Kuna mul jäi "Vana klaver" nägemata, (arvasin, et Tennossaare elu ja laulud mind ei huvita, aga olla hea lavastus olnud), ja ADAt samuti kiideti, siis ostsin aegsasti piletid ära. Kahetsema ei pidanud: oli nalja ja muusikat ja tundehetki ja, mis kõige peamine, suurepäraseid osatäitmisi.
Ada Lundveri teavad ilmselt kõik minu ja lähemate põlvkondade inimesed ning ka tema võrdlemist teise blondi diiva Eve Kiviga. Kiviga on aeg (ja kindlasti ka tema ise) armulikult ringi käinud. Kahjuks Lundveri kohta seda öelda ei saanud. Kuigi (filmi)näitlejana oli ta kõvasti andekam. Mulle meeldis, et lavastus jäi Eve Kivi suhtes delikaatseks. Teda mainiti vist vaid korra. Küll aga olid väga värvikalt esindatud ülejäänud selleaegsed korüfeed, kes Ada elukäigus ühte või teist olulist rolli mängisid. Erandiks võib-olla Juhan Smuul, kellel mingeid suhteid Lundveriga vist polnudki ja kes oli ilmselt Peeter Ojale vääriliste huumoristseenide jaoks sisse toodud. Ja Ojat on alati hea vaadata, täielik fenomen Eesti naljamaastikul.
Kõige ägedamad ja sarnasemad tüübid olid kindlasti Jan Uuspõllu Baskin ja Ott Raidmetsa Urmas Ott. Kumbki oma välimuselt kehastatavat inimest ei meenutanud, seda enam oli äge, kuidas nad hääle ja intonatsiooniga nii täpselt mängisid. Uuspõllu Baskinit oli väga nauditav vaadata. Tema teine suurem roll, Mikk Mikiver, jäi kahjuks tabamata, aga eks seda ongi palju tahta. Priit Strandbergi Kaljo Kiisk oli lihtsalt väga naljakas, nagu ka tema ungarlasest rockitäht. Kalle Sepp teeb selle, mis näitlemisoskusest puudu jääb, tasa oma lauluoskuse ja muheda olekuga. Sama käib Birgiti kohta. Tema Heidi Tamme laulud olid väga liigutavad. Hiljem selgus, et ka Tamme ise oli sel päeval publikus. Nimetamata ei saa jätta ka Liina Tennossaart, kes muude tegelaste hulgas mängis ka omaenda vanaema. Tänu oma kõlavale häälele ja ilmekale kujule, on Tennossaar väga tänuväärne näitleja suvelavastustesse.
Peategelasi oli etenduses kolm: 2 Adat, vana ja noor ning Musu ehk Vello Orumets. Orumetsa mängis loomulikult Sepo Seemann ja temagi on täielik fenomen, Näitlemise ja naljategemise annet on antud talle ikka väga suure kapaga. Rääkimata sellest, et ta sobis ka välimuselt hästi nii Orumetsa, kui Kalmer Tennossaart kehastama. Rääkimata sellest, et ta sobib ka hääleliselt (Tennossaare laule õnneks või kahjuks esitusele ei tulnud).
Mõlemad Adad jäid eluliselt usutavateks ja ei teinud oma rollidest karikatuuri. Vanemat Adat mängis Anne Reemann ja tema osa oli pigem vaoshoitum. Saara Nüganen suutis nii oma mängu, kui ka lauludega mind sügavalt liigutada. Eks see Ada elu teine pool oligi ju üsna traagiline. Väga hästi mängisid siin kaasa ka taustafotod ja videod, milles vahelduvalt olid nii tegelased, kui nende osatäitjad. Näiteks dokumentaalstseenid Mikiveri ja Lundveri abiellumisest.
Muidugi oli siin etenduses ära tunda "Kremli ööbikuid" ja väidetavalt eriti "Vana klaverit". Muidugi tekkis küsimus, kas seda valget Volgat (või mis mark see oligi) ikka oli tarvis. Aga kokkuvõttes oli nauditav vaatemäng ja tänuväärt meenutus ühest meie suurimast naisfilminäitlejast, kes koges nii nõukaaegset glamuuri, kui hilisemat unustusse vajumist. Aga selletõttu ta ju meile korda lähebki, sest keda meist ikka elu niiväga hellitab?
PS! Üritus oli muidugi kallis, aga see ei seganud tuhandeid inimesi vaatama tulemast
PPS! Mulle meeldis väga kava: ilusad fotod, tekst lühike ja tabav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar