"Punamütsike" Teatri Kodus

"Punamütsike" on samuti Veikko Tääri lavastus, seekord Vanemuise koosseisuga tehtud. Mõtlesin ise, et kuidas see pisut liiga vägivaldne muinasjutt väikstele lastele seeditavaks tehakse, aga selles osas oli kõik väga leebelt lahendatud. Hundi kõht sai küll kive täis topitud ja ta läks suure januga kaevule jooma, aga tema uppumisest õnneks juttu polnud. Etenduse lõpus tuli ta hoopis oma lõõtsaga teiste hulka lavale laulma.

Etendus oli algusest peale kuni lõpuni väga hoogne. Klara lemmik oli muidugi Punamütsike (Maarja Johanna Mägi). Ema ja vanaema mängisid Vanemuise staarid Ragne Pekarev ja Külliki Saldre. Naljakas ja mitte kuigi terane väike jahimehike oli Aivar Kallaste. Eriti põnev oli muidugi hunt Kaarel Pogga esituses, kes ausalt öeldes nägi päris ähvardav, aga ka stiilne välja. Õnneks oli ta ka väga naljakas, nii et lastele ta kindlasti meeldis.

Lõppkokkuvõttes oli lõbus ja ühtlasi väga põnev vaatemäng. Toredad kostüümid ja nutikas lavakujundus, 

"Enigma variatsioonid" Linnateatris

Seda tükki läksin muidgi näitlejate pärast vaatama. Egon Nuter on minu meelest suht avastamata talent Eesti teatris ja Vaarik on mu lemmikute hulka kuulunud juba Mrožeki "Tangost" alates. Päris tore oli mõlemat nii lähedalt näha intiimses Hobuveski saalis. Ja kuigi päris teatriimet ei sündinud, oli mäng tasemel ja kumbki ei olnud sellises rollis nagu tavapäraselt oleks oodanud.

Üksikul saarel elab suur kirjanik, koguni Nobeli preemia laureaat, esmapilgul ekstsentriline ja ülbe. Tema juurde tuleb jälle esmapilgul lihtsakoeline, aga südikas provintsiajakirjanik. No kumb kumba mängib? Etenduse jooksul selgub muidugi, et kumbki pole see, kellena end esitleb ja mõlemal on oma põhjused kokkusaamiseks.

Näidend on põnevalt üles ehitatud, algul meenus kohe film "Intervjuu" Steve Buscemiga peaosas, naisosatäitjat ma ei mäleta enam. Pikapeale selgub siiski, et põhiteema pole mitte üksteise ületrumpamine, vaid ikka vana hea armastus, enesepettus ja üksindus. Üks tegelastest, Egon Nuter, julgeb seda ka tunnistada ja välja näidata. Andrus Vaariku tegelane jääb lõpuni kinniseks ja ka suuremaks mõistatuseks minu meelest. No tema illusioonid purunesid ka juba hulk aastaid tagasi, samal ajal, kui Nuteri tegelane elab kõike läbi etenduse jooksul.

Lavastajaks on Vene Draamateatrist Artjom Garejev, kelle "Vaenlast" ma nägin mõned aastad tagasi Draamafestivali ajal. Väga tänuväärt töö igatahes tuua lavale kaks võimsat vanameest.

"Kommuun" Linnateatris

Esimese vaatuse ajal tundus, et Salme kultuurikeskuse suur saal on lavastuse natuke endasse neelanud. Tänu suurele saalile ma muidugi üldse sain seda lavastust vaatama, sest ma ei ole kuigi osav olnud kiirete näppude voorus Linnateatri pileteid ostma. Kuidagi kummaline tundus, miks sellised viksid väikekodanlased, Marko Matvere turuvarblasest Virgin välja arvatud, tahaksid üldse kommuunis elada. Võib-olla on see mingi Taani värk.

Igatahes saab etenduses Indresk Ojari tegelane Erik oma mitte eriti armastatud isalt päranduseks maja ja otsustab koos oma naise Annaga, keda mängib Hele Kõrve, sinna rajada kommuuni. Esimene kontvõõras on juba ammu ilmselt sellesse peresse sisse kolinud rahast lage alkohoolik Ole Rain Simmuli kehastuses. Lisandub veel ontlik abielupaar Ditte ja Steffen (Külli Teetamm ja Andres Raag), tõeline lillelaps Mona (Ursula Ratasepp) ja lõpuks prantslane Virgil, kellel võib-olla tõesti polegi kusagil elada. Tegevustik toimub Anna ja Eriku teismelise lapse Freja silme all ja see oli minu jaoks tõeline üllatus. Olin terve etenduse veendunud, et Aurora Aleksandra Künnapas ongi teismeline ja imetlesin tema suurepärast mängu. (Nojah, ma ei vaata ju telekat ja "Padjaklubi"). Seda enam tuleb näitlejat kiita, et ta nii venvalt mõjus.

Ühesõnaga, kõik suurepärased näitlejad, lisaks ägedad muusikastseenid. Aga ikkagi tundus kõik natuke nihkes olevat. Võib-olla oli see taotluslik.

Teine vaatus oli mõjuvam, tänu Hele Kõrve võimsale osatäitmisele nihkus esiplaanile hüljatud naise teema, seega argisem ja ausaadavam. Kaotusvalu on igal juhul raske taluda, olgu siis suurema kamba ees või üksi olles. Ja armastus on alati egoistlik, võitja võtab kõik, kaotaja karjub võika häälega ja näost punasena. Parem kõigile, kui ta välja kolib ja oma südamevalu teiste silme alla ei laota. Isegi kommuunis, kus kõik on ühe ja üks kõigi eest.

Erik mõjub kohati suisa vastiku ja igal juhul egoistliku seana, aga mis sa teed, kui selline tunne sind tabab! Sandra Uusbergi Emmagi, esmapilgul soe ja mõistev inimene, jätab mõnes stseenis mulje, et tema tunded Eriku vastu polegi nii siirad. Äkki lihtsalt ühe hellitatud tibi katse kommuunielu proovida?

Kokkuvõttes oli täitsa hea lavastus, eriti muusikaline kujundus. Väga ägedad lauljad on Linnateatris.

"Pettson, Findus ja krähmud" Teatri Kodus

Nüüd on siis käes see aeg, kus ma hakkan ka lapselastega teatris käima. Teatri Kodu Tartu Mänguasjamuuseumi juures teeb kõige väiksemale teatripublikule mõeldes väga head tööd. "Pettson, Findus ja krähmud" oli lõbus ja hoogne lavastus. Kõige rohkem meeldis mulle lavakujundus, see oli hästi värviküllane ja hubane. Teatri Kodu saal on piisavalt väike, et lavalt tulev hästi näha ja kuulda oleks, isegi kui väikesed teatrivaatajad kõva häälega kaasa elavad ja kommenteerivad.

 
Veikko Täär on teinud Sven Nordqvisti raamatutest toreda etenduse, kus saab piisavalt nalja ja põnevust. Ott Sepp on juba varasemalt tuntud oma kassirollide poolest ("Röövlirahnu Martin") ja tema ulakas ja pisut kiuslik Findus oli väga tõepärane. Marko Mäesaar vana, aeglase ja lõputult kannatliku Pettsonina oli samuti tore.

Jäime Klaraga mõlemad väga rahule.