Albaania roadtrip

Esmaspäev, 15.09

Naljakas oli hakata reisile minema alles õhtul. Kella 19-se bussiga sõitsime Tallinna lennujaama. Seal saime kiirelt oma ühe kohvri ära anda ja ka turvakontrollist läbi. Rahvast oli päris vähe. Ainult Helsingi lend läks tund enne meie oma. Sõime ja võtsime ka ühe veini ning juba oligi aeg läbida passikontroll, mida sai teha iseteeninduses. Kuigi Albaaniasse saab ka ID-kaardiga, võtsime igaks juhuks passid kaasa.

Lend väljus õigeaegselt ja kell 1:30 kohaliku aja järgi, mis on 1 tund meist ees, olimegi Tirana Ema Theresa nimelises lennujaamas. Kohver tuli kiiresti, jõudsin enne ainult 100 eurot kohalikuks rahaks vahetada. Rohkem me ei vahetanud, sest siin pidi vabalt saama ka eurodes maksta. Aga lennujaam oli paksult rahvast täis. Paistab, et siin toimub ikka palju öiseid lende. Ka kohalikud autorendifirmad, millest teel möödusime, olid avatud.

Tirana Ema Teresa nimeline lennujaam

Meie hotell Premier ARK asus ainult paarsada meetrit lennujaamast. See oli kaasaegne ja väga viisaka teenindusega. Avar tuba oli voodit täis. Rõdult paistis ka bassein.

Muretsesin natuke oma eSimi pärast, mis ei hakanud tööle, aga hommikuks oli internet olemas.

Teisipäev, 16.09

Hommikusöök koosnes põhiliselt magusast ja puuviljadest, aga oli ka sooja sööki. Seega piisav. Söögisaal oli suur ja rahvast oli väga vähe. Hotellil on suur aatrium ja öösel ikka kuulsime inimesi minemas-tulemas.

Europcari putka asus kohe meie hotelli kõrval. Noormees letis oli suur meelitaja, kiitis mitu korda mu käekirja, (mis on kohutav). Saime keskmise suurusega Fordi, mis peaasi, kõrgema põhjaga. Aga sellise olin ma ka tellinud. Siinsetel kehvadel teedel on see oluline. Võtsin ka 0-omavastutusega kindlustuse juurde. Noormees tegi soodushinna 275€. Europcarist ette ostes oleks 465€ maksnud. Kõik oli kaetud peale kummide. No muidugi, arusaadav, ikka need siinsed teed!

Liiklus oli ülimalt kaootiline. Lennujaama ümbrust alles ehitatati. Jõudsime üsna kohe Fushje Kruje linna, kus venisime vähemalt pool tundi ummikus. Nüüd sain aru, miks googlemaps küllalt lühikeste vahemaade jaoks nii pikki sõiduaegu näitas. 

Keerasime teelt kõrvale ja lühikese keerutamise järel ülesmäge jõudsime Kruje linnakesse. Suundusime Waze´i juhtimisel veelgi ülespoole, aga ühel teekäänakul näitasid kohalikud suuna teisele teele. Keerasime siis sinna, seda enam, et pruunid sildid näitasid ka sinnapoole. Teisel teekäänakul tuli üks kena kohalik vastu ja juhatas meid ka kõrvalteele. Ütles, et GPS kipub näitama kehvemat teed. Toredad inimesed on siin! 

Seegi tee oli paras trikk, sest autod parkisid valimatult igal pool, vastu tuli pidevalt suuri masinaid ja isegi busse. Mitu korda mõtlesin, et siit ma küll läbi ei mahu. Jõudsime üles Vana Basaari juurde, kus oli mitu parklat. Meie leidsime muidugi selle tasulise. Aga mis see 3€ ikka ära ei ole!

Vana Basaar Krujës on üks paremini säilinud Ottomani-aegseid turge Albaanias. Basaar asus ülikitsal tänaval punaste kivikatuste all, mille kohal kõrgus sale minarett. Munakivid olid väga libedad, vihmaga ilmselt täitsa liuväli. Väljas oli 30kraadi, seega palav! Kaup basaaril oli üsna Türgi oma sarnane, lisaks mitmesugust käsitööd - värvikirevaid vaipu ja keraamikat, tikitud linikuid, ehteid ja puunikerdusi. Tegime ühes peenemas restoranis dringid. Vaade oli alla orgu ja mägedele, mis sarnanesid Montenegro omadele. Päris rõdule meid istuma ei lastud, need kohad olid einestajatele mõeldud. 

Vaade basaarile kindlusest

Basaari kohal kõrgub Skanderbegi kindlus, mis omas tähtsat rolli albaanlaste võitluses türklaste vastu 15.sajandil. Kõndisime ka meie üles kindlusesse. Seegi sarnanes natuke asukohalt ja välimuselt Bari kindlusele Montenegros, kuigi oli palju väiksem. Väga palju peale müüride ja paari torni alles pole jäänud, aga vaated ümbritsevale maastikule olid vinged. Kindluse tipus on kaasaegne monumentaalne ehitis - Skanderbegi rahvusmuuseum. Pilet maksis 500 kohalikku. Meie sisse ei läinud, aga tegin pilti fuajees olevast kivist skulptuurikompleksist.

Skanderbegi rahvusmuuseum avati 1982. aastal

Albaania rahvuskangelane Skanderbeg oma võitluskaaslastega

Igal pool olid mõnusad varjulised restoranid ja baarid. Kõige tipus troonis väike kivitorn, millele olid rihmad peale tõmmatud.

Tagasi alla läksime teist teed mööda ja selle äärde jäi mingi kummaline onnike, kus kalju sisse oli raiutud kellegi elamine. Uks oli lahti ja me piilusime sisse. Sees oli vaipadega kaetud räpasevõitu magamisase, päitsis pühamehe pilt. Hiljem lugesin, et tegu oli Albaanias vähemlevinud moslemi haru, Bektashi ordu ruumiga. Majal oli ka tilluke aed, kus hoiti mingeid mahuteid.

Avo juhatusel leidsime õige tagasitee, sest waze tahtis meid ikka pisut kõrvale suunata. Fushje Krujes kasutasime shortcutti, mis tähendas ka mõnisada meetrit väga augulist kruusateed suurte veoautode taga.

Paljudele Albaania elamutele on iseloomulikud välistrepid ja sageli puuduvad neil käsipuud. 

Hoidsime silmad lahti teeäärsete restoranide osas ja peatusime mingi imeliku suure hoone juures. Hoone oli uhke ja eklektiline, sees suur inimtühi saal. Viisakas väike vanamees juhatas meid kohe lauda ja tõi menüüd. Tellisime salati kahepeale ja kumbki grillitud vasikaliha. Salat oli väga hea ja värske. Liha oligi ainult liha ja natuke vintske ka. Mina jätsin enamuse järgi, aga kõhud saime täis. 

Edasine teekond oli ausalt öeldes kerge pettumus. Koledad ehitised, nii pooleliolevad, kui valmis, imelikud kaootilised ettevõtted, Kola ja võsa igal pool. Kohalikud armastavad väga sambaid, neid on ikka iga veidi uhkema maja küljes hulgim. Ja igal pool oli hotelle, uhkemaid ja päris rääbakaid. Kes siin tühermaal küll peatub???

Siis hakkasime jõudma Shkoderi järve äärde ja maastik muutus kohe ilusamaks. Ületasime mitu suurt jõge ja läbisime mingi kummalise väikese küla, kus inimesed elasid otse tee kõrvale ehitatud väikestes kivimajakestes. Mõned uksed olid lahti ja nägime nii sees, kui tänaval inimesi tegutsemas. Üle tee oli pesu kuivamas ja mõned lapsed mängisid plekist aia ääres. 

Siis jõudsime järve äärde ja Shiroke linnakesse, kus asus ka meie väike hotell Flaer. Linnake hakkas meile kohe meeldima. Siin oli sillutisega kaetud lai tänav otse järveni ja suure osa tänavast katsid restoranide lauad-toolid ning laste mänguväljakud. Turiste oli vähe, pigem nägime kohalikke jalutamas.

Shkoder on Balkani poolsaare suurim järv, mis jagab oma territooriumi Montenegro ja Albaania vahel. Suurem osa jääb Montenegrosse. 

Parkisime auto oma hotelli kõrvale kruusasele platsile. Väike vanamees laskis meil tagurdada peaaegu seinani, kuigi platsil oli ruumi küll. Hotellis viis noormees meid läbi suure ja uhke restorani pisikesse lobbisse. Maksin 60€ ööbimise eest ja meid viidi läbi tagaõue trepist üles teisele korrusele. Meie tuba oli pisut kummalise sisustusega, aga suure rõduga ning vaatega järvele. Rõdul oli 3 pehmet tooli ja lavats. Seega hotell meile meeldis. All järve ääres oli väike melu, aga ikkagi suht vaikne. Ilmselgelt oli hooaeg juba läbi. 

Vaade meie toa rõdult

Kuigi olime väsinud ja magamata, vedasime ennast välja promenaadile. Jalutasime järve ääres ja istusime ühe restorani terrassile otse järve kaldal. Algul võtsime kohvi ja veini, aga seal istuda oli nii mõnus, et tellisime ka õhtusöögid. Mina supi ja Avo risotto. Portsud olid väikesed, aga meile just sobivad, sest kõht ei olnud väga tühi. Väga mõnus oli istuda ja vaadata, kuidas päikeseloojanguga järve ja selle taga kõrguvate mägede värvid muutusid. Tuled pandi põlema ja rahvast ilmus üha rohkem tänavale.

Hiljem lamasklesime veel natuke aega oma rõdul ja nautisime allpool paistvat melu. Lõppkokkuvõttes oli väga tore algus meie reisile.

Kolmapäev, 17.09

Magasime väga hästi, kuigi toas polnud konditsioneeri. Rõduuks oli lahti ja öine õhk oli piisavalt jahe. Teki asemel oli meil lina. Algul kostis väljast ikka melu, aga see ei häirinud meid. 

Hommikusöök oli korralik. Istusime lauda tänava ääres ja ootasime jupike aega, kuni meile toodi mahlad jääga. Siis veidi hiljem laualina ja nõud. Teenindus oli viisakas, aga pisut loid. Eks nad ole väsinud juba lõppevast hooajast. 

Söök koosnes omletist, vorsti- tomati- ja kurgiviiludest. Lisaks oli kohupiimaga täidetud lehttaignaküpsetis. Kohvi ja saia küsisime ise juurde. Üks koerake sai minult vorstiviilu. Mitu autot peatus meie kõrval keset teed, pani ohutuled vilkuma ja ostis baarist kohvi.

Albaanlased olid ülisõbralikud ja lasid ennast hea meelega pildistada. See vanamees tegeleb lisaks hotelliparklas valvamisele ka kalapüügiga. Käib koos pojaga järvel püüdmas ja vahel saab päris suuri kalu kätte. (Ei teagi, kuidas ma seda teada sain, sest teineteise keelt me ei osanud.)

Teel Shkoderisse

Teel Shkoderisse võtsin julguse kokku ja läksin seda naljakat kommuuni pildistama, mida eile õhtul nägime. Avo jäi autosse, ütles, et ei taha peksa saada. Kõndisin majade poole ja pildistasin ettevaatuse mõttes kaugemalt.

Asula on Shkoderi järvest väljavoolava laia Buna jõe ja mägede vahele surutud. Kahel pool kitsast maanteed olid valgeks krohvitud majalobudikud, mis paistsid olevat tihedasti (taas)asustatud. Pesu kuivas õuel ja kari lapsi mängis tee ääres. Majade uksed olid lahti ning mõned inimesed sebisid sisse ja välja. Üks tädi näiteks istus põrandal ja kooris kartuleid. Kolm lapsukest mängis tänava ääres, vahvad pruunsilmad säramas. Edasi minnes istus plekist aia ääres kaks meest ja kaks naist. Nad tegid kohe juttu ning me lobisesime veidi aega käte ja jalgade abiga. Selgus, et nad on rumeenlased, arvata võib, et romad. Eestist ei teadnud nad muidugi midagi, aga ma näitasin, et seal on külm. Nemad näitasid, et elu Albaanias on tšill. Millest nad elatusid, see jäi mulle mõistatuseks. 

Pildistada nad siiski endid ei lubanud.

Tagasiteel läksin heldeks ja andsin kõige väiksemale pruunsilmale 5eur. Kohe oli teistel ka käsi pikal ja üks naine kambast tuli ka mulle järele lootuses raha saada. 

Üks kena tüdruk pühkis tänavat, ma küsisin, kas tohin pilti teha. Temagi tahtis raha. Andsin 100 kohalikku ja ta lubas ennast pildistada koos majaga. Jumala tore oli tegelikult.

Avo arvas, et peaksime ka Shkoderisse sisse minema ja nii me sõitsime kesklinna. Äärelinn oli kole ja räpasevõitu nagu siin ilmselt kombeks. Aga kesklinnale lähemale jõudes muutus pilt kenamaks. 

Otsisime natuke aega parklat, aga kõik olid täis. Lõpuks mahtusime hädavaevu ühte pisikesse aeda uhke Ebu Bekri mošee vastas üle tee.

Ebu Bekri mošee ehitati algselt 19. sajandil, aga paraku hävitati täielikult kommunistliku režiimi ajal. 1990. aastal peale režiimi kokkukukkumist ehitati pühakoda uuesti üles.

Käisin ka mošees sees, kuigi Avo ei tulnud. Pidin muidugi kingad ära võtma. Mošee oli avar ja lage, ainult ülemised seinad olid kaunistatud ja maas oli helesinine pehme vaip.

Kohe mošee tagant algas jalakäijate tänav, ühtlasi ilmselt ka Shkoderi peatänav. Seal oli kõva melu, nii kohalikke, kui turiste, palju restorane ja suveniiripoode. Kõik oli puhas ja korras. 

Shkoder on suuruselt 5. linn Albaanias.

Shkoderi peatänav

Kui peatänavalt veidi kõrvale keerasime, läks väga huvitavaks. Segamini olid uhkemad ja algupärasemad majad, ehedam kohalik elu vaheldus uhkemate hotellidega. Meile väga meeldis siin.

Õigeusu kirik ja kortermaja.

Usust niipalju, et aastal 1967 kuulutas Enver Hoxha Albaania maailma esimeseks ateistlikuks riigiks. Usuvabadus taastati alles 1990. aastatel ja see on jätnud oma jälje. Enamik albaanlastest on üsna usuleiged. Religioonidest on enam levinud islam, kristlased moodustavad umbes veerandi.

Tagasi peatänaval, istusime ühte kohvikusse dringile. Tore oli vaadata mööduvaid inimesi. Meie vastas istus mitu kohalikku noormeest, kõigil spetsiifiline soeng pähe lõigatud, mustad t-särgid seljas. Siin paistab moes olevat külgedelt ülilühikeseks ja keskelt natuke pikemaks lõigatud soeng ning mustvalge riietus.

Edasi sõitsime vaatama Mesi silda, mis asub umbes 7km Shkoderi kesklinnast. Ka linnast väljas oli tee ääres palju põnevaid maju. Õnneks oli pildistamine lihtne - peatad auto kinni seal, kus meeldib ja pildistad. Teised autod mahuvad kuidagi mööda või ootavad rahulikult, sest kõik teevad nii.

Teel linnast välja Mesi silla juurde

Natuke on ka Rumeenia vaibi

Sild oli uhke küll, kolmeteistkümne kaarega ja kolmnurkse kujuga nagu Kreekas Zagorias nägime. Silla laskis ehitada kohalik Ottomani paša 1770. aastal. See oli osa vanast kaubateest, mis ühendas Shkodëri linna Kosovo mägipiirkondadega.

Mesi sild asub maalilises Kir'i jõe orus.

Leidsime kena väikese restorani Kalaja sealsamas külaväljakul. Söögid olid tasemel. Sõime mix-salatit, friikaid ja mina kala, Avo maksa. Väga maitsev. Vürtsi lisasid kolm kassi, kellest üks oli väike poeg ja üks väga häälekas. Kasse oli rohkemgi, aga neid ei lastud ligi. Poetasin salaja neile kala. Nad olid küll  kõhnad, aga karv läikis.

Nüüd oli aeg alustada teed Thethi, mägedesse. Muidugi avastasime, et meil on vaja sularaha juurde võtta. Parklas tuli üks noormees meie juurde ja palus küüti Shkoderisse. Ta oli Londoni lähedalt ning reisis üksi Montenegros ja Albaanias. Tal oli selline aktsent, et me ei saanud poolest jutust aru. Aga ta ütles, et Albaania meenutab pigem Taid, kui Euroopat, millega ma väga nõustusin. Igatahes viisime ta kesklinnale lähemale ja saime ise ka raha automaadist kätte.

Teekond Thethi oli 60km ja see oli väga ilus. Alguses kulgesime tasandikul. Tee äärde jäid salveipõllud ja viinamarjaistandused. Majad olid kenad ja nende ümbrus puhas. Maantee aga oli kitsas ja käänuline. Nii kitsas, et kaks autot väga vaevaliselt üksteisest mööda mahtusid. Teepeenrale ka ei saanud tõmmata, sest see oli kõrge terava servaga. Üks väiksem auto pani meie autost tinnaga mööda ja kraapis oma põhja, nii et hammastest käis läbi.

Salveipõld

Varsti jõudsime mägedesse ja tee hakkas ülespoole kerima. Kurvid olid järsud ja tuli olla väga ettevaatlik, et vastutulevatest autodest ikka mööda mahtuda. Või siis lehmadest, neidki nägime mitut rahulikult kõndimas.

Albaania on väga mägine maa, ligi kolmveerand tema territooriumist on kaetud mägedega. Keskmine kõrgus on 700m üle merepinna, mis on ikka tunduvalt kõrgem Euroopa keskmisest. Kõige mägisem on Põhja-Albaanias, kus kõrguvad Albaania Alpid ja siin on ka asustus kõige hõredam. 

Jõudsime Thore kurule (albaania keeles Qafa e Thores), mis asub 1685 meetri kõrgusel merepinnast. Vaated Thethi orgu ja ümbritsevatele kaljutippudele olid vinged, aga pikalt me seda ei nautinud, sest õhutemperatuur oli üllatuslikult langenud 11 kraadini. 

Kurul asus ka  kivist ausammas rohke teksti ja näopildiga. Tegemist oli parun Ferenc Nopcsaga (1877–1933), maailmakuulsa Ungari paleontoloogi ja geoloogiga. Nopcsa oli esimene välismaalane, kes Albaania Alpe põhjalikult uuris ja kaardistas. 

Parun Ferenc Nopcsa

Tee hakkas laskuma, aga pisut vähem kurviliselt. Alles vahetult enne Thethi tulid taas vingemad serpentiinid.

Thethi külas sõitsime üle silla ja asfalt asendus väga aukliku kruusateega, mida teeks oli isegi palju nimetada. Sellegipoolest oli tegemist kõrgete ja süngete mäetippude vahele peidetud imeilusa külaga. Kui Shkoderi ääres oli ilmselgelt turisimihooaeg mööda saamas, siis siin paistis olevat kõrgaeg. Rahvast kõndis hulgakaupa meile vastu, igal pool oli melu. Siin-seal käis ka hoolas ehitustöö. Asfalttee rajati Thethi alles paar aastat tagasi ja nüüd püütakse taristuga turistide nõudlusele kiirelt järele jõuda. Restorane, hotelle ja väiksemaid kämpinguid oli juba praegu tihedasti. Aga siin oli ka piisavalt veel säilinud ehedat külaelu, eriti tagapool, kus oli ka meie majutus.

Väikese ekslemise peale leidsime oma Gueshouse Prrokaj Thethi üles. Siin oli õue peal 2 suuremat maja ja 2 väiksemat klaasist onnikest. Ühes neist onnikestest ööbisime ka meie 3 ööd. 

Majake oli tegelikult väga mugav, laia voodi, diivani ja mullivanniga nurgas. Vannituba oli avar. Üks välissein oli klaasist, aga see avanes otse õuele, nii et ööseks pidime kardinad ette tõmbama. Kui välja arvata meie vastas oleva restorani seina ääres mürisev generaator, oli siin täitsa tore. Meie kõrval oli väikese, umbes aastase kutiga noor perekond oma sõpradega.

Perenaine tõi meile kingituseks väikese veinipudeli ja klaasid. Vein oli hea ja maja ees terrassil oli mõnus istuda. Aga panime teksad jalga ja jope selga, sest väljas oli ikka päris jahe.

Jõime natuke veini ja siis läksime oma restorani sööma. Istusime väljas, jopega oli täitsa paras. Söögid siin eriti maitsvad ei olnud, aga ma võtsin magustoiduks kohvi kõrvale kohalikku kooki trilece, mis oli ülimagus, aga väga hea. Isegi Avo võttis mõne lusikatäie.

Külas pandi tuled põlema ja meeleolu oli väga mõnus. Meie lähedal on ilus väike kirik, millel ka tuled põlesid. Jõime toas veel veini edasi. Meil oli 37. pulma-aastapäev.

Neljapäev, 18.09

Matkapäev Blue Eye juurde. Hommikusöök oli kõrvalmajas, napp, aga piisav. Soolasest oli kahte sorti kanget juustu, praemuna ja veel mingeid praetud käkke. Lisaks tomateid ja kurki. Kõhu sai täis. Kuna hommikusöök on 7-9:00, siis jõudsime pool tundi enne lõppu ja asjad olid juba suht otsas. Rahvast oli piisavalt, aga õnneks oli siin kompleksis kaks hommikusöögi ruumi. Teine paistis olevat restoranis vastasmajas.

Hommikusöök oli väikeses klaasist majas

Me ei osanud ennast riidesse panna, sest eile õhtul oli päris külm ja tänaseks lubas ka max 17*. Võtsin igaks juhuks jope ka kaasa.

Sõitsime autoga veel 7km lõuna poole. Maantee oli nüüd veel kitsam, aga see-eest aeg-ajalt löökaukude ja kaljudelt varisenud kividega. Kuna Thethist sai ka taksoga matkaraja algusesse, siis pidime mõned kamikadzed endast mööda laskma. Teisi liiklejaid väga palju polnud.

Blue Eye parkla asus Nderlysaj küla laial tasandikul. Lõbus noormees näitas meile koha varju all, mis varju ei andnud. Päike oli juba kõrgel ja üsna kohe võtsin pikad varrukad seljast. Teksased olid ka liiast, aga õnn, et olin botased jalga pannud.

Sest rada oli ikka päris keeruline, kaetud suurte ja väiksemate kividega, millest mõned olid ka libedad, ja kruusaga, kõrval oli kohe järsk kuristik. Suurem osa rajast oli päris korralik tõus. Kõigepealt kõndisime väikese sillani, kust sai alla orgu pilgu heita ja sealt edasi kehva kruusateeni, mida mööda ka neljaveolised taksod inimesi lähemale sõidutasid.

Mõnesaja meetri pärast jõudsime takso lõpp-peatuseni ja sealt läks ülesmäge juba kitsas kivine rada. All oli kuulda jõge kohisemas. Matkajaid oli päris palju, mõned tulid juba vastu. Oli vanemaid ja nooremaid inimesi, kõik ikka matkaja tüüpi. Võtsime väga rahulikult ja turnisime muudkui ülespoole. 

Hakkasin juba muretsema, et kahest väikesest veepudelist jääb väheks, kui jõudsime väikese baarini, kus üks vanamees müüs külmi jooke. Joogid olid külmas vees, mida pumbati alt jõest. Ostsime ühe pudeli vett juurde ja istusime veidi baaripinkidel. Kuigi see oli päris kriipi, sest pingid olid kuristiku kohal ja üsna peenikeste puuvaiade najal asuval terrassikesel.

Ega siin rajal ära eksida ei saanud, sest rahvast tuli pidevalt vastu või läks mööda, kui me puhkasime. Mõnest läksime ka ise mööda. Vahepeal kulges rada metsa all varjus, aga suurema osa ajast ikka päikese käes. 

Viimaks jõudsime ilusate looduslike basseinide juurde, millest üle läks kitsas sild. Siin oli ka natuke rahvast kivide peal ja sillal vaateid imetlemas. Vesi oli väga selge ja ilus, sügavamas kohas sinine. Pistsin ikka jalad vette, et ära proovida, kuidas vesi on. Oli külm, aga mitte väga hull. 

Teiselpool silda oli jälle väike baar. Käisin vetsus, mis maksis 100LEK ja oli päris korralik, veega ja puha. Me arvasime, et olemegi Blue Eye juures kohal, aga rahvas liikus veel rada mööda ülespoole. Küsisin ühelt noorelt paarikeselt, kuhu see rada viib ja nad ütlesid, et saab minna veel paarsada meetrit väikese koseni.

Läksime siis ka rada mööda edasi. Möödusime suurest kivihoonest, mida juba eemalt rajalt näinud olime. Rada pöördus allamäge ja äkki jõudsime väikese sügava basseini juurde, millesse langes umbes 10-meetrine juga. Alles nüüd olime õige Blue Eye juurde jõudnud.

No siin oli rahvast juba nagu laulupeol. Summ noori oli kogunenud vee äärde ja hüppas madalalt kaljult vette. Üle jõe viis metallredel, milleni jõudmiseks tuli natuke libedatel kividel ukerdada. Teiselpool viis metallist redel üles kodukootud restoranini. Siin sai istuda erinevatel tasanditel, juua ja isegi süüa lihtsamaid snäkke ning imetleda Blue Eye ilu. Meie võtsime joogid, mina maasikamahla. See oli küll magus, aga kulus ära.

Restorani juurest sai veel natuke edasi turnida kuni väga kriipi sillani, mis viis kõrgelt üle kose kuni selle majani, millest enne mööda olime tulnud. See oli otsetee, aga me kõhklesime, sest sild oli hõre ja kitsas ning väike valesamm oleks olnud fataalne. Õnneks me ikka ei hakanud riskima ja läksime tuldud teed tagasi. Mis oli ka täitsa keeruline, sest nüüd viis tee järsult allamäge.

Kriipi sild

Saime siiski hakkama ja jõudsime päris kiirelt parklasse tagasi. Istusme baari ja võtsime külmi jooke. Mina kirsimahla, Avo õlle. Lõbus noormees pakkus Avole rakit ja võttis muidugi endale ka. Avole ei maitse eriti puskar, aga viisakusest ta jõi muidugi selle ära.

Siis sõitsime tagasi oma kodukülla ja käisime lõunat söömas restoranis Jezerca. Tellisime grillitud sealiha ja salatit ja friikaid. Söök oli päris hea, aga edaspidi peaks liha asemel ehk midagi muud valima.

Tagasi kodus, istusin terrassil ja kirjutasin eelmise päeva muljeid. Oli soe ja mõnus ning isegi generaator ei töötanud.

Õhtul läksime küla peale kõndima. Suurem osa külast on muidugi hotellid, kämpingud ja restoranid, aga siin on piisavalt säilinud ka ehedat maaelu. Käisime väikeses kirikus, mis oli seest üsna minimalistlik. 

Thethi kirik on ehitatud 19. sajandi lõpus. Külaelanikud on ajalooliselt olnud Rooma-Katoliku usku ja kirik oli üks esimesi ehitisi külas. Tänu külast väljarännanud inimeste toetusele on kirik tänapäeval kenasti taastatud ja taas tegev.

Kirikut ümbritses aed suure muruplatsiga, kus noortele meeldis päeval hängida. Tagapool oli väike surnuaed. 

Thethi org on ikka väga ilus, järsud metsased mäed kõrguvad ümberringi, kaugemal on juba paljad kaljud. Endiselt on siin talud põllumajanduse, lammaste ja lehmadega, siin-seal ka hobused. 

Thethis on ka väike ujumiskoht

Odav kauplus - ega seal valikut ka eriti polnud

Politsei on ka olemas

Sõime väga kerge õhtusöögi Gurra Family restoranis. Istusime väljas, jopega oli paras. Tagasiteel tuled juba põlesid ja küla oli väga romantiline.

Reede, 19.09

Magasime millegipärast halvasti ja kella 9-ks söömaminek oli ilmselgelt vara. Hommikusöök oli täna rikkalikum, otsa saanud praemuna toodi juurde ja võid oli ka piisvalt. Mulle väga meeldib siinne kohalik sai, mis on jämedama konsistentsiga ja väga maitsev.

Siis käisin duši all ja kirjutasin reisikokkuvõtet. Umbes 11-paiku läksime taas matkarajale. 

Aiaväravate asemel kasutatakse siin väikseid kolmnurkseid puust redeleid, ilmselt selleks, et loomad läbi ei pääseks. Isegi kirikuaias oli samasugune. Nägime, kuidas vana kirikuvaht õhtul üle redeli ronis kirikuust kinni keerama ja kuidas ta pühapäeva hommikul pidulikult riides seda taas avama tuli.

Suundusime seekord jalgsi küla lõunaossa, kus kõrgus mingi vana põnev kivitorn. Rada keeras karjamaade vahelt tornini ja selle ees müüs noormees pileteid. Torni külastamine maksis 1,5 EUR. Andsin 5EUR ja kutt tahtis kõik endale jätta. Küsimise peale andis siiski 2 EUR tagasi, ise oli selline võluv ja naerusuine.

Leppimistorn ehk Kulla e Ngujimit on ehitatud varjupaigaks meestele, kes olid tapnud mõne külaelaniku ja langenud selle perekonna veritasu alla. Veritasu on iidne Albaania tava, mille tagajärgi püüti lahendada lepitusega kolmanda osapoole abil. Senikaua sai tapja ennast tornis varjata ja sellest ka torni nimi. Lepitus sisaldas loomulikult karistusi ja rangeid reegleid tapjale.

Tornil oli 3 korrust, kuhu sai ronida mööda logisevat puutreppi. Teisel korrusel, kus olid ka mõned vanaaegsed esemed, istus hämaras kamp turiste ja kuulas giidi saksakeelset juttu. Nad näitasid, et ühe korruse saab veel ülespoole ronida. Ülemine ruum oli tühi, ainult kulunud pärsia vaip kattis põrandat. Avo ei viitsinud üldse üles ronida. Hästi kulutatud 3 EURi!

Torni juurest suundusime mööda järsku rada allapoole ja jõudsime jõe äärde. See kohises helesinisena suurte kivide vahel. Möödusime paarist tagasihoidlikust ja inimtühjast restoranist ning jõudsime väikese metallsillani. Sillast üle minnes oli veidi riskantsem koht rajal, aga saime hakkama. Siis hakkas rada tõusma, aga oli täitsa käidav kruusatee.

Vaated olid avarad ja isegi ilusamad, kui Blue Eye matkarajal. Rahvast ikka oli, aga mitte nii palju, kui eile.

Jõudsime väga ägeda vana taluni, mille hoovis oli baar sisse seatud. Külmkapis olid külmad joogid ja puude all lauad-toolid. Isegi paar võrkkiike ja batuut olid olemas. Kõrval sõi paar lehma karjamaal.

Kõndisime edasi algul mäest alla ja siis uuesti üles. Kuni jõudsime jõeni, mis kohisedes mäest alla voolas. Sealt edasi oli tee päris keeruline, kulgedes mööda kive järsult mäkke, aga me teadsime, et seda polnud palju.

Viimased 100 meetrit tuli ronida mööda kive

Ja jõudsimegi ilusa joani, mille kaldal kivide peal inimesed istusid ja vaadet nautisid. Juga oli päris kõrge, aga vett polnud palju. Igal juhul väga äge koht.

Tagasitee alla läks kiiresti nagu ikka. Kohtasime üht vana naist, kes väga vaevaliselt kahe kepiga mööda rada liikus. Lohutasime teda, et edasi pole kõige hullem, kui päris viimane lõik välja arvata. Naine ütles, et läheb nii kaugele, kui saab. Üksi oli ja nii vapper!

Selles mõnusas talubaaris istusime ja jõime külmi jooke. Edasine tee kulges kõrvetava päikese all ja oli seetõttu päris väsitav.

Kodus käisime duši all ja siis läksime kõrvalrestorani lõunat sööma. Täna olid söögid väga head. Avo tellis koorese pasta singiga, mina praekartulid juustuga. Lisaks kreeka salatit. Kõik oli väga maitsev ja meil oli hea meel, et ei pidanud taas liha sööma.

Puhkasime tunnikese oma toas ja siis läksime taas välja kõndima. Kell oli 17, päike oli kadumas mägede taha ja ilm läks jahedaks. Kõndisime pika tiiru meie küla taga mäeküljel, kust avanesid vaated põhiliselt aedadega ümbritsetud karjamaalappidele, mille taga olid majad. 

Lõpuks jõudsime välja peateele ja sattusime ilusasse restoraniaeda, kus olid basseinid, sillakesed, tuled ja puud-põõsad.

Istusime aeda maha ja tellisime natuke näksimist. Kõht eriti tühi ei olnud, aga õhtu oli ees veel pikk ja me teadsime, et siinses poes polnud erilist valikut. Vahepeal püüdis kelneripoiss meie kõrval basseinist kahvaga kalu. Vaesekesed läksid ilmselt pannile.

Tagasiteel koju tuli meile vastu inglise kutt, kelle Mesi silla juures auto peale võtsime. Ta oli teinud väga pika ringi Valbone orgu, Grunase joa ja Blue Eye juurde. Ütles, et kokku tuli 40 000 sammu. Tahtis kõik ühe päevaga ära teha, sest homme sõidab tagasi Tiranasse.

Laupäev, 20.09

Sõime hommikust, mis läks iga päevaga paremaks. Tõsi, rahvast jäi ka vähemaks kummalisel kombel, sest täna on laupäev. Väikese kutiga pere meie kõrval vahetus eile noore ja pontsaka asiaadipaariga.

Oligi aeg sellest imeilusast orust lahkuda. Kuigi meie onnikesel olid omad kummalised küljed, asus majutus siiski Thethi ilusamas osas. Eespool käis tihedam ehitustöö, siinpool oli rohelust ja ehedust kõvasti rohkem. 

Tagasitee oli sama pikk, kui tulek. Tulles tundus mulle, et siinpool kuru oli tee lühem ja vähem serpentiine. Tagasi sõites sain aru, et nii see polnud. Keerutamist ja mäest üles ronimist oli ka siinpool üksjagu.

Veidi maad enne kuru oli platvorm, kust avanesid parimad vaated kahele poole orgudesse. Avo väitel oli näha ka Thethi küla. Ronisime ka teest ülespoole kõrgema künka otsa, et vaade veelgi enam avarduks. Väga ilus!

Päris kurul me enam peatuma ei hakanud, kuigi ka sealt oli kena vaade, mitte küll nii avar. Tee oli ka niipidi sõites igavene kitsas soolikas. Iga kord, kui autod mööda läksid, pidime võimalikult serva tõmbama, serv aga oli tihtilugu kõrge ja terav. Ja autosid tuli nüüd vastu palju rohkem. Ilmselt sõitsid kohalikud nädalavahetust veetma.

Paaris külas, näiteks Boges, pidasime kinni ja tegime väikese tutvumistiiru. Igal pool näitasid sildid ka matkaradu ülesmäge. Majad on siin suured ja kivist, aiaväravad roheliseks või siniseks värvitud plekist. Koerad, kanad, sead ja kitsed askeldasid puude all. Viinamarjaväädid ulatusid üle aia. Noppisime ka mõned põldmarjad, mis olid ülimagusad. Nägime ka ühte noort paari põldmarju korjamas. Nad teevad siin sellest moosi.

Siin-seal nägime tillukesi surnuaedu. Tillukesed sellepärast, et tegu polegi küla ühiste, vaid  perekonnapõhiste surnuaedadega. Igal suguvõsal oli suur kindlust meenutav kivimaja, kuhu mahtus elama mitu põlvkonda ja oma maa, kuhu maeti ka surnud.

Kusagil oli tee ääres plekist garaaži tehtud baar plastmassist laua ja paari tooliga. Ühes külakeses oli isegi ambulants väikeses plekist putkas. Nägime taas lehmi tee ääres rohtu nosimas. Tegelikult väga äge!

Kollases majas on ambulants.

Idülliline! Aga kohe paremal asub kuristik, kuhu külarahvas oli ka oma prügi visanud.

Prügimajandusega on üldse kehvasti. Kõik prügikastid ajasid paksult üle ja ainult turistikohtades oli puhas.

Bar Restorant Vruçaj´s tegime dringid. Nägime taas oma hääletajast sõpra, kes seekord oli hääletanud ühele noortebussile ja tagasiteel Thethist Shkoderisse.

Jõudsime tasandikule, kus ilmusid taas laiad maisi- ja salveipõllud. Kaugelt hakkas paistma Shkoderi järv. Pildistasin ühte nn õnnepaleed. Albaanlastel on kombeks pidada pulmi tühermaale spetsiaalselt selleks ehitatud suurejoonelistes lossides. Selliseid ehitisi nägime teede ääres mitmeid, üks uhkem kui teine. Ja enamasti väga koledas ümbruskonnas.

Salveipõld

Õnnepalee

Selliseid mälestusmärke nägime teede ääres ikka väga palju. Palju oli tegelikult ka politseinikke. Turiste nad ei tülitanud, küll aga peatasid usinalt kohalikke. Samas kiirust piiravad märgid ei takistanud küll kedagi. Kui aga teeolud kannatasid, siis sõideti 40-ne alas 70-nega. Tõsi küll, teeolud tihti ei kannatanud.

Märkasime veidi teest eemal ka ühte ümarat punkrit. Läksime mööda väikest külavaheteed seda imetlema. Tegu oli kuplitaolise betoonist mügarikuga, kuhu sai kummardudes ka sisse minna. See oli umbes 10-meetrise läbimõõduga väike koobas, mille seintele oli ka midagi kirjutatud. Kahel pool olid avad. 

Aastatel 1944-1985 oli Albaania Kommunistliku Partei juhiks Enver Hoxha, kelle totalitaarse võimu all muutus Albaania täiesti isoleeritud riigiks. Paranoiline Hoxha ei usaldanud lääne- ega idabloki riike ja ootas pidevalt tuumarünnakut nii ühelt, kui teiselt poolt. Erinevatel hinnagutel on Albaanias rajatud 175000 kuni 700000 punkrit. Tänapäeval on paljud neist lammutatud või ümber ehitatud, paljud on endiselt Albaania maastikul nähtavad. 

Peale piisavalt pikka ja õnnelikku elu suri Hoxha 1985. aastal südamerabandusse ja selleks ajaks oli Albaaniast saanud Euroopa vaeseim riik. Küll aga mõisteti Hoxha lesk peale kommunistliku režiimi kokkuvarisemist 11 aastaks vangi süüdistatuna 300 dollari omastamises.

Tee äärde jäi suur vangla, mis pidi olema kõige uuem Albaanias ja kohalikud kahtlustavad, et see on Albaania Quantanamo.

Võtsime suuna eemal kõrguva Rozafa kindluse poole. Sõitsime ilmselt Shkoderi ringteel, mis kulges metallaiaga piiratud põõsaste vahel. Täitsa kena oli sõita. Siis juhtis waze meid kitsale külavaheteele, mis suundus järsult ülesmäge. Loogiline ka, sest kindlus asus väga kõrgel. Ühel hetkel sõitis meile vastu suur reka. Pidin jupp maad tagurdama ja täiesti seina vastu tõmbuma, et ta mööda mahuks. Imekombel see ka õnnestus. Rohkem autosid õnneks vastu ei tulnud, tee tõusis pea püstloodis mäkke. Ilmselt polnud see kõige õigem tee, aga vaevalt, et siia väga palju ka mugavamalt oleks saanud.

Jõudsime parklasse, mille eest maksime 200LEK. Sümpaatne tädi juhatas kitsa lapikese, kuhu saime oma auto jätta. Edasi oli päris vaev mööda libedaks tallutud munakive lauspäikese all ja 30 kraadiga mäest üles vantsida. Vahepeal oli suveniiriputka, kust ma ostsin tipsudele vahvad märkmikud ja pastakad.

Kindlusesse sissepääs maksis 4EUR, aga see oli seda väärt. Eriti vaated allapoole Shkoderi järvele, jõele ja linnale. Kindlus ise oli väga suur ja selline nagu keskaegsed kindlused ikka on. Üleval oli ka väike baar, kust sai osta jäätist ja külmi jooke.

Kõige varasemad andmed Rozafa kindlusest pärinevad 4.saj. eKr, mil siin tegutsesid illüüria hõimud, albaanlaste arvatavad esivanemad. Mõni sajand hiljem läks kindlus Rooma riigi kätte ja selle lagunemisel Bütsantsi ning hiljem slaavi vürstiriikide võimu alla. Keskajal valitses kindlust pikalt Veneetsia vabariik, kuni 15.sajandil peale mitut ohvriterohket piiramist loovutati Rozafa osmanite impeeriumile. Türklaste-vastase võitluse käigus piiras kindlust ka Albaania rahvuskangelane Skanderbeg oma väega. Sõjalise tähtsuse minetas kindlus alles 19.sajandil. Siinsetes varemetes on tänaseni näha illüüria, rooma, veneetsia ja osmanite ehitusstiilide segunemist.

Tagasi parklas pidin autoga natuke manööverdama ja siis sõitsimegi veidi paremat teed mööda alla. Olime enne google´ist toreda restorani ValaDrin leidnud, mis jäi tee äärde ja osutus üllatavalt meeldivaks kohaks. Lauad olid tagaaias otse laia jõe ääres, mille taga paistsid mäed. Söögid olid ka suurepärased. Mina tellisin mingi valge kala ja Avo mereannipasta.

Majutuseni oli meil sõita umbes 45km. Jõudsime kuurortlinna Lechesse. Paremal pool teed kõrgus müürina pikk mäeseljak, millest pidime ümber sõitma. Siis keeras tee kitsale poolsaarele, mis oli täis ehitatud kõrgeid ja koledaid hotelle. Paremalpool teed oli liivarand ja teeäär oli autosid täis pargitud, rahvas peesitas rannas varjude all.

Mina olin meile otsinud ööbimiseks vaiksema koha, kuhu hotelliehitus veel polnud jõudnud. See oli väike kümnekonnast palkmajakesest koosnev kompleks Kompleksi Turistik Leonardo, mille keskel oli kena muruplats lillede ja laste mänguväljakuga. Noor ebakindel tütarlaps juhatas meid majja, mis oli pimedapoolne ja lõhnas teistmoodi, kui meie vanad mereäärsed puuhütid. Aga maja ees oli väike terrass toolidega ja kohe üle tee oli rand. Olime täitsa rahul.

Läksimegi kohe randa ujuma. Kahjuks oli tuul tugev ja lained keerutasid vee sogaseks. Me ei julgenud väga kaugele minna, sest põhi polnud üldse nähtav ja mine tea, mis jala alla jääb. Kastsime ennast põlvekõrgusesse vette. Peale meie ujujaid ei olnud ja siinpool rannas oli üldse vähe rahvast.

Natuke puhkasime oma hütis ja siis läksime üle tee pizzarestorani, mille terrassil oli väga kena päikeseloojangut imetleda. Kahjuks ei pakutud siin süüa ja ka punast veini neil ei olnud, Sest neil oli kalarestoran. Kuigi silt oli pizzeria ja kuigi köök oli juba kinni. Võtsime siis valged veinid, mis olid tegelikult päris head. Mina võtsin ka cappucino. Rand oli täitsa tühi ja lisaks meile istus terrassil veel üks väikese tüdrukuga paarike.

Meie kompleksis oli peale meie ka vist ainult üks motikaga paar. Ülejäänud putkad paistsid tühjad olevat.

Pühapäev, 21.09

Meie putka oli ikka väga tagasihoidlik. Voodi oli väga kõva ja tekki ei olnud. Öösel oli jahe, oleme tekiga harjunud. Kui hommikusöögil kohvi ka ei pakutud, langes meie arvamus veelgi. Muidu polnud hommikusöögil häda midagi. Ja koht ise oli kokkuvõttes tore.

Sõitsime kõigepealt poolsaare lõppu. Tagapool ilmus rohkem kohalikku elu, isegi avalik rand. Kalamehi oli õngedega mere ääres ja ka mõni kohalik perekond. Üldiselt oli aga suht vaikne.

Ühte baari läksime kohvi jooma. Peremees oli väga meeldiv ja üks kelner näitas mulle kohta, kust saab laguunile väga ilusa pildi. Ma küsisin, miks siin nii vähe rahvast on. Mees ütles, et turistid armastavad melu.

Tagasiteel tegime põgusa peatuse ka Shengjini kuurortis, kus kõrgusid suured koledavõitu hotellid. Autod parkisid rivis tee ääres, aga meil õnnestus üks koht leida. Rand oli täis varje ja toole, aga rahvast tegelikult nii palju polnudki. Põikasime sisse ka paari tänavaäärsesse marketisse, aga midagi põnevat seal polnud.

Võtsime suuna Beratisse. Avo leidis kaardilt põnevana tunduva Patoki laguuni ja me keerasime teelt kõrvale. Jõudsime kitsale maasäärele, mis kulges ühelt poolt madala laguuni ja teiselt poolt omapärase kinnikasvanud järve vahelt. Kuni meile hakkasid silma kummalised puukuurid vee peal ja omapärased ritvadest moodustised. Osadel ritvadest oli ka võrk küljes. Üks lahke kalamees näitas mulle, kuidas see seadeldis töötab. Lased võrgu vee alla ja mõne aja pärast tõstad üles ja loodetavasti on kala sees. Ta isegi lasi mul ritva tõsta ja tegi ise pilti. See oli tegelikult päris raske värgeldus.

Päris raske värgeldus

Patoki laguun on osa Patok-Fushë Kuqe looduskaitsealast ning tuntud oma ainulaadse maastiku ja traditsioonilise kalastuskultuuri poolest. Laguun on ka oluline peatuspaik rändlindudele, sealhulgas flamingodele ja pelikanidele. Siia tulevad toituma ka merikilpkonnad. Meil kahjuks kedagi neist näha ei õnnestunud. Ka suurt kalasaaki me kellelgi ei näinud, ainult üks õnnetu krabi kükitas võrgus. Nägime paari krabi ka madalas vees ukerdamas. 

Laguun on populaarne väljasõidukoht ka kohalikele. Kuna tee ääres oli mitmeid toredaid restorane, siis otsustasime teha varase lõuna. Läksime Restoran Marinarisse, mis koosnes vee peale rajatud betoonist sildadest ja väikestest paviljonidest. Meie eelistasime süüa avatud platvormil, kust avanes parem vaade. Tuul puhus ja oli väga mõnus istuda. Tellisime kala - seabassi (meriahvenat) ja kelner soovitas ka kohalikku maisileiba piimakastmes. Maisileib oli huvitav, aga mitte meie maitse. Seevastu kala oli väga hea. Lisaks salat nagu ikka ja friikad. Kõik kokku 30 EUR.

Lahkusime sellelt toredalt maasäärelt ja suundusime mööda "kiirteid" sisemaa poole. Kiirteed olid ikka pigem kehvapoolsed, mitte päris löökaukudega, aga aukudega ikka. Mõnel lõigul oli lubatud sõita 110-ga, aga sõideti 70-ga. Sama oli 50-ne alas, ikka 70-ga, kui teekate lubas.

Albaania keskosa meenutab suurt lõppematut laoplatsi. Palju bensiinijaamu, autopesulaid "lavazhe" ja igat sorti putkasid. Võsa, lagunenud hooned, kola ja vanaraud. Ning siis hotelle kõrgumas tühermaal ja siin-seal uhked sammastega õnnepaleed.

Sõita oli 100km ja see võttis ikka aega. Saime aru, et täna me Beratiga tutvuma minna ei jõua. Umbes 35km enne Beratit maastik muutus. Mäed olid kaetud oliivipuudega, majade ümber ilmusid aiad ja asulatele ilmusid tänavad. Maantee muutus sõidetavaks. Kuidagi palju kenam oli siin.

Sõitsime Beratist läbi ja see tundus samuti väga kena. Meie majutus kaheks järgmiseks ööks oli 13km linnast Pupa Winery külalistemajas. See oli uhke kompleks mäenõlval, väga korralik. Meile näidati kätte tuba teisel korrusel. See oli väga avar ja suure rõduga. Rõdule küll pikemalt jääda ei saanud, sest see oli päikese käes ja endiselt oli 30* sooja.

Vaade rõdult

Kell 18 tehti kõigile soovijatele viinamarjaistanduse ja veinitootmise tuur ning pärast seda ka degusteerimine. Kõigile majutujatele oli see tasuta. Loomulikult olime huvitatud!

Õnneks ei pidanud istandusse minema oma autoga, mahtusime omanike autodesse. Võib-olla oleks meie natuke kõrgem Ford põldude vahelisel kuumaastikul hakkama saanud, aga võib-olla ka mitte. Istandus oli veidi külast eemal mäe peal. Meile näidati mitut erinevat sorti viinamarju, millest siin veini tehakse. Kuna suvi oli haruldaselt kuiv, siis olid viinamarjad juba koristatud, aga meile oli jäetud maitsmiseks mõned kobarad. Viinamarjad olid väikesed ja mulle jäi meelde üks valge veini sort puls, mille nimetus tuleb albaaniakeelsest sõnast "kana". See on kohapeal aretatud sort.

Saime teada, et esimesed 3 aastat ei anna viinamarjaistandus eriti mingit saaki. Siis saab teha juba rakit (kohalikku viinamarjapuskarit) ja alates 5. aastast saab ka juba veini. Istandus kannab kuni 25 aastat. Pärast seda kuni 30. aastani veini kvaliteet küll järjest tõuseb, aga kvantiteet kahaneb kiiresti. Kuni tulebki rajada uus istandus.

Tumedamad viinamarjad hakkavad rosinaks tõmbuma

Giid rääkis, et praeguse peremehe isa oli kommunismi ajal siin kolhoosis agronoom, seega tähtis nina ning tänu sellele sai esimese hektari maad. Peale kommunismi kokkuvarisemist võis igaüks näidata suvalise maatüki peale ja kuulutada selle enda omaks. Kui rohkem tahtjaid ei ilmunud, siis saidki selle maa endale.

Sõitsime tagasi majja ja meid viidi veinikeldrisse, mis varem oli olnud kolhoosi juurviljaait. Nüüd oli siin väga korralik veinitootmine. Aastas toodetakse Pupas 90 000 - 100 000 pudelit valget, roosat ja punast veini. Sellest umbes 70 000 pudelit müüb veinimõis ise. Osa läheb muuhulgas ka Manchesteri, kus omanike sugulane peab Pupa-nimelist restorani.

Meile näidati kiirelt veini- ja ka rakitootmise põhimõtteid. Rakit on lihtsam teha, veinitootmisel on vajalik kindel temperatuur. Igatahes võtab korraliku veini valmimine korjamisest pudelisse villimiseni 6 kuud. Tammevaadid olid pärit Itaaliast ja Prantsusmaalt. Ühte vaati kasutatakse ainult 3 aastat. Kallis lõbu!

Meie seltskonnale oli juba kaetud kena degusteerimise laud koos snäkkidega. Kelner vuristas iga veini puhul kiirelt ette selle omadused ja millise söögiga see sobib. Nad teevad siin iga päev selliseid tuure ja degusteerimisi. Ainult novembrist veebruarini on maja turistidele suletud.

Meile pakuti kolme veini - valget, roosat ja punast. Punane sobis mulle muidugi kõige paremini. Meie lauas istus veel umbes meievanune paar Inglismaalt Londoni lähedalt, ja kaks nooremat paari, üks Hollandist Uttrechtist ja teine Prantsusmaalt Normandiast. Laua ümber läks kohe huvitavaks vestluseks. Eriti jutukas oli Inglise paar. Mees oli 57 aastat vana, kogunud IT firmas töötades raha ja nüüd pensionile jäänud ning sellega ülirahul. Naine veel töötas kusagil teadlasena. Hollandlased olid samuti IT-vallas.

Kogu kamp oli käinud ka Thethis matkamas ja me kõik kirusime Albaania teid. Õhtu venis pikale ja inglane tellis punast veini juurde. Igatahes hakkas päris korralikult pähe ja meil oli väga tore.

Esmaspäev, 22.09

Hommikusöök oli korralik, ainult kohvi peale tuli piima juurde küsida. Pakuti mingeid krõbedaid rasvaküpsetisi, mis olid seest tühjad ja maitsesid ülihead, praemuna, mingit spinatipirukat ja muidugi maitsestamata jogurtit, mis on mulle siin meeldima hakanud. Ehedat virsikumahla, mis ei olnud magus. Juustu ja vorsti.

Ka meie eilsed inglise sõbrad olid hommikusöögil. Jätsime südamlikult hüvasti. Nemad läksid mere äärde Surrandesse neljaks ööks.

Meie võtsime suuna Beratile. Maa-alune parkla, mille gepsu panime, oli kas suletud või täis. Aga leidsime ühe tasuta koha tee ääres üsna paarkümmend meetrit peale vanalinna. Kohe vastas oli Gorca vanalinn üle Osumi jõe ja meie ees Mangalem. Tänavat ääristasid poed ja kohvikud, kus müüdi suveniire ja jooke. Tagapool kulgesid majaderead mööda järsku mäenõlva, mille osas troonis suur kindlus. Berati vanalinna majad pärinevad põhiliselt 18. ja 19. sajandist, mil siin valitses Ottomani impeerium.

Mangalemi linnaosa - täiesti arusaadav, miks Beratit kutsutakse ka "tuhande akna linnaks"

Poissmeeste mošee on ehitatud 19. sajandil ja mõeldud linna vallalistele käsitöölistele ning kaupmehesellidele, kes turvasid öösiti linna. Õnnekombel jäi mošee Enver Hoxha ajastul lammutamata, kuigi usuline tegevus seal muidugi keelati. Hoone seinu katavad nii sees kui väljas unikaalsed maalingud.

Turist joodab eeslit

Vrioni suguvõsa Selamllek

Tegemist on Vrionide - Albaania ühe rikkaima ja mõjukaima feodaalsuguvõsa residentsiga 18. sajandist. Osmanite arhitektuuris jagunesid suured residentsid kaheks osaks. Haremllek oli perekonna privaatne tsoon, kus elasid naised ja lapsed. Selamllek oli meeste tsoon, mis oli mõeldud külaliste vastuvõtmiseks ja ametlikeks kohtumisteks. Kunagine Berati kõige esinduslikum hoone on paraku tänaseks suures osas lagunenud.

Pasha värav

Pasha värav ehitati 19. sajandi algul ja oli sissepääsuks Vrionide paleekompleksi. Sobib hästi ka parkimiskohaks.

Hakkasime ronima ülespoole kindlusesse. See oli päris raske tõus. Tee oli umbes kilomeeter järsult ülesmäge ja enamasti päikese käes. Tegime ohtralt joogipause ja poole tee peal ühes väikeses baaris võtsime külmad joogid ning puhkasime jalgu. Munakivid olid päris libedad, mis pani mind muretsema allasaamise pärast.

Tegelikult saab üles ka autodega ja autosid ikka liikus aeg-ajalt meist mööda. Ise ei oleks siiski sõita tahtnud, sest kivitee oli vahepeal ikka väga konarlik. Võib-olla siiski mitte nii hull, kui Oru tänav Tartus.

Kindlusesse pääses läbi mitme värava. Siin oli mõnus melu, kitsad tänavad ja kõrged kivimüürid. Suveniirid ja restoranid. Siin ka elati, seega ei olnud tegu kummituslinnaga. Rahvast ei olnud siiski palju, oli ka esmaspäev. Üks tillukese poe lahke omanik lubas mul ennast pildistada ja näidates seinal kivist aastaarvu 1918, ütles uhkusega, et see on tema vanaisa ehitatud maja.

Thoma maja aastast 1918

Nägime mitut kirikut, mis ei näinud küll kiriku moodi välja. Lihtsalt vanad majad ilma tornita. Ühes väga vanas ja ehedas pühakojas saime ka sees käia. Seinad olid kaetud vanade freskodega. Kahjuks ei tohtinud sees pilti teha. 

Püha Maarja Vllaherna kirik

Püha Maarja Vllaherna kirik on saanud nime Konstantinoopolis asunud kuulsa Blachernae Jumalaema kiriku järgi. Tegemist on Berati kindluse ühe vanima ja väärtuslikuma pühamuga. Algne kirik pärineb tõenäoliselt 13. sajandist, aga praeguse ilme sai hoone on põhiliselt 16. sajandil. Kiriku seinu kaunistavad Albaania kuulsaima ikoonimaalija Onufri poja Nikollë Onufri detailirohked freskod 16. sajandist. Kiriku põrandat kaunistav mosaiik on veelgi varasemast ajast.

Foto internetist

Püha Nikolause kirik 16. sajandist

Püha Nikolaus ehk Shën Kolli on õigeusu traditsioonis meremeeste ja laste kaitsja. 

Koht, mida võid nimetada koduks

Onufri riiklik ikoonimuuseum

Onufri Muuseum asub endises Püha Maarja uinumise katedraalis (Kisha e Shën Marisë). Seal hoitakse hinnalist kollektsiooni ikoonidest, mille on loonud Onufri, tema poeg Nikollë ning teised tuntud 16. ja 17. sajandi ikoonimaalijad.

Põgus pilk ühte eramajja

Berati kindluse vanimad müürd pärinevad juba 4. sajandist eKr, suurem osa tänaseni säilinud kindlusest on aga rajatud 13. sajandil.

Järjest ülespoole ronides otsisime vaadet Gorica linnaosale, aga leidsime selle alles tüki aja pärast püüdes leida alternatiivset teed alla tagasi. Teel vaateplatvormile möödusime Punase mošee suurest tornist. 

Punane mošee ehk Xhamia e Kuqe

Punane mošee ehitati tõenäoliselt 15. sajandi alguses, vahetult pärast seda, kui Osmanite impeerium Berati vallutas. Seega on tegu ühe vanima säilinud mošeega kogu Albaanias.

Alates 2008. aastast kuulub kindlus koos Berati vanalinnaga UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Vaade kindlusest Gorica linnaosale

Kuigi Avo püüdis meid alternatiivset teed mööda alla suunata, jõudsime ikka välja sama tee otsa, kust olime tulnud. Allaminek läks kiiresti, aga pidime olema valvsad, et mitte libiseda. Siin on ikka munakiviteed ohtlikult libedad.

Alla jõudnud läksime üle jõe Goricasse ja hakkasime otsima lõunasöögikohta. Kõndisime taas mäest üles. Üks tee läks majade vahelt, mis vahepeal hargnes alla või ülespoole. Rohkem tänavaid ei olnudki.

Kui Mangalem on ajalooliselt olnud moslemite linnaosa, siis jõe teisel kaldal asuv Gorica oli kristlaste oma. Albaania osmanite ehitistele on iseloomulikud tänava kohale eenduvad kõrgemad korrused. Alumised korrused on ehitatud paksude kivimüüridega, eenduvad ülaosad aga kergema puitkarkassi ja krohvitud tellistega. Selline stiil aitas võita elamutesse lisaruumi ja pakkus ka tänavatel varju põletava päikese eest.

Leidsime väikese sisehoovil oleva restorani Grandma’s Kitchen ja nautisime lihtsat, aga tõesti maitsvat sööki. Lisaks tiirles seal ka kolm kassi. Kõht neil tühi ei olnud, sest minu poetatud friikartuli nad põlgasid ära. 

Albaania kassid on üldse paremini hoitud ja seetõttu ka väärikamad, kui näiteks Kreekas olen näinud.

Tagasi jalutasime piki jõe äärt ja taas üle kõikuva kivisilla. Mööda kuivanud jõesängi läks kari lambaid. Kaks lammast olid silla juurde seotud. Jälgisin, kuidas kohalik mees nad lahti sidus ja siis üle silla tuli. Ta lubas lahkelt ennast pildistada, aga kohe ilmus välja umbes 4-aastane poisike ja hakkas nõudlikul ilmel raha küsima. Andsin 100LEK.

Suundusime ka uuemasse linnaossa vaatama uhket kirikut ja mošeed. Tee peal võtsin värskeltpressitud granaatõunamahla. Väga maitsev! Maksis ka 3.50

Uus linnaosa vaatega Mangalemile

Keskväljak oli suur ja avar, aga siin oli mingeid imelikke ühesuguseid putkasid reas. Ühes moodsamas kohvikus sõime panna cottasid ja jõime kohvi. Siin lõunas ei armastata eriti kohvi peale piima panna, mitmes kohas pidin juurde küsima. Aga panna cotta oli huvitav, krõbeda vist kaerahelvestest põhja peal ja marjadega. Ülimaitsev!

Saint Demetriose katedraal on ehitatud 21. sajandil

Mingi teema on albaanlastel Mercedestega. Neid oli siin liikvel ikka igas, enamasti kehvemas konditsioonis. 

Oligi juba õhtu käes ja me hakkasime tagasi sõitma. Oma Pupa veinimõisas istusime terrassile ja jõime õige mitu klaasi punast kohalikku veini. Läbi häda tellisime ka õhtusöögi. Millegipärast siin teenindus väga selle kohapealt ei toiminud. Sõime kahepeale küpsetatud kana tomati-kurgisalatiga. Maitses küll hea. Kõrval valmistuti  järjekordseks degusteerimiseks.

Väga mõnus oli siin istuda ja vaadata, kuidas mäeküljed hämarduvas valguses värvi muudavad. Vein tegi ka muidugi oma töö. Me polegi varem nii peenes veinimõisas ööbinud. Bordeux´s Estraveli manageridega külastasime küll ühte sama peent kohta, aga seal me ei ööbinud.

Teisipäev, 23.09

Magasime taas hästi. Hommikusöök oli sama hea, kui eilne. Ühesõnaga täitsa ok majutus.

Võtsime suuna läbi Berati taas põhjapoole, aga enne Lushnjed keerasime vasakule. Tee Beratist oli üllatavalt hea. Kõrvale keerates läks taas kitsaks ja auguliseks. Aga maastik oli kena, väga põllumajanduslik. Maisi- ja köögiviljapõllud vaheldusid kasvuhoonetega, kus kasvatati tomateid, kurke, paprikaid. See oli suur tasandik, ilmselt suurimaid Albaanias.

Võtsime ühe kohaliku vanamehe auto peale. Keelt me ei osanud, nii et sõitsime vaikides. Ta pakkus meile veel raha sõidu eest. Loomulikult me ei võtnud.

Jõudsime taas kiirteele, mis viis lõunapoole Vloresse. Üsna selle tee äärde jääb Ardenica klooster. Tee kloostrisse läheb küll käänuliselt ülesmäge, aga see pole pikk ja tasub kindlasti vaeva.

Ardenica kloostri (Manastiri i Ardenicës) ajalugu ulatub 13. sajandisse, mil piirkond kuulus Bütsantsi võimu alla. Bütsantsi keisri asutatud kloostrist sai kiiresti piirkonna oluline religioosne ja kultuuriline keskus, mis pakkus varjupaika munkadele, õpetlastele ja isegi sõdalastele. Väikesearvuline mungakogukond elab siin ka tänapäeval.

Pärimuste kohaselt on klooster seotud ka Albaania rahvuskangelase Skanderbegiga, kes palvetas siin enne otsustavaid lahinguid Osmanite impeeriumi vastu.

Klooster on väike, aga seal on väga uhkete freskodega Püha Maarja kirik, mida kahjuks pildistada ei lubatud. Tegemist on vendade Konstantin ja Athanas Zografi freskodega aastast 1744. Need oni väga hästi säilinud ja detailirohked. Väga ilusad pildid igatahes.  

Foto internetist

Foto internetist

Ainult wc oli siin kehvapoolne. Mungad ei oska ilmselt naistevetsu hooldada. Sest üldiselt on Albaanias wc kultuuriga väga korras. Isegi mägedes matkaraja äärsed vetsud olid puhtad ja voolava veega. Samuti ka kōige tagasihoidlikuma külabaari juures.

Edasi sōitsime taas kiirteel ja siin sai tōesti ka 110-ga sōita. Korralik tee ja suhteliselt hōre liiklus.

Enne Vloret keerasime taas teelt kōrvale, et minna järjekordsesse, seekord Püha Maarja uinumise kloostrisse Zvërneci saarel. Sinna viis kitsas asfalt läbi küla ja siis männimetsa vahelt, kus olid kämpingud ja sildid näitasid randa. 

Meie aga jōudsime lōpuks kummalisse paika väga madala laguuni ääres. Seal oli suur kruusane parkla ja üks putka suveniiride ja jookide müügiks. 

Oli ka üks väike punker, mis nägi välja nagu väike UFO ja kuhu sisse oleks saanud küll ainult roomates.

Üle laguuni lookles laudtee väikese roosa kloostri juurde. Zvërneci Püha Maarja Kloostri võlu ongi selles, et ta asub madalas Narta laguunis väiksel saarekesel, kuhu pääseb ainult puidust silda mööda. Põnev oli jälgida veealust elustikku laudtee kōrval. Nägime taas mitut krabi ja väikseid kalu. Teatud aastaaegadel pidi siin laguunil ka pelikane ja flamingosid nägema, meil kahjuks ei õnnestunud. Ainult  mōned iibise moodi väiksed valged linnud olid jalgupidi vees. 

Zvërneci Maarja uinumise kloostri (Manastiri i Shën Marisë së Zvërnecit) täpset ehitamise aega ei teata, aga arvatakse, et see oli 13. või 14. sajandil. Enver Hoxha diktatuuri ajal klooster muidugi suleti ja saart kasutati poliitilise kinnipidamiskeskusena. Paljud Albaania intellektuaalid ja režiimi vastased saadeti just siia isolatsiooni.  Zvërneci kalmistule on maetud Marigo Posio, naine, kes tikkis Albaania esimese iseseisvuslipu 1912. aastal.

Praegu siin mungad pidevalt ei ela ja ruumidesse sisse me kahjuks ei saanud.

Kuna eespool paistis ilus sillerdav meri, siis keerasime sisse väikest metsateed mööda ja jōudsime biitšile. Seal oli ridamisi päikesevarje ja rannatoole, aga inimesi harvalt. Paljud toolid-varjud olid ka juba kokku korjatud ja baariputkad kiledega üle tōmmatud.

Meri oli sinine ja sätendas päikese käes. Läksime ujuma, vesi oli mōnusalt jahutav ja lainetas kergelt. 

Rannas olid ka duššid, kus saime ennast üle loputada, aga riidesse panek oli ikka vaevaline. Siinne liiv on kleepuv ja tume.

Otsustasime siiasamasse restorani Amedioni ka sööma jääda, aga oli parajasti tipptund ja kōik need vähesed inimesed rannas olid siia sööma kogunenud. Igatahes vōttis lōuna aega pea 2 tundi. Ega teenindus ka ülearu püüdlik ei olnud. Söögid olid siiski head, minul küpsetatud meriahven ja Avol mereannipasta.

Edasi sōites jōudsime Vloresse ja see oli küll täitsa kena kuurort. Kilomeetrite kaupa ilusat liivaranda ja selle ääres olid hotellid, kenad väljakud, pargid, väikesed tänavad. Kõik puhas ja korras. Kui me oleksime kuurordiinimesed, siis siin võiks mõne öö peatuda küll.

Vahepeal liivarand lõppes ja merre sai betoonist kalda pealt treppidest, mis oli ka kena. Alles Orikumi jõudes läks pilt kehvemaks, sest seal käis veel vilgas ehitustöö. Küll seal ka paari aasta pärast kõik kena on. Nüüd me saime küll aru, miks Albaaniasse rannapuhkusele tullakse.

Meie majutus oli mõned kilomeetrid rannast eemal. Korraga keeras väike kruusatee maanteelt järsult  alla ja me sattusime kehvale põlluteele. Seda oli õnneks küll ainult kilomeeter, aga maja ei paistnud kusagilt. Sildid näitasid üle kraavi oliivipuude vahele. Seal parkisid ka mõned autod. Parkisime ka ja järgnesime siltidele, mis näitasid hotelli ja restorani. Lõpuks jõudsimegi mäest alla väikesele väga ehedale taluõuele. Kahel pool olid majad, üks kahekordne rõdudega. Seal oligi meie tuba. Väike valge koeranähvits haukus meie peale. Õue ühes servas olid kanakuudid ja kanad koos kukega jalutasid tähtsalt ringi.

Teisel korrusel on mugavad toad, all käib veinitootmine

Kenad tädid köögist keelt ei osanud, aga tõid meile granaatõunamahla ja me ootasime 5min, kuni peremehed, kaks noormeest autoga kohale jõudsid. Meid tšekiti sisse ja näidati tuba kätte. Tuba oli avar, puhas ja kõigi mugavustega. Maja poolt oli valge vein ja muidugi vesi. Istusime rõdul ja nautisime pastoraalset idülli. Tõsi küll, veini maitset ma ei kommenteeriks.

Vaade rõdult restoranile

Meile tundus, et olime ainukesed külalised, aga õhtul hakkas äkki õue peale restorani rahvast kogunema. Ka meie kõrvaltuppa tuli noor paarike. Käisime ka korra ümber maja jalutamas ja selgus, et maja teisel pool olid ka toad terrassi ja vaatega oliivipuudele. 

Kõndisime põllul ringi, Avo murdis ühe hurmaa, mis maitses ülimagus. Ka granaatõunad olid küpsed. Viinamarjad olid juba koristatud, oliive paistis veel olevat puude küljes. Täielik pastoraalne idüll!

Lisaks tuli suurem seltskond õhtusöögile. meiegi läksime ja istusime õuel. Restorani taga kõrgus tumeda seinana järsk mäemassiiv. Punane vein oli parem ja söögid olid neil tõesti head. Tellisime küpsetatud lammast ja köögivilju. Väga mõnus oli siin istuda. Ja täielik kontrast võrreldes eelmise kohaga.

Kolmapäev, 24.09

Öö möödus kaootiliselt. Koerad haukusid kella 5 ajal, kell 6 alustas meie kukk, siis naabrite oma ja see ei jäänudki vait. Maaidüll!

Hommikusöök oli kena, need rasvas küpsetatud saiad, mis mulle väga maitsevad, tükk juustu, praemuna, tomat ja kurk ja oliivid. Lisaks moos, või, mesi, kohv ja granaatõunamahl. Täiesti piisav.

Logistasime mööda kehva teed tagasi maanteele ja avastasime, et veidi maad hiljem oli õige sissesõidukoht, kus oli ka korralik silt. No vähemalt tagasi saab tulla siitkaudu.

Tee viis meid õige pea umbes aasta tagasi valminud Llogara 6-meetrisesse tunnelisse. Tahtsime küll enne mägiteele keerata, aga seal oli teeremont. Õnneks sai ka üsna kohe peale tunnelit tagasi õige tee peale keerata.

See kulges üsna järsul mäeküljel edasi-tagasi kiirelt üles, kus hakkasid avanema väga uhked vaated merele ja mägedele. Veidi kaugemal olid hallid harva taimkattega järsud kaljud, eespool olid värvilisemad ja sõbralikumad mäekünkad.

Sõitsime mööda graffiteid täis ilmselt kunagi militaarse otstarbega hoonevaremest ja jõudsime varsti suurele vaateplatvormile, kus oli paras hulk rahvast. Nende hulgas vanemad saksa ratturid. Hiljem nägime ka nende suurt bussi haagisega. Ilmselt veetakse rattasõbrad kuhugi punkti, kust nad siis vastavalt füüsisele alla või ülespoole hakkavad sõitma. Siin teel nägime rattureid päris palju, mida mujal Albaanias ei kohanud.

Tee kulges veel edasi ülesmäge, kus me käisime ühes restoranis vetsus ja võtsime viisakusest ka joogid. Kus see Llogara pass tegelikult oli, me aru ei saanudki. Google näitas veel mõned kilomeetrid edasi, aga seal kulges tee juba allamäge. Seega keerasime ümber ja sõitsime tagasi Caesar´s passi matkaraja algusesse. Seal oli ka paar hotelli.

Siit hotelli juurest algas matkarada

Mesi müügiks

Matkarada kulges männimetsas kiviastmeid mööda ülesmäge. Kuna männid olid kõvasti oma pikki okkaid poetanud, olid kivid päris libedad. Üles polnud siiski probleem minna. Puude vari oli ka abiks. Tegelikult oli siin kõrgusel ka õhutemperatuur mõistlik.

Siinne matkarada on saanud nime Julius Caesari järgi. Arvatakse, et kodusõja ajal 48. aastal eKr kasutasid seda iidset teed Caesari leegionärid. 

Ühel hetkel jõudsime lagedamale ja mingile kivist vaateplatvormile. Alla oli kena vaade ja veelgi kenam meie taga olevatele rohelistele mägedele. Taimestik oli lopsakas, aga päris okkaline, väikeste lehtede ja okastega iilekstammed, ruskused, luuderohi, viirpuud jne jne.

Vaateplatvormi juures oli üks asiaatide perekond sülelapsega. Rohkem polnud siin matkarajal kedagi.

Rada viis piki lagendikku edasi ja siis suundus taas metsa. Nüüd ümbritsesid meid lisaks mändidele ka lehtpuud. Rada oli kitsas ja me polnud päris kindlad, kas see viib kuhugi välja. Otsisime vahepeal netist abi ja saime teada, et rada peaks õige küll olema ja mingil hetke tuleb järsult allapoole keerata. 

Kõhklesime ühe väikese raja juures, aga otsustasime siiski edasi minna. Levi õnneks oli, aga googlemapsi peal loomulikult meie rada polnud. Kõndisime edasi ja õnneks tuli vastu üks noorem paar ning nad ütlesid, et oleme õigel teel.

Varsti keeraski rada allamäge ja õnneks oli ka täitsa kõnnitav. Varsti olime maanteel ja 100m pärast oma parkla juures.

Vahepeal kõndisime vanadel niisutuskanalitel

Tagasiteel tegime veel paar peatust, et imetleda vaateid ja paari Xoxha aegset punkrit. Üks asus järsul mäenõlval ja selleni jõudmine oli paras turnimine. Ikka kummaline maailm on see olnud.

Punker otse maantee ääres

See tagasihoidlik lilleke on kuulus edelweiss

Punker järsul kaljunõlval

Miljonidollari vaatega punker

Sõitsime alla tagasi ja keerasime teelt Dhermi külla, kus Aura restoranis sõime lõunat. Aural oli hea hinnang ja söök oli tõesti hea, aga teenindus oli küll üliaeglane ja uimane. Kuna pakuti pannacottat, siis tellisime seda ka, aga selle pidime ise külmutuskapist võtma ja maitse oli minu jaoks jube. Jätsime järele. 

Parkimisega on hästi

Dhermi küla mere ääres

Sõitsime natuke edasi, et leida hea koht ujumiseks. Kuna terve rannik on üks lõppematu inimtühi rand, siis polnud keeruline leida suvaline parkimisplats, auto uste vahel riided vahetada ja ujuma minna. Siin oli küll kivine, aga kivid olid väga ümaraks lihvitud. Lained olid suured, aga õnneks oli paar inimest veel vees, muidu poleks julgenudki minna.

Vesi oli mõnusalt karastav ja kohe üle pea. Lained kiigutasid kõvasti ja ülitore oli ujuda. Veest välja ronimisel oli küll keeruline püsti jääda, aga õnnestus. Mõnus!

Rannas olid ka dušid, aga need ei töötanud. Õnneks polnud jalad nii liivased. See on kivise ranna positiivne külg.

Otsustasime veel natuke edasi sõita ja möödusime Dhermi ülemisest külast, mis kõrgus väga atraktiivselt tee kohal. 

Ülemine Dhermi

Google soovitas vaadata Iliaze küla, keerasime sisse ja parkisime peaväljakule. Küla sarnanes natuke Kreekas nähtutega. Jalutasime veidike ringi. Tahtsin pildistada ühel õuel olevaid kodulinde, aga ärritasin sealsed koerad haukuma, nii et kalkunid lendasid kahte lehte. Nägime kitsekarja mäest alla tulemas.

Iliaze küla keskus

Küla serval

Siis oligi aeg tagasi sõita, sest päike hakkas madalale vajuma. 

Sellenimelised bensiinijaamad on Albaanias väga levinud

Siinkandis on palju mesitarusid ja meemüüjaid

Tee läbi tunneli läks kiiresti ja juba jõudsimegi oma veinimajja. Käisin kiirelt duši all ja siis nautisime rõdul veini. Päris kõva tuul oli tõusnud ja ööseks lubas äikest.

Õhtusöögiks läksime majja sisse, väljas oleks tuul laua minema viinud. Seekord võtsime lihapalle ja mina jälle täidetud, Avo grillitud köögivilju, Kõik oli väga hea, ainult minu köögiviljadele oli ka tšillipipart lisatud. Avo proovis seekord rose´d. Kui aus olla, siis ega siinsed veinid väga head ei ole. Aga muidu siin mulle väga meeldib. Õhtu lõpuks toodi mulle granaatõuna likööri ja Avole rakit.

Neljapäev, 25.09

Jätsime ööseks konditsioneeri tööle ja panime akna kinni ning magasime palju paremini. Peale hommikusööki lahkusime sellest sõbralikust kohast.

Sõitsime Vloreni mööda uut mägedes kulgevat teed. Üleval oli väga must pilv, samas all mere ääres paistis päike. Vihma me siiski ei saanud, teiselpool ahelikku oli taas ilus.

Vlorest keerasime väiksema otsetee peale. See võttis rohkem aega, aga oli palju huvitavam. Sõitsime läbi suurte orgude, kus asustus oli suht hõre. Ka autosid oli sellel teel väga üksikuid. Vllahine küla tundus väga ehe ja seal me tegime väikese pildistamise ja pissimise peatuse. Mitmel majal olid ägedad naivistlikud graffitid.

Käsipuudeta välistrepid

Külapood

Kas pole mitte Brežnevi moodi?

Keerasime Vllahinest Pocemi teele SH100 ja peagi jõudsime järgmisse, Koculi orgu, kus haises jubedalt gaasi järele ja mitmes kohas olid naftapumpamise rauast agregaadid töös. Tegin korraks autoakna lahti, et pilti teha ja hais oli ikka kohutav. Õnneks kadus see kole pilt koos haisuga juba järgmise käänaku taga. Muide, Albaania on Euroopas Rumeenia järel suuruselt teine maismaa toornafta tootja.

Jõudsime laia Vjosa jõe äärde ja sõitsime sellest üle. Jõesäng oli lai ja valdavalt kuiv, aga ka jõge oli siiski piisavalt.

Varsti jõudsime kiirtee SH4 peale ja sealt läks sõit 75km kaugusele Gjirokastresse juba kiirelt. Tee oli hea ja autosid mitte väga palju. Gjirokastres suunas googlemaps meid mäest üles mööda ühesuunalist teed otse vanalinna. Parkisime esimesse sobivasse kohta ja kõndisime ülespoole.

GM soovituse järgi leidsime kohe restorani Vëllezërit Vasi vaatega vanalinnale. Lahke meesterahvas tõi kohe menüüd. Mina võtsin riisiga lambaliha, mis osutus sarnaseks hautiseks nagu jogurtiga lambaliha, mida varem proovisin, Avo sõi täidetud viinamarjalehti, paprikat ja šašlõkki. Kõik oli ülimaitsev. Sain ka värskeltpressitud apelsinimahla.

Gjirokastër oli kindlasti meie lemmiklinn Albaanias. Tänu oma erakordselt hästi säilinud Ottomani-aegsele arhitektuurile on see kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Vanalinna majad on kaetud lamedate, tumedahallide kiltkivikatustega, sellest ka hüüdnimi "Hõbedaste Katuste Linn". Lõuna-Albaaniale sarnaselt on siinsed majad ehitatud ühesugusteks kõrgeteks minikindlusteks. Tavaliselt on neil kolm või neli korrust. Alumine osa on ehitatud paksude kivimüüridega, tihti akendeta. Ülemised korrused on avarad ja valgusküllased, suurte akende ja uhkete puidust lagedega. Siin asuvad reeglina eluruumid.

Linna kohal kõrgub üks Balkani suurimaid ja võimsamaid kindlusi.

Edasi liikusime ülesmäge kindluse juurde. Ja seal kivitee ääres ta oligi, väike madu. Ilmselt rästik, peenike, aga meetripikkune kindlasti. Lookles paanikas mööda müüri äärt. Olin tahtnud siin matkaradadel madu kohata, ega ei arvanud, et siin linnakivide vahel selline asi juhtub. Tõsi küll, mitte päris kesklinnas, aga ega siin just palju loodust ei olnud. Ma väga loodan, et ta leidis õnnelikult tee koju.

Gjirokastëri kindlus on tohutusuur, üks suurimaid Balkanil, ja päris hästi säilinud. Siinsed vundamendid on rajatud juba 4. sajandil, aga oma praeguse massiivse kuju sai kindlus peamiselt 19. sajandil osmanite valitsemise ajal. Sel ajal lisati uusi torne, paksud müürid ja kellatorn, mis on tänaseni linna sümboliks. Kindluses on hästi säilinud pikad võlvitud galeriid, siseõued ja massiivsed bastionid, kus saab vabalt jalutada. Ruumides sees on Teise maailmasõja aegsete relvade näitus, mis sisaldab muuhulgas ka mõned tankid. Kellatorni ees on suur plats, kus korraldatakse tänapäeval festivale. 

Üks kindluse "veidramaid" vaatamisväärsusi on USA õhujõudude lennuk Lockheed T-33, mis maandus 1957. aastal ootamatult Tirana lähedal lennuväljal. Juhtumi kohta on asjaosaliste riikide seletused täiesti erinevad.  Tollane Albaania kommunistlik režiim väitis, et lennuk rikkus spionaaži eesmärgil nende õhuruumi ja sunniti hävitajate poolt maanduma, samas kui USA pool on väitnud, et tegemist oli tihedast udust tekkinud navigatsiooniveaga, mistõttu oli piloot sunnitud tegema hädamaandumise. Igatahes pääses piloot mõni nädal hiljem tagasi USAsse, aga lennuk jäigi Albaaniasse. 

Vaated müüridelt vanalinnale olid tõeliselt uhked.

Teel kindlusest all-linna müüdi kohalikku käsitööd ja maitseaineid

Suundusime kindlusest otsemat teed mööda vanalinna südamesse, kus asus Old Bazaar. Ja sattusime kohe elava melu keskele. Müüdi Albaaniale iseloomulikku kraami, glasuuritud kausikesi, vaipu, pitsist linikuid, ehteid ja ka vana sõjaväestaffi. Ostsin tipsikutele kassipildiga T-särgid. 

Käisime ka suurel lagedal keskväljakul ja ma jõin ühes toredas kohvikus cappucinot ning sõin kohalikku jäätist. Üks noormees mängis pilli ja laulis. Väga mõnusa vaibiga linn!

Tagasiteel möödusime ülikumajast nimega Skënduli House, kuhu sai 400LEK eest ka sisse minna. Asi oli kindlasti seda raha väärt. Tegu on neljakordse majaga, mis on ehitatud 1700. aasta paiku ja  põhjalikult rekonstrueeritud 1827. aastal. See kuulus Skënduli perekonnale, kes oli tol ajal piirkonna üks rikkamaid suguvõsasid. Peale kommunistliku režiimi kokkuvarisemist sai perekond maja tagasi ja praegu elab siin 9. põlve järeltulija Nasip Skënduli.

Majal on kokku 64 akent, 44 ust, 9 küttekollet, 6 tualetti ja 4 hammami. Olenevalt aastaajast kolis pere erinevatesse maja osadesse, et kasutada ära loomulikku jahedust või korstnate soojust.

Nagu paljud teised Gjirokastëri majad, on ka see ehitatud kaitsefunktsiooni silmas pidades - alumisel korrusel on paksud kivimüürid ja väikesed laskeavasid meenutavad aknad, et kaitsta peret rünnakute eest. Siin asusid tallid, panipaigad, kaev ja vihmavee kogumise paak. 

Teisel korrusel olid väiksemad ja madalamate lagedega talvetoad, mida oli lihtsam küttekolletega soojana hoida. Siin asus ka köök ja hoiti toiduvarusid, vilja, veini ja õli. 

Kolmas korrus on valgusküllasem ja avatum. Siin veetis pere suurema osa oma ajast kevadest sügiseni ja siin võõrustati vähemtähtsaid külalisi. Nägime hulka tube lavatsitega seina ääres ja kaminaga. Seinte sees olid põnevad nikerdatud puust ustega kapid. Mõnest toast läks ka väike puust trepp üles ja mõne toa kõrval oli ka väike käimla auguga põrandas. 

Üks kuuest tualetist

Neljandal korrusel oli maja kõige uhkem ja kaunistatum osa. Siin asus uhke pulmasaal, mida ainsana ei tohtinud pildistada ja avatud rõdu. Siin võõrustati ka tähtsamaid külalisi.

 

Väga ehe ja täiesti eriline elamus.

Kaunitar

Jõudsime auto juurde tagasi ja sattusime allasõites kohe kitsikusse. Selgus, et tuldud teed tagasi minna ei saanud, sest osa oli ühesuunaline. Ukerdasin kohalike suunamisel ülikitsale tänavale, mis kulges järsult ja käänuliselt allamäge. Vahepeal tundus, et siit ma küll läbi ei mahu, aga näed, mahtusin. Lisaks veel konarused, trepid ja augud. Üles ma siit küll poleks saanud, alla oli lihtsam minna. Kuni üks auto vastu tuli. Ma vehkisin paaniliselt kätega, aga ei midagi, pidin järsult ülesmäge tagurdama ja müüri äärde sõitma. Auto sai mööda ja meie jõudsime õnnelikult laiemale teele, mis viis uuemasse linnaossa ja siis juba maanteele.

Meie tänaöisesse majutusse Lord Byron oli Gjirokasterist tuldud teed tagasi 30km. Tee läks kiiresti ja juba jõudsimegi parklasse. Võtsime kohvrid ja kõndisime vastuvõttu, mis asus restoranis. Kena noor mees tuli meile lahkelt vastu ja juhatas meid mõnisada meetrit mööda küpresside alleed kahe valge majakese juurde. Majade vahel oli bassein ja meie tuba oli vaatega basseinile. Tuba ise oli avar ja mugav. Basseini vesi oli jahedavõitu, aga väga mõnus ja karastav.

Istusin väljas mugaval kott-toolil ja lugesin raamatut. Väga mõnus päev oli!

Kell 19-paiku läkisme restorani sööma. Olime vist ainukesed sel õhtul, kuigi kolm tuba meie kõrval olid ka okupeeritud. Restoran oli nagu muuseum, seintel vanad pildid, paljud neist kujutasidki Byronit. Akende ees pitsist heegeldadtud kardinad. Seinte ääres olid riiulid siin müüdavate keedistega.

Tegemist on perekonna asutusega. Noormees rääkis, et varem oli siin farm, nüüd on ainult puuviljakasvatus, sealhulgas oliivid ja turistikompleks. Isa pidi olema kokk, ema teeb hoidiseid ja vanaisa hooldab aeda. Nägime ka mitut nunnut koera ja saime neid kõrva tagant sügada.

Lord Byron külastas Albaaniat 1809. aastal ja muuhulgas peatus ka Tepelenë linnas, kus meie tänane  temanimeline hotell asubki. Sellest ka uhke nimi.

Söök oli muidugi väga hea. Tellisime kohalikke grillvorste, tavalist toorsalatit, küpsetatud kitsejuustu ja muidugi veini. Kõik oli ülimaitsev ja teenindus väga sõbralik.

Reede, 26.09

Viimane päev Albaanias. Hommikusööki sõime aias suurte puude all. Meiega liitus suur triibik, ronis Avole sülle ja tõmbus mõnusalt kerra.Aeg ajalt tundis huvi ka laua pealt imbuvate lõhnade vastu, aga pigem loiult. 

Jätsin peremehele veidike jootraha ja me lahkusime väga südamlikult. Peremees ütles, et ka neil tuleb tänasest väike puhkus. Basseinist igatahes lasti vesi välja. Aga üldiselt on see koht ka talviti avatud, rohkem küll restoran, aga vahel ka majutus.

Tagasitee kulges alguses mõnusalt. Maastik oli kena ja ka külakesed pigem ilusad. Sõit kulges mööda heas korras maanteed. Teede ääres müüdi arbuuse, meloneid ja muid vilju. 

Põllud on siin pikad, kitsad ja sirged ribad, mille taga on majapidamine. Igal põllul paistis olevat ühte sorti kultuuri ja sellest tingituna olid kõik triibud erinevat värvi. Osadel triipudel kasvas mais, osadel oliivipuud, osadel tehti heina. 

Lushnjest Durresesse muutus kiirtee juba kehvaks ja teed ääristasid taas suvalised laoplatsid, tühermaa, autopesulad, bensiinijaamad ja erinevas toreduses majad. Sekka hotelle täiesti võimatutes ja võimalikes kohtades.

Viimased mõnikümmend kilomeetrit Tirana lennujaama möödusid aga hambaid ristis ja lõug rooli peal. Kiirtee oli kaherealine ja täis ootamatuid löökauke. Püüdsin algul sõita vasakul rajal aeglasemalt, aga kuna parem rada oli paremas seisukorras, siis reastusin ümber. Seal pidi aga vähemalt 90-ga sõitma, et teistele mitte jalgu jääda, samal ajal aukudest mööda laveerides. Hoidsin hinge kinni, et nüüd, viimasel hetkel kumme puruks ei sõidaks. Õnnestus!

Andsime auto Europcari ära ja kõndisime lennujaama. Seal selgus, et pagasihoidu neil ei ole. Lahke noormees näitas googlemapis, kus sellised kohad kesklinnas asuvad. Ega siis midagi, läksime bussi peale. 400LEK eest saime kesklinna. Sõit võttis ummikute tõttu küll tund aega. 

Googlemapi järgi orienteerusime kuhugi kangi alla ja leidsimegi väikese putka, kuhu sai kohvrid hoiule anda. Kella 21-ks pidime neile järele tulema, sest siis pannakse uksed kinni.

Valisime Google´ist välja hinnatuma restorani ja pärast kummalisi kangialuseid ja väikseid räämas kõrvaltänavaid jõudsimegi restorani Gjelltore Sauku. Meid ei heidutanud, et tegu oli koledas ümbruskonnas pisikese trepimademel asuva terrassikesega kohaga, kuhu oli pealegi järjekord. Väikese ootamise järel üks laud vabanes ja meie kõrvale jäi veel üks seltskond ootele.

Söögid olid tõesti traditsioonilised. Kuigi menüü oli ka inglisekeelne, õnnestus Avol endale 2 suppi tellida. Mina võtsin taas traditsioonilise roa - lambaliha kastmes. Lisaks muidugi salat jms. Maitses küll väga hea.

Edasi võtsime ette Tirana vaatamisväärsused. Peab ütlema, et kesklinn on täitsa kena. Pargid, väljakud, poed, söögikohad, väga mõnus õhkkond. Käisime Tabakëve ehk Parkalite silla juures, mis on rajatud 18. sajandil Lana jõele. Jõgi on nüüdseks oma sängi muutnud ja sild kuivale jäänud.

Külastasime Toptani perekonna kindlust, mis tegelikult kujutas endast suuremat hoovi paljude suveniiripoodide ja toredate restoranidega. Siin valitses päris korralik melu. Kindlusest oli alles vaid tükike müüri ja värav. 

Tirana peaväljak ehk Skanderbegi väljak on suur ja elav. Skanderbeg elas 15. sajandil ja on kindlasti suurim rahvuskangelane Albaanias. Ta suutis ühendada Põhja ja Lõuna-Albaania sõltumatuks riigiks ning 25 aasta jooksul tõrjuda tagasi türklaste ülekaalukad rünnakud. Skanderbegi ratsamonument on väljaku ühes servas, teises on tema näokuju põnevalt ühe kõrghoone fassaadil.

Põnevaid kõrghooneid ja muid maju on Tiranas palju, üks uhkem kui teine. 

Käisin sees ka Et'hem Bey mošees. Mošee seinad olid ilusate freskodega kaetud. Sissepääs oli tasuta, aga töötaja lahke, kuid valvsa pilgu all pidid ühte kasti annetuse poetama. Mul oli 10-eurone ja pidingi selle loovutama. Tänutäheks võis pildistada ja uudistada niipalju kui soovi oli.

19. sajandil rajatud Et'hem Bey mošee asub otse linna südames Skanderbegi väljakul. Mošee välissseinad ja interjöör on kaunistatud maalidega, mis kujutavad loodust - puid, koski ja ka sildu. See on islamitraditsioonis üsna haruldane.

Tiranas on mitu punkrimuuseumi. Ühte läksime ka sisse, aga kuna Avo ei tahtnud tulla, siis ei hakanud ka mina piletit ostma. Igatahes oli tegemist mitu korrust allapoole ulatuva ja sadu meetreid pika rajatisega. Ikka hull mees oli see Hoxha.

Tirana Ülestõusmise katedraal on Balkani suurimaid õigeusu pühakodasid. Modernne ja unikaalse arhitektuuriga kirik sai valmis 2012. aastal. Siin asuvad lisaks pühakojale ka kultuurikeskus, raamatukogu ja väike muuseum.

Jõudsime suuremasse parki, kus oli nelinurkne purskkaev, mis pimedas säras erinevates tuledes. Istusime ühe kohviku terrassil ja sõime kooki. Meie ees oli kaks rahvariides tüdrukut, kes valmistusid ilmselt kusagi esinemiseks. Kaugemal nägime ka pillimehi kogunemas. 

Väga uhke atraktsioon on Tirana püramiid. See oli kaunilt valgustatud tohutusuur ehitis, millelt laskusid trepid igas suunas. Üleval olid vaateplatvormid, millelt vaated olid väga uhked. Öine tuledes Tirana oli väga kena.

Püramiid ehitati Enver Hoxha muuseumiks ja avati 1988. aastal, 3 aastat peale Hoxha surma. Selle projekteerisid diktaatori tütar Pranvera Hoxha ja väimees Klement Kolaneci. Tollal oli see Albaania kalleim ehitis, mis sümboliseeris režiimi võimu isegi pärast juhi surma. Pärast kommunismi kokkuvarisemist 1991. aastal kaotas hoone oma otstarbe ja seisis aastaid lagunedes. 2023. aastal avati püramiid uuel kujul avaliku ruumina, lisati välistrepid, hoones sees tegutseb digitaalsete tehnoloogiate õppekeskus noortele.

Vaade püramiidilt

Läksime korraks ka kesklinnas asuvasse ostukeskusesse, aga ei viitsinud seal šoppama hakata. Käisime toidupoes, aga kommivalik oli äärmiselt kesine. Kui keskusest väljusime, oli ootamatult alanud äike ja vihmasadu. Varjusime kiiresti ühte jäätisekohvikusse. Võtsime joogid ja istusime, kuni sadu üle läks. 

Siis oligi juba aeg oma kohvrid ära tuua ja bussiga lennujaama sõita. Lennujaamas sõime ja tukkusime.  See oli natuke väsitav, aga õnneks oli Tirana lennujaamas kohti, kus istuda. Kuni 3:05 meie lennuk startis.