"Nipernaadi talv" Rakvere teater

Tore tegelikult näha Hannes Kaljujärve Nipernaadit mängimas. Kes siis veel, kui mitte tema (hea küll, Tõnu Kark oli ületamatu). Aga tüki mõte jäi minul küll tabamatuks. Vana ja väsinud Nipernaadi muudkui tuleb ja läheb mitu korda. Tahab, et kirjanik ta vabaks annaks, aga siis ikkagi ei suuda päriselt lahkuda. Selline "olla või mitte olla" Eesti moodi.

Esimene vaatus oli ka pisut rabe. Teises vaatuses aga hakkas Kaljujärv taas elama, võib-olla tänu keelevääratusele, mis teda ja Liisa Aibelit kangesti naerma ajas. Just siis ärkas korraks ellu see päris Nipernaadi. Vana mehe viimased pingutused esitada taas mesikeelse võrgutaja rolli enne, kui lõplikult alla anda.

Kahtlemata on tüki suurim väärtus kolm naistegelast (Helgi Annasti vana naine ka tegelikult, kuigi temal suurt rolli ei olnud). Eriti meeldis mulle Liisa Aibel lihtsameelse maatüdruku Katina. Aga ka tšehhovlik karakter Ello Silja Miksi esituses ja habras ning haldjalik Maret Vaa Natali Väli esituses olid väga mõjuvad. Kolm naist, kelle ellu Nipernaadi nii sügava jälje jättis, et veel aastakümneid hiljem, kes avalikult, kes iseendagi eest salates, ikka veel Nipernaadi loodud muinasjutumaailma igatsevad.

Gailiti rolli kohta ei oska kohe midagi öelda. Pigem oli ta segav, kui toetav karakter, seda juba näidendisse kirjutatuna. Aga see on puhtalt minu arvamus.