Lavastajaks Nüganen ja näitlejad head nagu alati Linnateatris, sealhulgas mu ühed lemmikud Anne Reemann ja Külli Teetamm. Näidend oli põnevalt üles ehitatud - esimene ja kolmas vaatus toimusid ühe päeva jooksul, keskmine vaatus aga samal kuupäeval 18 aastat hiljem. Seega intrigeeriv ajanihe, mis võimaldas vaatajal tulevikku näha.
Tegelasteks oli suur perekond, ema ja 6 täiskasvanu ikka jõudnud last ning mõned austajad - peresõbrad. Meeleolu oli vallatu ja helge, peeti ühe tütre 21. sünnipäeva. Tegelastel olid oma unistused, lootused ja sümpaatiad, kogu elu oli veel ees ja õnn võimalik. Teise vaatuse meeleolu oli hoopis teistsugune - kibestunud ja masendunud, ühtehoidvast perekonnast olid järel riismed. Ilmselgelt olid mitmed tegelased teinud valesid valikuid ja jõudnud oma eluga ummikusse ning perekonna lemmik, ingellik noorim tütar oli noorena surnud. Ja siis kolmandas vaatuses jätkus tegevus sealt, kus esimeses lõppes. Taas oli meeleolu helge ning perekonna noored õnnelikud ja lootusrikkad. Samas saime juba aimu sellest, kus tehti pöördumatuid vigu, leidsime vihjeid valedele valikutele.
Nagu öeldud, olid näitlejad head, ansamblimäng suurepärane. Ja ikkagi jäi miskit puudu, teatriimet ei tekkinud, üsna ükskõikseks jättis see tegevustik. Kõik oleks juba nagu nähtud ja mitmeid kordi võimsamalt. Tšehhovit tuletas meelde ja "Arkaadiat" ja veel mitmeid lavastusi. Ja päriselt ei saanud ka aru, miks kõigil see elu nii metsa läks, ei olnud ju tegu rumalate või tundetute inimestega. Kuna teise vaatuse tegevus toimus 1937. aastal, siis oli selge, et paremaks ka enam minna ei saanud. Praegu on muidugi moes Linnateatrit ja Nüganeni tümitada. Ei plaani sellega kaasa minna, vaid usun, et küllap tuleb Nüganenilt veel suurepäraseid lavastusi, pidevalt kuldmune ei suuda isegi temasugune imelaps muneda.
