No oli ikka tihket ja verist tragöödiat ning üliinimlikke kannatusi! Eriti teises osas Priit Võigemasti esituses. Etendus koosnebki kolmest osast ja kestab koos kahe vaheajaga peaaegu 5 tundi. Sellepärast ilmselt on ka algus tund varasem. Aga mulle väga meeldis! Ütleksin, et isegi rohkem, kui "Macbeth". Puudutas kuidagi otsesemalt, kuigi oleks oodanud vastupidist, sest Shakespeare tegelased on mulle seni rohkem korda läinud, kui Sophoklese või Euripidese omad. Väga suur osa oli siin muidugi muusikal. Eesti regilaul tundub väga hästi sobivat edasi andma antiikset tragöödiat. Ega ilmaasjata Anne Türnpu muusikalise kujunduse eest auhinda ei saanud. Ja nii mõnegi näitleja puhul tuli võimas lauluhääl täieliku üllatusena.
Esimene osa "Bakhandid" oli kergem sissejuhatus teemasse "inimene plaanib, jumal naerab", kõige koomilisem ja kõige tagasihoidlikum . Võib-olla oleks võinud see vaatus isegi olemata olla. Samas siis poleks olnud võimalust nautida Tiit Suka Dionysose kerglasevõitu, aga jumalikult küünilist osa. See oli tema vaatus ja jumala roll sobis talle suurepäraselt. Tõsi, selles vaatuses oli ka Hilje Murelil oma tähetund, eriti võimas oli tema avalaul „Mehetapja Maie“. Aga nii teema, välimuse, kui esituse poolest oli mõjuvam siiski Tiit Suka Dionysos. Valged lokid sobisid talle juba "Inishmore´i leitnandis", mis seal salata. Ja oma kopsakuse poolest eristus ta madalamast rahvast ehk surelikest. Surelikud olid kõik ülimalt heas vormis ja näitasid seda laval füüsiliselt väga nõudlikes rollides. Viimane vaatus läks juba täielikuks võimlemiskavaks.
Omaette huvitav tüüp on Guido Kanguri kehastatud Delfi oraakel Teiresias. Esimeses osas on ta elurõõmus ja vallatu vana mees, kes valmistub osa saama orgiast koos Dionysose ja Teeba naistega. Teises vaatuses on ta juba väsinud ning üritab hoida tagasi vältimatut katastroofi. Kuni viimases vaatuses on ta täiesti segaduses, korduvalt nõutult küsides: "Mis toimub?". Kui oraakel ka enam ei tea, mis toimub, siis on jama küll. Ettenägelikkus on ikka väga koormav.
Teine vaatus oli teada tuntud Oidipuse tragöödiast, mille nimiosa tegi ülima intensiivsusega juba eespool nimetatud Priit Võigemast. Ta on algusest peale raevukas oma tõeotsingutes ja suudab vaatuse lõpuks veelgi mitu vinti peale keerata. Loo alguses on ta pime, sest ei suuda näha ilmselget. Loo lõpus torkab ta ise endal silmad peast. Nojah, kui neist ikka üldse kasu ei ole... See on ka lavastuse kulminatsioon. Tahes tahtmata hakkasin Võigemasti Oidipuse ahastavale lõugamisele kaasa elama. Ja jällegi, tema verine lõust tekitas paralleele Shakespeare tragöödiate kangelastega, näiteks Macbethiga.
Viimane osa jättis pisut kummalise mulje, kuna kõik inimesed olid riietatud liibuvatesse maitsetutesse dressidesse. Eriti kaks venda Polyneikes (Ursel Tilk) ja Eteokles (Lauri Kaldoja), kes võimu pärast teineteist maha nottisid. Nemad olid lavastaja tahtel liibuvates värvilistes maadlejatrikoodes ja kiivritega. Pigem koomilised, kui traagilised. Aga trupi esitatav võimlemiskava oli muljetavaldav.
Kolmas vaatus on Taavi Teplenkovi Kreoni ja Teele Pärna Antigone vaatus. Teplenkov on muidugi ületamatu oma lobedalt kiire sönakasutuse ja sujuva orgaanilisusega. Kui Sophoklesel oli Kreon minu mäletamist mööda julm ja hoolimatu türann, siis Teplenkovi Kreon on inimlikum ja sõbralikum, tegelikult ka libedam tegelane, mida rõhutab tema poliitiku imagot rõhutav hall ülikond. Korraks tekkis isegi mõte, et nüüd lõpeb kõik hästi ja nüüd on inimesed jumalatest üle. Aga ei midagi! Teele Pärnal oli vähem võimalust eristuda, sest ega tema poolt leinatud vend Polyneikes ka mingi tõsiselt võetav tüüp ei olnud. Natuke raisatud anne, nii otseses, kui ülekantud tähenduses.
Trupp oli ühtlaselt äge, eriti laulmises ja füüsilises liikumises. Imeliselt hästi sulandus seltskonda ka harfimängija Lisanne Rull, kaunis ja enesetadlik naine. See paistab juba reegliks saavat, et muusikud tuuakse lavale. Ja ega ma ei ole sellest tüdinenud, sest alati on leitud väga ägedaid tüüpe. Ja muidugi kumab etenduse tagant Mati Undi dramaturgia ning Unt ise, kerge muie suunurgas. Kurauunion ja tonnervetter, kui armetu võib ikka inimene olla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar