"BB ilmub öösel" Tartu Uus Teater ja Von Krahl Tapa raudteejaamas ja rongis

Kindlasti parim lavastus sellel aastal nähtutest. Esiteks väga õnnestunud etenduse koht, Tapa vana lagunenud raudteejaam. Olime siin Liisiga juba korra üht suveteatri etendust näinud ja seegi oli õnnestunud kombinatsioon tegevuspaigast ja lavastusest. Raudteejaamad on üldse sellised igatsust ja natuke kurbust tekitavad kohad, sümboliseerides lahkumist või kojuootamist. Just need teemad on väga olulised ka etenduses "BB ilmub öösel".

Tegemist on Eesti Vabariik 100 teatriprojekti raames tehtud lavastusega, mis kajastab ühte aastakümmet EV ajaloost, sedakorda traagilisi 40-ndaid. Dramaturg Ivar Põllu on kasutanud lavastuses Mati Undi romaani "Brecht ilmub öösel" ja dokumentaalmaterjale. Lavastaja Ivar Põllu on endale omaselt kasutanud mängukoha eripära, leidlike visuiaalsete kujundite ja näitejate suurepärase ansamblimängu koosmõju. Tulemuseks täiesti eriline, osalt naljakas, enamasti traagiline, nagu sellele ajale omane, ja väga hingepugev lavastus.

Teater algas juba Tartu - Tapa rongis (või siis Tallinn - Tapa, kui sealtpoolt tulla). Teatrikülastajad said endale kõrvaklapid, kust tunni aja jooksul kuni Tapani jõudmiseni sai kuulata Mart Kolditsa lavastatud kuuldemängu kuulsa näitekirjaniku Bertold Brechti ja tema kolme naise põgenemisest Hitleri Saksamaalt Soome, sõbranna Hella Wuolijoki mõisasse. See oli vaoshoitud ja pigem uinutav osa etendusest. Aga väga hea sissejuhatus teemasse. Sest traagilist aastakümmet kirjeldatakse pisut eemalolevalt, kommunistenpooldava võõramaalase Brechti (ja tema naisaustajate) silmade läbi.

Meeleolu muutus hoobilt Tapa raudteejaamas, kus publik koguti perrooni äärde kokku ja etendati koomilist ja pisut improvisatsioonimaigulist filmitegemist, režissööriks ülbe ja enesekindel Henrik Kalmet. Publiku osaks oli lehvitada ja statistidena kaasa teha. Oli külm talveõhtu ja lund sadas. Perroonil olid vanad kohvrid ja kõik see sobis ideaalselt meenutamaks 41. aasta traagilist küüditamist. Kuigi otseselt seda ei etendatud, siis mõtted ikkagi tahes-tahtmata selle peale läksid. Välistegevus lõppes Henrik Kalmeti esitatud Pätsi kõnega jaama teise korruse aknal. rahvas kuulekalt presidentti maha karjumas. See oli päris mõjuv stseen ja andis aimu, mis edasi tulemas.

Edasi kolisime jaamahoonesse sisse. Oli ka aeg, sest väljas hakkas päris külm, kuigi teadsin olukorda ette ja olime Liisiga soojalt riidesse pannud. Oli imekspandav, kuidas lavastuse tegijad olid suutnud vana jaamahoone nii mõjuvalt kaasa mängima panna. Liikusime ruumist ruumi, kord istus publik pinkidel ja jälgis eemal "laval" toimuvat, kord sõitis tegevus otse vaatajate keskele, kord tunglesime kobaras koos keset kitsast ruumi, kord toimus tegevus kahel pool üleval seinte taga asuvates konkudes lagunenud siseakende taga. Lisame siia leidliku valgustuse, mõjuva klassikalise muusika ja ajastutruud kostüümid ning illusioon õõvastavatest neljakümnendatest oli täielik.

Näitlejad esitasid mitmeid erinevaid rolle, sealhulgas ajaloo suurkujusid alates juba nimetatud Pätsist ning lõpetades Hitleri ja Staliniga. Brechti mängis Robert Annus ja tegi seda suurepäraselt, eneseirooniaga. Lisaks juba nimetatud Kalmetile, olid tugevad rollid Tõnis Niinemetsalt. Kolm naist - Maarja Mitt, Maarja Jakobson ja Kristel Leesmend olid pigem kõrvalosades, aga just nendega oli seotud minu jaoks kõige mõjuvam stseen - sõjas oleva soldati kirja ettelugemine.

Vaheajal pakuti boršši ja pits viina ning arvestades publiku hulka, käis jagamine väga kiiresti.

Kokkuvõttes täiesti eriline elamus. Eklektiline vaatemäng, aga mõjuv.