Väga kuri ja terav! Väga! Niisugust satiiri ja irooniat mõne rahvuse arvel polegi näinud. Ja kui mõelda, et draama autor Janusz Glowacki on poolakas ja eriti, et lavastaja Stanislav Moissejev on ukrainlane, siis on see ka täiesti mõistetav. Tegevus toimub tinglikult pärast Tšehhovi näidendi "Kolm õde" lõppu. Ainult et Tšehhovil õekesed Moskvasse ei jõudnudki, selle näidendi tegelased elavad aga Moskvas ja ka aeg on vahepeal kõvasti edasi voolanud, 1990-ndatesse aastatesse. Ja kui Tšehhovil oli rahva allakäiku õrnalt tunda, siis nüüdseks oli jõutud ikka täielikku mülkasse.
Tegevus toimub ühes Moskva räämas korteris, kus elavad joodikust isa, tema kolm vallalist tütart ja tänavalt leitud poisike Kolja. Isa ja tütred on ilmselgelt intelligendid, isa oli kunagi kindral ja tahab oma nooremast tütrest teha kuulsat baleriini, uut Maia Plissetskajat. Tütred tsiteerivad Dostojevskit ja räägivad Marc Chagallist. Aga elavad nad kõik nagu viimased parmud, vaesuse piiril. Eks Eestiski olid sel ajal karmid ajad ja vaesus. Oluline on teadmine, et Venemaal pole paraku mitte midagi tänaseks muutunud. Vanem tütar Veera oli kunagi õpetaja, nüüd on tähtsa poliitiku armuke. Poliitik muidugi kaob kiirelt, kui kuuleb, et Veera on rase. Keskmine tütar Katja õppis juurat, aga töötab tsirkuses loomatalitajana ja varastab tiigri tagant liha, et perel midagi süüa oleks. Noorem tütar Tanja plaanib bandiidist naabripoisiga abielluda. Muide, pulmareisile tahtsid nad minna Iraaki!!! Loomulikult lüüakse bandiit enne pulmi mättasse.
Kõik see on väga vaimukas ja hoogne, kuigi algus oli ehk pisut kõhklusi tekitav. Tegelased on pigem karikatuurid, kui luust ja lihast inimesed. Kasutatud on ikka väga pakse värve selle hullumaja kirjeldamiseks. See tähendab, et kaastunnet tegelased ei ärata ja nende traagika mulle eriti korda ei lähe. Ja kui lõpus korraks tundus, et kõik lõpeb õnnelikult, siis oh ei! Lavastusele keeratakse veel üks vint peale.
Lavastuse absurdi toetas suurejooneline lavakujundus, mille põhielemendiks on terve seinatäis Nõukogude ajal nii levinud metallist kapiuksi. Juba üsna alguses projekteeritakse nende peale hiigelsuuruses Peeter I, Lenini, Stalini ja Putini pildid, et kellelgi ei tekiks kahtlust, milles jutt käib. Need portreed mõjusid ikka väga ähvardavalt, aga õnneks neid kaua ei näidatud. Ja lõpus kukub kapiustest sein kõva pauguga kokku.
Näitlejad mängivad muidugi suure naudinguga ja ülevoolavalt. Eriti käib see isa (Riho Kütsar) kohta, kes terve etenduse jooksul kaineks ei saagi ning tema (jooma)kaaslase, naabrimuti Akulina kohta (uskumatu ümberkehastumine Piret Laurimaalt). Nende riidessepaneku stseen teises vaatuses oli ületamatult naljakas.
Füüsiliselt keerukas ja vaimukas roll oli ka Ken Rüütlil, kes etenduse jooksul muutus kõnevõimetust ja vaimupuudega poisikesest silmipimestavaks (aga ikka hädiseks) transvestiidiks. Tõsi küll, tema koeralik sebimine jäi mulle veidi arusaamatuks, aga seda nauditavam oli ta lillelöödud kaunitarina. See on ikka uskumatu, kuidas nii suur mees suudab olla nii liikuv! Olen temalt näinud nüüd järjest mitut koomilist ülisäravat rolli (viimane "Tõrksa taltsutuses"). Väga tahaks ka midagi tõsisemat näha.
Tütardest on rohkem mänguvõimalusi Maarja Johanna Mägil ja tema on näitleja, kes ilmselt kannab välja iga rolli. Kärt Kulli ma polnudki varem laval näinud, siin etendusel, teisest reast oli teda igatahes nauditav jälgida. Marika Barabanštšikova läheb aastatega ainult paremaks.
Veiko Porkanen pisibandiit Kostjana kandis kõige rohkem seda 90-ndate aastate röövkapitalismi vaibi. Porkaneni kanda oli tõelise bandiidi Stjopana ka petliku ameerika unelma kokkuvarisemine. Selles mõttes huvitavad rollid, üksteisest välja kasvanud.
Minu absoluutne lemmik oli selles lavastuses aga muusik Kaarel Kuusk, kes väga ilmekal ja humoorikal moel hoolitses pideva taustamuusika eest ja vajadusel ka sekkus mängu. Au ja kiitus ka muusikalise kujunduse eest!
Taas suurepärane õnnestumine "Vanemuiselt", vaimukas lavastus ja äge ansamblimäng.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar