"Kalevipoeg" Vanemuises

Noor lavastaja Karl Laumets on tänuväärt materjali väga kindlakäeliselt lavale toonud. Hiljem selguski, et ta sai selle eest aasta parima sõnalavastuse auhinna.

Põnev lavakujundus - servamata lauad püsti nagu mets.

Anu Lamp paneb ennast kuulama - väga õnnestunud osatäitmine. Ei kujutagi ette, kes tema asemel nii mahukat teksti nii soravalt oleks ette suutnud kanda.


Kalevipoeg Laumetsa enda kehastuses on kõhnapoolne, innukas, rinda ette ajav poisike, seda eriti vanemate vendade Riho Kütsari ja Tanel Jonase kõrval. Pikapeale nooruslik õhin kaob ja asendub traagilisemate nootidega, üksindusega.

Väga toredad rollid naistelt, eriti Piret Laurimaalt, kes oli kohati ikka väga naljakas. Juba teist korda lühikese aja jooksul oli üks näitlejatar (seekord Piret Krumm) asendatud teisega, aga kellega - seda ei saanudki teada. Võiks ju ikka publikut teavitada.

Lõpupoole hakkas lavastusel justkui võhm otsa saama või sai mul endal - viimane vaatus natuke venis. Üle hulga aja oli tegu kahe vaheajaga etendusega. Aga kokkuvõttes oli väga mõjuv tükk, üks parimaid Vanemuises viimasel ajal. Saalis oli palju noori ja paistis, et neile meeldis.

"Mees, kes teadis ussisõnu" Vanemuises

Alguses pisut ehmatasin, kui kiledega kaetud lavale kargasid lumivalged tegelased ning kukkusid tantsima ja väänlema. Sasha Pepeljajevi puhul ongi muidugi oodata koreograafilist lähenemist, aga ma kujutasin ette pigem midagi ürgset, kui futuristlikku. Pikapeale (aga etendus on päris pikk, esimene vaatus ligi kaks tundi) hakkas kogu see trall üsnagi ürgsena ja, mis peamine, lummavalt mõjuma. Näitlejate liikumine oli võrratu. Lavastaja oli kaasanud ka mõned baleriinid eesotsas Aivar Kallastega ja Rita Dolgihhiga, aga ülejäänud seltskond ei jäänud neist põrmugi maha, tehes üsnagi kaelamurdvat akrobaatikat.

Atribuutidena oli väga leidlikult kasutatud lisaks eelpoolnimetatud kiledele valgeid ja musti plastämbreid, pikki keppe ja imelikke lõõtstorusid, lisaks natuke videot ja installatsioone. Kilede abil tekitati tuult ja merd, udu ja muid loodusnähtusi. Ka trossi abil lae all lendava vanaisa tiivad olid kilest.

Kui raamatus oli minu lemmiktegelane lausa pööraselt naljakas Leemeti hull mürgihammastega vanaisa, siis etenduses oli tekitas kõige rohkem naeru Reimo Sagori karumõmm. Aga ka Alo Kurvitsa vihast vahutav vanaisa oli väga mõjuv ja naljakas tegelane. Kurvits ei jäänud teistele sugugi alla ka tantsustseenides.

Veiko Porkanen Leemetina täitis terve lava, pani ennast kuulama ja vaatama. Seni parim osa temalt minu meelest. Ma ei ole veel "Midagi tõelist" näinud, kuuldavasti teeb ta seal ka suurepärase rolli.

Teatris oli palju noori ja tundus, et neilegi lavastus meeldis.

"Beatrice" Vanemuises

Beatrice - jällegi palju kiita saanud etendus, Tulevikudraama. Väga vinge ja leidlik lavaline lahendus, videotehnika ja heli. Jääd tõesti uskuma, et tegevus toimub tulevikus. Väga tõsised eetikateemad, isegi natuke kriipivad minu jaoks. Kartsin pidevalt, et asi läheb kohutavaks ja vastikuks, õnneks ei läinud. Rahvas seisis lõpus jälle püsti, kuigi ega palju plaksutada ei viitsinud.

Kahjuks näitlejate mäng mulle ei meeldinud. Liina Tennossaare ema välja arvatud. Kuigi teemad olid väga valusad, siis minul tegelastele väga kaasa tunda ei õnnestunud. Aga see on just peamine, mida ma teatrist otsin - et näitlejad mind liigutaksid. Võib-olla oli lavastaja liiga palju asja tehnilisse külge panustanud, võib-olla see oligi tema idee, et vaataja näeks kõike distantsilt.

"Turandot" Riia ooperis

Me ei olnud millegipärast paar aastat juba Riia ooperis käinud, kuigi tegu on täiesti maailmatasemel ooperiteatriga. Nüüd otsustasime Ooperiklubi sõpradega koos selle vea parandada ja läksime vaatama "Turandotti". M ja L on seda küll juba oma kolm korda näinud, aga seltskonna mõttes tulid ikka kaasa.

Alustasime meeldejääva lõunasöögiga restoranis Rits, mida peetakse üheks parimaks Riias. Toidud olid tõesti suurepärased ja teenindus samuti. Väga meeldiv koht.

Ööbisime vanas heas kesklinna hotellis Konventa Seta. Mulle see hotell väga meeldib, ta asub otse kesklinnas, lisatasu eest on võimalik parkida, mis on Riia vanalinnas suur boonus ja hotell ise koosneb mitmest väiksemast hubasest majakesest. Tõsi küll, parkla asub hotellist eemal ja sinna annab isegi GPSi abil orienteeruda.

Konventa Seta hotelli siseõu

"Turandot" oli paar aastat tagasi taastatud lavastus 1973. aasta produktsioonist. Seega vana hea uhkete dekoratsioonide ja rahvamassidega etendus, ei mingit modernsust. Kahjuks oli tenor kehvapoolne, asendusnäitleja Hongkongist, aga Turandot oli võimas ja üldmulje väga hea. Muidugi, libretto on täiesti jabur sellel ooperil, aga muusika see-eest imeilus. Ja Riia ooper on endiselt maailmatasemel, samas hinnad täiesti vastuvõetavad - 30€ eest saab juba korralikud kohad. Ja hotellid talvises Riias on ka soodsad.

"Roheline Raamat" - humoorikas road movie Viggo Mortenseniga

"Roheline Raamat" oli juba PÖFFi kavas, aga mul ei õnnestunud seda vaatama minna. Ma muidugi teadlikult ei vali ka neid filme, mis niikuinii kinno tulevad. Eriti Hollywoodi. Ja eks ta ikka ehtne Hollywoodi film ole. Väga mõnus ja isegi helge vaatamine. Aeg-ajalt on tore unustada ennast filmi, kus kõik peategelased on positiivsed ja kui alguses ka esineb natuke kitsaskohti, siis filmi lõpuks kasvatakse ümber. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt.

Teema on ju üsna trafaretne - kaks täiesti erinevat inimest (tavaliselt meest) saavad kokku ja avastavad, et nad sobivad ja neil on väga palju olulist teineteisele anda. Kohe meenuvad filmid "1+1", "Scent of a woman" jne jne.

Aga Viggo Mortensen peaosas tekitas kohe huvi (mul on nõrkus kõige vastu, mis on Sõrmuste isanda triloogiaga seotud) ja eks kõik kiitsid ka. Ja film oli tõesti hea, väga naljakas. Pidevalt oli muie suunurgas ja aeg-ajalt sai lausa naerda. Mortenseni paks, jutukas ja pealtnäha lihtne itaallasest autojuht oli täiesti südantsoojendav tegelane. Ja laiendatud perekond oli tal väga tore. Tema uus boss, alguses kõrk ja hellitatud mustanahaline tipp-pianist sulas lõpuks täiesti üles ja isegi naeratas paar korda. Siia juurde veel mustanahaliste rõhumise teema 60-ndate alguses ja ongi Oscar käes!