Neljapäev, 9.oktoober
Oleme ikka igal aastal kolleegidega kusagil lühireisil käinud. Seekord siis Šotimaal, Edinburghis. Lendasime erinevaid teid pidi. Mina liikusin koos suurema grupiga Tallinnast Amsterdami kaudu. Alustasin muidugi Tartu - Tallinn bussis ja ööbisin Mercure´is. Sealt on paarsada meetrit lennujaamani.
Kell 5:30 olin tubli reisikonsultandina juba lennujaamas. Kuna sõitsin käsipagasiga, siis läksin otse turvakontrolli, mille läbimine käis kiirelt. Istusin pikalt ühes kohvikus. Süüa tellida ei tahtnud, kuna meil olid Air Balticu lennule tasulised hommikusöögid tellitud. Jõin kohvi ja mõtlesin, kus kõik on. Teised saabusid kõvasti peale mind. Mõned käisid ka lounge´is.
Lennuk väljus õigeaegselt ja meie söögid tuli ka kähku. Tõsi küll, need polnud enam nii maitsvad, kui vanasti, aga ikkagi suht normaalsed. Mina tellisin omleti ja maksin 21€.
Amsterdamis oli meil 3 tundi aega, aga see läks kiiresti. Veel poolteist tundi KLM´i lennuga ja päral me olimegi. Edinburghis ootas meid isegi soojem ilm, kui kodus. Oma hotelli Voco Edinburgh Haymarket juurde sõitsime liinibussiga, mis maksis 6£. Nautisin sõitu, sest akna taga oli võluvalt korras ja madalate majadega äärelinn. No see Suurbritannia mulle ikka meeldib!
Hotell Voco Edinburgh Haymarket oli 8-korruseline ja suhteliselt uus. Kuigi jõudsime kell 13, said enamik meist toad kohe kätte. Meie olime P-ga ühes toas nagu ikka. Tuba oli avar, vaade vastasmaja katusele. Ainuke probleem oli vannituba, mille uks ei tahtnud kuidagi kinni püsida. Selle kitsaskoha lahendasime prügikasti ukse ette lükkamisega. Aga enda järelt väljastpoolt ust sulgeda ei õnnestunud. Mis seal ikka, nõukogude naised, saime hakkama.
Sõime hotelli restoranis kiire lõunasupi ja juba ootaski meid fuajees kollase suusamütsiga giid. Läksime jalgsituurile Edinburghi kindlusesse ja vanalinna. Kindlus oli meie hotellist umbes kilomeetri kaugusel. Ronisime trepist üles ja giid lunastas meile piletid.
Edinburghi kindlus kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja sellel on olnud Šotimaa ajaloos keskne roll nii kuningliku residentsi, sõjalise kindluse kui ka vanglana. 11. sajandist alates kuni aastani 1633 oli kindlus Šoti monarhide oluline elukoht. Šotimaa kuninganna Mary Stuart sünnitas siin 1566. aastal oma poja, tulevase kuninga James VI, kellest sai hiljem Inglismaa kuningas James I.
17. sajandist alates kasutati kindlust peamiselt sõjaväe garnisonina.
 |
| Kuninglik Palee |
Kuninglikus Palees on välja pandud Šotimaa kroonijuveelid, kroon, skepter ja riigimõõk. Need on vanimad säilinud kroonijuveelid Suurbritannias. Neid pildistada muidugi ei tohtinud, kasutan internetist leitud fotot.
Ükssarvik on Šoti rahvusloom. Juba 12. sajandil laskis William I selle panna kuninglikule vapile. Keldi mütoloogias on ükssarvik puhtuse ja süütuse, aga ka mehelikkuse ja võimu sümbol. Kuldsed ahelad sarvikute ümber võivad sümboliseerita Šoti kuningate võimu, kes ainsana suudavad neid võitmatuid loomi taltsutada.
Algselt oli kuninglikul vapil kaks ükssarvikut. Kui James VI-st sai nii Inglismaa kui Šotimaa kuningas, asendas ta kilbi vasakul küljel oleva ükssarviku Inglismaa rahvuslooma lõviga. See pidi demonstreerima ühtsust kahe riigi vahel.
Šotimaa Riiklik Sõjamemoriaal paikneb keskaegse Püha Maarja kiriku asukohal. Memoriaali avas pidulikult Walesi prints 14. juulil 1927.
 |
| Šotimaa Riiklik Sõjamemoriaal |
 |
| Šotimaa Riiklik Sõjamemoriaal |
Püha Margareti kabel on ehitatud arvatavalt 12. sajandil. Tegemist on Edinburghi linna vanima säilinud hoonega. Kabeli laskis ehitada kuningas David I (valitses 1124–1153), kes pühitses selle oma emale, Šotimaa pühale Margaretile, kes suri 1093. aastal. Kabelit kasutatakse siiani usulisteks tseremooniateks, näiteks ka pulmadeks.
 |
| Vasakul Püha Margarethi kabel |
Kabelit võis ka seestpoolt pildistada.
Nagu ikka kipub olema, nägi kindlus väljastpoolt tunduvalt vingem välja kui seest. Giid rääkis küll põnevalt, aga reisiväsimus ja šoti aktsent raskendasid oluliselt kuulamist. Aga vaated allalinna olid väga kenad.
Kõndisime alla vanalinna, peatusime mingis sisehoovis ja liikusime piki peatänavat Royal Mile´i.
 |
| Sisehoon The Royal Mile´il |
 |
| St Giles' Cathedral Royal Mile´il |
Kõige ägedam oli Victoria tänav oma värviliste fassaadidega. Teadupärast oli Victoria tänav ka inspiratsiooniallikaks kirjanik J.K. Rowlingule võlurite ostutänava Diagon Alley loomisel raamatusarjas "Harry Potter". Victoria tänaval asub ka kuulus Elephant House, kohvik, kus Rowlingule meeldis istuda ja Harry Potteri raamatuid kirjutada.
 |
| Elephant House |
 |
| Edinburghi vanalinn |
 |
| Grassmarket street |
 |
| Grassmarket street |
Õhtul läksime Ghillie Dhu restorani sööma sel võttis meid vastu reibas torupillimäng. Reipalt jätkus ka terve õhtu suures saalis, mis kunagi oli kirik (St Thomas Episcopal Church). Ruumil olid võlvitud laed, suured lühtrid ja tammeparkett. Seesama torupillimängija ja kaks koolitüdruku riietuses tantsijat hoolitsesid meie ja veel paari suurema grupi meelelahutuse eest. Pärastpoole tulid lavale lõõtsamängija ja viiuldaja, kes olid täitsa tasemel.
Reede, 10.oktoober
Hommikusöök oli meil kell 7 ja juba pool tundi hiljem tuldi meid laua tagant viisakalt minema ajama, sest uued grupid tulid peale. Söök kippus ka otsa saama. 4* hotelli kohta pisut nadi, seda enam, et tegu oli uue hotelliga, mitte mõne vanalinna väärika majaga, mille kitsastesse ruumidesse kõigest väest majutusasutus sisse on pressitud.
Kell 8 oli buss ukse ees ja me võtsime suuna Loch Lomondile. Sõit kestis umbes 2 tundi, aga see oli nauditav tänu kaunile Šotimaa maastikule. Jõudsime ilusa järve äärde, kust väljus laev väikesele kruiisile. Ilm oli ilus, päike paistis, järv oli peegelsile. Ümberringi kõrgusid sügisvärvides madalad mäed. Tegime pilte ja T valas eile ostetud viskit. Elu oli lill!
 |
| Meie kruiis väljus Tarbeti sadamast |
 |
| Tarbet hotel |
Möödusime muuhulgas ka maalilisest Inversnaidi kosest. Eelkõige tegi selle tuntuks 19. sajandil elanud poeet Gerard Manley Hopkins oma luuletuses "Inversnaid", kus ta imetleb joa metsikut ilu.
 |
| Iversnaid hotell ja kosk |
Loch Lomondi maalilised maastikud on olnud ka paljude filmitegijate lemmikuks. Siin on muuhulgas vändatud seriaali "Võõramaalane" (Outlander) ja filmi "Rob Roy". "Rob Royd" olen muidugi näinud. Seal mängib terve plejaad kuulsaid näitlejaid, seelikus Liam Neesoni kõrval Jessica Lange, Tim Roth, John Hurt, Eric Stoltz ja Brian Cox.
Muide, Loch Lomond on pindala poolest Suurbritannia suurim mageveejärv, aga sügavuselt jääb ta alla Loch Nessile.
Meie järgmine peatus oli imearmsas Lussi külas. Madalad majad 18. ja 19. sajandist, kitsad tänavad, lillelised aiad, vaimukad kujunduselemendid, armsad poekesed ja vaated järvele - siia oleks tahtnud veelgi kauemaks jalutama jääda.
Lussi küla ehitati kohalike maaomanike, Colquhounide klanni poolt, et majutada lähedalasuva kiltkivikarjääri töölisi. Siinsed majakesed on ehitatud peamiselt kohalikust liivakivist ja kaetud kiltkivikatustega.
Küla restoranis
Loch Lomond Arms sõime lõunat. Siin oli tõeliselt maitsev toit, parim meie reisil kogetutest. Restoran on taastatud 17. sajandi postijaama stiilis.
Lussi kiriku ehitas 19. sajandil Sir James Colquhouni poeg 1873. aastal Loch Lomondil uppunud isa ja tema meeste mälestuseks. Kristliku palverännaku ja jumalateenistuse paik on siin olnud aga juba ligikaudu 1500 aastat. Kirik on pühitsetud Pühale Kessogile, Iiri misjonärile, kes tõi 6. sajandil kristluse siia piirkonda ja asutas lähedalasuvale Inchtavannach saarele, mis tõlkes tähendab "munkade saar", kloostri. Püha Kessogit peetakse üheks Šotimaa varasemaks kristlikuks märtriks.
 |
| Lussi kirik |
Lussi nimi arvatakse tulevat gaeli sõnast "lus", mis tähendab taime või ürti. Legend räägib, et see nimi on seotud Püha Kessogi surnukeha palsameerimiseks kasutatud magusate ürtidega, mis kasvasid tema haual.
Tagasiteel külastasime Stirlingi kindlust, mis Šotimaale iseloomulikult oli samuti kõrge mäe otsas. Sissepääs oli taas piletiga, mille giid meile sebis. Siin oli vaatamist pisut rohkem, kui Edinburghi lossis. Käisime Kuninglikus Kabelis, lossi köögis, kuninglikes ruumides ja Kuninganna Anne Aias. Kuninganna magamistubades olid mõned lossigiidid ennast toatüdrukuteks riietanud ja rääkisid kunagisest elust lossis. Kindlusemüüridelt avanesid väga ilusad vaated sügisesele maastikule.
 |
| Vaade Stirlingi kindlusele bussiaknast |
Stirlingi kindlus on tihedalt seotud Šotimaa iseseisvuse ja kuningliku ajalooga. Sellel on olnud keskne roll Inglismaa ja Šotimaa vahelises konfliktis ja siin on peetud kaks võidukat lahingut inglaste vastu William Wallace´i (1297) ja Robert Bruce´i (1314) juhtimisel. Mõlemad kangelased on siiamaani Šotimaal suure au sees.
Kindluses krooniti 1543. aastal Šotimaa kuninganna Mary Stuart, kes oli sel ajal vaid üheksa kuud vana. Tema poeg, tulevane James VI ristiti siin 1566. aastal.
Kindluse peamised hooned pärinevad 15. ja 16. sajandist, mil Šotimaad valitses Stuartite dünastia. Suur Saal ehk Great Hall valmis James IV valitsemisajal 1503. aasta paiku ja on suurim omataoline hoone Šotimaal.
 |
| Great Hall |
Suurt Saali kasutati pidusöökide, riiklike pidustuste ja õukonna kokkusaamiste jaoks. Siin toimus muuhulgas 1566. aastal kuningas James VI üliuhke ja pidulik ristimine. Ruumis domineerib massiivne puidust sariklagi - keskaegse tisleritöö meistriteos.
Kuninglik Palee ehitati James V käsul 1540. aastatel ja on tuntud oma küllusliku sisustuse poolest. Kuulus Šotimaa kuninganna Mary Stuart veetis siin oma lapsepõlve.
 |
| Kuninganna Välimine Hall |
Palee sisaldab kuningas James V ja tema prantslannast kuninganna Marie de Guise´i jaoks spetsiaalselt sisustatud kolmeosalisi apartemente. Igas apartemendis oli kolm avarat tuba: Välimine Hall (Outer Hall), Sisehall (Inner Hall) ja Magamistuba.
 |
| Kuninganna Sisehall |
 |
| Kuninganna magamistuba |
 |
| Stirlingi Pead (Stirling Heads) |
Stirlingi Pead valmistati umbes 1540. aasta paiku Kuninga Sisehalli lae kaunistamiseks. Tegemist on ümmarguste tammepuidust medaljonidega. Lossi renoveerimise käigus 1777. aastal lagi lammutati ja uhked medaljonid sattusid antiigikogujate kätte. Tänaseni on säilinud 38 medaljoni, need on restaureeritud ja eksponeeritud siinsamas Stirlingi lossis. Kuninga Sisehalli laes on käsitööna valmistatud koopiad.
Kuninglik Kabel rajati 1594. aastal James VI käsul tema poja prints Henry ristimiseks. Tegemist oli ühe esimese protestantliku kirikuga Šotimaal. Algselt oli interjöör üsna lihtne, dekoratiivsed seinamaalingud lisati mõnikümmend aastat hiljem James VI poja Charles I Šotimaa visiidi puhul.
Eriliselt põnev koht on Stirlingi lossi Suured Köögid, kus elusuuruste vahakujude abil antakse realistlik ülevaade kuninglike söökide valmistamisest 16. sajandil.
Vaated Stirlingi lossimüüridelt ja eriti Kuninganna Anne Aiast olid imelised.
Tagasiteel nägime bussiaknast huvitavat skulpruurikompleksi The Kelpies. Tegemist on Andy Scotti 2013. aastal projekteeritud elutruude terasest hobusepeadega, mis sümboliseerivad nii Šoti mütoloogiat, kui tööstusrevolutsiooni. Kujud asuvad Edinburghi lähedal Falkirki ja Grangemouthi linnade vahel.
Õhtul kõndisime läbi pimeneva Edinburghi vanalinna Lawnmarketil asuvasse The Tolbooth Tavernisse sööma. See asub ajaloolises Canongate'i Tolbooth'i hoones, mis ehitati juba 1591. aastal. Hoone on olnud kasutusel maksude kogumisel, linnavolikogu saalina, politseikohtu ja vanglana. Vanglaosa on seotud mitmete tumedate lugudega, sealhulgas ühe väidetava nõia kurjast vaimust vabastamisega. Vaene nõid olevat hirmust hinge heitnud. Pole ime, et pubis pidavat siiamaani kummitama.
 |
| Õhtune Royal Mile |
Igatahes oli tegu eheda, veidi kleepuvate laudadega ja mõnusa fiilinguga pubiga. Söök oli ka normaalne, eriti magustoit, Tradtional Cranachan (kaerahelbed, viski, koor ja vaarikad).
Tagasi hotelli sõitsime taksoga. Bolt töötab siin täitsa normaalselt.
Laupäev, 11.oktoober
Täna hommikul saime kauem magada. Hommikusöök oli kell 8 ja väljasõit hotellist 9:30. Seekord võtsime suuna kuulsa Rosslyni kabeli juurde. Eelkõige on kabel kuulus tänu Dan Browni romaanile "Da Vinci kood" ja selle järgi vändatud Hollywoodi filmile Tom Hanksiga peaosas. Filmi finaali tegevus toimub Rosslyni kabelis ja siinsamas toimusid ka filmi võtted.
Muidugi on tegemist väga uhke gooti kabeliga, mis on väga kaunilt ja detailirohkelt nikerdatud nii väljastpoolt, kui seest. Kabeli rajas 1446. aastal Sir William St Clair.
Rosslyni kabeli veesülitid on tihti kujutatud koletiste, loomade ja grotesksete olenditena, mis on iseloomulik keskaegsele gooti arhitektuurile.
Pildil on elutruu kujutis talunaisest, kes kaitseb oma hane rebase eest. Tõsi küll, peab kaua ja pingsalt uurima, et kirjeldatud asju ära tunda.
Kindlatel kellaaegadel räägib giid huvitavaid lugusid kabeli kujundusest ja ajaloost. Muuhulgas näiteks kahest altarisambast, millest tagasihoidlikuma oli meisterdanud kuulus kiviraidur, teise aga tema õpipoiss. Kuna õpipoisi sammas näeb välja palju uhkem, tekkis meistris kadedus ja ta tappis oma noore kolleegi. Karistuseks raiuti meistri kivist nägu igaveseks kabeli lae alla näoga õpipoisi samba poole.
Pilte kahjuks kabelis teha ei tohtinud, aga me veetsime hulk aega, et brošüüri järgi kuulsamaid kujusid ja nikerdusi üles leida.
 |
| Õpipoisi sammas (foto wikipediast) |
Kabeliaias asub silmapaistev hauamonument neljandale Rosslyni krahvile, kes suri 1890. Monumenti kaunistab fraas krahvi enda luuletusest.
 |
| Vaade kabeli aiast |
Peale lõunat oli meil vaba aeg. Kõndisime P-ga taas vanalinna ja tee peal külastasime ka taluturgu. Kahjuks polnud meil kummalgi kohalikku sularaha, seega osta midagi ei saanud.
Lõunasöögiks kogunesime prantsuse restorani
Le Bistrot. See ei olnud just odav koht, aga söögid olid maitsvad. Muide, majaveiniks oli hoopis itaalia vein.
T oli meile varakult ostnud piletid atraktsioonile nimega Real Mary King’s Close. Tegime aega parajaks muuseumi poes. Tuurile saab ainult koos giidiga. Meile sattus vaimukas noorepoolne mees, aga paraku oli tema šoti murrakust väga raske aru saada. Meie ekskursiooni highlight oli aga siis, kui ta ütles "pikk jutt, sitt jutt". Selgus, et tema naine on eestlane ja ta tundis keele ära, mida omavahel rääkisime. Maailm on ikka väike!
Mary King’s Close on tegelikult maa-aluste tänavate ja alleede võrgustik, mis asub vanalinnas tänapäeva Royal Mile'i all. Siinsed kitsad alleed ja elamispinnad pärinevad 17. sajandist ja on suuresti säilinud algsel kujul. Tol ajal oli Edinburgh väga tihedalt asustatud ja kõrged korterelamud asusid üksteise otsas. 18. sajandi keskel ehitati siia peale Royal Exchange ehk nii öelda kaubanduskeskus, hilisem City Chambers ehk linnavalitsus. Ehitamise käigus lammutati majade ülemised korrused, kuid alumised jäeti keldriteks ja maeti maa alla. Ligi 250 aastat olid need neli korrust vanu tänavaid ja ruume avalikkuse eest peidus.
Siiski peab ütlema, et enamik ruumidest olid tühjad või väheste eksponaatidega. Kõige põnevam oli katkuteemaline ruum, kus oli ka mitu elusuuruses katkuhaigusest laastatud kuju. Huvitav oli ka tänavalaadne kaldtee, millel sai ka kohustuslikke fotosid teha. Külastajatel paraku pildistada ei lubatud
Muide, Mary King's Close on saanud nime 17. sajandi eduka kaupmehe ja ärinaise Mary Kingi järgi, kes elas ja omas seal mitmeid kinnistuid. Naise järgi tänava nimetamine oli tol ajal väga haruldane.
Ekskursioon giidiga kestis 1tund ja maksis 24 naela. Ostsime ka 10£ eest foto enda seltskonnast maa-alusel tänaval.
Pärast muuseumi külastust läksime lahku, et veidi poodides kolada ja kodustele suveniire kaasa osta. Mina laskusin trepist alla Princes streetile, kust avanesid uhked vaated kindlusele ja vanalinnale.
 |
| St Columba's Free Church of Scotland |
 |
| Atraktsioon Royal Mile´il |
 |
| Torupillimängijaid võis kohata mitmel tänavanurgal |
 |
| Vaade Princes streetilt |
Õhtusöök oli meil taas kogu grupiga, sedapuhku natuke peenemas restoranis Dine.
Pühapäev, 12.oktoober
Lahkusime peale varajast hommikusööki hotellist, et võtta suund Aberdeenile. Ilm oli meid terve aja soosinud ja täna tõotas tulla lausa 17*. Bussi akna taga mööduvad maastikud olid ilusad, palju oli lambaid ja rohelisi heinamaid. Kõik puhas ja korras, täielik kontrast Albaaniaga, kust paar nädalat tagasi saabusin. Püüdsin ka pildistada, kuigi teadsin, et midagi head siit ei tule.
Esimene peatus oli meil Glamis Castle. Tegemist on tõelise lossiga, mis on aegade algusest peale kuulunud samale perekonnale. Sellest perekonnast on pärit ka kuninganna Elizabethi ema, kes veetis siin oma lapsepõlve. Glamise lossis sündis ka tema tütar Margareth, kuninganna Elizabethi noorem õde.
Lossis oli meil taas giidiga tuur. Kui meie põhigiid ei jätnud kasutamata ühtegi juhust, et inglasi kiruda, siis siinse lossi giid oli arusadavalt nende suhtes hoopis leebem. Näha oli, et lossi personal on väga uhke kuninglike sidemete üle ja giid rääkis õhinal viimasest kuninglikust visiidist lossi aastal 2017.
Muide, Glamise lossi mainitakse ka William Shakespeare'i kuulsas näidendis "Macbeth". Just siin lossis Macbeth elas ja siin olevat ta ka oma esimese veretöö sooritanud. Tegelikult pole ajalooline Macbeth kunagi lossiga seotud olnud, kuigi Glamise jahimajas mõrvati tõepoolest 1034. aastal Šoti kuningas Malcolm II .
Glamise lossi peetakse kõige kummitusterohkemaks lossiks Šotimaal. Seda teemat puudutas värvikalt ka meie giid. Tema jutust tuli välja, et ta on näinud õige mitmeid kummitusi ka ise. Igatahes on Glamise loss seotud mitmete süngete lugude ja vaimudega. Kuulsaimad neist on Glamise koletis - moondunult sündinud laps, kes peideti kõigi silme alt ära lossi salajasse ruumi. Peale lapse surma müürii see ruum kinni ja seda pole õnnestunud avastada tänapäevani.
Teine kuulus kummitus on Hall Daam. Arvatakse, et tegu on Janet Douglase, kuuenda Lord Glamise abikaasaga, keda süüdistati nõidumises ja riigireetmises ning põletati 1537. aastal Edinburghi kindluses tuleriidal.
Veel üks kuulsamaid lugusid räägib jumalavallatust klrahvist, kes hoolimata keeldudest mängis sabati ajal oma kaaslastega kaarte. Peale krahvi hooplemist, et ta on valmis mängima isegi vanakuradi endaga, oligi kostnud uksele koputus ja kurat astunud tuppa. Kurat viis kõik mängijad salajasse lossi ruumi, kus nad igavesti kaarte mängivad. Sedagi salajast ruumi on otsitud, aga loomulikult pole leitud. Mängijate hääled siiski kostvat aeg-ajalt läbi seinte.
 |
| Elutuba (foto internetist) |
Lossi juures oli ka tore suveniiride pood, kust ma ostsin koju nii mõnedki meened, mida Edinburghist ei leidnud.
Aga kõige rohkem elevust tekitasid hoopis kolm šoti veist lossi ees karjamaal. Tormasime kõik neid pildistama.
Lõunat sõime restoranis
The Stag Forfaris. Meil oli siin küll ainult üks käik, aga see oli väga külluslik praad.
Meie järgmine, kahjuks küll põgus peatus, oli Dunnottari lossi juures. Kindluse varemed kõrguvad väga muljetavaldavalt kaljujärsakul, mis on kolmest küljest ümbritsetud Põhjamerega. Giid rääkis meile, et siin on filmitud Franco Zeffirelli film "Hamlet" Mel Gibsoniga peaosas, kuna Shakespeare´i näidendi tegelik sündmuspaik, Kronborgi loss Helsingøris ei olevat Zefirellile meeldinud.
Kindluse hooned pärinevad peamiselt 15. ja 16. sajandist, kuigi esimesed kindlustused asusid seal juba varakeskajal. Šotimaa iseseisvussõdade ajal 1297. aastal vallutas kindluse legendaarne Šoti vabadusvõitleja William Wallace, piirates sisse Inglise garnisoni ja pannes põlema kiriku, kuhu sõdurid varjusid. Tõsi küll, selle ajalooepisoodi autentsuse üle endiselt vaieldakse. Alates 14. sajandist kuulus kindlus Keith'ide klannile ehk Marischali krahvidele, ühele Šotimaa mõjukaimale perekonnale.
Inglise kodusõja ajal 17. sajandil peideti kindlusesse Šotimaa Kuninglikud Regaalid. Oliver Cromwelli väed piirasid kindlust kaheksa kuud. Lõpuks õnnestus kahel vapral naisel juveelid salaja kindlusest välja toimetada ja matta need lähedalasuvasse kirikusse. See ennastsalgav tegu päästis Šoti riigi sümbolid hävingust.
18. sajandil jäi Dunnottari kindlus peremeheta ja lagunes. 20. sajandil alustati selle restaureerimist ja on tänapäeval avatud külastajatele.
Üsna Dunnottari kindluse lähedal asub armas sadamalinnake Stonehaven. Ilm oli endiselt ilus ja kohalik rahvas tšillis sadamaäärsetes pubides. Üks kolme väikese lapsega naine tegi rannas joogat, lapsed samal ajal jooksid jalgupidi meres. Kaks naist sõitsi karja koertega supilaual. Üks naistest läks sukelduma. Koerad siblisid mööda supilauda edasi-tagasi. Väga äge vaatepilt!
Tegin väikese ringi külakeses, sel ajal kui kolleegid kohvikust jäätist ostsid ja päikesepaistet nautisid. Väga idülliline koht, siia võiks küll ööbima tulla.
 |
| Stonehaveni vanalinn paikneb sadama ümber |
Lühikese peatuse tegime Aberdeenis, et jalutada giidiga Marischali kolledži juurde. Tegemist on imposantse graniithoonega, mis valmis 1906. aastal ja seda peetakse maailma suuruselt teiseks graniidist ehitatud hooneks pärast Hispaanias asuvat Escoriali paleed. Olen näinud neid mõlemat. Kolledž ise aga asutati juba 16. sajandi lõpus.
 |
| Robert the Bruce oli Šotimaa kuningas aastatel 1306-1329 |
Üldiselt aga Aberdeen väga huvitavat muljet ei jätnud. Tegemist on tõesti graniitlinnaga nagu teda ka kutsutakse. Seetõttu oli linna ilmse hall ja isegi üksluine.
Tõeline pärl peitus aga Aberdeeni äärelinnas endises kalurikülas, millest tänaseks on saanud üks Suurbritannia ainulaadsemaid kogukondi. Footdee ehk Fittie projekteeris 19.sajandi algul John Smith, arhitekt, kes ehitas ka Balmorali lossi. Tema eesmärgiks oli luua praktiline eluase kaluritele ja nende peredele.
Tegemist on tillukestest majakestest ja sisehoovidest ääristatud kitsaste tänavatega, mis on fantaasiarikkalt ja värve kokku hoidmata kaunistatud. Kõik majad on seljaga mere poole, et kaitsta neid Põhjamere karmide tormide ja tuulte eest. Külaservas oli ka rand.
 |
| Fittie rand |
Oligi meil aeg sõita lennujaama, giidi ja bussijuhiga hüvasti jätta ning lennuki peale minna. Mina andsin koos paari kolleegiga kohvri ära ja pidime selleks ligi tund aega sabas seisma, sest chech-ini lauda ei avatud õigeaegselt. Lootsime jõuda lennujaamas süüa ja viimaseid suveniire osta, aga läks päris kiireks. Kerge salati jõudsime õnneks siiski teha. Lennuk väljus õigel ajal ja peale keskööd olime juba Tallinnas. Mina ööbisin taas Mercure´is, et hommikul bussiga Tartusse sõita.
