Baierimaal, Garmisch Partenkirchen, Elbsee, Grainau, München, Neuschwansteini loss, Wieskirche, Oberammergau, Brauerei pruulikoda

Laupäev, 7. oktoober

Meil toimus järjekordne manageride väljasõit-koosolek, sedakorda Münchenis. Läksime hea kolleegi P-ga mõned päevad varem, et omapead ka natuke Baierimaad avastada.

Ööbisime Ülemiste hotellis, P tuli Pärnust, mina Tartust. Hommikul kell 7 läks otselend Münchenisse. Mõncheni lennujaamast võtsime rendiauto, meile anti väike must Seat, ja võtsime kohe suuna lõuna poole. Meie peatuspaigaks pidi saama Garmisch Partenkirchen.

Parsdorfis tegime peatuse, seal oli suur outlet ja mingi laat. Sealses kohvikus sõime ka lõunat.

Mingi laat Parsdorfis

Edasi Garmischisse sõitsime mööda kiirteed. Korra küll keerasime valesti ja tegime ringi, aga üldiselt läks GPSi abiga sõit kiiresti. Tegelikult pole lennujaamast Alpidesse 150-t kilomeetritki. Ja Alpid on juba üks imeilus piirkond. Olin kunagi Garmisch-Partenkirchenis käinud, aga ainult läbi sõitnud ja sealset kuulsat kanjonit Partnachklammi külastanud. Tol korral oli väga tolmune ja palav päev. Praegu aga jättis linnake imeilusa mulje - väikesed värvilised, sageli seinamaalingutega majakesed ja kõrged mäed ümberringi.

Ka meie hotell Rheinisher Hof oli armas, poolteist kilomeetrit kesklinnast, tuba avar ja terrassiga. Päev oli päikeseline ja tuju laes.

Meie hotell Rheinischer Hof

Meie tuba

Terrass

Terrassil oli tuulevaikne ja mõnus, aga me kiirustasime linnaga tutvuma. Garmish-Partenkirchen on tüüpiline suusakuurort. Algselt oli tegemist kahe erineva külaga, mis ühendati 1936. aasta olümpiamänguteks. Garmish, kus ka meie elasime, on moodsam linnaosa, Partenkirchen on säilitanud ajaloolise ilme oma kitsaste munakivitänavate ja värviliste puitmajadega. Linnakese lähedal asub ka Saksamaa kõrgeim tipp, 2962-meetrine Zugspitze

Garmishi linnaosa

Romantilised majakesed on enamasti majutusasutused

Meie kodutänav Zugspitzstrasse

Kesklinn Püha Martini kirikuga

Joogivesi

Partenkircheni linnaossa sai raudteesilla alt ja üle Partnachi jõe minnes. Kaardile oli kantud vaatamisväärsusena Ludvigstrasse ja selle ümbrus, aga meil läks päris hulk aega, et seda leida ja jalad hakkasid juba väsima. Kui jõe ümbrus välja arvata, siis pole kahe linnaosa vaheline piirkond just kõige mõnusam. Õnneks siiski tänava leidsime, sest see oli väga armas piirkond, kuigi vaiksem ja inimtühjem, aga ajaloolisema õhustikuga ning kindlasti väärt tutvumist. Kui Garmishis oli rahvast piisavalt, restoranid ja baarid inimesi täis, siis siin oli näha, et tegemist ei ole kõrghooajaga.

Partnachi jõgi eraldab kahte linnaosa

Tänavakaubandus

Ajalooline ja romantiline Ludvigstrasse

Sebastiani kirik

Baier on õllesõprade Meka

Romantiline tänavakohvikuke ootab külastajaid

Kas vasakul on Zugspitze?

Tore vanalinn Partenkirchenis

Vahepeal on suisa talumaastik

Pühapäev, 8. oktoober

Täna oli meil plaanis matk Partnachi kanjonisse ja edasi mägedesse. Sõitsime autoga olümpiastaadioni juurde ja parkisime. Kanjonini oli umbes kilomeeter maad minna. See polnud sugugi tolmune ega tüütu nagu mul eelmisest korrast meeles oli vaid kena külavahetee mägimaastikul. Ilm oli ka hoopis teine muidugi, kahjuks sajune, aga ei midagi hullu esialgu. Meil olid kiled kaasas.

Suusahüppemägi

Tee kulges Partnachi jõe kõrval ülesmäge

Tee Partnachi kanjonisse

Partnachi kanjon on 700 m pikkune ja kuni 80 m kõrgune kitsas org, kuhu on rajatud teerada ja tunnelid turistide jaoks. Kuiva nahaga ei pruugi siiski läbi pääseda, sest aeg ajalt niriseb vett ka kaljudelt teerajale. Jõevesi on helesinine nagu ikka alpides ja moodustab ilusa kontrasti niiskete tumedate kaljudega.

Kanjoni lõpp ja matkaraja algus

Kanjoni matkarada algab 725 m kõrguselt ja jõuab Eckbaueris 1228 meetrini. Seega 500 m tõusu. Ei midagi hullu, aga võtsime ikkagi rahuliku tempo, et mitte liialt ära väsida. Rada viis läbi metsa serpentiinina järjest kõrgemale. Siis aga jõudsime metsast välja alpiaasadele ja vaated olid lummavad. Mets mäenõlvadel oli sügiseselt kirju ja taamal kõrgusid lumised tipud. Kohtasime ka toredaid lehmi ja lambaid. Osadel olid kellad kaelas. Vihma muudkui tibas, aga see ei seganud meid, suuremat sadu õnneks ei tulnud.

Alpilehmad

Väike kabel ja restoran Vordergraseckis, poolel teel Eckbauerisse

Jõudsime Eckbauerisse

Selles restoranis Eckbaueris sõime õunastruudlit

Eckbauer on pisike suusakuurort, Olümpiastaadioni juurest saab siia üles ka köisraudteega. Siin asub hubane ja suurepäraste vaadetega restoran Berggasthof Eckbauer. Kuna me süüa veel ei tahtnud, siis piirdusime saksa rahvusroa õunastruudeliga.

Eckbaueri köisraudteejaama juures oli meie matka kõrgem punkt. Edasi hakkas tee üsna hoogsalt allamäge minema. Õnneks polnud väga libe, tee oli pigem kruusane.

Tee hakkab allamäge minema

Sügiskrookused kasvavad meil Võrumaal lillepeenras, siin aga heinamaal

P poseerib mägede taustal

Ikka hoogsalt allamäge

Lihtsalt värav ilma aiata

Rada

Ovraag

Lambukesed

Wamberg on Saksamaa kõrgeimalasuv küla, kus on oma kirik. Kõrgust on siin 1000m üle merepinna. Siin oleks nagu aeg seisma jäänud - vanad valgekslubjatud talumajad, laudad, karjamaad ja metsad ümberringi. Ja ei ühtki hingelist. Kuigi eks turism on siiagi jõudnud ja küllap pakutakse soovijatele öömajagi. Kiriku juurest avanesid jällegi imelised vaated.

Wambergi külake ja Püha Anna kirik

Vaade kirikuaiast

Surnuaed

Edasi oli juba kiire minek allamäge. Kokku oli matkarada 11,5 km.

Garmisch -Partenkirchen juba paistab

Kuna meie hotellis oli ka saunakompleks, siis otsustasime ka seda külastada. Kuigi P hoiatas, et Saksamaal on kombeks alasti segasaunas käia. Vaatasime, et rahvast pole ja koorisime ennast riidest lahti. Saun oli tõesti mõnus pärast matkaponnistust, parajalt kuum ka. Istusime just karastusjookidega eesruumis, kui uks läks lahti ja sisse vajus kolm paljas vanameest, Mina õnneks ilma prillideta eriti midagi ei näe, aga rohkem meile saun siiski huvi ei pakkunud. Panime riidesse ja läksime linnapeale õhtusöögikohta otsima.

Täiesti ootamatult selgus, et enamik restorane on täis. Kõndisime päris mitu kohta läbi ja igale poole sai ainult ettebroneerimisega. Õnneks ühte kohta ikka õnnestus ennast sisse pressida. Söök oli saksapärane, s.t. rammus.

Esmaspäev, 9. oktoober

Pidasime aru, mida tänase päevaga ette võtta ja otsustasime sõita Garmish-Partenkirchenist lääne poole Elbsee järve äärde, mis vüidetavalt pidi olema ka suurepärane vaatamisväärsus, peealegi asub ta otse Zugspitze jalamil. Sinna oli umbes 12 km sõita.

Teel Elbsee äärde

Kahjuks oli ka täna vihmane ilm ja mäetipud seetõttu udus. Elbsee osutus üsna turistlikuks kohaks. Parkimine oli tasuline, sest kohe kõrval asus köisraudteejaam, millega sai sõita Zugspitzele. Meie seda ei üritanudki, sest seal üleval oli kindlasti hullult külm. Juba siin, ligi 1000 m kõrgusel vihma käes oli külmavõitu.

Ümber järve läks ka matkarada, aga meie piirduseime natuke kallast mööda jalutamisega. Ilusad sügisesed vaated olid küll ja vesi oli kristallselge, aga järved on alati üsna ühesugused. See järv kuulub Elbsee hotellile, nagu ka restoran Elbsee Pavillion, kus P jõi maailma kõige kallima tassi teed. Õnneks mina ei tellinud.

Elbsee

Vaatega restoran

Vaade

Kusagil seal on Zugspitze tipp, aga kahjuks udus

Köisraudtee Zugspitzele

Garmish-Partenkirchenist Elbsee järve äärde saab ka spetsiaalse hammasrattaveolise rongiga, mis on kohane mägede järskudel nõlvadel sõitmiseks. Elbsee äärest saab köisraudteega Zugspitze tippu, kust võib imetleda panoraamvaadet nelja riigi mäetippudele.

Hammasrattaveoline rong

Poolel teel Garmisch-Partenkircheni ja Elbsee vahel asub kena alpikülake Grainau. Tegime tagasiteel väikese peatuse ja parkisime auto kesklinnas. Tänu sellele, et otsisime sularahaautomaati, kuhu lõpuks oli üle kilomeetri maad, avastasime ka selle kena kohakese võlu. Taas üks värviküllane asula majesteetlike Alpide taustal. Väga armas oli muidugi ka keskväljaku ümbrus, aga eriti dramaatiline vaade avanes raudteejaama juurest Püha Ristija Johannese kiriku poole.

Grainau keskväljak

Külatänav

Otsime sularahaautomaati, järjest kenamaks läheb

Dramaatiline vaade Püha Ristija Johannese kirikuga

Nüüd oli meil aeg võtta suund Müncheni lennujaama tagasi. Vahepeal tegime küll Oberaus väiksese šoppingupeatuse, aga peale ühe spordiriiete poe ei leidnud midagi põnevat. Auto saime viperusteta tagastada. Tellitud transfeeriga, 18 €/suund, sõitsime oma hotelli Mövenpick Hallbergmoosis, see asus 8 km lennujaamast. Seega oli transfeeri hind kaunis krõbe. See-eest oli hotell ise odavam, kui samaväärsed Müncheni hotellid, pealegi pidime homme varakult kolleegidega lennujaamas kokku saama. Lennujaamahotelli kohta oli ta ka üsna kodune ja Hallbergmoos täitsa kena asula.

Meie hotell

Hallbergmoosi kirik

Õhtul jalutasime kesklinna restorani otsima, sinna oli paar kilomeetrit. Tegu oli üsna inimtühja aedlinnakesega. Leidsime restorani El Greco, kus oli meeldiv teenindus ja väga head kreekapärased söögid.

Teisipäev, 10. oktoober

Kolleegid jõudsid 8:25 lennuga. Kohtusime nendega lennujaamas. Meil oli kohe giidiga 3-tunnine bussiekskursioon Münchenis. Nägime kuulsat olümpiastaadionit. Sõitsime ümber Nymphenburgi Palee. See uhke kompleks on pühendatud jumalatar Florale ja tema nümfidele, seega üks väga romantiline koht.

Bavaaria on üks vanimaid asustatud piirkondi Sksamaal. Esmakordselt on seda mainitud juba 500. aastal. Mõnchenist oli pikka aega olemas ainult vanalinna, mida ümbritses palju väikseid külasid. Sellest tuleneb ka hüüdnimi miljoniküla. Praegu on München oma 1,6 milj. elanikuga üks suurimaid linnu Saksamaal.

II Maailmasõjas pommitati München maatasa nagu enamik Saksamaa linnu. Kuna Bavaaria oli tol ajal väga vaene piirkond, siis toimusid ka ülesehitustööd väga aeglaselt ning tänu sellele õnnestus München suures osas taastada esialgsel kujul. Praegu on Bavaaria üks riigi neljast jõukamast liidumaast.

Nymphenburgi Palee

Kuna bussiga päris kesklinna ei saanud, siis vaatasime pisut kaugemaid piirkondi. Nägime ka kuulsa Oktoberfesti ala, kus praegu toimusid koristustööd. See on suur koguperefestival, kus jätkub tegevust terveks päevaks ja rohkemakski. Vanadel sakslasteloli seisukoht, et õlu pole alkohol vaid vedel leib ja seetõttu väga tervislik. Oktoberfesti ajal võib müüa ainult Münchenis toodetud õlut ja neid tootjaid on kokku 6. Vanim õlletootja, Augustiner-Bräu rajati juba 1328. aastal. Kui veel sakslaste omapärast rääkida, siis festivalil on kuulus grillmaja, kus küpsetatakse ainult nimelisi loomi. Näiteks täna grillime siga Ottot. Need vaesed loomad on enne roaks saamist elanud kuninglikku elu.

Glyptoteek - Müncheni vanim muuseum

Majutusime hotellis Eden Wolff, mis oli päris äge, vähemasti meil P-ga vedas toaga, see oli avar ja heledates toonides. Osad nii rahul ei olnud nagu ma aru sain, aga eks meie seltskond ole kriitilisem ka kui tavakülastajad. Igatahes ootas meist igaüht laual suur piparkoogist süda ja pudel šampust. Väga armas!

Rahvusromantilises stiilis tuba

Peale lõunat oli meil tavapärane koosolek ja õhtusöök toimus traditsioonilises bavaaria restoran-õllesaalis Augustiner Stammhaus. Sõime muidugi vorste hapukapsaga ja õunastruudlit.

Õhtune kesklinn Münchenis

Restoran Augustiner

Kolmapäev, 11. oktoober

Täna oli meil ekskursioonipäev Baierimaal. Meie esimene sihtkoht oli Neuschwansteini loss Lõuna-Baierimaal. See on üks Hullu Ludwigi ehitatud lossidest ja kindlasti neist kõige kuulsam. Igal aastal külastab seda 1,4 milj. turisti.

Kuningas Ludwigi isa, kroonprints Maximilian II ehitas Hohenschwangausse vanadele kindlusevaremetele uusgooti stiilis Hohenschwangau lossi ning rajas ümbruskonda teekesi ja vaateplatvorme imekauni looduse nautimiseks. Muuhulgas ka Marienbrücke ehk Maria silla üle kõrge kitsa kanjoni, millelt saab dramaatilisi vaateid tänapäevalgi imetleda. Ludwig II, kes oli suur Wagneri ja seega ka saksa legendide austaja, armastas seda piirkonda juba lapsena ning soovis siia kaunile mäenõlvale ehitada vanade rüütlilosside stiilis muinasjutulossi.

Ehitustöid alustati 1869. aastal ja päriselt teda valmis ehitada ei jõutudki. Ludwig kolis siia 1884. aastal ja jõudis siin elada ainult paar aastat, enne kui ta 1886 salapärastel asjaoludel uppus. 7 kuud pärast kuninga surma avati loss publikule.

Tänapäeval pääseb Neuschwansteini lossi Hohenschwangau külakesest, kus on parkla ja muidugi hulk turistilõkse - suveniiriputkasid ja restorane. Üles mäkke saab minna jalgsi või soovi korral ka hobukaarikuga. Kahjuks oli meil väga vähe aega, nii et ümbruskonnas jalutada me ei jõudnud ega Mariembrücke juurde ronida ei jõudnud. Väga kiirel sammul kõndisime üles lossini, siis kiire ekskursioon lossis sees ja kähku jälle alla tagasi. Lossi territooriumile saab ainult giidiga. Seestpoolt loss midagi väga erilist ei olnud, küll aga saime akendest imetleda võrratuid vaateid mägedele ja järvele all orus.

Hohenschwangau loss

Taamal kõrgub Neuschwansteini loss

Muinasjutuloss

Marrienbrücke ehk Maria sild

Imeline vaade lossist.

Lõunasöök oli meil lähedalasuvas Schlossbrauhausi restoranis Schwangau külakeses. Põnevuse pärast panen siia kirja ka, mida sõime:
Menü II
• Tomato soup with gin
• Marinated turkey steak with herbalcream, rice and salad from buffet
• Whitebercream with berries

Schwangau küla

Meie järgmine huviväärsus oli imeilus rokokookirik Wieskirche, mis asub Alpide jalamil karjamaade ja väikeste talude keskel. Legendi järgi nähti 1738. aastal lagunenud puust krutsifiksil pisaraid ja sellest ajast on seda kujukest kummardama kogunenud tuhanded palverändurid. Kuna palverändureid oli tõesti väga palju, siis ehitati esialgse pisikese kabeli asemel suur ja uhke kirik, mis on tänapäeval võetud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Esialgne tagasihoidlik kabel püha reliikvia hoidmiseks

Wieskirche

Imeilus rokokoointerjöör

Uhket kirikut ümbritsevad karjamaad ja külamaastikud

Wieskirchet ma varem näinud ei olnud, erinevalt Neuschwansteini lossist ja minu lemmiklinnakesest Oberammergaust, kus me samuti kiire peatuse tegime. See on üks tõeline piparkoogilinnake ja tekitab isegi suvel jõulumeeleolu. Siin on ka kõige uhkem jõuluehete pood, mida ma oma elus olen kohanud. Majakeste kaunistamine värviküllaste freskode ja lilledega, väikesed käsitöö- ja kunstipoekesed on siin omandanud täiesti erilise taseme ja siin kõndides tunned ennast nagu muinasjutus.

Oberammergau on ka maailmakuulus oma Kristuse kannatamise mängude poolest, mida peetakse iga kümne aasta tagant. Siis kostümeerib 2000 linnaelanikku ennast juutideks ja roomlasteks ning etendab kuuetunnist vaatemängu ristilöömisest. Alguse sai see traditsioon 1632. aasta katkuepideemiast, mis hävitas peaaegu kogu linna elanikkonna. Üksikud pääsenud tõotasid igavesti korraldada passioonimänge, kui ainult haigus neid uuesti ei tabaks. Ja tõepoolest, rohkem keegi Oberammergaus katku ei surnud ja linnaelanikud on sellest peale ka oma tõotust pidanud.

Muinasjutulinnake Oberammergau

Piparkoogimajake

Keskväljak

Jõuluehete pood

Möödaminnes tehti ka väike peatus Ettali kloostri juures. See Benediktiini klooster rajati juba 1330. aastal. 18. sajandil, peale hävingut tulekahjus, ehitati klooster uuesti üles barokkstiilis ja on sellisena säilinud tänapäevani. Kloostris elab ligi 50 munka ja siin tehakse suurepäraseid puuviljalikööre ning õlut. Mustsõstralikööri ma kunagi siit ostsin ja see oli tõesti väga hea. Kloostri muudab vaatamisväärseks paljuski ilus ümbrus.

Ettali klooster

Kui Bayeris viibida, siis peab tingimata tutvuma ka kohaliku õlletootmisega. Meie tegime põneva ekskursiooni Brauerei Aying´is ehk Brauerei pruulikojas. Tegemist on Euroopa ühe kuulsama õlletehasega, millel ajalugu juba 140 aastat. Pruulikoda on eraomanduses ja sisuliselt kuulunud ühele perekonnale. Ekskursioon lõppes õlledegusteerimisega. Ma jäin erapooletuks.

Brauerei Aying

Giid rääkis põnevalt õlletootmise tagamaid

Ma ei armasta tegelikult õlut, aga Saksamaal on võimatu keelduda

Õhtust sõime samas külas sama pruulikoja restoranis August und Maria. Menüü 2
Segatud salat * * *
Praetud forellifilee keedetud kartuli ja spinatilehtedega * * *
Kaiserschmarrn õunakastmega

Toit oli taas väga maitsev, pisut teistsugune, kui traditsiooniline saksa söök. Peale mõnusat istumist ja hoogsat pudelite tühjendamist (õnneks saime ka veini tellida) viidi meid bussiga Münchenisse tagasi, sinna oli umbes 25 km.

Neljapäev, 12. oktoober

Täna oli meil vaba päev. Kasutasin juhust ja läksin üksi linnaga tutvuma. Olime siin perega käinud mõned aastad tagasi, aga tol korral väga palju ringi käia ei viitsinud. Kokkuvõttes võib öelda, et Münchenis on ilusaid hooneid ja parke, eriti raekoda ja selle ümbrus, aga erilist sidet mul selle linnaga ei tekkinud. 

Propyläen ehk linnavärav Königsplatzil

Taamal Vana pinakoteek - üks maailma kuulsamaid kunstigaleriisid

Kohvik kunstimuuseumide kvartalis

Teatiinide kirik aastast 1690

Müncheni uhkeim kirik

Müncheni ooperimaja

Alter Hof on endine kuninglik residents

Toiduturg

Marienplatz vaatega Vanale raekojale 15. sajandist

Uus raekoda

Uusgooti stiilis Uus raekoda valmis 1909. aastal. Uhked skulptuurid fassaadil kujutavad Baieri kuningaid, ülikuid, pühakuid ja igat sorti allegoorilisi tegelasi. Raekoja tornis etendavad elusuuruses nukud kaks korda päevas rüütliturniiri ja esitavad vana püttsepatantsu aastast 1517, mil Münchenis möllas katkuepideemia.

Marienplatzi ümbrus on tõeliselt armas ja siin on mõnus istuda mõnes välikohvikus ning nautida tänavamuusikuid ja rahvamelu. Saime lähemate töökaaslastega siin kokku ja sõime traditsioonilisi saksa vorstikesi õlle (või veini) kõrvale.

Õhtul kell 20:25 läks meie lend Tallinnasse. Ööbisime taas P-ga Ülemiste hotellis, enne kui reedel kodu poole saime sõitma hakata.