Reede, 14.04
Õhtul sõisime autoga Riiga. Valkas käisime söömas kohas nimega Cafe Valk. Kanašnitsel oli täitsa ok.
Ööbisime Rixwell Elephant hotellis, mis osutus täitsa heaks: hea teenindus, hea asukoht otse tee ääres, 7min sõitu lennujaama, normaalne hommikusöök. Ainult kohti oli hommikusöögisaalis vähevõitu ja ruum väike hotelli suuruse kohta.
Juba enne 6 olinuni läinud, eks ikka reisiärevus. Parkisime lennujaama parklas P3 16.ritta, päris taha. See on ikka suur parkla ja kogu aeg paksult autosid täis. Samas kohti ikka jätkub.
Lennujaama turvakontroll võttis mu põhjalikult ette, aga muu laabus kiiresti. Võtsin omale kohvikus smuuti. E ja O jõudsid oma Tallinna lennu pealt. Läksime viimastena väravasse. Andsime Avoga oma kohvid tasuta alla, sest lennukitüüp muutus ja salongis oli ilmselt liiga palju kohvreid. Istusime kahekesi kolmeses reas. Üks laps kriiskas tund aega, aga muidu oli normaalne sõit.
Esimene peatus oli Metzingeri outletis. Kuna see jäi täpselt tee peale, siis otsustasime siin veidi šopata. See oli täitsa nunnu koht, terve linnaosa: tänavad, istumisalad, puud-lilled, kohvikud, kohalike majad ümberringi. Käisime Avoga kõigepealt söömas mingis ägedas rootsi laua põhimõttel restoranis. Meie kõrvallauas istusid vanemad daamid väikesel dringil. Enamik poode on kallid brändibutiigid, aga lõpuks sattusime ka odavamasse varianti šoppama.
Läksime kohe välja sööma Gasthausbrauerei Neckamüllerisse. Seda restorani võib kindlasti soovitada. Hea söök, superteenindus, kiire ja vaade jõele.
Hoolimata kehvast ilmast, jahedusest ja vihmatibast, tegime jalutuskäigu vanalinnas Skiftskirche juurde. Kohe 10 min pärast oli algamas kontsert Carpentier ja Bachi muusikast. Meil vedas sellega! Võtsime kohe publiku hulgas istet. Olgu öeldud, et Carpentier De Teumist on pärit Eurovisiooni tunnuslugu. Orkester oli nats kodukootud, aga koor solistid olid ikka väga tasemel. Naiskirikuõpetaja palju vahele ei seganud.
Normaalne hommikusöök, sai omletti tellida ja O-le toodi isegi gluteenivaba saia.
Käisime ka Raekoja platsil ehk Marktplatz´il. kus asub ajalooline raekoda ja ilus Neptunuse kuju. Möödusime Hesse majast ja veel kellegi kuulsuse omast, kelle nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud.
Sõitsime viimased 23km oma hotelli ilma peatusteta. Schwarzwaldhotel Sonne asus väikeses armsas Geroldsau külakeses. Võtmed olid ümbrikus ukse taga. Toad olid mõnusad, supervaatega külale ja mägedele.
Väga mõnus hommikusöök ja meeldiv noor naisteenindaja. Soovitas Baden-Badeni vaatamisväärsusi ja kohvikut, kus ta ise varem töötas. Meie hotelli võttis hiljuti üle üks itaallasest restoranipidaja ja nüüd pakutakse siin kell 11-13 ka kohalikele hilist hommikusööki Paljudel on tekkinud harjumus siin käia.
Ööbisime Rixwell Elephant hotellis, mis osutus täitsa heaks: hea teenindus, hea asukoht otse tee ääres, 7min sõitu lennujaama, normaalne hommikusöök. Ainult kohti oli hommikusöögisaalis vähevõitu ja ruum väike hotelli suuruse kohta.
Laupäev, 15.04
Juba enne 6 olinuni läinud, eks ikka reisiärevus. Parkisime lennujaama parklas P3 16.ritta, päris taha. See on ikka suur parkla ja kogu aeg paksult autosid täis. Samas kohti ikka jätkub.
Lennujaama turvakontroll võttis mu põhjalikult ette, aga muu laabus kiiresti. Võtsin omale kohvikus smuuti. E ja O jõudsid oma Tallinna lennu pealt. Läksime viimastena väravasse. Andsime Avoga oma kohvid tasuta alla, sest lennukitüüp muutus ja salongis oli ilmselt liiga palju kohvreid. Istusime kahekesi kolmeses reas. Üks laps kriiskas tund aega, aga muidu oli normaalne sõit.
Maandusime Stuttgartis, saime kohvrid, läksime Avisesse. Minicoupee taheti anda, kuigi mul oli VW Golfi sarnane tellitud. Ju need olid siis samas hinnagrupis. Lõpuks Avise mees vaatas meie pagasit, et ikka liiga väikseks jääb ja upgreidis mingi suuremat sorti Mazda. Ma ei suutnud sellega kitsast garaažist välja vingerdada ja ühe õlle Tallinna lennujaamas ära joonud O asus ise rooli.
Esimene peatus oli Metzingeri outletis. Kuna see jäi täpselt tee peale, siis otsustasime siin veidi šopata. See oli täitsa nunnu koht, terve linnaosa: tänavad, istumisalad, puud-lilled, kohvikud, kohalike majad ümberringi. Käisime Avoga kõigepealt söömas mingis ägedas rootsi laua põhimõttel restoranis. Meie kõrvallauas istusid vanemad daamid väikesel dringil. Enamik poode on kallid brändibutiigid, aga lõpuks sattusime ka odavamasse varianti šoppama.
 |
| Gucci, Mucci ja Versace |
 |
| Täitsa kobe ja suur söögikoht |
Metzingerist sõitsime Tübingeni, kuhu lennujaamast on umbes 50km. Meie hotell Domizil Tuebingen asus jõe ääres, aga vaade toast oli kahjuks garaažidele. See-eest saime oma auto hotelli garaaži parkida.
Läksime kohe välja sööma Gasthausbrauerei Neckamüllerisse. Seda restorani võib kindlasti soovitada. Hea söök, superteenindus, kiire ja vaade jõele.
Hoolimata kehvast ilmast, jahedusest ja vihmatibast, tegime jalutuskäigu vanalinnas Skiftskirche juurde. Kohe 10 min pärast oli algamas kontsert Carpentier ja Bachi muusikast. Meil vedas sellega! Võtsime kohe publiku hulgas istet. Olgu öeldud, et Carpentier De Teumist on pärit Eurovisiooni tunnuslugu. Orkester oli nats kodukootud, aga koor solistid olid ikka väga tasemel. Naiskirikuõpetaja palju vahele ei seganud.
 |
| Holzmarkti plats |
Holzmarkti plats kiriku ees oli turuväljaku väiksem vend. Veel 20.sajandil kaubeldi siin puiduga. Praegu, soojadel õhtutel, armastavad siin kirikutreppide peal istuda üliõpilased.
Stiftskirche on 15. sajandil ehitatud hilisgooti pühamu, mis esimeste hulgas pöördus Martin Lutheri kuulutatud protestantismi. Siia on maetud hulk tähtsaid hertsogeid ja krahve.
 |
| Õhtune vanalinn |
Ilmateade lubab järgmisteks päevadeks sadu. Jama!
Pühapäev, 16.04
Normaalne hommikusöök, sai omletti tellida ja O-le toodi isegi gluteenivaba saia.
Tegime veel ringikese Tübingenis, kuigi ilm polnud endiselt suurem asi. Tegemist on kauni Neckari jõe kaldal asuva ülikoolilinnaga, mille keskus jäi õnneks II Maailmasõjas puutumata. Linna kohal kõrgub Hohentübingeni kindlus, mille rajamist alustati juba 11.sajandil. 16. sajandil tehti küll märkimisväärsed ümberehitused. Lossi müürilt avanevad ilusad vaated Tübingeni vanalinna punastele katustele. Võimas värav viib siseõuele. Praegu asuvad kindluses mitmed ülikooli osakonnad ja Antiikse Kunsti Muuseum. Siin, ühes laboris avastas Friedrich Miescheri nimeline teadlane 1869. aastal DNA.
 |
| Vaade Hohentübingeni kindlusest |
Käisime ka Raekoja platsil ehk Marktplatz´il. kus asub ajalooline raekoda ja ilus Neptunuse kuju. Möödusime Hesse majast ja veel kellegi kuulsuse omast, kelle nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud.
 |
| Tübingeni Raekoda |
Kuna ilm ei soosinud jalutamist, siis ajasime oma auto garažist välja ja võtsime suuna Schwarzwald Hochstrassele. See on kuulus mägitee uhkete vaadetega Schwarzwaldi metsadele, järvedele ja mägedele. Mida kõrgemale me tõusime, seda pilvisemaks läks ja lõpuks ei näinud 10 meetri kauguselegi. Olime nagu paksu vati sees.
Siiski suundusime optimistlikult Ellbachseeblick´i platvormile, kuhu tuli kõndida kilomeetrike läbi metsa. Suur laudadest terrass kõrgus (ilmselt) kuristiku kohal. All pidi olema kaunis Ellbachi järv. Meie nägime vaevu puulatvu udus. See oli omamoodi toregi.
 |
| Teerada Ellbachseeblick´ile |
 |
| Vaade Ellbachseeblick´ilt |
 |
| Kunagine söepõletusahi |
All Saints Waterfalls ehk Kõikide Pühakute joastik oli ägedam, kui ma oskasin arvata. See suliseb 1,3 kilomeetri pikkuse matkaraja kõrval, moodustades kõrgemaid ja madalamaid koskesid ja kärestikke. Matkarada ise kulgeb kõrgete sammaldunud puude all ürgmetsas ning koosneb suures osas treppidest ja sildadest, kohati on tõus päris järsk. Raja lõpus on iidse kloostri varemed. See oli üks tore teekond, mida isegi tibav vihm ei seganud.
 |
| Siit algab rada |
Sajandeid kuulus Kõikide Pühakute joastik samanimelisele kloostrile, mille varemete juurde matkarada viiski. Klooster oli 13.-18. sajanditel üks piirkonna tähtsamaid religiooni, kultuuri ja poliitilisi keskusi. Kolm suuremat tulekahju, viimane neist 1804. aastal, ei ole just palju sellest tohutust hoonest järele jätnud. Hiljem on varemetest veetud kive ja vanarauda ümbruskonna ehitiste tarbeks. Kloostri altareid ja pühakute kujusid leidub paljudes kohalikes kirikutes, näiteks ka Baden-Badenis asuvas Lichtenthali kloostris, mida me hiljem külastasime. Igatahes tundus paik päris müstiline ja põnev.
Kloostri kõrval on mõned suured majad, mõnes aknas olid tuled. Üks alkoholipood oli avatud. Turiste oli vähe, aga rahvast ikka liikus. 1947. aastal ehitati kloostri varemete kõrvale lastele taastuskodu. Hiljem on siin olnud koolide maapuhkekeskus.
 |
| Majad kloostri juures |
Veel veidi keerutamist mööda udust mägiteed Mummelsee juurde. Järv oli täiesti udus, nägime ainult paate ja paadisilda enda ees. Sõime sealses restoranis. Praed olid suured, aga mitte nii head, kui eile Tübingeni restoranis. Ooteaeg oli ka pikavõitu. Ilmselt on tegu ühe populaarsema atraktsiooniga kohalike hulgas. Hoolimata kehvast ilmast, olid parklad autosid täis.
 |
| Berghotel Mummelsee restoran ei paku suuri maitseelamusi |
 |
| Mummelsee järve vastaskallas on udus |
Suurem suveniiripood restorani kõrval oli avatud. Ostsime õhtuks napsi, mingit kirsipuskarit ja mustsõstralikööri. Väljas hakkas vastikult külm.
Sõitsime viimased 23km oma hotelli ilma peatusteta. Schwarzwaldhotel Sonne asus väikeses armsas Geroldsau külakeses. Võtmed olid ümbrikus ukse taga. Toad olid mõnusad, supervaatega külale ja mägedele.
 |
| Ilus vaade |
Lamasime voodis, jõime teed ja kanget napsi. Mitte midagi ei viitsinud enam ette võtta. Välja jalutama kohe kindlasti ei kippunud.
Esmaspäev, 17.04
Väga mõnus hommikusöök ja meeldiv noor naisteenindaja. Soovitas Baden-Badeni vaatamisväärsusi ja kohvikut, kus ta ise varem töötas. Meie hotelli võttis hiljuti üle üks itaallasest restoranipidaja ja nüüd pakutakse siin kell 11-13 ka kohalikele hilist hommikusööki Paljudel on tekkinud harjumus siin käia.
 |
| Armas Geroldsau külake |
Parkisime Baden-Badenis Lichtenthali kloostri juures. Uhke värav viis hubasesse siseõue, kus kasvasid uhked vanad puud. Kusagilt kostis lastekisa, siin asub ka põhikool, kus õpetajateks nunnad. Kolm kuju kloostri väraval on pärit Kõigi Pühakute kloostrist, mille varemeid eile vaatamas käisime.
 |
| Paremal Lichtenthali kloostri väravad |
 |
| Kloostri siseõu |
Tsistertslaste klooster rajati siia 13. sajandil Rheini krahvinna Palatine Irmengardi poolt pärast tema abikaasa Hermann V surma. Kõige tähelepanuväärsem on kloostris gooti kirik, kus on säilinud kunstiteoseid 14. ja 15. sajandist. 13. sajandist on ka väike Printside kabel, kuhu on maetud kloostri asutaja Irmengard of Baden ja tema mehe suguvõsa. Piilusin uksest sisse, kabelis oli koristaja, kes kutsus mind lahkelt edasi. Kõige rohkem jäid mulle silma uhked vitraažid. Siin asub ka "Võtmete Madonna" kuju. Kummaline nimi tuleneb traditsioonist anda ohu korra selle Madonna kätte kloostri võtmed ja siiani on see kloostrit igatahes puutumatuna hoidnud.
 |
| Printside kabel |
Kloostri juurest algab ilus Lichtentaleri Allee, mis kulgeb 3 kilomeetri pikkuselt kaunis pargis piki Oosi jõe kallast. Pargis on kaunilt kujundatuid tulbi- ja nartsissipeenrad, palju magnooliaid ja muid õitsvaid põõsaid. Teiselpool jõge on ridamisi uhked villad ja pea igaühe juurde neist viib ilus sillake. Osa sildadest on lukus, osa sildiga "private". Villade vahel on ka mõned uhkemad uued majad.
Baden-Baden oli juba vanade roomlaste ajal tuntud oma tervendavate vete poolest. Tegemist on ühe Saksamaa vanima linnaga, kus Euroopa aristokraadid oma tervist turgutamas käisid ja teevad seda tänapäevani. Kuulsaimad neist on ehk vene kirjanikud. Turgenev, järgnedes oma armastatud lauljatari Pauline Viardot’ perele, elas siin 7 aastat ja Dostojevskil õnnestus Baden-Badeni kaardipõrgutes oma viimane vara maha mängida.
Aastal 2021 nimetas UNESCO Baden-Badeni Euroopa üheteistkümne suure spaa linna hulka.
Allee teises otsas asuvad ajaloolised hooned Kurhaus ja Trinkhalle. Kurhausi korintose sammastega ehitud neoklassitsistliku põhikonstruktsiooni kujundas 1824. aastal saksa arhitekt Friedrich Weinbrenner. Kasiino sai kuulsaks kümmekond aastat hiljem, kui prantsusmaal keelati hasartmängud. Loodus tühja kohta ei salli ja nii kogunesid mängurid edaspidi üle piiri Baden-Badeni Kurhausi. Dostojevski sai oma romaani "Mängur" jaoks inspiratsiooni just siit. Praegu asub Kurhausis lisaks kasiinole ka spaa ja konverentsikeskus.
Üks uhkemaid hooneid Baden-Badenis on kindlasti Kurhausi kõrval asuv Trinkhalle oma 90-meetri pikkuse avatud koridoriga, mis on ääristatud ilusate seinamaalidega. Trinkhalle ehitati 19. sajandil arhitekt Heinrich Hübschi poolt spaa peahooneks. 14 impressiivset seinamaalingut tegi Jakob Götzenberger ja need kujutavad piirkonna kohalegende. Maalingute meeleolu on pigem helge ja rõõmus, et ravivee tarbijad neid jalutuskäigu ajal nautida saaksid. Tol ajal olid termaalveega tervistavad joogikuurid ülimalt populaarsed. Tänapäeval ei peeta termaalvett enam joogikõlbulikuks.
 |
| Trinkhalle |
Suundusime teisele poole jõge vanalinna. Ronisime üles Bäderviertelisse - ajaloolisse termaalvannide piirkonda, kus asuvad ka Vana-Rooma spaa varemed. Baden-Badenis on tänapäevani tegevad 12 kuumaveeallikat, mis varustavad muuhulgas kaasaegset Caracalla Spad ja renessansistiilis Friedrichsbadi.
 |
| Stiftskirche ja Friedrichsbad SPA |
 |
| Baden-Badeni panoraam Lossimäelt |
 |
| Siin vana müürivõlvi all avaneb Fettquelle ehk Rasvaallikas |
Otsisime üles ka kohviku, mida meile hommikul oli soovitatud. Võtsime kooki ja kohvi. E ja O läksid autot tooma, kuigi vihma hakkas sadama.
Sõitsime Strasbourgi. Kuna järgmised kaks ööd olime Airbnb korteris, siis tegime peatuse ka toidupoes Lidlis. Strasbourgis leidsime kiirelt parkla. Korter asus parklast 100m ja paar teekäänakut kaugemal. Sisse pääsesime probleemideta, aga... Korter oli pehmelt öeldes omapärane. Pikk pime koridor, kust avanesid uksed 2 väikesesse magamistuppa, Magamistubadesse mahtus ainult voodi, kuhu otsapealt pidi ronima. Üks suur magamistuba oli ka, millel tumepunaste roosidega tapeet ja suur logu lükandustega kapp seina ääres. Sellel magamistoal oli ka rõdu vaatega paari meeri kaugusele vastasseinale. Rõdu oli kahekordse traataiaga üle tõmmatud, millesse keegi oli ikkagi suutnud auke sisse teha. Elutuba oli säresinine, odava ja pisut logiseva mööbliga. Kõik kohad olid suuri seinakappe täis, millest sai voodeid välja tõmmata, aga riideid panna polnud kuhugi. Räpasevõitu oli ka. Kõõk oli tuunitud lillakaspunase-mustaga, nõud nagu nõuka ajal. Lauaks oli kõrge baarileti-taoline moodustis, aga kõige ebameeldivamad olid toolid - kõrged ja kõvad, hoopiski mitte need, mis olid piltidel.
 |
| Elutoal ja eriti vaatel pole ju väga vigagi |
Tegu oli ilmselgelt suuremale seltskonnale mõeldud peopanemise kohaga, sellest ka kulumine ja odav mulje.
Tegime süüa sparglit ja gemüset ning siis läksime välja jalutama. Esmapilgul Strasbourg väga ilusat muljet ei jäänud. Katedraal oli muidugi väga uhke, selline poolik, ühe torniga. Mõned vahvvärkmajad jäid tee äärde.
 |
| Maison Kammerzell |
Maison Kammerzell oli kunagi kaupmehehäärber. See ehitati 15. ja 16. sajandi vahetusel. Tänapäeval asub siin restoran.
 |
| Kodutut ei ole kodus |
Istusime ühte brasseriesse, aga kui kuuldi, et me tahame ainult drinke, aeti meid välja. Arusaadav, aga ikkagi jäi halb maitse suhu.
Tulime tagasi oma korterisse. Elutoas olid suured aknad, sealt oli tore vaadata venalinna tänavamelu ja vastasmaju. Niisiis midagi ka positiivset selle elamise juures. Otse vastas oli kaks matusebürood, need tekitasid kõneainet.
E ja O magasid hoopis elutoas, kus kapist sai laia voodi välja tõmmata. Meie Avoga võtsime suure magamistoa. Seda ei saa kütta, aga õnneks kõige külmem pole. Elame üle, on hullematki nähtud.
Teisipäev, 18.04
Dušikabiinis ei läinud vesi alla, pigem tõusis ülespoole vahepeal.
Mõtlesime, kuhu linnas minna ja kas ka mõnda muuseumisse. Liikusime taas katedraali juurde. Sissepääs pidi olema tasuta, aga uksed olid suletud. Kõndisime natuke nõutult ümber kiriku, küsisime siit ja sealt. Lõpuks otsustame astronoomilise kella vaatamise piletisappa jääda. See oli väga õige otsus. Järjekord läks kiirelt, pilet maksis 4€ ja sellega nägi kirikut, pooletunnist filmi kuulsast kellast ning muidugi ka kella ennast.
Strasbourgi Notre Dame´i katedraali peetakse üheks kauneimaks gooti arhitektuuri meistriteoseks. Katedraali hakati ehitama juba 1015. aastal, aga tolleaegsest romaani pühakojast on järel ainult krüpt. Praeguse kuju sai katedraal 15. sajandil ja omapärane on see, et fassaadi ehib ainult üks torn. Plaanis oli küll teha ka Lõunatorn, aga ehitamiseni millegipärast ei jõutudki. Nii ta seisab nagu ühe hambaga.
Katedraali fassaad on roosast liivakivist ja seda ehivad sajad kaunid skulptuurid. Kiriku interjööri ehivad uhked vitraažaknad.
 |
| Inglite sammas 13.sajandist on samuti üks olulisi vaatamisväärsusi katedraalis |
Katedraali suurimaid vaatamisväärsusi on astronoomiline kell, mis iga päev täpselt 12:31 mängima hakkab. Meil õnnestus just selleks ajaks siia pühakotta sattuda ja me nägime mehhaanilisi apostlite figuure kellakapist välja keerlemas. Praegune kell on juba kolmas samasugune ja pärineb aastast 1842.
 |
| Astronoomiline kell |
Suundusime edasi linnaossa nimetusega Petit-France, kus kunagi elutsesid nahaparkalid. Siin saime ka aru, miks Strasbourgi ilusaks linnaks peetakse, Kitsaid tänavaid ääristasid vahvvärkmajad, mõned päris vanad. Tänavad ristusid kanalitega, palju oli romantilisi sillakesi, vesiveskeid ja koskesid. Palju oli mõnusaid välikohvikuid. Istusime meiegi ja nautisime kuumi jooke koos suurepäraste vaadetega.
Siia lähedale jäävad ka kaetud sillad, mis ühendavad keskaegseid vahitorne. Kaetud nad küll ei olnud, aga toredad ikkagi.
Otsisime söögikohta, aga see osutus keeruliseks. Üks hea restoran oli just viimast päeva remondis, teine osutus moodsa äpiga tellitavaks võileivakohaks, kus meile eriti tähelepanu ei pööratud ja haises ka kõrbema läinud rasva järele. Kolmas, Flow Food Family - Café pakkus head sibulasuppi ja karriroogasid. See oli täitsa normaalne koht.
Mõtlesime, mida edasi teha, sest jalad olid juba väsinud. Siis avastasime läheduses ühe riidepoe ja poolteist tundi läks nagu lupsti.
Kõndisime koju ja E tegi õhtusöögiks mereannipastat.
20:30 läksime laevaga kanalitele sõitma. Meile andi audiogiidid ja algas sõit mööda tuledes vanalinna, läbi lüüžide, uue linnaosa ning eurokvartali. Väga romantiline! Kahju, et kiiresti pimedaks läks.
Õhtul vaatasime väheke tänavateleviisorit ja läksime magama.
Kolmapäev, 19.04
Sõitsime vanalinnast välja Palais du Rhini juurde. See Saksas kvartalis asuv neorenessansi stiilis endine keisripalee on ehitatud 19. sajandi lõpus. I Maailmasõja ajal asus siin sõjaväehospital. Hiljem on siis paiknenud erinevate tähtsate asutuste peakorter. Siin linaosas on enamasti saksapärased suurhooned, juugendit nägime vähe.
Tegime ka kuulsale Eurokvartalile tiiru ümber. Minu arvates oli see koledapoolne. Gigantsed majad ja suured spordiväljakud. Sattusime ka naljakasse daatšade rajooni otse Eurokvartali kõrval. Me ei hakanud isegi peatuma, et pilti teha.
Suundusime Haute-Koenigsbergi kindluse juurde, kuhu suuremalt maanteelt kulges 7-kilomeetrine mägitee. Üllatavalt palju oli siin autosid ja rahvast, väga populaarne koht! Tegime kaks tiiru, et leida parkimiskoht. Vaated alla sügisesele orule ja ülespoole kindlusele, olid suurepärased.
Ronisime üles väravatest sisse. Kindlus oli suur ja vana. Või tegelikult vana rekonstruktsioon. Švaabi hertsog laskis 1114 rajada siia teutooni kindluse. See hävitati 1462. aastal. Habsburgide võimu ajal samal sajandil ehitati suur ja moodsam kindlus, mis aga põles 1633. aastal 30-aastases sõjas maani maha. Paar sajandit seisis kindlus varemetes, kuni 19. sajandi lõpus laskis keiser Wilhelm II selle taastada endise ehitise täieliku koopiana. Peab ütlema, et kõik need kõrged punasest liivakivist müürid, rasked väravad ja sillad jätsid mõjuva mulje. Päris sisse me ei läinud, sest keskaegsed kindlused on kõik suht üheugused ja eks neid ole juba nähtud ka.
Võtsin autojuhtimise üle. Sõitsime mööda külavaheteed, mida nimetatakse Alsace´i veiniteeks, ilusasse linnakesse Bergheimi. Parkisime otse linnamüüri taha ja astusime läbi keskaegse värava nagu muinasjuttu. Siinsed majakesed olid kõik väikesed ja värvilised nagu muinasjutumajakesed. Meeleolu lisasid ka lapselikud lihavõttekaunistused, paberist, puust või plüüžist tibud, jänkud ja muud loomad, kunstlilled, liblikad ja linnud. Reisijuhtides soovitati ühte tänavat mööda üles ja teist, paralleelset mööda alla tulla. Aga kaugemal oli veelgi toredam paralleeltänav. Ma olin vaimustuses ja muudkui pildistasin.
 |
| Vaade Bergheimile linnaväravast |
 |
| Lihavõtted on ammu läbi, aga kaunistused on igal pool |
 |
| Keskväljak |
Söime kohalikus Restoranis Brasserie La Mosaïque. Kõik tripadvisori järgi paremad kohad olid lõuna ajal, 14-19 suletud. Tellisime kohalikku rooga matafan. Sisuliselt pannkoogid kartuli, emmentali juustu ja muu soovitud täidisega. Ainukesena tellis Avo päevapraae ja sai maksapallid friikatega, mis oli väga hea. Meie söögid olid E sõnul huvitavad. Rohkem ei tahaks neid proovida. Jõime ka veini, E Gremanti, teised Rieslingit.
 |
| Brasserie La Mosaïque |
Tahtsime siinses veinipiirkonnas ka mõne degusteerimise teha. Otsisime tripadvisori järgi Riquewihri veinikeldri, mille hinnang oli 5 tärni. Sõitsime piki kitsast asfalteeritud külavaheteed, mida ääristasid väikesed majapidamised kuni jõudsime suure metallaia taha. Aias asus suur tootmishoone täis erinevas mõõdus veinikääritamistünne. Tore noormees väikese pojaga pakkus meile maitsmiseks kolme sorti valget veini: Cuvee´d, Rieslingit ja segatud muskaatveini. Olid head küll! Ostsime ühe gremanti ja ühe Rieslingi kaasa, sest raha noormees degusteerimise eest ei võtnud.
 |
| Tüüpiline veinitalu |
 |
| Kohalikud margid degusteerimiseks |
 |
| Alsace´i veinitee maastikud |
Sõitsime Riquewihri. Selle vanalinnas olid samuti muinasjutumajakesed, aga suuremad ja veelgi värvilisemad. Imeline! Siin oli ka turistikam, rohem suveniiripoode ja kunstigaleriisid. Ostsime meiegi suveniire, E ja O isegi veinipokaalid. Riquewihri peetakse üheks ilusamaks linnaks veiniteel.
 |
| Klaasikunstipood |
Järgmised kaks ööd majutusime Zellenbergi hotellis Au Riesling. Siin olid normaalsed toad vaatega viinamarjapõldudele ja mägedele. Lihtne, aga mugav hotell. Sõime siin ka õhtust. Laua pidi ette reserveerima. Päris akna alla me istuma ei saanud, aga vaade oli sellegipoolest ilus. Avo sõi kalasortimenti hapukapsaga. No ikka omapärane. Mina ja E sõime kalasuppi, mis oli väga hea ja sai sooja sisse. Ilmaga pole meil vedanud, siin on isegi külmem, kui Eestis. Aga õnneks pole juba paar päeva sadanud. Loodame, et kuiv ilm jätkub. Veinikeldri noormees ütles, et väga kuiv aasta on olnud ja hädasti oleks vihma vaja.
 |
| Hotell Au Riesling |
Olime kõik väga väsinud ja läksime peale sööki oma tubadesse magama.
Neljapäev, 20.04
Sõitsime mägiteele nimega Route Des Cretes Vosgeeside mäestikus. See üle 80 kilomeetrine maantee kulgeb St Marie aux Mines´ist Cernay´ni ja eraldab saksapärast Alsace´i prantsusepärasest Lorraine piirkonnast. Maantee rajati I Maailmasõja ajal militaarsetel eesmärkidel. Tänapäeval olevat see tee nii populaarne, et tahetakse sõiduautodele lausa sulgeda. Meie nägime küll üsna vähe autosid, eriti alguses.
Tee St Marie aux Mines´i juures on ilus ja kulgeb põldude vahel. Kohe varsti ületasime 904 meetri kõrguse Col des Bagenelles´i kuru, kust avanesid juba kaunid vaated. Tee kulges esialgu pöögimetsas, mis oli üsna sügisene, puudealused pruunide lehedega kaetud. Kuulus Route Des Cretes algab tegelikult järgmisest kurust, 949-meetrisest Col du Bonhomme´ist. Seal me ei peatunud.
 |
| Col des Bagenelles |
Lac Blanc ehk meie keeli Valge järv oli võrdlemisi tagasihoidlik võrkaiaga ümbritsetud kiviste kallastega järv. Oli külma- ja kõledavõitu, sooja ainult paar kraadi. Õnneks oli järve ääres avatud restoran, kus me jõime kuumi jooke ja enesetunne läks kohe paremaks. Avo tellis mingit imelikku apelsinilikööriga tembitud õlut Picon, mis olevat maitsenud jubedalt. Restoranis olid piirkonnale omaselt joomise ja söömise lauad. Ja kuigi restoran oli praktiliselt tühi, suunati meid kehvema vaatega joomise lauda. Meie kõrvallauas istus neli vanameest, ees 2 õlut ja 2 veini.
 |
| Lac Blanc |
 |
| Puhkekompleks 1000 Meetrit |
Tee keris järjest kõrgemale. Järgmine kuru, Col de la Slucht oli 1135 meetrit. Vahepeal sadas isegi lulumekirmet ja meile tuli meelde mõne aasta tagune Col d´Izoardi ületamine Alpides. Maastik läks siin huvitavaks, ilmusid märjad mägiaasad, mille pruunikas värv vaheldus valkjate kõrrepuhmastega.
Mingil kurul oli ühelpool teed uhke restoran, teisel pool tasuline peldik. Meil oli paar eurost münti, plaanisime kõik järjest selle abil ära käia, aga restoranist tuli kuri tädi ja ütles, et tuleb maksta inimese pealt. Meil läks häda üle nii ebameeldiva suhtumise peale ja me sõitsime edasi.
Tee suundus Hohnecki kurule (1362m). Jõudsime kõrgmäestikku, metsast välja. Nüüd avanesid alles tõeliselt uhked vaated. Päikegi tuli välja ja kohe läks mõnusamaks. Allpool paistsid järved ja väikesed külad,
The Grand Ballon on kõrgeim tipp Vosgeeside mäestikus. Sinna saab samanimeliselt kurult ka jala minna, aga me ei hakanud ronima. Oli ikka külm. Põõsad olid kummaliselt valged ja lähemale minnes saime aru, et need olid jääs.
Otsustasime lahkuda Route Des Cretes´ilt ja võtta suuna tagasi Alsace´i Veiniteele Eguisheimi suunas. Sattusime väiksele kitsale metsateele, mis oli väga vahva. Õnneks ei tulnud kedagi vastu, sest möödamahtumisega oleks olnud probleeme. Nägime kitse, vahtis meid päris lähedalt enne kui aeglaselt metsavahele kadus. Allapoole jõudes muutus kohe soojemaks ja külades õitsesid lilled.
 |
| Uudishimulik kitseke |
 |
| Õiteilu mingis külakeses |
 |
| Maalitud maja mingis külakeses |
Eguisheim oli taas ilus linnake. Tänavad ümbritsesid ringikujuliselt vana kindluse müüre. Hoolimata vihmast jalutasime mööda kitsast peatänavat värviliste vahvvärkmajade vahel, kuni ootamatult samasse kohta tagasi jõudsime. Keset küla asuvas kindluses sündis aastal 1002 paavst Leon IX. Paistab, et linnaelanikud ise on väga uhked selle üle ja paavstile on pühitsetud ilus väike kabel keset lilleaeda.
 |
| Eguisheimi ringikujuline tänav |
 |
| Paavst Leon IX kabel |
Tahtsime juba süüa, aga kõik kohad olid suletud. E leidis netist restorani Ribauvilles, mis oli ainuksena avatud. Tee viis mööda Kayserbergist ja me otsustasie hoolimata näljast ka sinna sisse minna. Ootamatult oli see minu jaoks kõige ägedam linnake. Kõrged viinamarjadega kaetud künkad otse linnamajade taga kerkimas, vana kindlussild 16.sajandist ja kanalid. Vesi ja sillad on alati olnud minu lemmikud.
 |
| Kivisild 16.sajandist |
Õhtusöök Ribauvilles restoranis Le Giersberg. Mina sõin lambakintsu, Avo mingit eskaloppi. Hea söök, hea teenindus, meeldiv koht. Linna endaga me eriti tutvuda ei viitsinud, küll aga sattusime tagasiteel hotelli viinamarjapõldude vahele külateele, kus oli väga kaunis sõita.
Õhtul nautisime hotellitoas Gremanti ja Rieslingit.
Reede, 21.04
 |
| Zellenbergi külake paistmas meie hotellist |
Sõitsime ka koduküla uudistama. Zellenberg oli mõnusalt inimtühi, nägime vaid ühte vanadaami aknal. Siin on palju vähem värve, uhke kirik ja lopsakad aiad majade taga.
 |
| Katolik kirik Saint-Ulrich de Zellenberg |
 |
| Majade tagakülgedel on aiad |
Colmaris otsisime natuke aega parkimiskohta. Lõpuks leidsime 500 meetrit vanalinnast. Katedraali ümbrus oli üles kaevatud, aga käis vilgas putkamajandus. Palju oli jalutavaid inimesi, lapsi, koolilapsi, väga rahvarohke. Võib-olla oli koolivaheaeg?
 |
| Colmari tänavatel käis vilgas elu |
 |
| St Martini katedraal |
 |
| Putkamajandus kiriku ümber |
Jõudsime uhke turuhoone juurde ja ma seisin jupp aega peldikusabas. Turuhoone on ehitatud 19,sajandil Burgundia stiilis roosadest tellistest.
 |
| Väike Veneetsia |
Jõudsime tagasi Saksamaale. Avo soovil läksime ka Freiburg im Breisgau katedraali vaatama. Seegi on päris suur linn, tegelikult 200000 elanikuga. Parkisime kitsavõitu maa-aluses parklas. Kuulus katedraal oli hiigelsuur ja väikesele väljakule presitud. Sisse veel ei saanud. Tegime tiiru vana raekoja ja Martini väravatorni juurde. Tänavad, ka laiad trammiteed olid kivisillutisega, mille vahel väikesed äravoolukanalid, koledad suured poed, mis tekitasid meis taas šoppamise isu.
 |
| Kaupmeeste Maja Freiburgis |
 |
| Martini Värav - üks kahest säilinud keskaegsest linnaväravast |
 |
| Raekojaplats, Raekoda on see punane hoone |
 |
| Ka trammitee on sillutisega kaetud |
Kell 15 saime ka katedraali sisse ja see tasus vaatamist. Eriti kuulamist, sest orelimängija proovis parasjagu oma pilli. See oli võimas ja puhta kõlaga. Katedraali hakati ehitama juba aastal 1200, aga valmis sai ta alles aastal 1513. Sellest ka stiilide segu romaani stiilist gooti ja neogootini. Kuulsad on kiriku mosaiikaknad, millel on lihtsad ja maised kringlite, saabaste, veskirataste või kääride motiivid, mis tähistasid kohalikke ameteid. Ettenägelikud Freiburgi elanikud eemaldasid kõik aknad Teise Maailmasõja puhkedes ja nii õnnestus need säilitada tänaseni. Imekombel jäi ka kirik ise pommitabamustest puutumata, mida kahjuks ei saa öelda ümbritseva linna kohta. Sõjas hävis ligi 80% Freiburgi vanalinnast.
 |
| Freiburger Münster |
 |
| Püha õhtusöömaaeg |
Käisime veel tunnikese poodides, siis sõitsime parklast välja.
Algas ilus tee Schwarzwaldi mägedes. Rohelised nõlvad, tihedalt külakesi, sekka mõned tootmis- ja põllumajanduslikud hooned, aga kõik korras ja puhas. Tee keerutas üha ülespoole. Tahtsime mingit uhket maailma suurima käokellaga maja leida, aga ekslesime vales suunas. Lõpuks panime ühe googleist leitud kreeka restorani Stefanos Tribergis sisse ja sõitsime sinna. See oli väga hea restoran, üks parimatest siin reisil. Kreeka söök on ka kordades parem saksa omast, vähemalt minu maitse järgi. Tzatziki, kalmaarid, dourada, mingid väikesed sardiinid. Ja ouzo! Peremees muudkui pakkus ouzot, hiljem selgus, et see oli tasuta. Kohalikud pensionärid tulid paaridena sööma. Väga mõnus koht.
Teel möödusime ühest uhkest käokellapoest, mis oli kahjuks juba suletud. Käokellade valmistamine on siin piirkonnas väga au sees.
Meie hotell Hotelmyhome Hornbergis ületas kõik ootused. Imeilus küla, super asukoht otse keskväljakul, vaatega mägedele. Sõprade toas oli suur terrass järsule mäeseinale toetumas. Toad olid avarad ja mugavad, mõnusa suure vannitoaga. Super! E ja O käisid kõndimas ning saatsid meile ilusaid pilte külast.
 |
| Vaade hotellitoast |
Käisin kõrvaltavernis punnivinna küsimas ja jõime E ja O terrassil viimase kaasaostetud punase veini ära. Oli reisi viimane õhtu.
Laupäev, 22.04
Päris ilus tee oli Stuttgarti lennujaama. Nüüd oli ka ilm läinud soojaks ja päikeseliseks. Lend oli õigeaegne ja õhtul jõudsime Riiga. Jätsime sõpradega hüvasti, nemad läksid Tallinna lennu peale. Meie võtsime parklast oma auto ja sõitsime Tartusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar