"Mees, kes teadis ussisõnu" Vanemuises

Alguses pisut ehmatasin, kui kiledega kaetud lavale kargasid lumivalged tegelased ning kukkusid tantsima ja väänlema. Sasha Pepeljajevi puhul ongi muidugi oodata koreograafilist lähenemist, aga ma kujutasin ette pigem midagi ürgset, kui futuristlikku. Pikapeale (aga etendus on päris pikk, esimene vaatus ligi kaks tundi) hakkas kogu see trall üsnagi ürgsena ja, mis peamine, lummavalt mõjuma. Näitlejate liikumine oli võrratu. Lavastaja oli kaasanud ka mõned baleriinid eesotsas Aivar Kallastega ja Rita Dolgihhiga, aga ülejäänud seltskond ei jäänud neist põrmugi maha, tehes üsnagi kaelamurdvat akrobaatikat.

Atribuutidena oli väga leidlikult kasutatud lisaks eelpoolnimetatud kiledele valgeid ja musti plastämbreid, pikki keppe ja imelikke lõõtstorusid, lisaks natuke videot ja installatsioone. Kilede abil tekitati tuult ja merd, udu ja muid loodusnähtusi. Ka trossi abil lae all lendava vanaisa tiivad olid kilest.

Kui raamatus oli minu lemmiktegelane lausa pööraselt naljakas Leemeti hull mürgihammastega vanaisa, siis etenduses oli tekitas kõige rohkem naeru Reimo Sagori karumõmm. Aga ka Alo Kurvitsa vihast vahutav vanaisa oli väga mõjuv ja naljakas tegelane. Kurvits ei jäänud teistele sugugi alla ka tantsustseenides.

Veiko Porkanen Leemetina täitis terve lava, pani ennast kuulama ja vaatama. Seni parim osa temalt minu meelest. Ma ei ole veel "Midagi tõelist" näinud, kuuldavasti teeb ta seal ka suurepärase rolli.

Teatris oli palju noori ja tundus, et neilegi lavastus meeldis.