Reisi- ja kultuurisutsakaid: Töökaaslastega kevadisel Lätimaal

Ilusatel aprillilõpu päevadel sõitsime töökaaslastega Lätti. Mina, kui tuntud Läti-spetsialist tegin marsruudi. Selgus, et kõik kohad olid teistele uued ja tundmatud, samas kõigile väga meeldisid, siis võib öelda, et reis õnnestus meil väga hästi. Kuna mul on siin blogis varasemalt kõiki neid kohti juba korduvalt kirjeldatud, siis suurt juttu ei tee, kopeerin siia kohainfot ja panen põhiliselt fotod. Sest ilm oli pildistamiseks imeline.

Valmiera ja Valka vahel, suurest teest kilomeeter kõrval on unikaalne Seda linnake. See 1952. aastal asutatud linn on tähelepanuväärne näide stalinistlikust arhitektuurist. Natuke tuletas meelde Kohtla-Järvet või Sillamäed. Seda õitseaeg oligi 50-ndatel, kui kogu Nõukogude Liidust tulid siia töölised peredega turbakaevandusse tööle. Praegugi elavad siin põhiliselt venelased ja peamine tööandja on endiselt turbatootmisvabrik, Linn ilmutas küll lagunemise märke, aga majad on endiselt rõõmsalt kollaseks värvitud, uhkete sammaste, rõdude ja viilkatustega.

Kultuurikeskus

Vabaduse ja metsa tänava nurk

Valmiermuiža on suur kompleks, algselt rüütlimõis, mille häärber on paraku hävinud ja tänapäeval on sellest alles vaid uhke torn. Küll aga on säilinud paljud kõrvalhooned. Näiteks väga puhtad tallid, kus võib vaadata ja paitada nunnusid hobuseid. Mõisa ümber on suur park, mis on Lätile omaselt väga korras, palju on lilli ja laste mänguväljakuid.

Mõisa territooriumil on ka väike õlletehas, kus valmistatakse kuulsat "Valmiermuiža alust". Selle kõrva endises aidas asub restoran, õlletehase pood ja infopunkt. Mõned suured kõrvalhooned on elumajadeks tehtud.

Juba 14. sajandil asus Valmiera kindluse juures populaarne tavern, kus müüdi mõisahärra pruulitud õlut. Aastast 1624 asub pruulikoda enam-vähem samas kohas, kus praegu. 18. sajandil omandas mõisa

Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki hertsog Peter August Friedrich, kes rajas siia muuhulgas uhke jahihäärberi koos hirveaiaga. See oli mõisa suurima õitsengu aeg. Kuna Valmiermuiža asus Lääne-Euroopast Peterburi suunduva maantee lähedal, siis olid siin arisokrtaatlikud külalised väga sagedased ja mõis oli kuulus oma külalislahkuse poolest. Muuhulgas ööbisid siin Poola kuningas Sigismund, Rootsi kuningas Karl XII, Preisimaa kuninganna Louise ja Venemaa tsarinna Katerina II.

Kahe maailmasõja käigus kahjuks väga palju hävis. Valmiermuiža renessans sai alguse aastal 2006, kui Valmiera põliselanik Aigars Ruņģis alustas siia taas väikese õlletehase ehitamist.

Meie täiendasime õhtuse sauna jaoks ja suveniirideks usinalt oma varusid.

Õlletehase pood

Elumaja mõisa kõrvalhoones

Sietiniezise paljandid asuvad Valmierast 20 km lõunapool ja nende juurde läheb kruusatee. Raja alguses on parkla ja lõkkekoht ning sellest möödudes jõudsime Gauja jõe kõrgele kaldale. Siit algasid trepid, sillad ja laudteed piki jõekallast ääristavat liivakivipaljandit. Tegemist on Baltikumi suurima valge liivakivi paljandiga, mis moodustab erilnevaid looduslikke vorme - sambaid, koopaid, nišše ja seinu. Paljand on ligi 15 m kõrge ja 400 m pikk. Matkarada teeb ringi ja on kokku umbes kilomeeter pikk. Vaated rajalt ja kaljult Gauja jõele on imelised.

Tegime lõkkekohas pinkidel ka väikese pikniku.

Vaade ilusale Gauja jõele

Suvel on siin tore ujuda

Cesis on üks minu lemmiklinnu, tal on kohe eriline õhustik. Olen näinud nii mõndagi ilusat Euroopa väikelinna ja Cesis ei jää neile kuidagi alla. Lätis on vahest ainult Kuldiga mulle veelgi südamelähedasem.

Neogooti stiilis uus loss rajati 19.sajandil ja siin asub linnamuuseum.

Jaani kirik Cesises on üks vanimaid ja suurimaid Lätis, tema ehitamist alustati oletatavasti 1281.aastal.Cesis oli sel ajal Liivimaa orduriigi keskus ja siinses linnuses asus mõnda aega ka ordumeistri residents. Kirikusse on maetud märkimisväärne hulk ordutegelasi. Tuntuim vaatamisväärsus kirikus on aga Johann Köhleri 1858. aastal valminud altarimaal "Ristilöömine". Maalist on tehtud ka 5 koopiat, mis asuvad näiteks Viinis Püha Stefani katedraalis, Peterburis Iisaku katedraalis ja Riia Martini kirikus.

Mõnusas restoranis The Iela sõime kerge lõuna. Toit oli maitsev ja teenindus tore. Asub see koht kohe peamise jalakäijate tänava ääres.

The Iela

Paaris kohas nägime selliseid metallist jalanõusid maja ääres. Ei leidnud selle kohta infot, aga tõenäoliselt on see küüditatute mälestuseks

Minu lemmikvaade Cesises

Kristuse Muutmise õigeusu kirik aastast 1842

Cesisesse tulles ei saa mööda minna ka ordulinnusest ja seda ümbritsevast pargist. Parke on linnas tegelikult rohkem, üks ilusam kui teine.

Cesise kohta veel niipalju, et eesti keeles on linna tuntud hoopis Võnnu nime all ja Eesti vabadussõja ajal mängis see linn olulist rolli. Just Võnnu all saavutasid eesti väed 23.juunil 1919 saksa landesveeri vägede üle lõpliku võidu ja seda päeva me tähistame tänapäevani võidupühana.

Majutuse olime endale broneerinud Karlamuiža Country hotellis. See osutus väga mõnusaks väikeseks perehotelliks, kus kõrvuti oli mitu korterit, mida ühendas suur terrass. Paar tuba oli ka teisel korrusel katuse all. Alumisel korrusel oli ka restoran, mis osutus kohalike hulgas väga populaarseks. Meie õhtusöögi ajal peeti sealsamas kellegi juubelit ja juubilar oli päris korralik muusik.

Karlamuiža Country hotell

Tellisime ka sauna, mis oli küll päris krõbeda tasu eest, aga perenaise sõnul tuli sauna ka 4 tundi kütta. Tegemist oli ehtsa maalähedase vene saunaga

Saunamaja

Järgmisel hommikul suundusime pärast mõnusat hommikusööki kõigepealt Araišu järvekindlusesse. Tegemist on väga eheda rekonstruktsiooniga iidsest 9.-10.sajandi puukindlusest, mis asub maalilise Araišu järve väikesel saarekesel. Siitsamast, üleujutatud saarekeselt algne kompleks leitigi ja välja kaevati. Siin on kümmekond väikest ja madalat majakest palkidest parvel, mille servalt võib ettevaatamatu turist otse järve sulpsatada. Enamikku hoonetest on võimalik ka sisse minna.

Järve ääres on ka keskaegse Liivi Ordu ehitatud kivikindluse varemed ja põnev väike õpperada siinsete elanike elu-olust mitmete sajandite vältel.

Araišusse on hiljuti rajatud ka kaasaegne muuseum

Ligatne on kindlasti üks põnevamaid paiku Lätimaal. Ta asub Gauja jõe kaldal kuuel künkal. Asula keskpunktiks on 19.sajandil rajatud paberivabrik. Vabriku ajaloolised puidust tööliselamud on enamasti säilinud ja tänapäevani asustatud. Ligatne vaatamisväärsustega saab tutvuda liikudes mööda tähistatud rada. Rada on varustatud põhjalike infotahvlite ja kaardiga.

Ligatne ei sarnanegi niiväga linnale, pigem pargile, keskväljaku asemel on suur tiik ja majad paiknevad hajali pigem keskusest kaugemal. Linnake asub kahe jõe, Ligatne ja Gauja ääres, mille kaldad moodustavad kõrgeid liivakivipaljandeid. Liivakivisse on uuristatud üle 300 koopa, mida kohalikud elanikud juba aastasadu kasutavad keldrite ja panipaikadena. 50 m kõrgune Lustūzis ehk Koopakivi asub küla keskuses ja on ilmselt kõige populaarsem vaatamisväärsus Ligatnes. Koobaskeldrid asuvad siin lausa kahel tasapinnal. Selfide tegemiseks ja võib-olla ka kaljude imetlemiseks) on ehitatud mugavad platvormid.

Koobaste juures on soojal ajal alati ka käsitöö- ja suveniirimüüjad

Ilusast punasest liivakivist Anfabrika kaljud on kuni 17m kõrged ja kuuluvad riikliku kaitse alla. Siinsed kaljukoopad on juba pikka aega hüljatud, kunagi hoiti neis veini ja toiduaineid. Anfabrika koobaste juurest läheb matkarada Ligatne keskusesse.

Ligatne paberivabrik asutati 1815. aastal ja on vanim siiani töötav vabrik Baltikumis. Vabriku kompleksi ajalooline keskus on unikaalne ja kuulub riikliku tähtsusega kultuurimälestiste hulka. Tänapäeval töötleb vabrik ümber vanapaberit.

Esimene Ligatne Paberivabriku hoone oli Käsivabrik või Anfabrika, mis ehitati 1816. aastal. Kui 15 aastat hiljem valmis Peavabrik, jäi Anfabrikale teisejärguline funktsioon. Paberit toodeti siin põhiliselt käsitööna kuni 1870. aastani. Lüüside ja kanalite süsteem on tänaseni säilinud.

Koolimägi või Kõrtsimägi on asustatud 1889. aastal, kui paberivabriku omanik ehitas siia 18 korteriga elumaja ja kooli. Peale koolimaja valmimist muudeti endine Kõrtsimäe nimi Koolimäeks. Järgmisel kümnendil ehitati siia veel üks, seekord 24 eluruumiga ridamaja. Kool oli kasutuses kuni 2003. aastani.

Majad Pilsonu ielal

Ligatne paberivabriku vanimad elamud Zakusalas ehk Jänestesaarel on ehitatud 1884-86. Abielus vabrikutöölised said ridaelamus ühe toa, üksikud elasid soklikorrusel. Iga elamu otstes olid kahe-kolmetoalised eluruumid vabriku juhtivatele töötajatele. Elekter, vesi ja küte olid tasuta.