Laupäev, 15.november
Kui P mulle ettepaneku tegi koos Coral Traveli Starway galale minna Hurghadasse, siis mõtlesin, et miks mitte. Olin seal viimati 25 aastat tagasi ja kuigi seal mere ääres kuurordis oli hirmus igav, siis seekord pidime minema ainult neljaks päevaks. Enamasti olid need päevad ka pidustustega sisustatud. Pealegi oleks kasulik ära näha, kus meie rahvas massiliselt talviti puhkamas käib.
Lend Tallinnast läks õigeaegselt ja hoolimata minu murest, kas Heston Airlines´il ikka tiivad püsivad kere küljas, oli mulje lennust väga hea. Salong oli puhas, teenindajad eestikeelsed ja sõbralikud. Ainult ekraane ei olnud, aga 5-tunnisel lennul pole ju hullu. Soe söök, mida lennukis pakuti, oli üle ootuste hea.
Meid oli ette hoiatatud, et Hurghada lennujaamas läheb krabamiseks ja järjekordades tunglemiseks. Ei midagi sellist! Corali letis saime kiirelt viisakleepsud passi ja juba me olimegi oma bussi juures. Kohvreid ei üritanud keegi käest krabada, kõik oli puhas ja viisakas. Ka buss oli väga korralik.
 |
| Maalepääsemiseks tuleb täita selline paber |
Jõudsime kella 20-paiku ja väljas oli juba pime, seega bussiaknast me midagi ei näinud. Umbes kolmveerand tundi sõitu ja olimegi oma hotelli Xanadu Makadi Bay ees. Tegemist on hiigelsuurel territooriumil asuva hotellikompleksiga, kus on kokku 815 tuba, sealhulgas superior toad, sviidid ja villad. Osad toad on ka swim-up ehk pääsuga otse basseini. Basseine on palju ja need on väga suured. Territoorium on ilusti hooldatud, roheline ja lilleline.
Hotelli lobbys olid meil vastas teenindajad märgade käterätikute ja kokteilidega. Üks kena noor naine mängis väga ilusasti viiulit.
Meid viidi kohe alumisele korrusele, kus ühes suures ruumis oli kaetud õhtusöögilaud. Olime samade riietega nagu lennukist tulime, aga see on taoliste reiside argipäev. Tutvusime teiste grupis olevate eestlastega. Meid oli kokku 20 inimest Eestist ja 5 neist eestlased. Lisaks mulle, P-le ja PP-le Tuusikust, veel T Reisieksperdist ja B Travel House´ist. Lisaks oli ka umbes samapalju lätlasi ja leedukaid. Eestlaste seltskond osutus toredaks, aga väsimus oli peal ja läksime lauast otse tubadesse magama.
Meie tuba oli peahoones vaatega basseinikompleksile ja Sky baarile. Oh seda rõõmu, wc uks käis korralikult kinni. Üldse oli tuba täitsa mõnus.
 |
| Vaade hotelli ümbrusele PP rõdult |
Pühapäev, 16.november
Hommikusöögisaal oli suur, aga mingit trügimist ei olnud. Söögivalik oli väga rikkalik. Kohe tuli teenindaja küsima, mida me joogiks soovime. Kena naeratav tütarlaps liikus mahlakäruga ringi. Pakuti värskeltpressitud mango-, apelsini-, maasika- ja virsikumahla. Maasikas oli küll imehea.
Kell 11 oli meil sõsarhotelli Xanadu Club presentatsioon ja siis sõitsime golfiautodega ka seda inspekteerima. Club on veidi edevam hotell, aga mõlema hotelli territooriumi ja kõiki teenuseid saab ristkasutada.
Istusime oma grupiga suure bussi peale ja sõitsime vaatama kolmandat hotelli Seven Seas Jolie Bay. Sealgi võeti meid suurejooneliselt vastu. Lobbys oli saksofonimängija ja kahelpool teda suurte sulgedest tiibadega kaunitarid. Pillimängija oli taas tasemel. Loomulikult pakuti jooke ja tehti ka kiire presentatsioon. Siis vaatasime basseiniala ja randa. Rannatoolid olid küll kulunud. Üldse oli see ikka kehvem hotell, kui eelmised kaks, ka väiksema territooriumiga. Tube on kokku 373.
Jolie Bays sõime rannas asuvas restoranis ka lõunat. Tegu oli rootsi lauaga ja kõik oli väga maitsev, kaasa arvatud värsked mangod ja arbuusid.
Peale lõunat sõitsime tagasi oma hotelli ja meil oli veidi vaba aega, et käia meres ujumas. Mõtlesime küll jala minna, aga poole tee peal istusime ikka golfiauto peale. Rand oli pisut ülerahvastatud ja räpasevõitu. Aga meri läks mõnusalt kiiresti sügavaks, vesi oli soe. Kahjuks vajus päike juba 17-paiku madalale ja märjana tuule käes hakkas päris jahe. Õhtul ongi siin ikka paras kampsuniga käia.
 |
| Xanadu Makadi Bay villad |
Kell 19 olime taas lobbys ja meid viidi golfiautodega welcome dinnerile. Kena noor naine mängis saksofoni, taas väga hästi. Ei tea, kust nad selliseid andeid võtavad. Muusikavaliku üle siiani küll ei ole saanud kurta. Söök oli täitsa hea, võtsin ikka kala.
 |
| Siin toimus welcome drink enne welcome dinnerit |
Peale sööki läksime rannas asuvale lavale, kus meie seltskonna auks toimus Vaaraode show. Lava oli vaaraode teemaliselt suurejooneliselt kaunistatud. Esines tantsutrupp, kes tegi ka mõned üksikud akrobaatilised trikid, aga põhiliselt seisnes tants jalgade ja puusade ülikiires hööritamnises. Huvitav oli see, et osad tantsijad olid päris kopsakad.
Õhtul istusime veel P ja PP-ga hotelli lobbybaaris.
Esmaspäev, 18.november
Päeva esimene pool oli meil vaba ja me otsustasime P-ga minna pärast hommikusööki Hurghadasse. Hotelli vastuvõtust saime tellida takso, mis maksis 55USD edasi-tagasi ja selle raha eest taksojuht ootas meid 2,5 tundi. Sõit oli pikk, seega üle me küll ei maksnud. Umbes kolmveerand tunni pärast olime Hurghadas. Taksojuht uuris, kuhu me minna tahame ja soovitas mitte minna vanalinna El Dahari, kuna seal üldse turiste ei käivat. Selle asemel parkisime Sheraton Roadil Hurghada Marina lähedal. Hiljem sain aru, et ilmselt oli taksojuhil diil ühe poeomanikuga. Takso ootas meid poe kõrval ja vastutasuks pidime meie sealt poest ostma. Seda me küll lõpuks ei teinudki, ja omanik võttis pettunult tagasi mulle antud väikese pappkaardikese oma poe kontaktide ja tänavakaardiga.
Kõndisime mööda Sheraton Roadi ja nautisime vahelduseks kohalikku räpast elu. Tõsi küll, vaesus on enamasti ikka ühesugune. Huvitav oli see, et elektrijuhtmete puntrad olid linnapildist kadunud. Muidu käis ikka aktiivne poodidesse kutsumine ja oma kauba pakkumine. Poed olid sellist träni täis, mida kohalikud ise ilmaski ei osta.
Piilusin sisse Al-Rahman Al-Raheem mošeesse. Sisse minna ei julgenud, mul olid õlad paljad. Kuigi kedagi uksel keelamas ei olnud.
Keerasime alla mere äärde ja jõudsime randa. See oli privaatne, putkas istuv noormees meid edasi ei lubanud. Rand paistis võrdlemisi inimtühi. Arvatavasti on see Hurghada Marinal asuvate uhkete hotellide külastajatele.
 |
| Privaatrand Hurghada Marina kõrval |
Peale randa olid uhked väravad Hurghada Marinasse ja see osutus väga kenaks mereäärseks promenaadiks, mida ääristasid värvilised hotellid ja all restoranid-baarid. See oli tõesti väga puhas ja kena koht jalutamiseks. Kai ääres oli mitmeid uhkeid jahte. Rahvast oli pigem vähe. Siin oli ka väike poodidekvartal. Sattusin muidugi hõbedapoes ostukirele alla andma. Müüja oli aastaid tagasi siia Moskvast kolinud. Ütles, et Marina rajati umbes 15 aastat tagasi.
Meil oligi aeg hakata takso juurde tagasi minema. Paar sammu Marinast eemal jätkus taas räpane linnamelu.
Sattusime vürtsipoodi, kus aktiivne meesterahvas meile kohe igat sorti teesid nuusutada andis. Need olid tõesti imehea lõhnaga. Lisaks kaneeli, vanillit ja muid maitseaineid. Loomulikult tegi ta meile sellise hinna, et pidime pikali kukkuma. Minu kaasavõetud dollaritest ei piisanud, pidime minema automaadist raha välja võtma. Küsisin, palju 35USD on egiptuse rahades, mees ütles muidugi kiirelt 2000. Õnneks kontrollisin mobiilist järele ja ta sai 1500. Nii või teisiti, petta saime ikka.
Niisiis jõudsime rõõmsalt takso juurde tagasi, kotid täis kallihinnalist egiptuse kraami. Poeomanik kutsus meid oma kauplusse, aga me ei tahtnud enam midagi näha. Mees küsis siis minult väikese pappkaardikese tagasi.
Tagasi hotellis, jõudsime käia lõunat söömas ja oligi juba aeg valmistuda õhtuseks auhinnagalaks. Isegi merre ujuma me enam ei jõudnud. Pole hullu, ehk jõuame homme.
Siis oligi aeg minna alla lobbysse Starway sildi alla grupipilte tegema. See võttis üksjagu aega. Lisaks ootasime bussides viimaseid hilinejaid. Riietus oli muidugi ülipidulik, kuld ja kard ja uhked soengud. Õnneks ma juba teadsin seda ja valmistusin ka vastavalt. Mis ei tähenda, et ma oleksin kogu selle hiilgusega võistelda suutnud, aga vähemalt ei tundnud ennast kehvasti.
Väikesed bussid viisid meid Pickalbatros White Beach Resorti, mis asub Hurghada külje all. Sõit oli pikk, sest bussid tegid mingi suurema tiiru. Siin hotelli ümbruses kohalikku elu polnud, kõik oli hele, puhas ja klanitud. Tegemist oli ilmselgelt kallimate hotellide piirkonnaga. Pickalbatros White Beach ise tundus ka suurem ja uhkem olevat.
Võtsime istet kaunistatud suures saalis. Paraku ei õnnestunud meil eestlastega kokku istuda, olime erinevates laudades. Ja nii hakkas peale auhindade üleandmine koos rohke pildistamisega. Estravel sai Tuusiku järel teise koha. Mis oli natuke kehv, sest esimese kolme kohaga kaasnes suur ja kobakas, umbes 7-kilone auhind. Olin juba paar aastat tagasi Türgis säärase auhinnaga hädas olnud, aga nüüd olid mõõtmed veelgi suurenenud. Eks näis, kuidas see kohvrisse ära mahutada nii, et ta katki ei läheks.
 |
| Puhas rõõm |
Peale auhinnatseremooniat esines tagasihoidlik noor naislaulja ja tema järel tantsutrupp. Tantsijad olid taas päris suurte kaaluvahedega, mis ei seganud partneritel neid üles tõstmast. Tants oli põhimõtteliselt üks ja sama, ainult riided vahetusid. Süüa ja juua toodi pidevalt juurde. Coral Traveli esindajad olid muidugi väga toredad, muudkui hoolitsesid ja muretsesid, kas meil ikka on kõik hästi. Tavaliselt on see üritus Türgis ja türklased oskavat tunduvalt paremini selliseid suuri ja pidulikke üritusi läbi viia.
Varsti ronisime bussidesse ja sõtsime tagasi oma hotelli. Enamus seltskonnast läks edasi naaberhotelli Xanadu Club baari tantsima. Meie kolmekesi ei viitsinud vaid istusime lobbybaaris. Vanainimeste asi!
Teisipäev, 18.november
Viimane päev Egiptuses. Ega see ei ole päris minu maitse järgi sihtkoht, aga niimoodi nelja päeva jooksul oli tore jälle ära näha, kuidas siin asjad käivad. Käisid nii, et hommikusöögilauas ei olnud enam sellest kiirest teenindusest juttugi. Küsisin kohvi ja jäingi seda ootama. Mahlakäruga tüdrukut polnud ka enam näha. Oleksime pidanud kohe esimesel päeval dippi andma, aga ei tule ju pähe sularaha hommikusöögile kasa võtta.
Täna jõudsime ka kiirelt randa minna. Rahvast oli rohkem, kui eelmisel korral. Ühtegi tühja rannatooli, kuhu oma asjad panna, me ei leidnud. Arusaadav, meri oli soe ja mõnus. Basseinide ääres oli kohti vabalt, aga vesi pidi külm olema. Mina kahjuks proovida ei jõudnudki, kuigi basseinid on siin pikad ja tore oleks ujuda olnud. Meres oli muidugi toredam, hulpisime hulk aega, nina päikese poole.
Oligi aeg duši all ära käia ja pakkima hakata. Käisin kiirelt veel hotellipoes viimaseid suveniire ostmas. Muidugi taheti taas mul nahk üle kõrvade tõmmata, aga ma olin juba karastunud. Maksin kahe külmkapimagneti eest 7, mitte 12 USD. Kuigi ühe peal oli kaks kaamelit nagu müüja etteheitvalt ütles.
Jätsime oma viimased dollarid koristajale, lahkusime hotellist ja sõitsime bussiga lennujaama.
Kui minek sujus võrdlemisi ladusalt ja kiirelt, siis tagasitulekuga nii hästi ei läinud. Kõigepealt seisime üle poole tunni check-in´i sabas, kuna töötajad ajasid kõiki muid asju peale check-in´i tegemise, kuigi üleval tablool oli juba ammu kirjas "check-in open". Ja kui nad ükskord tööle hakkasid, siis oli neil vaja kiita kellegi päikeseprille või lobiseda pikalt naaberteenindajaga tema ema tervisest.
Juba lennujaama tulles oli turvakontroll, mille järjekorras pidid naised ja mehed eraldi seisma. Õiges turvakontrollis ei jätkunud kaste ja turvatöötajad ei saanud ise ka väga aru, millises järjekorras keegi peaks olema. Lisaks tuli ka botased ära võtta ja valgustajast läbi lasta.
Passi pidime näitama ikka mitu korda ja kui olime ametlikust passikontrollist läbi saanud, siis istus kohe selle taga järgmine mehike, kes tahtis veelkord kõigi passe näha. Väravas aeti ühel hetkel kõik järjekorda, aga midagi ei toimunud jupp aega. Siis näitasime taas oma passid ja piletid ette ning kohe selle järel oli ukse peal enne bussi minekut mehike, kes tahtis jälle meie dokumenti näha.
Mis teha, kõik tahavad tööd!
 |
| Teenindajad olid tegelikult toredad |
