See oli täielikult Bergmani teema ja Bergmanlik lavastus - hallides toonides napp lavakujundus, vaoshoitud tegelased ja ikka religioossed teemad. Kuidas elada edasi, kui oled pastorina kaotanud usu? Kuidas anda kogudusele vastuseid, kui endal on ainult kõhklused ja küsimused? Ja kuidas andestada endale läbikukkumist jumalasulasena ja inimeste hinge hoidjana?
Jan Uuspõld on loomulikult suurepärane näitleja ja tema pastor täitis terve etenduse. Ta oli oma üksinduses ja hingehädas liigagi karm, eriti armastava koolipreili Martaga, kellega ühise keele leidmine näis võimatu. Samamoodi räägitati teineteisest mööda elumõtte kaotanud pereisa Jonas Perssoniga. Samas võisid vastused olla siinsamas kellamehe ja kirikuteenri Algot Froviku näol, kelle suhe jumalaga oli sügavalt isiklik, tunnetatud läbi füüsiliste kannatuste. Seda väikest rolli mängis mõjuvalt Tiit Alte.
Hoolimata Uuspõllu suurepärasest mängust ja Alte mõjuvast monoloogist jumala kannatuste üle jäi teema minu jaoks veidi kaugeks, aga selle põhjus on pigem Bergmanis, kui lavastuses..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar