Lavastus oli valusal teemal, vana mehe süvenevast mälukaotusest. Kahtlemata suur roll Lembit Petersonilt, kes mängis vanameest pisut nagu maast lahti olles. Ta oli vaimukas ja filosofeeriv, samas abitu ja ebakindel ning ei püüdnudki äratada publiku kaastunnet. Petersoni mäng oli pigem karge ja ta mängis kergelt välja erinevad meeleolud jonnivast lapsest kuni võimuka, käskiva patroonini.
Petersonile sekundeeris mõjuvalt Liina Olmaru armastava, kuid siiski iseka tütrena, kellel oma elu elada ja jaks isa veidrusi taluda otsakorral. Lisaks noorema õe surm, mida isa ei tunnistanud või oli unustanud, kuid Olmaru tegelast kummitas siiamaani.
Lavakujundus oli lakooniline, mõned mööbliesemed ja aja jooksul needki kadusid ükshaaval. See jäigi mõistatuseks, kuidas aeg täpselt liikus ja mis oli väljamõeldis või unenägu, mis tegelikkus. Tegevus hargnes lahti pigem isa silmade läbi ja dementse inimese puhul ei tea kunagi, millal ta on täie mõistuse juures, millal fantaseerib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar