Igatahes saab etenduses Indresk Ojari tegelane Erik oma mitte eriti armastatud isalt päranduseks maja ja otsustab koos oma naise Annaga, keda mängib Hele Kõrve, sinna rajada kommuuni. Esimene kontvõõras on juba ammu ilmselt sellesse peresse sisse kolinud rahast lage alkohoolik Ole Rain Simmuli kehastuses. Lisandub veel ontlik abielupaar Ditte ja Steffen (Külli Teetamm ja Andres Raag), tõeline lillelaps Mona (Ursula Ratasepp) ja lõpuks prantslane Virgil, kellel võib-olla tõesti polegi kusagil elada. Tegevustik toimub Anna ja Eriku teismelise lapse Freja silme all ja see oli minu jaoks tõeline üllatus. Olin terve etenduse veendunud, et Aurora Aleksandra Künnapas ongi teismeline ja imetlesin tema suurepärast mängu. (Nojah, ma ei vaata ju telekat ja "Padjaklubi"). Seda enam tuleb näitlejat kiita, et ta nii venvalt mõjus.
Ühesõnaga, kõik suurepärased näitlejad, lisaks ägedad muusikastseenid. Aga ikkagi tundus kõik natuke nihkes olevat. Võib-olla oli see taotluslik.
Teine vaatus oli mõjuvam, tänu Hele Kõrve võimsale osatäitmisele nihkus esiplaanile hüljatud naise teema, seega argisem ja ausaadavam. Kaotusvalu on igal juhul raske taluda, olgu siis suurema kamba ees või üksi olles. Ja armastus on alati egoistlik, võitja võtab kõik, kaotaja karjub võika häälega ja näost punasena. Parem kõigile, kui ta välja kolib ja oma südamevalu teiste silme alla ei laota. Isegi kommuunis, kus kõik on ühe ja üks kõigi eest.
Erik mõjub kohati suisa vastiku ja igal juhul egoistliku seana, aga mis sa teed, kui selline tunne sind tabab! Sandra Uusbergi Emmagi, esmapilgul soe ja mõistev inimene, jätab mõnes stseenis mulje, et tema tunded Eriku vastu polegi nii siirad. Äkki lihtsalt ühe hellitatud tibi katse kommuunielu proovida?
Kokkuvõttes oli täitsa hea lavastus, eriti muusikaline kujundus. Väga ägedad lauljad on Linnateatris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar