Perakülla ja tagasi, Nõva kirik, Variku, Piirsalu kirik, Koluvere loss, Sipa Ohvripärn

Teel Läänemaale sõprade juurde nägime uhket päikeseloojangut, mida sai Kehtna lähedal pildistatud.

Rustikaalne romantika

Peraküla rand on üks meie lemmikuid.

Tagasiteel tegime väikese "tunne oma kodumaad" ringi nagu tavaliselt. Peatusime Nõva Püha Olavi puukiriku juures, mis jättis oma vanade kiviristide ja kabeliga põneva mulje. Infotahvlilt saime lugeda, et tegu ongi tähelepanuväärse objektiga.

Mõnede allikate kohaselt oli Padise kloostri juurde kuuluv Nõva kabel olemas juba 13.sajandil. Praeguse kiriku ehitusajaks on peetud 1636. aastat. Legend räägib, et kord olnud meresõitjad tiheda uduga hädas ja ei teadnud, kuspool maa asub. Nad tõotasid, et ehitavad merelt pääsemise auks jumalakoja ning ennäe imet! korraga kuulsid kuke kiremist. Tänu sellele jõudsid meremehed kaldale ja pidasid oma lubadusest kinni. Lähedalasuvale künkale ehitati väike puust kirik ja selle torni pandi ehtima kukk.

Kahte akent ehivad unikaalsed pärgamentpildid aastast 1836, mis jätavad mulje vitraažidest

Pärgamentaken

Ainulaadne puidust ratasrist 1860. aastast

Varikul nägime metsalehmi ja põnevat talumaja tee ääres.

1863. aastal valmis mõisniku Arthur von zur Mühleni algatusel ja kohalike elanike initsiatiivil Piirsalu evangeelse luteriusu kirik neohistoristlikus stiilis. Varem oli olnud Piirsalus 16. sajandil valminud puukabel, millest tuli ka külanimi Kabeli.

Rahvapärimuse järgi ehitati esimene puust kabel 16. saj. reformatsiooni tulekul. Asukohana taheti näha kas Rõuma küla või Piirsalu hiiemäge. Paar musti härgi pandud siis vankri ette, nood sammunud omatahtsi. Piirsallu jõudnud, heitsid mõlemad teepervele puhkama. Sinna rajatudki kirik.

Piirsalu kirik

Koluvere linnus rajati 13.sajandil. Tänaseni säilinud hooned aga ehitati 14. sajandil ja linnus sai oma saksakeelse nime piiskopkonna vasallisuguvõsa de Lode järgi. Kogu linnus on ümbritsetud laia vallikraaviga, mis põhja pool läheb üle suureks paisjärveks. Seda täidavad veskitammiga üles paisutatud Liivi jõe veed. Nii paikneb kogu linnus kunstlikul saarel ning sinna pääseb vaid silla kaudu.

Ajaloo jooksul on kindlus käinud korduvalt käest kätte ja kuulunud nii sakslastele, rootslastele, taanlastele kui venelastele. Mitu korda on kindlus põlenud ja uuesti üles ehitatud. Peale teist maailmasõda rajati siia raskestikasvatatavate laste koloonia. Pikka aega aga paiknes siin vaimse puudega inimeste hooldekodu. Praeguseks on hooldekodu sealt välja kolinud ja loss kuulub eraomandisse. Lossi idaküljel asub suur müüriga piiratud park.

Juba mõned aastad on lossis avatud väike kohvik, kus on väga maitsvad koogid

Meie väljasõidu viimane peatus oli Sipa Ohvripärna juures. Selle vanuseks peetakse 600 aastat ja tegu on Eesti jämedaima pärnaga. Rahvapärimuse järgi on Sipa ohvipärn ka armastuse puu. Kahjuks asub ta üsnagi kolhoosihõngulisel maastikul.

Pärn ja kolhoosilaudad