"Koerapäevikud" Karlova teatris

Ilus, armas, valus ja naljakas tükk, peategelasteks eri tõugu ja erineva saatusega koerad. Koeri mängib kolm näitlejat: Riho Kütsar, Leino Rei ja Tanel Jonas. Mängivad paueriga ja usutavalt. Karlova teatri väike saal tekitab mõnusa õhkkonna ja ega lavale eriti muud atribuutikat polnudki vaja, kui koerapiltidega T-särke vahetavad näitlejad. Kui särgid välja arvata, näevad näitejad ikka inimeste moodi välja, aga sellegipoolest mõjuvad nad väga usutavalt, natuke nagu inimesed, aga põhiliselt ikka nagu koerad. Nii on see ju ka päriselus.

Koeralood on kütkestavad, siinkohal tuleb ära märkida head jutuvestjat, austraalia kirjanikku CJ Johnsonit. Saab nalja, näiteks Tanel Jonase publikult kommilunimine või piltilusa näitusekoera eputamine. On ka tõsisemaid ja päris traagilisi lugusid. Väga südamlik ja kurb on Rei vana krantsi ja tema asotsiaalist peremehe sõpruse lugu või kahe krantsi ja naabrist sülekoera armastuse lugu. Kõige mõjuvam on aga Kütsari esitatud rotveileri traagiline jutustus. Nagu kavalehelt võis lugeda, on see ka tänapäeva Austraalia teatriskeene enimesitatumaid monolooge. Kütsari täpne esitus ja loo enda ülim traagilisus jäävad kindlasti veel tükiks ajaks mind mõtteis kummitama.

See on nappide vahenditega tehtud suur lavastus.