No väga sarnane näidendiga "Kes kardab Virginia Woolfi". Mõlemas on kaks paari, vanemad ja nooremad. Mõlemas näidendis käivitab intriigi noorema paari külaskäik vanema paari koju. Kui Woolfis oli peategelasteks vanem paar ja nooremad olid pigem statistideks, siis "Magavates meestes" oli pinge üleval hoidjateks just noorem paar Josephine ja Tilman Linda Porkaneni (kavalehelt tema nime ei leia) ja Ken Rüüteli esituses. Nemad avavad ennast rohkem, tunnevad ja väljenduvad rohkem. Vanem, keskealine paar Piret Laurimaa (Julia) ja Andres Mähari (Paul) esituses on vaoshoitud, isegi steriilne. Kui Woolfis oli peategelaste vahel vaatamata kõigele hoolimist ja kirge, siis siin ma küll midagi sellist ei täheldanud. Dialoogi Julia ja Pauli vahel ei ole ega teki, on ainult monoloogid. Kuigi Julia on paljusõnaline, põrkuvad tema sõnad vastu tuimapoolset Pauli nagu müüri. Tõsi, ega nad oma noorte külalistega ka eriti ei suhtestu. Kõik on kuidagi paigast ära ja jääb selliseks kuni lõpuni.
Noorte puhul oli näha vastastikkust hoolimist, aga samas ka tärkavat ebakõla ja teineteisest möödarääkimist. Eriti kummaline tüüp oli Ken Rüüteli Tilman. Ega aru ei saanudki, mis tema probleemiks oli. Aga hea oli näha Rüütelit vahelduseks juustega, mitte kiilakana või tonsuuriga või siis baroksete kiharatega. Linda Porkanenile oli see etendus vist debüüdiks nagu instagrammist võis lugeda. Tema tegelane oli ka kõige inimlikum ja mõistetavam, isegi suhteliselt eluterve.
Andres Mähari teravat ja täpset mängu oli nauditav vaadata. Piret Laurimaa tegelases väljendus kõige rohkem rahulolematus, aga tema paljusõnaline Julia kaasatundmist ei tekitanud. Selles oligi minu jaoks lavastuse nõrkus, et kaasatundmist ei tekkinud, kuigi oleks ju võinud. Samas ei oska näitlejatele küll midagi ette heita. Küllap oli lavastuse peen psühholoogia näitlejate jaoks tänuväärne materjal. Tänu täpsele ansamblimängule oli etendust siiski ka täitsa nauditav vaadata.
Kavalehel räägib lavastaja Johan Elm vägivallast ja üksteise tümitamisest. Minu hinnangul jäi ka sellest puudu. Mitte et ma oleks hullult näha tahtnud tavaliselt ebamugavust tekitavat vaimset või veel hullem, füüsilist vägivalda. Aga tundub, et autor Martin Crimp on selle oma näidendisse sisse kirjutanud. Võib-olla pidi seda väljendama lihuniku teema - plastist ribadest sein ja kilest põlled, mis kord ühe, kord teise tegelase ette riputati?
Üks keskealine meesterahvas mu kõrval haigutas mõnusalt terve etenduse aja. Aga saal oli rahvast täis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar