast oli seal päris palju. Natuke jättis bussijaama ootesaali mulje. Aga toolid olid mugavad, igal pool laadimisvõimalused ja vetsukabiinis oli ka kraanikauss, kus sai hambad ära pesta. Oli ka võrdlemisi tagasihoidlik söögi- ja kohvilaud. Uskumatu, aga ma võtsin putru moosiga! Oli suur tahtmine midagi maavillast hamba alla saada.


Tallinna lend väljus ja maandus õigel ajal. Kuna ma polnud julgenud Tartu bussipiletit ära osta, siis pidin ka siin lennujaamas poolteist tundi passima, sest oli reede õhtu. Siis veel 2,5 tundi bussis ja kodus ma olingi.



  

  


  







"Reis metsa lõppu" Ekspeditsioon

Tartu Draamafestivalil kõnetas mind saadaolevatest etendustest just "Reis metsa lõppu". Nagu oligi oodata, oli tegemist intensiivs...