"Vend Antigone, ema Oidipus" Draamateatris

No oli ikka tihket ja verist tragöödiat ning üliinimlikke kannatusi! Eriti teises osas Priit Võigemasti esituses. Etendus koosnebki kolmest osast ja kestab koos kahe vaheajaga peaaegu 5 tundi. Sellepärast ilmselt on ka algus tund varasem. Aga mulle väga meeldis! Ütleksin, et isegi rohkem, kui "Macbeth". Puudutas kuidagi otsesemalt, kuigi oleks oodanud vastupidist, sest Shakespeare tegelased on mulle seni rohkem korda läinud, kui Sophoklese või Euripidese omad. Väga suur osa oli siin muidugi muusikal. Eesti regilaul tundub väga hästi sobivat edasi andma antiikset tragöödiat. Ega ilmaasjata Anne Türnpu muusikalise kujunduse eest auhinda ei saanud. Ja nii mõnegi näitleja puhul tuli võimas lauluhääl täieliku üllatusena.

Esimene osa "Bakhandid" oli kergem sissejuhatus teemasse "inimene plaanib, jumal naerab", kõige koomilisem ja kõige tagasihoidlikum . Võib-olla oleks võinud see vaatus isegi olemata olla. Samas siis poleks olnud võimalust nautida Tiit Suka Dionysose kerglasevõitu, aga jumalikult küünilist osa. See oli tema vaatus ja jumala roll sobis talle suurepäraselt. Tõsi, selles vaatuses oli ka Hilje Murelil oma tähetund, eriti võimas oli tema avalaul „Mehetapja Maie“. Aga nii teema, välimuse, kui esituse poolest oli mõjuvam siiski Tiit Suka Dionysos. Valged lokid sobisid talle juba "Inishmore´i leitnandis", mis seal salata. Ja oma kopsakuse poolest eristus ta madalamast rahvast ehk surelikest. Surelikud olid kõik ülimalt heas vormis ja näitasid seda laval füüsiliselt väga nõudlikes rollides. Viimane vaatus läks juba täielikuks võimlemiskavaks.

Omaette huvitav tüüp on Guido Kanguri kehastatud Delfi oraakel Teiresias. Esimeses osas on ta elurõõmus ja vallatu vana mees, kes valmistub osa saama orgiast koos Dionysose ja Teeba naistega. Teises vaatuses on ta juba väsinud ning üritab hoida tagasi vältimatut katastroofi. Kuni viimases vaatuses on ta täiesti segaduses, korduvalt nõutult küsides: "Mis toimub?". Kui oraakel ka enam ei tea, mis toimub, siis on jama küll. Ettenägelikkus on ikka väga koormav.

Teine vaatus oli teada tuntud Oidipuse tragöödiast, mille nimiosa tegi ülima intensiivsusega juba eespool nimetatud Priit Võigemast. Ta on algusest peale raevukas oma tõeotsingutes ja suudab vaatuse lõpuks veelgi mitu vinti peale keerata. Loo alguses on ta pime, sest ei suuda näha ilmselget. Loo lõpus torkab ta ise endal silmad peast. Nojah, kui neist ikka üldse kasu ei ole... See on ka lavastuse kulminatsioon. Tahes tahtmata hakkasin Võigemasti Oidipuse ahastavale lõugamisele kaasa elama. Ja jällegi, tema verine lõust tekitas paralleele Shakespeare tragöödiate kangelastega, näiteks Macbethiga.

Viimane osa jättis pisut kummalise mulje, kuna kõik inimesed olid riietatud liibuvatesse maitsetutesse dressidesse. Eriti kaks venda Polyneikes (Ursel Tilk) ja Eteokles (Lauri Kaldoja), kes võimu pärast teineteist maha nottisid. Nemad olid lavastaja tahtel liibuvates värvilistes maadlejatrikoodes ja kiivritega. Pigem koomilised, kui traagilised. Aga trupi esitatav võimlemiskava oli muljetavaldav.

 Kolmas vaatus on Taavi Teplenkovi Kreoni ja Teele Pärna Antigone vaatus. Teplenkov on muidugi ületamatu oma lobedalt kiire sönakasutuse ja sujuva orgaanilisusega. Kui Sophoklesel oli Kreon minu mäletamist mööda julm ja hoolimatu türann, siis Teplenkovi Kreon on inimlikum ja sõbralikum, tegelikult ka libedam tegelane, mida rõhutab tema poliitiku imagot rõhutav hall ülikond. Korraks tekkis isegi mõte, et nüüd lõpeb kõik hästi ja nüüd on inimesed jumalatest üle. Aga ei midagi! Teele Pärnal oli vähem võimalust eristuda, sest ega tema poolt leinatud vend Polyneikes ka mingi tõsiselt võetav tüüp ei olnud. Natuke raisatud anne, nii otseses, kui ülekantud tähenduses. 

Trupp oli ühtlaselt äge, eriti laulmises ja füüsilises liikumises. Imeliselt hästi sulandus seltskonda ka harfimängija Lisanne Rull, kaunis ja enesetadlik naine. See paistab juba reegliks saavat, et muusikud tuuakse lavale. Ja ega ma ei ole sellest tüdinenud, sest alati on leitud väga ägedaid tüüpe. Ja muidugi kumab etenduse tagant Mati Undi dramaturgia ning Unt ise, kerge muie suunurgas. Kurauunion ja tonnervetter, kui armetu võib ikka inimene olla!

Malta ja Gozo

5.05 Tartu - Riia

Alustasime sõitu 16:15. Võtsime Liisi Võru tänavast peale ja sõitsime Viljandisse. Tartus sadas päev otsa lund, aga maantee oli õnneks ainult märg. Oli umbes +2 kraadi.

Viljandist võtsime peale Elina. Läbisime Ikla piiripunkti, kus polegi väga ammu käinud. Õnneks oli ikka veel valge. Sööma läksime Salacgrivasse mingisse väga toredasse sadama pizzarestorani Ab Initio. Teenindus oli hea ja kiire. Mina võtsin lõhesalati, teised pizzad. Akendest avanes vaade sadamale. Väga tore koht!

Salacgriva sadam

Edasine teekond kulges juba pimedas. Haakisin ennast ühe veoki sappa ja kulgesin mõnusalt Riiani. Sõit läbi Riia läks kiirelt, oma hotelli Rixwell Elephant jõudsime 22-paiku. Parkisin auto hotelli väliparklasse.

Varsti juba magasime.

6.05 Riia - Sliema

Hommikusöök oli normaalne. See on täitsa nunnu hotell. Seekord olid meil aknad sisehoovi. Kell 8:30 parkisin auto P3 parklasse, ikka päris taha, sest eespool on alati kohad kinni. Riias oli küll soojem - +8*, aga sadas külma vihma. Paras aeg oli siit jalga lasta. Kuigi nädalavahetuseks juba lubab ka siin +20*.

Lend läks õigeaegselt. Loomulikult oli lennuk jälle vahetuses, meie oma oli Carpatian Air. Aga peale selle, et puudusid monitorid, ei olnud midagi ette heita. Ostsin isegi endale kohvi ja muffini. 3tundi lendu läks kiirelt.

Malta on huvitava saatusega väike saarestik, mis koosneb põhiliselt kolmest saarest. Suurim neist, Malta saar, on üle kolme korra väiksem meie Hiiumaast, aga rahvast elab seal 500 000. See tähendab, et maa on kaetud linnadega ning seal, kus üks lõpeb, algab kohe teine. Ja loodus on praktiliselt olematu. Kui välja arvata sinine meri ja vapustavalt kaunid kaljused rannad. Kõrgeim tipp on madalam, kui meie Munamägi, aga sellest ei tohi ennast petta lasta, sest tegelikult on Malta väga mägine maa.

Malta on väga päikeseline, mida veelgi rõhutavad kollakast lubjakivist lõputud kindlusemüürid ja hooned. Ilma päikeseprillideta on siin võimatu hakkama saada.

Valletta kollasest lubjakivist müürid

Saarel on olnud vägagi kirev ajalugu ning tänu sellele on seal säilinud palju põnevat arhitektuuri ja kultuuri. Palju on linnapildis näha araabia mõjusid. Maltal räägitakse oma keelt ja kohanimed on kõik araabiapärased, mis teeb orienteerumise päris keeruliseks.

Esimesed teadaolevad asukad saabusid Maltale umbes 5200. aastat eKr arvatavasti Sitsiiliast. 3000 aastal eKr oli Maltal templiehitajate kultuur, mis aga salapärastel asjaoludel välja suri. Sellest ajastust pärinevad mitmed templite varemed, aga sellel korral me neid vaatama ei läinud. Oleme Maltal korra ka varem käinud ja siis said need iidsed templid üle vaadatud.

Malta saared on sajandite jooksul kuulunud foiniiklastele, kartaagolastele, kreeklastele ja roomlastele. Ligi 700 aastat oli Maltal Bütsantsi ja Araabia kalifaadi võim ning see jättis keelele ja kommetele tugeva jälje. 11. sajandil vallutasid Malta normannid, siis tulid prantslased ja seejärel hispaanlased. 

1530. aastal kinkis Saksa-Rooma keiser Karl V Malta saared Johanniitide ordule, mis hakkas ennast nimetama Malta orduks. Vastutasuks sai keiser igal aastal ühe Malta pistriku. Mõned aastad hiljem rajati ordu suurmeistri La Valette juhtimisel saarele uus pealinn, mis suurmeistri auks sai nime La Valletta. Tolleaegsed uhked kindlused on säilinud tänapäevani. Kuigi vaprad rüütlid suutsid üle 200 aasta vastu panna türklaste vallutustele, siis Napoleonile andsid nad 1798. aastal saared käest ilma ühegi püssilasuta.

Valletta linna rajaja La Valette

Kuna prantslased olid kohalike hulgas väga ebapopulaarsed, siis vallutati Malta saared juba paar aastat hiljem brittide poolt ja 1814 Pariisi rahulepinguga sai Maltast Briti impeeriumi osa. Alles 1974. aastal kuulutati Maltal välja vabariik ja Briti sõjavägi lahkus Maltalt.

Malta lennujaam on väike. Saime vaevalt vetsus käidud, kui kohvrid juba tulid lindile. Meie oma õnneks ka nende hulgas. Läksin kohe Public Transpordi kassasse ja ostsin sealt 6-päeva kaardi, mis sisaldas ka Gozo laeva. Kaart maksis 31€.

Mul oli tellitud transfeer ja üks mehike juba ootas meid, näidates telefonist minu nime. Sõit mööda linnu ja suvalisi ehitisi kulges kiirelt. Kuna olime juba teist korda Maltal, siis siinne araabiapärane kaootilisus ja roheluse puudumine väga ei ehmatanud. Meie ööbimispaik oli Sliemas ja transfeer lähenes sinna St.Juliani poolt. Sõitsime lõpus piki rannikut ja mööda väikestest sadamatest. Siin oli juba väga kena.

Korterisse sissesaamine läks enam-vähem valutult. Natuke küll kohmitsesime võtmega vale ukse taga, kuni taipasime minna teisele korrusele. Meie korter oli väga avar, suure elutoa-söögitoaga ja rõduga vaatega merele. Köök oli elutoa kõrval, avatud elutuppa luugi kaudu. Meil oli kolm magamistuba, mis olid küll pimedavõitu, sest aknad avanesid kitsasse sisehoovi, aga avarad.

Vaade rõdult

Läksime kohe välja söögikohta otsima ja istusime mõnisada meetrit edasi merevaatega restorani Fresco`s. Mina tellisin küülikut Malta moodi ja see oli küll kuivavõitu. Ega teistelgi erilist söögielamust polnud. Eks see ole teada, et mida parem vaade, seda kehvem söök.

Tagasiteel käisime läbi päris ohtra, aga kummalise valikuga supermarketist, et endale õhtuks ja hommikuks söögipoolist osta. Natuke puhkasime oma korteris, siis läksime tüdrukutega ujuma.

Kõndisime jupp aega mööda merekallast. Seal oli tore promenaad ja rahvast tšillis palju, aga head ujumiskohta polnud, rand oli väga kaljune ja kivine ning ega vee puhtuse osas ka väga kindel olla ei saanud, taamal liikles või seisis reidil mitmeid suuri ja väiksemaid laevu. Lõpuks jõudsime veidi liivasema rannariba peale, aga sealgi algasid kohe kivid. Ujumas saime siiski käidud ja vesi oli karastav.

Rannapromenaad Sliemas

Sliemast on koos lõunapool asuva St.Julieniga kujunenud Malta suurim kuurortpiirkond. Siin on palju poode, restorane, aga ka äriasutusi. Kunagisest vaiksest kalurikülast on umbes viimase 50 aastaga saanud elav ja turistiderohke linn. Minagi võtsin siia majutuse soodsama hinna tõttu, kui on Vallettas ja muidugi lootuses käia ujumas. Seda viimast me siiski rohkem ei proovinud, ei tundunud nii puhas ja mugav. Olime tegelikult kõik Maltal teist korda peale Elina. Eelmisel korral ööbisime Vallettas.

Õhtul jõime rõdul veini ja näksisime niisama. Süüa ei tahtnudki eriti. Väsimus oli peal, läksime varakult magama.

7.05 Marsaxlokk ja Valletta

Hommikust sõime toas, sest väljas oli veel jahedapoolne. Me ei kiirustanud, aga ikkagi olime kell 10 juba bussipeatuses, et sõita Vallettasse ja seal teise bussiga Marsaxlokki.

Valletta bussijaamas oli suur rahvahulk, eriti meie bussipeatuses. Oli ilmselge, et esimese bussi peale me ei mahu. Kuna Bolti takso maksis ainult 16€, siis tellisime selle. Meil oli natuke sebimist, et takso üles leida, aga muidu läks kõik ladusalt. Taksojuht oli meeldiv ja jutukas noormees. Ta plaanis järgmisel aastal Hispaaniasse kolida, sest Malta on liiga väike. Ükskõik, kuhupoole sõidad, ikka tuleb meri vastu.

Tõepoolest, vahemaad on Maltal väga lühikesed. Pikkupidi on 27 km ja laius ligi 15km. Juba 20min pärast olime Marsaxlokki sadamas. 

Traditsiooniline kaluriküla Marsaxlokk on üks ilusamaid asulaid Maltal tänu rõõmsavärvilistele kaluripaatidele. Siin on ilus sadam ja kalda ääres ridamisi häid restorane. Sattusime siia pühapäeval, mil sadamakail oli ennast laiali laotanud vilgas ja rahvarohke turg, kai oli paksult täis telke ja parkivaid kaubikuid.. Müüdi vähem kala ja rohkem igasugu pudipadi. Pigem tasuks tulla mõnel muul päeval.

Marsaxlokkis on ka kalavõrgud värvilised

Leidsime leti, kus müüdi laevapileteid St.Peter´s Pooli juurde. Ostsime edasi-tagasi piletid tunni aja pärast väljuvale paadile, kuna tüdrukud tahtsid veidi šoppata. Meie Avoga siin rahvahulgas trügida ei viitsinud ja läkisme ühte restorani tänava ääres, et võtta paar drinki. Mina jõin värskeltpressitud apelsinimahla.

Turg Marsaxlokkis

Paat väljus väikese hilinemisega. St.Peter´s Pooli juurde oli pool tundi sõita. Alguses möödusime koledatest tohututest tankeritest ja elektrijaamast. Vaatepilt oli päris sürr. Varsti sõitsime ümber poolsaare tipu ja vaated muutusid ilusateks. Valged kihilised kaljud laskusid järsult merre. Igal astangul olid ikka mõned inimesed päevitamas, mõned üksikud ka vees.

Tee peal näidati meile ka ühte koobast, kust väiksemad paadid said isegi läbi sõita.

St.Peter´s Poolil oli rahvast päris palju, aga vees jälle ainult mõned üksikud. Põhiliselt tehti siin kõrgematest kohtadest vettehüppeid. Hoidusime ühte serva, kust sai mööda astanguid suht ohutult vette ronida. Olime ka eelmisel korral siinset looduslikku basseini külastanud ja umbes samast kohast vette läinud. Mina vahetasin rätiku varjus kähku riided ja läksin vette. Vesi oli karge, aga väga mõnus. Solberdasin tükk aega. Ka Liisi tegi ühe vapra vettehüppe ja ujus natuke minuga. Elina ei julgenudki tulla, sest ta kardab igasugu vee-elukaid ja nad nägid kaugemal päris suuri meduuse. Need meduusid olid erklillad ja väga ilusad. Vees ma nendega õnneks ei kohtunud.

St.Peter´s Pool

Lilla vee-elukas

Maltal on taimestikku üldiselt nigelalt ja sellepärast pildistasin kõik üles

Natuke jalutasime ringi ja nautisime seda looduse imet ka kõrgemalt. Oma paati oodates vaatasime, kuidas mõned noormehed tegid kaelamurdvaid vettehüppeid umbes 4-5 meetri kõrguselt.

Meie paat pidi väljuma tunni aja pärast, aga sinna ei mahtunud kõik 4 inimest. Paadimees lubas, et 5-10 minuti pärast tuleb uus. Tuli muidugi alles poole tunni pärast, kui me hakkasime juba lootust kaotama.

Tagasi Marsaxlokkis hakkasime otsima restorani, sest olime juba päris näljased. Käisime päris mitu kohta läbi, kuni leidsime soodsama hinna ja valikuga koha. Küsisime menüüd ja ettekandja lubas kohe tuua. Tellisime ka joogid. Ettekandja tõi joogid ära, aga menüüd pidime uuesti küsima. Siis tuli ta tagasi ja ütles, et köök on juba suletud. Ma olin väga vihane, sest tühja kõhuga me neid veine küll ära juua ei tahtnud. Maksin neile joogid kinni, me jätsime need lauda ning tulime tulema. 

Õnneks leidsime päris toreda koha, kus oli meeldiv teenindus ja ka söögid olid päris head. Tuju läks kohe paremaks.

Veel mõned pildid Marsaxlokkist.

Kõndisime mõnedsajad meetrid bussipeatusesse, aga meie bussi ei tulnud. Alles paarkümmend minutit hiljem tuli järgmine, millega saime Vallettasse. Õnneks me ei pidanud sõidu ajal seisma.

Vallettas siirdusime vanalinna, kus google´i järgi oli avatud toidupood. Linnas olid mingid pidustused. Peatänaval olid uhked kaunistused ja puhkpilliorkester valmistus etteasteks. Rahvast oli ja mõnusat tänavamelu. Kirikutes olid parasjagu missad ja rahvas seisis järjekorras, ei sisse saada. Püüdsin hiljem leida, mis pühaga oli tegu, aga kahjuks ei õnnestunud.

Kaunistatud peatänav Vallettas

Valletta on oma 5700 elanikuga väikseim pealinn Euroopas. Nagu juba eespool öeldud, asutasid linna Malta Ordu liikmed 1565. aastal. Linn on väga kompaktne ja siin on täiesti tuntav ajaloo hõng - jalutad nagu vabaõhumuuseumis. Loomulikult on linn UNESCO pärandi nimekirjas, kus kirjeldatakse Vallettat kui ühte kontsentreeritumat ajaloolist piirkonda maailmas. Kindlustatud müürid ümbritsevad linna igast küljest ning nendelt müüridelt avanevad imekenad vaated sadamatele ja merele.

Käisime ka natuke mööda suveniiripoode. Mina ei tahtnud midagi osta, sest reis on alles ees.

Natuke peatänavalt kõrval oligi maa-alune toiduturg. Valik oli jälle üsna omapärane, aga siiski hulga parem, kui Sliema poekeses. Ostsime kõigi seljakotid täis ja kõndisime tagasi bussijaama. Vahepeal oli ka orkester mängima hakanud ja kõndis piki tänavat meile vastu. Väga äge! 

Meie buss tuli varsti ja õnneks saime taas istuma. Kuigi me niipalju ju kõndinud polnudki, olid jalad üsna väsinud.

Koju jõudsime juba pimedas. Ka Sliema promenaadil liikus palju rahvast. Meie sõime ära oma kaasaostetud magustoidud ja läksime magama.

Õhtuse Sliema vaade meie rõdult

8.05 Mdina, Rabat ja Dingli kaljud

Mingid tüübid hakkasid akna taga lobisema, aga ma olin niikuinii juba üleval. Igatahes kostab siin hästi läbi rõduukse. Rõduuksi päris sulgeda ei saagi, rääkimata lukustamisest.

Avo tegi hommikuks munaputru. Siin korteris on tore süüa, kahes küljes on suured aknad vaatega merele. Pärast väikest nikerdamist saime ka nõudepesumasina tööle.

Otsustasime minna Rabatti ja Mdinasse. Buss läks otse meie maja juurest, aga otse on muidugi palju öeldud, sest enamik Malta busse keerutavad mööda kitsaid tänavaid ja teevad pikki ringe.

Vahepeatuse tegime ka Mošta kuppelkiriku juures, mis on üks olulisemaid vaatamisväärsusi Maltal. Mosta kirikul on üks maailma suurimaid toetamata kupleid, mõningate allikate järgi suuruselt kolmas. Kirik ise on võrdlemisi uus, aastast 1860. Ostsime Avoga ka sissepääsupiletid 5€. Tüdrukud ei tulnud. Kõigepealt ronisime mööda kitsast keerdtreppi kupli alusele galeriile ja seal alla tagasi kirikusse. Kirik on väga ilus, hele ja täis valgust.

Üks maailma suurimaid toetamata kupleid

Sama raha eest sai külastada ka varjendit kiriku all, mida kasutati II Maailmasõja ajal, mil Malta kannatas väga ägeda pommirünnaku all. Varjendis oli väike näitus asjadest, mida varjumise ajal kasutati.

Mošta Rotundi kukkus II maailmasõjas pomm, mis aga imekombel ei lõhkenud. See oli suur õnn, sest kirikusse oli missale kogunenud ligi 400 inimest. Loomulikult peab nii mõnigi seda sündmust imeks ja seda pommi eksponeeritakse kirikus siiani. Tegelikult küll koopiat, originaal tehti kahjutuks ja visati merre. Mul jäi kahjuks see koopia kuidagi nägemata.

Rabatis peatusime Mdina lähedal. Mdina oli antiikajast kuni Malta ordu saabumiseni saare pealinn ja on tänapäevani ümbritsetud paksude kaitsemüüridega. Ta asub saare keskel kõrgel künkal ja siit avanevad kaunid vaated ümbritsevale maastikule. Kuigi Maltal suuri mägesid ei ole ja kõrgust on siin maksimaalselt 200m, on siin ikkagi väga mägine maastik. Mdinat kutsutakse ka Vaikseks linnaks, kuna siin elab väga vähe inimesi ja autod pole lubatud, (kuigi piltide järgi tundub, et on ka erandeid). See on kitsaste tänavate, väikeste kohvikute ja võluva keskaegse atmosfääriga linnake.

Rabat

Sisenesime Mdinasse läbi imposantsete väravate. Nagu enamik Malta linnu, on ka Mdina kollakast liivakivist hoonetega. Mdina on aga kuidagi eriti hele ja rõõmus. Siin on tõesti tunda ajaloo hõngu. Seinad on paksud ja palju on ilusaid Maltale omaseid kinniseid rõdusid. Osa rõdusid on ka metallist ja nikerdustega.

Mdina sisalik

Peatänav viis meid mööda uhkest Püha Pauluse katedraalist ja mitmest teisestki kirikust. Püha Pauluse katedraal on ehitatud 17.sajandil. Väidetavalt just selle koha peal ristis Püha Paulus Rooma kuberneri Publiuse. Aastal 60 pKr olevat Paulus Malta lähistel pääsenud laevahukust, elanud mõnda aega saarel ja pööranud siinsed elanikud ristiusku. Nii on vähemasti piiblis kirjas.

Püha Pauluse katedraal

Peatänava lõpus oli ilus väljak vaateplatvormiga, kust sai taas imetleda allpool laiuvat Maltat.

Vaade Mdinast

Tahtsime võtta väikesed dringid, aga sattusime väga toredasse restorani Coogi´s, kus olid normaalsed hinnad ja me tellisime ka söögid endale. Teenindus oli meeldiv ja kiire ning söögid olid ka head. Mina võtsin lillkapsa püreesupi.

Jalutasime veel veidi Mdinas ja ka Rabatis. Vähemalt siin, Mdina külje all oli ka Rabat väga kena. Samasugused liivakivist majad ja värvilised rõdud. Tüüpilised Malta rõdud on enamasti kõik erinevat värvi ja muudavad tänavapildi võluvaks. Need rõdud pärinevad araablaste valitsemise ajast, mil meestele oli oluline kaitsta oma naisi võõraste silmade eest. Seestpoolt välja nägi hästi, aga vastupidi mitte.

Edasi sõitsime bussiga Dingli kaljusid vaatama. Dingli kaljud on ühed kaunimad Maltal ja pakuvad suurepäraseid panoraamvaateid. Tegemist on pisut metsiku, tsivilisatsioonist puutumata paigaga, mis on Maltal üsna haruldane luksus. Ühtlasi on tegemist ka saare kõrgeima kohaga 253 meetrit üle merepinna. Piki rannikut on võimalik matkata kilomeetreid.

Ma ei saanud päris täpselt aru, kuhu suunduda. Kusagil olid googlemap´is Dingli kaljud ja siis mitu kilomeetrit eemal viewpoint. Otsustasin, et see viewpoint on ehk kõige ägedam. Sinna tuli bussipeatusest üle kilomeetri jala minna. Palusin küll bussijuhil meid varem välja lasta, aga bussijuht ei saanud aru, mis kohta ma mõtlesin ja sõitis ikka bussipeatuseni. Tee oli muidugi lühike ja kulges Maltale omases ruraalses maastikus mööda tolmust maanteed.

Viimase paarsada meetrid oli konarlikku kiviteed, mis jõudis välja kõrgele merekaldale. Siit avanes tõesti kena vaade püstloodis kaljudele. Aga Malta on suhteliselt lage, ei puid, ei põõsaid ja ka madalam taimestik on pigem hallikas. Mõned üksikud väikesed lillekesed õitsesid tee ääres.

Selline on Malta loodus

Päikese käes kõndimine väsitas meid täitsa ära. Läksime ka sama teed bussipeatusesse tagasi. Siit oli veel tunnine sõit lennujaama, sealt Vallettasse ja Vallettast koju. Vaatasin, et Bolt tuleks siia kolkasse lausa 6 minutiga, maksis 20€. Tellisin hoopis selle ja me olime kolmveerand tunni pärast Sliemas oma korteris tagasi. Taksojuht oli Pakistanist 2 aastat tagasi Maltale kolinud koos naise ja kahe lapsega. Ütles, et Pakistanis on nii palavad suved, et inimesed nutavad.

Tüdrukud otsustasid õhtusöögiks kreppe tellida. Meie Avoga käisime kohalikus marketis. Ega seal suurt midagi saada polnud, aga meil oli vaja vett osta.

Soolased krepid olid enam-vähem, aga magusad olid nii suhkrused, kui üldse olla võib. Isegi mina ei suutnud üle paari suutäie süüa. Ainult Elinale maitsesid, tema oli rahul.

Õhtul tegime ringi "Bismarcki".

9.05 Valletta ja 3 Linna

Sõime hommikust ja seekord me läksime eri suundades. Liisi ja Elina läksid Popeyesse ja akvaariumi, meie Avoga Vallettasse. Sõitsime bussiga teisele poole Sliemat ja läksime laevaga üle lahe. Pilet maksis 2€ ja järjekord läks kiiresti. Piletimüüja andis mulle ainult tšeki, piletit pidin kolm korda küsima. Aga ega seda kusagil ette näitama ei pidanud ka.

Fort Manoel Manoeli saarel Valletta ja Sliema vahel

Vaade Sliemale Valletta sadamast

Ülesõit oli kena ja läks kiiresti. Ronisime mäest üles vanalinna ja käisime mõnes kirikus. Valletta vanalinn on ikka väga ilus, palju uhkeid paleesid ja kirikuid. 

Püha Georgi väljak

Our Lady of Mount Carmeli basiilika ehitati algselt 16. sajandil, seda on läbi sajandite korduvalt renoveeritud ja ümber ehitatud, eriti pärast Teise maailmasõja ajal saadud kahjustusi. Hoone on tuntud oma imposantse kupli poolest, mis tõuseb 42 meetri kõrgusele ja on üks Valletta silueti domineerivamaid elemente.

Our Lady of Mount Carmeli basiilika

Jõudsime Püha Johannese piiskopikatedraalini. Seal oli piletisaba, aga see läks kiiresti. Püha Johannese katedraal on nähtav peaaegu igast Malta saare nurgast. Seda ehitati 16.sajandi lõpus samal ajal ümbritseva Valletta linna ehitamisega. Väljast on see barokne pühakoda pigem tagasihoidlik, aga interjöör on vägagi luksuslik ja suursugune.

Pilet maksis 15€, aga kirik oli ka seda raha väärt. Katedraal oli seest tõepoolest väga uhke. Seinad olid kaetud kullatud puunikerdustega, kõikjal ilusad maalid ja kujud. Kõige uhkemad olid aga põrandad. Sisuliselt kõndisime haudade peal, mis olid kaetud värviliste marmorplaatidega. Kontsakingadega siia kirikusse ei lubata. Katedraali põranda alla on maetud 375 kõige kuulsamat Malta ordu rüütlit ja suurmeistrit. Plaatidel oli kujutatud rüütlite vappe, vikatimeest ja tsitaate piiblist. Teadupärast olevat ühe hauaplaadi peal kiri umbes sellise tekstiga: "Praegu kõnnid küll sina minu haua peal, aga peagi kõnnitakse ka sinu haual". Eks ta ole!

Eraldi kabel oli Caravaggio kuulsa maali "Ristija Johannese hukkamine" jaoks. See Caravaggio maal  ongi katedraali ja ilmselt kogu Malta suurim vaatamisväärsus, mis asub hämara kabeli pimedas seinas. Maal ise on ka tumedates toonides, ainult võigas veretöö stseen on valguse käes. Kirikus on ka teisi Caravaggio maale. Muide, Caravaggio oli väga keevaline natuur. Ta oli pärast ühe mehe tapmist sunnitud põgenema Roomast Napolisse ja sealt Maltale. Malta ordu võttis ta kuritegelikust minevikust hoolimata oma ridadesse ja saarel maalis Caravaggio "Ristija Johannese hukkamise" ning veel mõned kuulsad maalid. Vaid aasta hiljem osales kunstnik taas kakluses ja oli sunnitud põgenema ka Maltalt.

Britid vallutasid Malta prantslaste käest aastal 1800 ja kuni 1964. aastani oli siin nende koloonia. Sellest ka teine ametlik riigikeel ja nii mõnedki tähenduslikud märgid linnapildis.

Briti mõjutusi on tänavapildis näha veel tänapäevalgi

Auberge de Castille ehitati 1574. aastal ja oli kunagi Malta ordu Kastilia, Leoni ja Portugali rüütlite võõrastemaja. Ordu rüütlid olid tol ajal jaotatud erinevatesse "auberge'desse" vastavalt nende päritolumaale või keelele. Tegemist oli suurte majutusasutustega ja need peegeldasid oma elanike jõukust. Tänapäeval on Auberge de Castille Malta peaministri ametlik residents ja büroo.

Plaanisime sõita laevaga 3 Linna. Sadamasse sai liftiga Barrakka Aedadest. Ülemistest Barrakka aedadest avanevad suurejoonelised vaated Valletta Suurele sadamale, kindlustele ja ajaloolistele linnakestele teiselpool lahte. See kaunis avalik park rajati 17. sajandil. Algul oli aed mõeldud Malta ordurüütlite puhkealaks, aga tänapäeval on see avatud kõigile külastajatele.

Vaade Barrakka Aedadest

Lift maksis 1€, aga Tallinja kaardiga oleks tegelikult ka tasuta saanud. See oli päris kõrge lift, aga järjekorda polnud ja kõik toimus sujuvalt. Sadama ümbrus polnud just kõige kenam, aga meil ei tulnud kaua oodata. Saime sealtsamast osta pileti, edasi-tagasi 3.80 ja peagi tuli ka laev, mis käib iga poole tunni tagant.

Marsruut 3 Linna oli algul segadust tekitav. Mõtlesime, et kas maale ikka saab või on lihtsalt laevasõit ja kas laev käib läbi kõik kolm linna. Selgus, et tegelikult sõitis laev lihtsalt üle kitsa lahe Cospicua sadamasse ja kõiki neid naaberlinnu võis ise külastada. 

Sissesõit sadamasse oli väga uhke, nagu Veneetsiasse oleks sattunud. Kitsast merelahte ääristasid värviliste luukidega majad ja uhked paleed, nende taga kõrgusid kirikute tornid ja kuplid, vee peal oli ankrus palju paate ja väiksemaid ning suuremaid jahte. Seda lahte ääristab mitu kõrgete ja paksude liivakivist müüridega kindlust, mis asuvad Birgus. Birgu ongi kolmest linnast vanim ja tähelepanuväärseim.

Vaade Birgu kindlusemüüridelt

St. Angelo kindlus Birgus oli Malta rüütlite esimene tugipunkt ja ühtlasi oli Birgu Malta pealinn enne Vallettat. Linnal oli väga oluline roll 1565. aasta võidukas lahingus Osmanite impeeriumiga ja seetõttu kutsutakse seda ka Città Vittoriosa ehk Võidu Linn. 

Peale rüütlite Maltale kolimist ja türklaste esimest ebaõnnestunud vallutusretke 1551. aastal, oli oodata uut Osmanite sissetungi. Seetõttu andis rüütlite suurmeister Juan de Homedes korralduse tugevdada Fort Saint Angelot Birgu tipus, samuti ehitada kaks uut kindlust, Fort Saint Michaeli Senglea neemele ja Fort Saint Elmo Mount Sciberrase, nüüdse Valletta merepoolsesse otsa. Kaks uut kindlust ehitati märkimisväärselt lühikese ajaga, kuue kuu jooksul. Kõik kolm kindlust olid piiramise ajal üliolulised. 

Piiramine kestis ligi neli kuud, türklaste väed olid umbes viiekordses ülekaalus. Malta rüütlid suurmeister La Valette juhtimisel, keda oli umbes 500, pidasid koos umbes 6000 jalaväelasega piiramisele vastu ja said sissetungijate tõrjumisega hakkama. Euroopa tänu rüütlite kangelasliku kaitse eest oli nii suur, et peagi hakkas saarele raha voolama, võimaldades La Valette'il ehitada Mount Sciberrasele kindlustatud linn Valletta. La Valette ise suri 1568. aastal jahiõnnetuses.

Birgu osutus praktiliselt turistivabaks linnakeseks. Siin oli mõnus kõndida vanade majade vahel kitsastel tänavatel. Leidsime ka meeldiva restorani, kus sõid peamiselt kohalikud. Juba selline Lõuna-Itaalia tunne tuli peale. Fish and chips maksis 9€ ja oli täitsa maitsev.

Tagasiteel sattusime mere ääres turistirongi peatusesse. Pilet maksis 6€ ja selle eest sai pool tundi sõita. Valjuhääldist tuli ka tutvustavat juttu. Oli päris tore tiir Il Kalkarasse, Birgu kindlusesse jm. Selguse mõttes lisan, et need lubatud 3 linna on Birgu, Conspicua ja Senglea. Turistirong sõitis kõigist neist läbi.

Meie laevasadam oli mõnisada meetrit eemal ja me saime taas ülemisele korrusele ette pinki istuma. Seekord saime siis Valletta vaateid imetleda ja mereväravat, mida kaudu laevad Valletta lahte suunduvad.

Tagasi Vallettas tõusime taas liftiga üles vanalinna ja siit oli bussijaama ainult mõnisada meetrit piki mere äärt. Meile ikka väga Valletta meeldib. Ta on nii omamoodi.

Buss tuli peagi ja varsti olime Sliemas. Käisime oma kodupoes vett ja viimaseid toiduaineid ostmas ja läksime koju. Liisi ja Elina jõudsid ka varsti. Neile Popeye meeldis ja ka akvaarium olevat olnud tore, kuigi mitte kõige ägedam.

Õhtusöögi tellisime taas Woltist, seekord kebabi. Ja mängisime "Bismarcki". Homme hommikul kell 10 peame olema korterist läinud. Suundume Gozole.

10.05 Valletta - Gozo

Jõudsime hommikul vabalt söödud, koristatud ja pakitud ning olime kell 10 korterist läinud. Siin oli nii palju igasuguseid hoiatusi ja hinnakirju, kui midagi peaks purunema või prügi valesti majandama, et meil oli päris hea meel lahkuda. Korter oli tõeliselt suur ja piisavalt mugav, pealegi merevaatega, aga sellist sooja tunnet ei tekkinud.

Sõitsime bussiga Vallettasse. Kuna oli päris tuuline ilm, siis kontrollisin igaks juhuks Gozo kiirlaevade lehekülge ja seal oligi kirjas, et tänane viimane laev väljub tugeva tuule tõttu 9:45 ning ülejäänud väljumised on annulleeritud. Ega siis midagi, läheme Cirkewwast, Malta teisest otsast praamiga üle Gozo kanali.

Vallettas saime oma kohvrid panna kohe vanalinna alguses ühte suveniiripoodi. Kohvrid sõidutati poe tagaosas liftiga teisele korrusele. Maksis 3€ kohver.

Jalutasime vanalinnas ringi. Rahvast oli palju, üks suur kruiisilaev seisis sadamas. Käisime mitmes poes ja Valletta vanimas kirikus. Our Lady of Victory ehitamist alustati 1566.aastal võidu auks Osmanite üle Malta Suure Piiramise lahingus. Seda väikest kirikut loetakse Valletta linna esimeseks hooneks. Suurmeister La Valette maeti algselt siia, aga hiljem viidi surnukeha üle Püha Johannese katedraali.

Our Lady of Victory kirik

Viisime tüdrukud ka Barakka Aeda vaatama. Seal oli hullult rahvast, kõik seisid vaateplatvormi ääres nii, et meie ligi ei pääsenud. Varsti saime ka aru, milles asi. Iga päev kell 12 ja 16 lastakse suurtükkidest pauku. Tegemist on traditsiooniga Malta sõjaajaloo päevist. Kahuripaukude  ajal on isegi väljaspool hooaega vaateplatvormil rahvast murdu, nii et siia tasuks tulla pigem teistel kellaaegadel. Meie neid pauke ära ootama ei jäänud, kõndisime tagasi. 

Valletta tänavatel oli ootamatult palju rahvast, põhjus on pildil näha, lisaks Barakka lift

Tüdrukud leidsid google´ist Te Fusioni kohviku ja me läksime seda otsima. See asus Food Marketi suures hallis. Tüdrukud võtsid mingit mulliteed, mina vaarika jääjoogi. See on jaapanipäraste jookide ja jäätisekohvik. Kahtlane värk minu meelest.

Otsustasime kohe ka lõunat süüa, sest ees ootas mitmetunnine teekond Gozole. Leidsime restorani, ühe pikast rivist Reppublica tänava ääres kilede vahel. Söögid olid head. Mul ei olnud kõht veel eriti tühi, tellisin wrapi kanaga ja sellestki jäi pool järele.

Võtsime oma kohvrid ja läksime bussijaama. Cirkewwa bussid 41 ja 42 läksid B6 juurest, mis asus bussijaama lõpus ümber nurga. Buss tuli 10 minuti pärast ja me mahtusime õnneks ilusti ka istuma. Buss sõitis poolteist tundi.

Õnneks läks praam praktiliselt kohe ja see oli mugav ning avar. Siin oli isegi pood, kus müüdi raamatuid, laste mänguasju, kontoritarbeid, kommi jne. Kuna ilm oli ikka väga tuuline ja nüüd ka jahe, siis päikesetekile me ei läinud. Võtsime automaadist capuccinod ja istusime sees.

Praam jõudis Gozole 15 minutiga. Kohe läks ka buss 301, mis sõitis Gozo pealinna Victoriasse samuti 15 minutiga. On olemas ka bussiliinid, mis lähevad 30 ja 45 minutiga.

Maltale tulles tasub Gozo saarel kindlasi ära käia. See on väiksem, vähem asustatud ja seetõttu on seal ka veidi rohkem loodust ehk mittelinnalist maastikku. Gozo pealinn on Ir-Rabat ehk Victoria. Nime Victoria sai linn endale inglise kuninganna juubeli auks.

Meie majutuskoht oli ümbes 500m bussijaamast vanalinnas. Nooremapoolne perenaine ootas meid, andis võtmed kätte ja lahkus. Ta oli meile ka väikese kingikotikesega malta maiustusi jätnud. Väga armas vastuvõtt, nagu öö ja päev eelmise korteriga.

Rohelise akna ja uksega on meie maja

Ja meie korter, õigemini terve maja oli ikka väga kift! Tegemist oli ilmselgelt araabiapärase elamuga, mis oli väga hoolikalt ja maitsekalt renoveeritud. Kõik oli pisiasjadeni läbi mõeldud, palju oli igasugu nipsasjakesi,

See oli pikk, kõrge ja kitsas maja. Tänavalt sai otse elutuppa, mis oli piisavalt avar. Edasi tuli läbikäidav suur magamistuba, mille kõrval oli ka vannituba. Edasi tuli pikk ja kitsas söögituba, mille kõrval asus väike köök. Söögitoast sai pisikesse sisehoovi. Ilmselt saab siit ka katuseterrassile, aga praegu trepp suletud. Kõrvalkrundil käisid ehitustööd, võib-olla sellepärast. Teiselpool terrassi oli eraldi majakeses veel ükss magamistuba ja vannituba. Laed olid kõrged, ilmselt ligi 5 meetrit. Uksed ja aknad olid vanad, aga korralikult renoveeritud. Ka mööbel oli vanaaegne. Täiesti eriline elamine! Ainuke mõru pill oli tugev kanalisatsioonilehk ühes vannitoas. Aga see on vanalinnade puhul vahel paratamatus ja ust kinni hoides seda lehka tuppa ei tulnud.

Väike siseõu

Läksime välja toidumoona otsima. Siinsamas lähedal oli suur kaubakeskus Greens, kus oli ka väga rikkalik toidupood. Eestis võib sellisest valikust ainult unistada. Tüdrukud leidsid ka head riidepoed.

Selline valik!

Avo tegi õhtuks köögivilju hakklihaga. Sõime köögis, sest terrassil oli jahedapoolne. Kuna Avo ei viitsinud osaleda, siis mängisime mõned ringid rongimängu enne magamaminekut. Mina vaatsin muidugi oma krimkasid enne uinumist.

11.05 Gozo - Ta Pinu - Käsitööküla - Dwejra kaljud

Hommikul äratasid meid ehitustööd. Suur kraana oli peaaegu terrassi kohal ja eespool tänaval oli veoauto meie akna all. Aga me olime tegelikult juba enne üleval ja ei lasknud ennast sellest segada. Eks mõni tõrvatilk peab ikka meepotis olema.

Meie kodutänav

Ilm oli jahedavõitu, sõime toas. Tüdrukutel oli plaan täna lõuna ajal piknikku pidada ja me läksime kõigepealt oma Green shoppi, ostsime smuutid ja wrapid. Mina ostsin endale mingi sitsiilia rahvusroa  ja igaks juhuks ka õunapiruka.

Läksime bussi peale, mis tahtis esialgu kuhugi külavahele sõita. Siis sai aru, et edasi ei pääse ja tagurdas kahe kiviaia vahel, kuni taguotsaga vastu aeda põrkas. Siis sõitis tagasi Victoriasse ja jätkas ettenähtud marsruuti mööda.

Vaade bussiaknast

Ta Pinu basiilika juurde jõudsime paarikümne minutiga. Gozo maastik on hoopis teistsugune, kui Maltal. Siin on vähem asulaid, rohkem kiviaedadega ümbritsetud põlde ja hulga vähem rahvast.

Keset põlde asuv imeline Ta Pinu basiilika hakkab igast suunast tulijale juba kaugelt silma. Katedraal on ehitatud iidse kabeli kohale. Aastal 1822 kuulis kohalik naisterahvas kabelist möödudes taevalikke hääli. Sellest ajast hakkas Ta Pinu juuurde voorima palverändureid lähemalt ja kaugemalt. 20. sajandi algul otsustati ehitada vääriline pühakoda, mis mahutaks kõik palverändurid ja muud huvilised.

Katedraal on väga imposantne just tänu sellele, et ta asub põldude vahel. Kiriku ees on poolkaares neli uhket mosaiiki. Seest on kirik taas avar ja hele. See on üsna uus pühakoda, aastast 1931 ja maalidki on kaasaegsemad.

Katedraali juurest kõndisime jala 1,6km Ta´Dbiegi käsitööküla juurde. Sama marsruuti mööda reisisime ka eelmisel korral Gozot külastades. Ainult templid jätsime vahele. Vahepeal oli külasse poode juurde tekkinud ja üldse rohkem asustust.

Vaade katedraali juurest

Gozol on loodust rohkem, kui Maltal

Käsitöökülas midagi väga põnevat ei olnud, keraamika, nahkehistöö, sepised, klaas ja hõbeehted. Kõige põnevamad tundusid pagaritooted. Mina ei ostnud siit midagi, tüdrukud ikka midagi leidsid.

Käsitööküla oli juba eelmisel korral suht igav, seekord oli valik isegi veel igavam

Kamuflaaž

Kuna bussini oli ligi tund aega, siis sõitsime Dwejra kaljudele taksoga. Maksis 5.90 ja sõitis 10min.

Kaljude juures parklas oli palju autosid ja otse parkla juures kaljudel ka. Meie kõndisime kohe kaugemale ja seal oli rahulik. Istusime ühe järsaku äärele turvalisse kohta ja sõime oma pikniku kraami ära. Minu sitsiilia eri osutus riisipalliks, millel oli sees sink ja juust. Päris hea maitses.

Dwejra kaljurannik Gozol on eriliselt dramaatiline ja ilus. Siin on toimunud paljude filmide nagu näiteks "Game of Thrones" võtted. Maastik on siin väga äge, selline pooriline. Siin-seal on näha kivistunud soola. Väga palju on väikseid sisalikke, rohelisi ja pruune. Vahepeal pidime vaatama, et peale ei astu. Kõndisime Tilt Kaljuni, mis ulatus pikemalt merre. Meri oli rahutu ja peksis vastu kallast. Siin olid väga uhked vaated kaugematele kõrgetele kaljudele ja vahutavale merele.

Kuumaastik

Kivide vahel olid ka üksikud lilletutid

Kõndisime ka teisele poole, parklale lähemale ja seal olid taas väga põnevad kaljuastangud ning vahutav meri. Oli ka rohkem rahvast.

Parklas oli ka paar suveniiriputkat, mis meile erilist huvi ei pakkunud. Varsti tuli ka meie buss ja me sõitsime umbes 20min tagasi Victoriasse.

Puhkasime natuke kodus jalgu ja läksime šoppama. Ostsin kingitusi kodustele ja eriti muidugi Klarale-Idale. Siis käisime kodus riideid vahetamas ja läksime välja õhtust sööma. Kuna oli juba jahedam, siis panime soojemalt riidesse. Külm just ka polnud, nii 18*.

Istusime peaväljaku kõrval väiksemal kirikuväljakul restoranis. Söök polnud just ekstraklass, selline tavaline. Tüdrukud võtsid ka kokteilid.

Tagasi kodus vaatasime kõigi ostud üle ja läksime igaüks oma magamistubadesse. Täna oli päris väsitav päev ja samme tuli ka kõige rohkem kokku.

12.05 Gozo - Valletta

Sõime ja pakkisime asjad. Meil lubati korteris olla kuni 11-ni, kuigi check-out on 10:00 siinkandis. Uksest väljusime ikkagi napilt 10 läbi. Pakihoid oli bussijaama lähedal ühes kohvikus, aga see avati alles kell 11. Jalutasime siiski sinnapoole, uksed olid lahti ja üks noormees askeldas sees. Loomulikult oli ta nõus ka varem meie kotid hoiule panema. See on lõunamaa eripära, et alati ollakse valmis vastu tulema.

Victoria linna kohal kõrgub keskaegne võimas Victoria tsitadell, kuhu on koondunud enamik olulisi ajaloolisi vaatamisväärsusi nagu katedraal, vangla, püssirohuhoidla ja mitmed muuseumid. Tsitadelli müüridel saab jalutada ja imetleda kauneid panoraamvaateid. Oluline kindlus asus sama koha peal juba roomlaste ajal. 

Gozo süngeim ajajärk oli aga 16. ja 17. sajandil, mil saar oli türklaste ja korsaaride pidevate rünnakute all. Aastakümneid pidi kogu saare elanikkond oma ohutuse pärast tsitadellis ööbima. 1551. aastal, pärast ebaõnnestunud rünnakut Malta saarele, vallutasid Osmanid Gozo ja peaaegu kogu elanikkond viidi orjusse.

Kõndisime mäest üles tsitadelli. Kuna me muuseumidesse minna ei tahtnud, siis piletit ostma ei pidanud. Küll aga maksis Gozo katedraali külastamine 5€. Selle hinna sees oli ka katedraali muuseum. Barokne katedraal on ehitatud 18.sajandil endise rooma templi kohale. Kirik oli muidugi uhke ja värviline. Põrandaplaadid olid sama ilusad nagu Püha Johannese katedraalis, aga neid oli tunduvalt vähem. Muuseumis olid põhiliselt hõbedast atribuudid ja mõned igivanad eksponaadid. 

Jalutasime kindluses ringi, siin oli võimalik müüri peal kõndida ja vaateid imetleda. Puhus väga vinge tuul, vahepeal tundus, et viib prillid peast minema. Põnevat keskaegset õhustikku on tsitadelli inimtühjadel kitsastel tänavatel tunda tänapäevani.

Vaade tsitadelli müürilt

Jalutasime natuke ka Victoria vanalinnas. Siin oli suht vähe rahvast ja kitsastel tänavatel kohtasime põhiliselt kohalikke. Kirikuväljaku kohvikus tellisime pannkooke. See oli küll magusalaks!

Oligi aeg võtta kohvrid ja minna sadamabussi peale. Kiirlaevad peaksid täna väljuma, kuigi tuul tundub tugevamgi, kui üleeile. Kiirlaevade terminal oli väike ja eraldiasuv hoone. Meie Tallinja kaardid tõepoolest kehtisid, lisaks anti kaasa piletid ka Barrakka lifti jaoks.

Laevas läksime kohe siseruumi ja istusime akna alla. Selgus, et ringi kõndida ei tohtinudki, kui vetsus käimine välja arvata. Laev kõikus ikka päris korralikult. Aknad olid märjad ja väga hästi sealt ei näinud, pealegi olime kaldast piisavalt kaugel. Esmakordselt elus läks mul laevasõidul süda pahaks, kui ma mobiilist lugesin. Minu taga krabistati paberkottidega, see ei aidanudd ka olukorrale kaasa. Eks need magusad pannkoogid maksid kätte.

Vallettasse jõudsime aga kiiresti ja lifti järjekord käis ka kähku. Kell oli 16 ja Barrakka Aeda oli vaateplatvormi äärde taas rahvast kogunenud kahuripauku kuulama. Me ei läinud trügima, aga istusime aias ja kuulsime nõrka pauku ning nägime valget tossu.

Orienteerusime oma tänaöisesse korterisse. Sinna oli 700m. Maltal on kõik vahemaad ikka ülilühikesed. Tegemist oli jälle väikesel kõrvaltänaval asuva vana majaga. Juhendite järgi läksime koridorist liftiga viiendale korrusele. Siin ukse kõrval oli väike võtmeboks, aga see oli pärani lahti ja võtit ei kusagil. Tegin kiire kõne ja selgus, et boks on katki ja võti mati all.

Meie korter oli jälle ülisuur, suuremgi kui eelmised. Paremale poole uksest jäi suur elutuba, pikk kitsas koridor viis kahte üliavarasse magamistuppa, väikesesse kööki ja vannituppa ning tillukesse koridori, kust kitsas keerdtrepp viis katuseterrassile. Kõik oli valge, kaasaegne ja ka maitsekas. Seintel olid maalitud lõuendid merepiltidega. Katuseterrass oli suur, kaetud kunstmuruga ja vaade oli tõesti tore. Noh, selline araabiapäraselt kaootiline. Meri paistis ja mitu katedraali. Väga äge!

Vaade meie terrassilt

Puhkasime natuke. Tüdrukud läksid ees ja meie Avoga veidi hiljem viimasele šoppingule. Meil olid veel maiustused ostmata. Ekslesime natuke vanalinnas, möödusime mitu korda Suurmeistrite paleest, kuni jõudsime vanasse heasse Food Marketisse. Malta šokolaadid on väikesed ja maksavad 5€. Meil hakkas rahast kahju ja me ostsime hoopis Itaalia omi 2€ tükk. Mis seal vahet on, neid ka niikuinii Eestis ei müüda.

Õhtusöögiks saime tüdrukutega taas kokku ja istusime sinnasamasse Suurmeistrite palee väljaku äärde  restorani, mille nime ma enam ei leidnud. Mina tellisin seekord seabassi ja jäin väga rahule. Avo tellis beefi. Portsud olid suured, täiesti oma kallist hinda väärt. Jõime ka veini ja proseccot viimase õhtu puhul.

Kodus tagasi, käisime veel terrassil linnatulesid imetlemas. Väga romantiline!

Romantiline!

13.05 Malta - Riia

Hommikusööki läksime sööma läheduses asuvasse Costa Coffeesse. Pealtnäha oli see peenemat sorti koht, aga söögivalik oli väga väike ja ei tundunud ka kõige värskem. Üksainuke hindust noormees pingutas küll väga, aga toitude saabumine võttis ikka aega.

Pakkisime oma korteris veel viimased asjad ja tellisime takso lennujaama. Lennujaamas käis kõik kähku ja ka lennuk väljus õigel ajal. Enne kella 19 olime juba Riias, kohver käes. Meie auto oli ka parklas alles. Käisime ühes väiksemas Riia Maximas toidupoolist ostmas. Koju jõudsime juba pimedas. Vihma tibas sadada terve tee.