Kõik lasteetendused, mida olen näinud, on olnud väga toredad. "Marta ja Miisu" aga puges eriti hinge. Muidugi oli ka teema selline, mis peabki hinge pugema - lemmiklooma surm ja kuidas laps sellest üle saab. See Ain Mäeotsa lavastus oli hea näide, kuidas on võimalik teha meeldejäävat asja väga nappide vahenditega. Ei ole liiga palju teksti ega naljategemist, ei ole värvikaid karaktereid, kärtsu ega mürtsu. Lihtsalt üks lugu, mis kõnetab. Kõnetas nii minu 7-aastast, kui 5-aastast. Mul endalgi läksid silmad lõpus märjaks. Samas ei ole tegemist masendava vaid ikka lapselikult elujaatava looga.
Tegelased olid väga toredad. Lapspeategelane, (kahjuks ei tea, kumb kavalehel nimetatu mängis), oli meeldivalt usutav ja ei pakkunud üle nagu lapsnäitlejad tavaliselt kipuvad tegema. Sellele aitas kaasa ka näitleja veidi suurem vanus võrreldes mängitava tegelasega. Marta ema mängis Maria Annus. Kõige toredam oli aga minu meelest Helgur Rosental postiljonina. Varem ma temast kuigipalju ei teadnud ja meelde jäi ta mulle alles sellesuvisest Uue Teatri etendusest "Tartu 1985. Laskumine orgu". "Martas ja Miisus" pani ta ennast vaatama ja kuulama. Eks tema tegelane oli ka muidugi ülitore ja mõistev.
10 punkti läheb loomulikult mustale päris kassikesele, kes lavastuse lõpus lavale toodi ja olukorda stoilise rahuga suhtus. Ma ei ole nii tulihingeline loomakaitsja, seega mulle meeldis. Kunagi Linnateatri etenduses "Inishmore´i leitnant", (see oli umbes 20 aastat tagasi), tuli ka lõpus kass lavale. Ta oli ka tegelane, kes lavastuses kogu verise intriigi käivitas. Igatahes oli see väga armas ja samas väga naljakas. See oli muidugi hoopis teistsugune lavastus ja hoopiski mitte lastetükk.
Ühesõnaga oli "Marta ja Miisu" tore elamus nii väiksematele, kui ka nende vanematele ja vanavanematele. Päris väikestele see siiski ei kõlba, kuigi etendus on lühike, ühes vaatuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar