"Tramm nimega Iha" Ugalas

Väga traditsiooniline lavastus. Laval on II Maailmasõja järgsete USA kergelt räämas agulikorter. Samas lähtuvalt lava suurusest ei anna see tegelikku muljet Tennessee Williamsi kujutatud pugerikust. Pigem tundub päris kobe elamine, isegi romantiline pea kohal kõrguva sillakesega. Ka lavale astuv Blanche oma uhkes heledas kleidis ja tikk-kontsades on nagu ilmutus. Eriti kui teda võrrelda lihtsas kitlis pontsakama õega või labasevõitu ja räpase õemehega. 

Etendus ongi suunatud peamiselt Maarja Mitt-Picheni kehastatavale Blanche´i kujule ja tema tragöödiale. Tegemist on ilmselgelt inimesega, kes ei sobitu olemasolevasse maailma ja hoiab meeleheitlikult kinni pettekujutelmadest. Matšolikule õemehele käib ta närvidele ja ka mitte päris ilmaasjata. Sest Blanche oskab väga hästi manipuleerida, ta püüab oma õde veenda, et selle elu on närune ja õemees paras loom. Kuigi midagi asemele pakkuda ju ka pole. Küllap ta loodab õemehe lahkumisele, et õel oleks rohkem aega tema eest hoolitseda. 

Õde Stella Marika Palmi esituses vastandub Blanche´ile oma vaikses rahulolus väikeste rõõmudega. Erinevalt vanemast õest ei ole temal liigseid illusioone. Aga ta on südamlik ja ennastohverdav. Eks sellele Blanche loodabki ja seda näeb väga hästi läbi Stanley. Tekib oodatud konfrontatsioon ja on juba ette teada, kes jääb kaotajaks. Janek Vadi mängib Stanleyd ühelt poolt plahvatusohtliku jõmmina, kes vastuvaidlemist ei salli, teiselt poolt klammerdub ka tema samamoodi enesepettusesse. Ka välimuselt sobib ta sellesse rolli suurepäraselt.

Maarja Mitt-Picheni jaoks on see kindlasti üks võimsamaid rolle. Ta on algusest peale närviline ja võlts, kohe kaitsepositsioonil. Ta valetab meeleheitlikult nii teistele, kui ka iseendale. Kõik temas on võlts, nii välimus, vanus, kui eriti hääl. Ta on ühtaegu habras ja kaastunnet otsiv ning teisalt manipuleeriv. Lõpp on traagiline ja valus kõigi kolme peaosalise jaoks. Lootust paremale elule ei ole neist kellelgi.

Loomulikult tuli mulle meelde ka Elia Kazani kuulus film "Tramm nimega Iha" Vivien Leigh ja Marlon Brandoga.

"Neljas õde" Vanemuises

Väga kuri ja terav! Väga! Niisugust satiiri ja irooniat mõne rahvuse arvel polegi näinud. Ja kui mõelda, et draama autor Janusz Glowacki on poolakas ja eriti, et lavastaja Stanislav Moissejev on ukrainlane, siis on see ka täiesti mõistetav. Tegevus toimub tinglikult pärast Tšehhovi näidendi "Kolm õde" lõppu. Ainult et Tšehhovil õekesed Moskvasse ei jõudnudki, selle näidendi tegelased elavad aga Moskvas ja ka aeg on vahepeal kõvasti edasi voolanud, 1990-ndatesse aastatesse. Ja kui Tšehhovil oli rahva allakäiku õrnalt tunda, siis nüüdseks oli jõutud ikka täielikku mülkasse. 

Tegevus toimub ühes Moskva räämas korteris, kus elavad joodikust isa, tema kolm vallalist tütart ja tänavalt leitud poisike Kolja. Isa ja tütred on ilmselgelt intelligendid, isa oli kunagi kindral ja tahab oma nooremast tütrest teha kuulsat baleriini, uut Maia Plissetskajat. Tütred tsiteerivad Dostojevskit ja räägivad Marc Chagallist. Aga elavad nad kõik nagu viimased parmud, vaesuse piiril. Eks Eestiski olid sel ajal karmid ajad ja vaesus. Oluline on teadmine, et Venemaal pole paraku mitte midagi tänaseks muutunud. Vanem tütar Veera oli kunagi õpetaja, nüüd on tähtsa poliitiku armuke. Poliitik muidugi kaob kiirelt, kui kuuleb, et Veera on rase. Keskmine tütar Katja õppis juurat, aga töötab tsirkuses loomatalitajana ja varastab tiigri tagant liha, et perel midagi süüa oleks. Noorem tütar Tanja plaanib bandiidist naabripoisiga abielluda. Muide, pulmareisile tahtsid nad minna Iraaki!!! Loomulikult lüüakse bandiit enne pulmi mättasse.

Kõik see on väga vaimukas ja hoogne, kuigi algus oli ehk pisut kõhklusi tekitav. Tegelased on pigem karikatuurid, kui luust ja lihast inimesed. Kasutatud on ikka väga pakse värve selle hullumaja kirjeldamiseks. See tähendab, et kaastunnet tegelased ei ärata ja nende traagika mulle eriti korda ei lähe. Ja kui lõpus korraks tundus, et kõik lõpeb õnnelikult, siis oh ei! Lavastusele keeratakse veel üks vint peale.

Lavastuse absurdi toetas suurejooneline lavakujundus, mille põhielemendiks on terve seinatäis Nõukogude ajal nii levinud metallist kapiuksi. Juba üsna alguses projekteeritakse nende peale hiigelsuuruses Peeter I, Lenini, Stalini ja Putini pildid, et kellelgi ei tekiks kahtlust, milles jutt käib. Need portreed mõjusid ikka väga ähvardavalt, aga õnneks neid kaua ei näidatud. Ja lõpus kukub kapiustest sein kõva pauguga kokku.

Näitlejad mängivad muidugi suure naudinguga ja ülevoolavalt. Eriti käib see isa (Riho Kütsar) kohta, kes terve etenduse jooksul kaineks ei saagi ning tema (jooma)kaaslase, naabrimuti Akulina kohta (uskumatu ümberkehastumine Piret Laurimaalt). Nende riidessepaneku stseen teises vaatuses oli ületamatult naljakas. 

Füüsiliselt keerukas ja vaimukas roll oli ka Ken Rüütlil, kes etenduse jooksul muutus kõnevõimetust ja vaimupuudega poisikesest silmipimestavaks (aga ikka hädiseks) transvestiidiks. Tõsi küll, tema koeralik sebimine jäi mulle veidi arusaamatuks, aga seda nauditavam oli ta lillelöödud kaunitarina. See on ikka uskumatu, kuidas nii suur mees suudab olla nii liikuv! Olen temalt näinud nüüd järjest mitut koomilist ülisäravat rolli (viimane "Tõrksa taltsutuses"). Väga tahaks ka midagi tõsisemat näha.

Tütardest on rohkem mänguvõimalusi Maarja Johanna Mägil ja tema on näitleja, kes ilmselt kannab välja iga rolli. Kärt Kulli ma polnudki varem laval näinud, siin etendusel, teisest reast oli teda igatahes nauditav jälgida. Marika Barabanštšikova läheb aastatega ainult paremaks.

Veiko Porkanen pisibandiit Kostjana kandis kõige rohkem seda 90-ndate aastate röövkapitalismi vaibi. Porkaneni kanda oli tõelise bandiidi Stjopana ka petliku ameerika unelma kokkuvarisemine. Selles mõttes huvitavad rollid, üksteisest välja kasvanud. 

Minu absoluutne lemmik oli selles lavastuses aga muusik Kaarel Kuusk, kes väga ilmekal ja humoorikal moel hoolitses pideva taustamuusika eest ja vajadusel ka sekkus mängu. Au ja kiitus ka muusikalise kujunduse eest!

Taas suurepärane õnnestumine "Vanemuiselt", vaimukas lavastus ja äge ansamblimäng.