"Enigma variatsioonid" Linnateatris

Seda tükki läksin muidgi näitlejate pärast vaatama. Egon Nuter on minu meelest suht avastamata talent Eesti teatris ja Vaarik on mu lemmikute hulka kuulunud juba Mrožeki "Tangost" alates. Päris tore oli mõlemat nii lähedalt näha intiimses Hobuveski saalis. Ja kuigi päris teatriimet ei sündinud, oli mäng tasemel ja kumbki ei olnud sellises rollis nagu tavapäraselt oleks oodanud.

Üksikul saarel elab suur kirjanik, koguni Nobeli preemia laureaat, esmapilgul ekstsentriline ja ülbe. Tema juurde tuleb jälle esmapilgul lihtsakoeline, aga südikas provintsiajakirjanik. No kumb kumba mängib? Etenduse jooksul selgub muidugi, et kumbki pole see, kellena end esitleb ja mõlemal on oma põhjused kokkusaamiseks.

Näidend on põnevalt üles ehitatud, algul meenus kohe film "Intervjuu" Steve Buscemiga peaosas, naisosatäitjat ma ei mäleta enam. Pikapeale selgub siiski, et põhiteema pole mitte üksteise ületrumpamine, vaid ikka vana hea armastus, enesepettus ja üksindus. Üks tegelastest, Egon Nuter, julgeb seda ka tunnistada ja välja näidata. Andrus Vaariku tegelane jääb lõpuni kinniseks ja ka suuremaks mõistatuseks minu meelest. No tema illusioonid purunesid ka juba hulk aastaid tagasi, samal ajal, kui Nuteri tegelane elab kõike läbi etenduse jooksul.

Lavastajaks on Vene Draamateatrist Artjom Garejev, kelle "Vaenlast" ma nägin mõned aastad tagasi Draamafestivali ajal. Väga tänuväärt töö igatahes tuua lavale kaks võimsat vanameest.