"Inisherini hinged"

Iiri tükid mulle meeldivad ja Martin McDonagh on kindlasti üks parimaid esindajaid selles kambas. Lõpuks õnnestus tema viimane film ära näha. Sama koosseisuga "Palgamõrvarid Brügghes" oli väga naljakas, "Inisherini hinged" oli pigem kurb ja sünge. Loomulikult pani nii mõnigi asi muigama, muidu see poleks ju McDonagh, aga üldine meeleolu oli masendav. Kuigi Iirimaa loodus filmis oli ülev ja võimas, inimesed mõne üksiku erandiga ka pigem heatahtlikud. 

Teemaks on heasüdamliku, aga pisut piiratud mõistusega mehikese Padraici maailma kokkuvarisemine, kui tema parim sõber Colm temaga enam suhelda ja isegi rääkida ei taha. See vallandab terve traagiliste sündmuste ahela ja muidugi ei jää ka mõned vägivaldsed sündmused tulemata. Colin Farrell on Padraici rollis suurepärane, nii lihtsameelne, nii segaduses. Tema lõputult kurvad silmad jäävad veel tükiks ajaks kummitama. Nii kahju on temast ja tegelikult ka teistest peategelastest.

Brendan Gleesoni tegelasele Colmile on ilmselgelt rohkem mõistust antud ja pole siis ime, et ühel hetkel tal kogu see armetu seltsielu üle viskab. Seda enam, et küla ainuke meelelahutus näib olevat kõrtsis õlle libistamine ja pühapäeviti kirikus käimine. Miks ta oma meeleheite just parima sõbra peale välja valab, jäi mulle natuke arusaamatuks. Eellugu meile ei näidata, antakse ainult mõned vihjed. Arvatavasti olid nad varem hommikust õhtuni koos, Padraic muudkui lobises ja Colm vaikis. Kuni lõplikult üle viskas.

Üks peategelane on veel: Padraici õde Siobhan, ilmselgelt intelligentsi poolest peajagu üle kõigist külaelanikest. Temal jätkub ka oidu ja tarmukust sellest konnatiigist välja rabeleda.

Meeldejääv tegelane on ka oma isa poolt väärkoheldud teismeline Dominic. Ma näitlejaid ei nimeta, sest need nimed ei ütle vähemalt mulle midagi. Dominicist räägitakse filmis, kui külahullukesest, aga tegelikult ta sellist muljet ei jäta. Pigem püüab ta oma võimete kohaselt eluga toime tulla. Veel üks ülimalt traagiline kuju selles kambas.

Kokkuvõttes on kõik sündmused pisut üle võlli ja inimeste käitumine ning dialoogid pigem kummalised. Kui lisada imeline ja võimas loodus, tuleb kokku päris eksootiline linateos. Väärt vaatamist igal juhul.

"ADA, rääkimata lugu"

Kuna mul jäi "Vana klaver" nägemata, (arvasin, et Tennossaare elu ja laulud mind ei huvita, aga olla hea lavastus olnud), ja ADAt samuti kiideti, siis ostsin aegsasti piletid ära. Kahetsema ei pidanud: oli nalja ja muusikat ja tundehetki ja, mis kõige peamine, suurepäraseid osatäitmisi.

Ada Lundveri teavad ilmselt kõik minu ja lähemate põlvkondade inimesed ning ka tema võrdlemist teise blondi diiva Eve Kiviga. Kiviga on aeg (ja kindlasti ka tema ise) armulikult ringi käinud. Kahjuks Lundveri kohta seda öelda ei saanud. Kuigi (filmi)näitlejana oli ta kõvasti andekam. Mulle meeldis, et lavastus jäi Eve Kivi suhtes delikaatseks. Teda mainiti vist vaid korra. Küll aga olid väga värvikalt esindatud ülejäänud selleaegsed korüfeed, kes Ada elukäigus ühte või teist olulist rolli mängisid. Erandiks võib-olla Juhan Smuul, kellel mingeid suhteid Lundveriga vist polnudki ja kes oli ilmselt Peeter Ojale vääriliste huumoristseenide jaoks sisse toodud. Ja Ojat on alati hea vaadata, täielik fenomen Eesti naljamaastikul. 

Kõige ägedamad ja sarnasemad tüübid olid kindlasti Jan Uuspõllu Baskin ja Ott Raidmetsa Urmas Ott. Kumbki oma välimuselt kehastatavat inimest ei meenutanud, seda enam oli äge, kuidas nad hääle ja intonatsiooniga nii täpselt mängisid. Uuspõllu Baskinit oli väga nauditav vaadata. Tema teine suurem roll, Mikk Mikiver, jäi kahjuks tabamata, aga eks seda ongi palju tahta. Priit Strandbergi Kaljo Kiisk oli lihtsalt väga naljakas, nagu ka tema ungarlasest rockitäht. Kalle Sepp teeb selle, mis näitlemisoskusest puudu jääb, tasa oma lauluoskuse ja muheda olekuga. Sama käib Birgiti kohta. Tema Heidi Tamme laulud olid väga liigutavad. Hiljem selgus, et ka Tamme ise oli sel päeval publikus. Nimetamata ei saa jätta ka Liina Tennossaart, kes muude tegelaste hulgas mängis ka omaenda vanaema. Tänu oma kõlavale häälele ja ilmekale kujule, on Tennossaar väga tänuväärne näitleja suvelavastustesse. 

Peategelasi oli etenduses kolm: 2 Adat, vana ja noor ning Musu ehk Vello Orumets. Orumetsa mängis loomulikult Sepo Seemann ja temagi on täielik fenomen, Näitlemise ja naljategemise annet on antud talle ikka väga suure kapaga. Rääkimata sellest, et ta sobis ka välimuselt hästi nii Orumetsa, kui Kalmer Tennossaart kehastama. Rääkimata sellest, et ta sobib ka hääleliselt (Tennossaare laule õnneks või kahjuks esitusele ei tulnud).

Mõlemad Adad jäid eluliselt usutavateks ja ei teinud oma rollidest karikatuuri. Vanemat Adat mängis Anne Reemann ja tema osa oli pigem vaoshoitum. Saara Nüganen suutis nii oma mängu, kui ka lauludega mind sügavalt liigutada. Eks see Ada elu teine pool oligi ju üsna traagiline. Väga hästi mängisid siin kaasa ka taustafotod ja videod, milles vahelduvalt olid nii tegelased, kui nende osatäitjad. Näiteks dokumentaalstseenid Mikiveri ja Lundveri abiellumisest.

Muidugi oli siin etenduses ära tunda "Kremli ööbikuid" ja väidetavalt eriti "Vana klaverit". Muidugi tekkis küsimus, kas seda valget Volgat (või mis mark see oligi) ikka oli tarvis. Aga kokkuvõttes oli nauditav vaatemäng ja tänuväärt meenutus ühest meie suurimast naisfilminäitlejast, kes koges nii  nõukaaegset glamuuri, kui hilisemat unustusse vajumist. Aga selletõttu ta ju meile korda lähebki, sest keda meist ikka elu niiväga hellitab?

PS! Üritus oli muidugi kallis, aga see ei seganud tuhandeid inimesi vaatama tulemast

PPS! Mulle meeldis väga kava: ilusad fotod, tekst lühike ja tabav.